Lehitseja_Merevilla_Applemore_LUCAS

Esimene peatükk

F

Fl o ra

lora Douglas peatas auto mäeharjal asuval parkimis­ platsil ning vaatas alla väikese Applemore’i külakese poole. Ta oli kodus. Naine keeras akna lahti ning hingas sügavalt sisse kuulsat värsket ja puhast õhku, kuid selle asemel jõudis ta kopsudesse pahvakas midagi täiesti jälestusväärset. Mäe all põllul müttas punane traktor. See vedas enda järel mingit kaadervärki, mis pihustas mullale tumepruuni ollust. Naine tegi grimassi, vajutas nupule ja aken sulgus sahinal. Loodetavasti ei olnud see mingi enne. Ta pööras pilgu alla, sadama ümber koondunud väikeste valgete majakeste kobara ja kaugete saarte tummiste lillakas­ punaste kontuuride poole. Veider oli kõike selle nurga alt vaadata: ülevalt alla kohale, mille sees ta oli alati olnud. Viimati oli ta siit mäe otsast läbi sõitnud rohkem kui kolm­ kümmend aastat tagasi, Invernessi suunduvas bussis, teel ülikooli. Naise telefon hakkas tuuleklaasi külge kinnitatud hoidikus sumisema ja ta kummardus sõnumi lugemiseks ettepoole. Selgus, et selle saatjaks oli ta kauaaegseim sõber Lily, kes parasjagu Küprose rannal päikest nautis. MEREVILLA

9

Uskumatu, et sa viimaks tagasi tuled. Ei suuda su nägemist ära oodata – ära lahku enne, kui ma neljapäeval naasen! Flora krimpsutas vastust kirjutades nägu. Nii kaugele jõudmise järel ei ole enam tagasiteed. Iial ei või teada, sulle võib see meeldimagi hakata. Lily oli Flora ainus side Applemore’iga. Lily oli paari aasta eest täiskasvanud lapsi Inglismaale jättes koos abi­­kaasaga külla tagasi tulnud. Lily oli tundnud kunagise koduküla kutset ja avastanud end uue energia ja elevusega alustamas Šoti mägis­ maa läänepoolseimas otsas oma elu värskeimat peatükki. Flora seevastu oli omadega täiesti kinni jooksnud. Teoorias oli tal unelmate töö, nagu kõik talle pidevalt meelde tuletasid: ta oli nüüdseks enam kui kakskümmend aastat kirjutanud igal aastal ühe armastusromaani. Tegelas­ kujud tekkisid ta pähe lapsi kooli ja koju sõidutades, Londoni vahet koosolekutel käies, koos sõpradega rahulikes kirjutamis­ laagrites osaledes või siis hotellitubades, kui ta kuulsuse kasva­ des oma raamatuid reklaamides mööda ilma rändas. Ta oli kord kirjutanud viis peatükki New Yorgist koju lennates, pimeduses tahvelarvutil klõbistades – sõnad lausa voolasid ekraanile. Kuid nüüd olid sõnad ja ideed kadunud. Keegi oli justkui kraani kinni keeranud. Nüüd, mil ta kaks last olid täiskasvanud ja kodused kohustused otsa saanud – või peaaegu otsa saanud, 10

RACHAEL LUCAS

aga see oli teine teema –, reisis ta inspiratsiooni jahtides mööda ilma ringi, ihates tabada sõnu, mis lihtsalt ei andnud end kätte. See oli naeruväärne. Ta oli kakskümmend viis aastat lapse­ vanema rolli täites ja elu toodud stressi trotsides, lahutuse ja kõigi sellega kaasnevate asjatoimetustega maadeldes kirjutami­ sega toime tulnud, ja nüüd, mil kogu surve oli sama hästi kui kadunud, ei paistnud ta suutvat leida ainsatki sisukat sõna. Lumepalli oli veerema pannud FaceTime’i kõne rahu ja vaikust ülistanud Lilyga, kes aina seletas, milliseid imelisi tundeid tekitas temas elu sellessamas maapiirkonnas, mis oli teismelisena tema jaoks nii igavana tundunud. Flora oli endale veel ühe klaasi veini valanud ja siis tabanud end arvu­ tis kerimas: uudishimu kihutas teda uurima, mis need majad Applemore’is tänapäeval ka maksavad. Ja siis oli ta seda näinud: Merevillat, maja, milles oli möödunud ta lapsepõlv, pakuti kuueks kuuks rendile. Ta ei uskunud seda nähes oma silmi. Tema lahkudes oli maja olnud vana ja väsinud, terrassilauad olid kooldu vajunud ja puit­ vooderdis lausa kisendas remondi järele. Nüüd see suisa säras ja klantsis, sarnanemata vähimalgi määral paigaga, millest ta oli kunagi lahkunud. Ja see oli saadaval. See tundus jumaliku kokkusattumusena. Enne kui ta arugi sai, oli veiniklaas tühjaks joodud ja e-kiri teele saadetud. Põgusa kahekümne nelja tunni jooksul tundus see lahendusena ta probleemidele – ehk aitab tagasi mine­ mine tal edasi liikuda. Flora maksis kogu kuue kuu üüri ette ära, öeldes agendile, et nii on kõik lihtsam. „Sel moel,“ ütles ta oma agendile Georgiale, „on mul piisavalt aega romaan lõpuni kirjutada ja eluga taas järje peale jõuda.“ Kõik sai joonde nii kiiresti, et tal ei jäänud aega asja üle korralikult järele mõelda. See võimalus avanes alles siis, kui ta autosse istus ja sõitma hakkas. Ja aina sõitis ja sõitis. Teekond MEREVILLA

11

Cotswoldist Applemore’i oli pikk, aga siin ta nüüd viimaks oli, passis künkaharjal ja tal polnud muud valikut, kui oma tegude tagajärgedega silmitsi seista. Ta kirjutas kärmesti Lilyle vastuse. Ma arvan, et kell kaks öösel tegutsev Flora ei pruugi olla mu lemmikinimene. Lily saatis vastuseks rea naerunäoga emotikone ja seejärel tantsisid ekraanil kolm täppi, mis näitasid, et ta kirjutas vastust. Mine tea, ehk osutub ta geeniuseks. Äkki võidad raamatu eest Bookeri auhinna. Flora pööras pilgu taeva poole, lennutas telefoni kõrval­ istmele ja keeras süütevõtit. Sellele võimalusele ei maksnud mõeldagi, kuid siin ta nüüd igatahes oli. Aeg end kokku võtta ja minevikuga silmitsi seista. Edasi sõitmine tekitas temas kummalisi tundeid, nagu kulgeks ta läbi pooleldi unustatud unenäo. Kas hekid olid kevadel alati olnud kaetud tähekujuliste valgete õite vahuga? Kõik oli kahtlemata kaunis, kuid ta kõhus keeras ebamugavalt. Tee viis lookeid joonistades alla, mööda valgest väravast ja sildist, mida ta varasemast ei mäletanud. Tere tulemast Applemore’i Meie sõprusküla on La Mardelle Prantsusmaal Ta hingas enda rahustamiseks pahinal välja ja vaatas pare­ male, märgates üllatusega puidust lippaedade taga tervet rida vastvalminud valgeid maju. Veidi edasi oli vana külakeskus saanud värskema ilme ja selle ukse ette olid seatud suured 12

RACHAEL LUCAS

lilledega täidetud tünnid. Peatänavale keerates avastas ta oma hämminguks, et seal kihas elu. Tema mälestustes oli Applemore vaikne ja sünge, külma halli rannajoone kõverusse peitunud paik, kus oli vaid üks tilluke külapood ja sadama vastas seisis räämas kohvik. Kuid nüüd lehvisid värskelt värvitud laternapostide vahel tuules kirevad lipuvanikud ning sadamaserva ehitatud piirded olid erksinised ja läikivad. Ta sõitis mööda siredast Airstreami matkaautost, mille kõrval seisid pikas sabas inimesed. Parkimisplatsile pöörates nägi ta käsitsi maalitud silti, mis juhatas Mereannikioskisse, ja ta nina tabas millegi hõrgu hõngu – võrreldes varem tuntud põllule laotatud läga haisuga oli see oluline edasiminek. Kõigepealt võtmed, tuletas ta endale meelde. Ta kontrollis uuesti aadressi ja astus siis kotti õlale sättides üle tee. Ta sise­ muses keeras, kui ta kahele poole kiikas, kurk kiskus krampi paanikast, mida tekitas võimalus põrgata kokku mõne vanast ajast tuttava inimesega. Ta ajas selja sirgu ja lükkas ukse lahti. Raske puust kirjutuslaua taga seisis väikest kasvu tumeda­ silmne piiga, kes kortsus kulmul arvutiekraani põrnitsedes endale pastakaga otsmiku pihta toksis. Ta ei paistnud Flora sisenemist kuulvat. Flora köhatas kergelt. „Tere, ma tulin võtmete järele.“ „Oih!“ Tüdruk tõstis pilgu ja naeratas talle roosa hidžaabi serva kõrvale lükates soojalt. „Vabandust, ma keskendusin. Meil on uus broneerimissüsteem ja see on täiesti mõistuse­ vastane. Mõnikord ma vihkan arvuteid.“ Flora naeratas, tundes, kuidas pinge sõbraliku näo näge­ mise järel õlgades järele andis. Tüdruk lükkas tooli lauast eemale ja tõusis, toetas käed lauale ja vaatas Florale mõtliku pilguga otsa. „Merevilla, eks?“ Ta kallutas pea küsivalt viltu. MEREVILLA

13

„Õigesti arvatud.“ Flora noogutas. „Mina olen Amina, me oleme e-kirju vahetanud.“ Neiu avas lauasahtli ja võttis välja kõliseva võtmekimbu. „Siin need ongi. Küll teil alles veab, kuus kuud selles majas. Omanikud kuluta­ sid selle koha peale terve varanduse.“ Ta tuhnis dokumendikapis ja tõi sealt lagedale mõned paberid, mille laotas kirjutuslauale. „Mõned asjad tahavad veel klaarimist ja siis olemegi ühel pool. Täiesti jabur, meil on see uus uhke arvutiprogramm, aga me peame ikkagi kõike paberil tegema.“ Ta ulatas Florale pastaka. „Mul on vaja teie allkirja siia ja siis veel nendele kahele dokumendile.“ Neiu rääkis pehme mägismaa aktsendiga, mida Flora polnud ammu kuulnud. Mõne minutiga olid dokumendid allkirjastatud ja Flora läks ukse poole, võtmed käes. „Oot,“ ütles tüdruk ta käsivarrest haarates. „Pidage, meil on siin üks väike infobrošüür – me jagame seda puhkemajade kasutajatele, kuid sellest võib kasu olla ka teistel esimest korda Applemore’i külastavatel inimestel.“ „Oi, ma ei …“ alustas Flora, kuid naeratas siis viisakalt. „Aitäh. See on teist väga kena.“ „Andke teada, kui mingeid probleeme tekib, aga kõik peaks olema teie jaoks ette valmistatud ja kenasti toimima.“ Flora istus taas autosse ja sõitis peatänava lõppu välja, ta sisemuses pulbitses veider segu pabinast ja ootusärevusest. Ta oli kodulehefotosid küll põhjalikult uurinud, kuid ometi tundis ta seda kohta üle aastakümnete esimest korda nähes kergeid külmajudinaid. Merevilla oli väikeses mägismaal asuvas Applemore’i külas tõeline anomaalia. Tegemist oli valge laudvoodri ja verandaga suure majaga, mis sobinuks pigem Uus-Inglismaale, kuid pakkus merevaadet hoopis Atlandi ookeani teises servas. 14

RACHAEL LUCAS

Maja oli sadakond aastat tagasi ehitanud ekstsentriline härrasmees, lootes nii oma noort naist tagasi oma kodumaale meelitada. Ta oli suure summa eest lasknud luua koopia naise lapsepõlvekodust, kuid naine oli vaid kuus kuud pärast nende saabumist grippi surnud. Kuulujuttude kohaselt selles majas kummitas, kuid Flora, kes oli seal elanud alates kaheksandast eluaastast, arvas end üsna kindlalt teadvat, et ainsad kummitused on seal tema enda omad. Ta neelatas ja tõmbas võtme süütelukust välja. Pisut võsastunud eesaed, mida Flora mäletas – džungliks muutunud roosipõõsad ja umbrohtunud lillepeenrad –, oli lagedaks tehtud. Nüüd asendasid seda stiilne umbrohust vaba kruusatee ja kaks ühesugust pottidesse istutatud loorberipuud kahel pool klantsivmusta välisust. Läbi valge lippaia trügisid kenad roosad õied ja trepi kõrval küünitas roniroos ülemisel korrusel asuva magamistoa rõdu suunas. Flora sulges silmad ja hingas pikalt ja mõõdetult sisse ja välja. Tal oli veel võimalik autol ots ümber keerata, tagasi lõunasse sõita ja kogu see naeruväärne mõte sinnapaika jätta. Kuid siis hakkas ta telefon sumisema ja ehmatas autos istujat. Püha taevas. Ta oli nagu mingi närvipundar. Maa kutsub ema … kas sa jõudsid kohale??? Tema tütar Evie oli oma haiglavahetuse pausi ajal pere­ konna rühmavestlusse sõnumi saatnud. Sekund hiljem tuli tögav vastus ta kaksikvennalt Jackilt. Ema on ainus inimene maailmas, kes keskeakriisi saabudes koju LÄHEB … kõik teised pistavad sealt plehku. MEREVILLA

15

Flora naeratas. Naljakas mõelda, et kaardirakenduse jälgimis­ süsteemi vaadates näeks ta nende nägusid maakera eri külgedel: Evie rügas Cambridge’i haiglas residendina pikki päevi teha ja Jack oli Austraalias, töötas ühes sealses kaevandusfirmas ja muidugi ka lõbutses. Ta süda läks endamisi naeratades soojaks ja ta kirjutas vastuse. Kohal. Nüüd on mul jäänud veel vaid KÕIK sõnad kirja panna. Jack reageeris püstiste pöialde ja Evie südameemotikoniga. Sa saad sellega hakkama, ema. Kallis oled! Ta hakkas just telefoni ära panema, kui see uuesti sumi­ ses. Ekraani enda poole pöörates tõmbus ta sisemus õõnsaks. Georgia. Loodetavasti oled end sisse seadnud. Ma ei taha survet avaldada, aga Will helistas … Flora surus telefoni otsustavalt sügavale kotti ja jättis Georgia saadetud kirjastajateemalisele sõnumile vastamata. Isegi minevikuga silmitsi seismine oli parem kui ta agendi (igati põhjendatud) surve. Autost välja ronimise järel haaras ta pagasiruumist koti ja seisatas korraks, et sadamat silmitseda. Lainetel ulpis üles ja alla kindlalt kai külge kinnitatud väike paat. Arvatavasti olnuks sellest võimalik välja lugeda mingit metafoori, kuid ta ajul oli vedru maha käinud. 16

RACHAEL LUCAS

Kolm kuud tagasi oli ta istunud kirjutuslaua taga ranna­ majas Balil, vaadanud aknast välja taevasinisele merele ja olnud täiesti kindel, et just troopiliste lainete kohin aitab tal loomingulisest kriisist üle saada. Enne seda oli ta peatunud New Yorgis õhurikkas ja uhkes pruunist liivakivist linnamajas, mille oli tema kasutusse andnud üks ta kirjanikust sõber. Iga uus paik oli endas kätkenud sama tõotust: siin hakka­ vad sõnad voolama. Siin kirjutad sa valmis järgmise menuki. Ükski neist polnud lubadust täitnud; täpsemalt, ta ise polnud sellega toime tulnud. Ja nüüd oli ta tagasi alguses. Tagasi tillukeses mereäärses külas, kus ta oli külapoest ostetud vihikutesse kirjutanud oma esimese romaani mustandi ja laenanud raamatukogubussist raamatuid selle kohta, kuidas kirjanikuna läbi lüüa. Nüüd oligi ta kirjanik, aga omadega täiesti ummikus ja tagasi paigas, kuhu ta oli vandunud enam mitte kunagi tulla.

Teine peatükk FLO R A

F

lora seisatas, käsi raskel metallukselingil, ja hingas end ees ootavaks valmis pannes sügavalt sisse. Siia tagasi tulemine läks vastuollu kõigi ta senises elus langetatud otsustega. Ta oli seda osa oma minevikust seni vaid endale hoidnud, andes teadlikult umbmääraseid vastuseid intervjueerijatele, kes ta eduka kirjanikukarjääriga päädinud lapsepõlvest huvitusid. „Oh, mulle lihtsalt meeldib lugudesse süveneda,“ ütles ta inimestele naeratades ja juhtis nad siis osavalt teemast kõrvale, asudes loendama raamatuid, mida ta oli lapsena lugeda armas­ tanud; tegu oli nimekirjaga klassikalisest kirjandusest, mis justkui viitas elule, mille osaks olid ponid ja ratsavõistlused, raamaturiiuleid tulvil hiiglaslikud vanad majad ning üleüldine romantilise seepiakarva mineviku hõng. Tõde oli sellest väga erinev. Flora mälestused Agnese juurde Merevillasse kolimisele eelnenud ajast olid väga ähmased. Agnes Harrison oli aastaid lastele kasuvanemaks olnud. Ta oli heatahtlik, kuid samas range presbüterlane, kes uskus, et laste aitamine on tema kohus. Floral olid riided seljas ja kõht täis, ta mängis teiste kasulastega, kes tulid ja läksid, ning mattis end raamatutesse. Kenas, korras elutoas olid riiulid täis raamatuid, need olid seal seisnud alates ajast, mil Agnes oli ise laps, ning Flora üha 18

RACHAEL LUCAS

neelas neid, lugedes oma lemmikuid ikka ja jälle. Lugemisest sai nii tema põgenemisvõimalus kui ka pääsemine. Isegi siis, kui lapsed istusid pärast kooli lastesaateid vaadates diivanil ja aknad olid pliidil keevate kartulite aurust udused, oli temal ikka raamat süles. Väikese raamatukogubussi iganädalane saabumine oli alati kõrghetk ning mälestus päevast, mil heasüdamlikul raamatu­ kogu­hoidjal temast kahju hakkas ja ta väljastas talle täiskasvanu kaardi, millega käis kaasas võimalus laenutada korraga kümme raamatut, ajendas teda endiselt naeratades kätt südamele suruma. Kui ta 1990. aastal ülikooli läks, ei teadnud Flora, et temast sai osa statistikast: üks vähem kui kuuest protsendist hooldus­ peres kasvanud lastest, kes kõrgharidussüsteemi jõudsid. Tema teadis üksnes seda, et nüüd, mil ta oli oma eesmärgi saavuta­ nud – jõudnud välja Inglismaal asuvasse Warwicki ülikooli, paika, mida ta polnud oma elus seni kordagi külastanud –, ei kavatse ta enam kunagi Applemore’i tagasi minna. Ta ei kavatsenud väita, nagu poleks Agnes talle meeldinud – naine oli Florat kohmakalt kallistanud ja ta käsivart patsutanud, surudes oma seljakotti pakitud varanatukest kandvale tüdru­ kule teda Glasgow’ keskvaksalis rongile saates pihku kolm kahekümne­naelast rahatähte –, kuid niipea, kui Flora oli läinud, kolis ta kunagisse tuppa sisse järgmine laps. Flora oli otsustanud elus läbi lüüa, ja tagasiminek Applemore’i, kus teda oli koolis raamatuarmastuse ja tuupurluse, valede riiete kandmise ja õhtul kindlaks kellaajaks koju jõudmise kohustuse pärast halastamatult narritud – ta poleks seda mitte kunagi isegi kaalumisele võtnud. Ta oli kirju kirjutades ja ühiselamu taksofonist helistades ühendust hoidnud Lilyga ning mõistagi ka Agnest oma tege­ mistega kursis hoidnud. Ülikooli lõpetamise järel Cambridge’i MEREVILLA

19

kohalikus lehes tasulise reklaami müüjana tööd leidnud Florale nädalavahetuseks külla tulnud Lily oli rõõmsa üllatusega avas­ tanud, et sõber oli end sisse seadnud tillukeses kööktoas elata­ nud teadlasele kuuluva maja kolmandal korrusel. Seejärel oli Flora tutvunud Matthew’ga ning enne, kui ta arugi sai, oli ta kakskümmend kolm aastat vana ja abielus ning püüdis õhtuti lootuses kirjanikuna läbi lüüa kirjatööd teha. Veider, millise suuna meie elu vahel võtta võib. Mõnikord küsis ta endalt, kas ta oli ehk nii kaugele jõudnud just seetõttu, et keegi polnud talle kunagi väitnud, et ta ei suuda seda. Tema kindel soov edasi liikuda oli tal edeneda aidanud, kuni … Flora keeras võtit ja lükkas ukse lahti, süda kloppimas, peaaegu oodates, et teda võtab vastu keedetud kartulite ja märgade villaste koolivormijakkide lõhnapahvakas. Kuid kulunud kirju vaip oli kadunud ning koridor ta ees oli valge ja avar, värvist puhastatud heledad puitpõrandad ja soojades pruunides toonides seinad mõjusid kutsuvalt. Koridoris seisis toekas sepistatud riidevarn, mis mõjus pigem kaunistuse kui kasutamiseks mõeldud mööblitükina. Aknad olid kardinateta ja päikesevalgus joonistas põrandale ruudumustreid. Kõik meenutas fotot mõnest sisekujundusajakirjast. Flora pööras end pisut ja lükkas lahti ukse, mis avanes kunagisse söögituppa. Taas värvist puhastatud laudpõrandad, maitsekalt neutraalsetes toonides seinad ja hiiglaslik mons­ tera nurgas. Flora puhkes valjusti naerma. Selles majas ei elanud mitte keegi ja ometi õnnestus neil potilille elus hoida. Omanikel polnud õnneks aimugi, et tema oli suutnud paha­ aimamatutele toataimedele, kelle teekond oli tema omaga ristunud, sajaprotsendiliselt otsa peale teha. See koht oli tema lapsepõlvekodu, ent ehkki ruumide jaotus polnud muutunud, ei meenutanud siin miski Agnest. Köök oli neutraalsetes toonides ja kaasaegse sisseseadega, 20

RACHAEL LUCAS

hiiglaslikku valamut ümbritsesid siledad tammest tööpinnad. Värvimata plaadiga tammepuust laua ümber seisis kuus toekat tooli ning neil istudes avanes vaade sadamale ja kohale, kus peatänav joonistas kurvi, mida mööda Flora oli läbi merelt saabunud vihmasaju koju kiirustanud. Elutoas olid kaks hiig­ laslikku pehme halli polstriga sohvat ja suur must kamin, mis oli välja vahetanud vana söega köetud ahju. Puust käsipuu oli värvist puhtaks tehtud ja lakikihi peale saanud; ülemise korruse trepimademel oli aken, mida Flora mäletamist mööda polnud seal varem olnud. Ent möödunud oli enam kui kolmkümmend aastat, niisiis võis mälu talle vingerpussi mängida. Kolmkümmend aastat ja arvukalt kena summa maksnud teraapiaseansse, enne kui ta oli endas leid­ nud viimaks vaprust tagasi tulla, kuid nüüdki veel tundis ta oma lapsepõlve magamistuppa sisenedes selgroogu mööda jooksmas külmajudinaid. Flora telefon hakkas teksade tagataskus vibreerima ja ta võttis selle välja, ohates ekraanile ilmunud nime nähes süga­ valt. Ta vajutas nuppu ja edastas kõne kõneposti ning pistis telefoni taskusse tagasi. Mõni sekund hiljem – ta oli just magamistoa akna alla astu­ nud, et heita pilk pilvitu taeva all tinahallina lamavale tüünele merepinnale – hakkas telefon taas helisema. Ta ohkas ja võttis vastu. „Tere, Matthew.“ „Ma teadsin, et sa võtad vastu,“ kuulutas ta eksabikaasa võidukalt. „Boiler ei tööta jälle.“ Flora pööritas nii ägedalt silmi, et kartis neid peast välja kukkuvat. Ta surus telefoni lõua alla, sikutas värskelt värvitud aknalinki, lükkas siis tõstandakna üles ja toetas end aknalauale istuma. „Vesi on jääkülm,“ jätkas Matthew, kui naine ei vastanud. MEREVILLA

21

„Kas sa oled praegu boileri juures?“ „Ei, ma olen vannitoas. Ma nimelt üritasin vanni minna.“ Flora kiristas hambaid. Kostis mingit taustamüra ja hetk hiljem ukse avanemise ja sulgumise heli, millele järgnesid trepist alla mineva Matthew’ sammud. „Kontrolli survet,“ ütles ta, üritades hääletooni rahuliku ja asjalikuna hoida. Nad olid elanud lahus viis aastat, lahutuse vormistanud kahe aasta eest, ja ometi pidi ta endiselt mehe kätt hoidma. „Kui see on alla ühe, siis keera selle all olevat nuppu, kuni surve tõuseb.“ Kostis pobinat ja kolksatus – arvatavasti pillas Matthew tele­ foni maha. Flora luges end rahulikult hingama sundides viieni. „Nüüd on see kolme peal. Mida ma edasi teen?“ „Keera nuppu. Matthew, see on märkmikus kirjas.“ „Millises märkmikus?“ „Selles, mille ma sulle jätsin, kui me lahutasime ja sa maja endale said. Ma kirjutasin sulle terve manuaali, et ma ei peaks tegelema sinu …“ „Ah see märkmik. Ma ei tea, kus see on. Küllap mõnes saht­ lis. Pealegi on lihtsam sulle helistada ja küsida.“ „Mitte minu jaoks,“ teatas Flora, meenutades, mida ta tera­ peut oli talle inimestele meele järele olemise kohta öelnud. „Tegele nüüd oma veega ise edasi. Head aega, Matthew.“ Ta hingas kõne lõpetamise järel pikalt ja aeglaselt välja. Tundus pisut veidrana, et ta kahekümne kolme aastased kaksi­ kud said täiskasvanuna paremini hakkama kui nende isa. Mees oli keskkonnateadlane, kel puudus maakerasuurusest ajust hoolimata igasugune loogilise mõtlemise võime. Kunagi oli see Flora jaoks nunnu tundunud, kuid nüüd tekitas tahtmise karjuda ja jalgu trampida. Ta tabas silmanurgast liikumist, vaatas alla tänavale ja nägi, et välisukse poole kõnnib blondide korratuks krunniks veetud 22

RACHAEL LUCAS

juustega naine. Tal oli mingi anum käes ja uksekella helistades ilmus ta näole ärev ilme. Hetk hiljem avas Flora välisukse ja kallutas pea viltu, kulmud küsivalt kergitatud. „Oih,“ ütles naine, sinised silmad suured. „Ma arvasin juba korraks, et olen midagi segamini ajanud. Kuid ma kuulsin kohaliku kobrulehe vahendusel, et keegi kolib sisse, ja mõtle­ sin, et ehk te …“ Ta tegi pausi ja raputas pead. „Ühesõnaga, ma tegin hakklihavormi ja mõtlesin, et võib-olla tahate midagi õhtueineks, kui te pole jõudnud veel toidu valmistamisele mõelda.“ „Oih,“ kordas Flora nagu kaja, suu üllatusest paokil. Sõnad „kohalik kobruleht“ tekitasid temas ebamugavustunnet ja ta seisis tummana, püüdes leida sobivat vastust. „Aga muidugi mõista, kui te ei …“ „Vabandust,“ ütles Flora. „Aitäh. See on teist väga kena.“ Ta võttis fooliumkarbi vastu ja taipas siis, et ilmselt oleks viisakas naine sisse kutsuda. „Mina olen Katie,“ tähendas külaline Flora kannul majja astudes. „Ma elan tänava teises otsas, Merekarbimajas.“ Ta tegi grimassi. „Jube nimi, ma tean. See käis majaga kaasas ja väide­ tavalt tooks selle muutmine ebaõnne.“ „Mina mõtlesin, et see peab paika loomanimede puhul,“ sõnas Flora hajameelselt köögis ringi vaadates. „Ega te … Ma alles saabusin. Kas te sooviksite teed?“ Ta vaatas külmikusse ning avastas oma üllatuseks pudeli piima, kamaka kohalikku juustu ja võipaki. „Ma ei jää kauaks,“ ütles Katie. „Kindlasti on teil asjade lahtipakkimisega piisavalt tegemist. Amina ütles, et te jääte kuueks kuuks.“ Flora noogutas. „Päris vinge puhkus,“ tähendas Katie. MEREVILLA

23

„Oh, see pole … ma ei tulnud siia puhkama, see on pigem,“ ta mõtles kärmelt, „nagu töö.“ Ta noogutas tähtsalt pead. „Tegelikult taustauuringud.“ „Aa,“ ütles Katie mõistvalt noogutades. „See on juba loogilisem. Selle kohaga on naljakad lood: paar, kellele see kuulub, kolis remondi järel Londonist siia. Nad kulutasid selle renoveerimisele terve varanduse, ehitajad voorisid mitu kuud edasi-tagasi.“ „Ah soo?“ Flora manas näole ükskõikse ilme. „Jaa, ja siis saabusid nad ise, uhke ja peene Range Roveriga, jalas uhiuued Le Chameau kummikud, seljas Barbouri joped, kogu kupatus. Applemore’is käib palju turiste, kuna me oleme nüüd nende marsruudil, seega osta­ vad paljud väljastpoolt tulijad siia maju.“ Katie kehitas õlgu ja lükkas lahtise juuksesalgu kõrva taha. „Meie kaasa arvatud, kuid meie oleme siin elanud viis aastat, niisiis oleme sisuliselt kohalikud.“ Flora hoidis suu kinni. Kui ta Applemore’i kohta üldse midagi teadis, siis seda, et kohalikuks ei loetud sind enne, kui viis su varasemat põlvkonda olid leidnud puhkepaiga Applemore’i kirikaias. „Igatahes,“ tähendas Katie ringi vaadates, silmitsedes ilusaid köögikappe ja messingnuppudega vandlikarva Lacanche’i pliiti, „nad kulutasid selle koha üles vuntsimiseks tohutu raha ja tegid siis kuue nädala pärast minekut.“ „Päriselt?“ „Täpselt nii. Väidetavalt asub see koht tsivilisatsioonist liiga kaugel. Võiks ju arvata, et nad oleksid pidanud sellest enne kogu selle raha kulutamist aru saama.“ Katie viipas neid ümbritseva ruumi suunas. „Nii et see on valdavalt tühjana seis­ nud, välja arvatud üksikud puhkajatele üürimised.“ Flora tõstis käe suule, et suruda alla ootamatut haigutust. 24

RACHAEL LUCAS

„Palun väga vabandust!“ Katie laiutas vabandavalt käsi. „Küllap te olete surmväsinud, ja mina seisan ja patran siin. Vähemalt on teil nüüd midagi süüa. Kui midagi vajate või tahate lihtsalt juttu ajada, siis andke teada. Mu abikaasa on nädala sees mujal tööl, mina olen seevastu kodus ja viibin enamasti kuskil lähedal.“ „Aitäh.“ Flora naeratas. „Olen selle eest väga tänulik.“ Ta läks Katie kannul välja, autovõti käes. Mõistagi oli vormiroa saabumise taga võrdsetes annustes häid kavatsusi ja vana head uudishimu – selline see Applemore kord juba oli. Maja võis varasemaga võrreldes hoopis teistsugune välja näha, kuid oli ilmselge, et mõned teised asjad polnud põrmugi muutunud.

Kaks tundi hiljem oli ta praeahjus soojeneva vormiroa üle väga tänulik – ta pidi juhiseid guugeldama, et sotti saada, kuidas seda riistapuud sisse lülitada, kuid ruumi hakkas tasapisi täitma hõrk toidulõhn. Väljas polnud selgest taevast ja päikesepaistest enam märkigi, pilved kogunesid kurjakuulutavaks laamaks ja üsna pea voolas vihma ojadena. Merelt puhuv tuul peksis seda vastu akent. Ta telefoni aku hakkas tühjaks saama ja ühes ülemisele korrusele viidud kottidest oli selle laadija. Flora võttis vormi­ roa ahjust välja ja jättis selle lauale jahtuma, et ise üles vaja­ likku juhet otsima kiirustada. Flora päevil oli praeguse magamistoa asemel olnud kaks väiksemat tuba, kuid nüüd oli sellest saanud hiiglaslik ruum, mille suurtest pakettakendest avanes vaade sadamale. Võimas metallraamiga voodi oli nii suur, et ta nurka visatud kotid mõjusid tibatillukestena. MEREVILLA

25

Ta tuhnis parasjagu kottides, kui kõuekärgatus ta võpatama pani. „Ahaa,“ ütles ta viimaks laadijat leides ja end sirgu ajades. Kuid alles ukseni jõudes märkas ta ühes toanurgas mingit varju. Ta pani tule põlema ja vaatas silmi kissitades lakke. Tuba võis olla hoolikalt värvitud, varustatud valgete puust aknaluukide ja puitpõrandat katva heleda vaibaga, kuid vari oli kõike muud kui vari: see oli seinal aegamisi ja pahaendeliselt suuremaks kasvav märg laik.