Pagulased uluall
Kas tuba on nii suur, nii valge, nii soe? Maia seisab lapsepõlvekodu peretoa uksel. Pärast paari laudas elatud nädalat ja mitmetunnist teekonda üle jää on ta otsekui pimestatud kogu sellest hiilgusest, mida ta silmad näevad. Viimaks ometi on ta pärale jõudnud. Aga ta on surmani väsinud. Ta seisab, seelikud pärast tuhandeid samme läbi sügava lume säärte ümber krinoliiniks külmunud. Pearätiku siilud on härmas pärast kogu seda lõõtsutamist külma käes.
„Kulla laps, katsu nüüd üleriided maha vötta ja tule juure sooja istuda. Jo sa oled surmani väsind,“ ütleb ristiema Vallborg, kes hoiab tema kätt oma soojade käte vahel.
Laps! Kas Vallborg ütles laps? Ta ei ole ju laps, kuigi sedamoodi võib tunduda, kui ta on väsinult ja läbikülmunult astunud üle ukseläve sooja, valgesse ja avarasse ruumi.
Ta pilgutab vaevaliselt silmi. Justkui ei jaksaks näha. Võibolla hakkavad üles sulama pisarad, mis on olnud
külmunud kogu selle pika hirmsa aja pärast Stormskäri tulekahju.
Mitte mingil juhul ei tohi ta nüüd nutma hakata.
Ema ja Vallborg arvaksid, et täiskasvanud inimesel peaks olema häbi nutta, kui ta on õnnetusest välja aidatud, pealegi kui tal on kari lapsi, kelle eest on tarvis hoolt kanda.
Ema askeldab toimekalt kolde ääres. Ta on jälle neile kõigile peavarju ja süüa pakkunud. Kas need pagemised Stormskärilt ei lõppe kunagi? Pagemine vaenlaste eest, pagemine tulekahju ja külma eest, pagemine surma eest.
„Katsu need jäätand üleriided nüüd maha vötta.“
Vallborgi hääl on paluv ja Maia taipab lõpuks ulatada talle käpikud, mida ta peos hoiab.
„Sa oled nüüd ikka täitsa väsind,“ ütleb Janne, kes seisab äkitselt tema ees ja hakkab tema kasuka hõlmu lahti tegema.
Maia tahab talle käed kaela panna ja nutta rõõmust selle üle, et Janne on talle nii lähedal, nii hoolitsev ja abivalmis, ja et ta elab, et ta ei jäänud tulle, kui püüdis nende asju päästa. Nad oleksid nüüdseks kõik surnuks külmunud, kui Janne ei oleks nii selgelt mõelnud ja suutnud nii palju ära teha.
„Jo sa kuuled ise ka, kui löbus lastel oo, ja tunned ead söömalöhna,“ ütleb Janne ja silitab tema salkus
juukseid. „Vanaema keetis naa suure pajatäie, et mei saame köik köhu täis.“
Kuidas Maia küll jaksaks elada, kui tal ei oleks Jannet. Mees oskab tal meele rõõmsaks teha, kui ta on kurb ja väsinud nagu nüüd. Ometi on Janne ise käinud läbi sama pika tee kui Maia. Veel pikema tee on ta läbi käinud. Kuni Maia Tulpana kõrval jalgu puhkas, käis Janne vaesele lojusele juua toomas.
Lapsed, ütles Janne. Oi, lapsed ununesid täitsa ära. Aga loomade pärast, õigustab Maia end iseenda ees. Mõeldes, kui vähe puudus, et Tulpana oleks sinna jää peale jäänud, tunneb ta valutuiget, kuigi teab, et lehm seisab elusalt ja tervelt talu soojas laudas.
Ta on suurest väsimusest abitu. Selline tunne on, nagu oleks ta hirmsasti tööd rühmanud, et surma enese eest pakku pääseda.
Laste naer pulbitseb suurt tuba täitvast jutuvadast läbi. Kõik mehed, kes Stormskäril käisid, kutsub ema lauda ning lisaks kogu Stormskäri pere ja talu enda rahva.
Kahju, et Maia ei jaksa tunda rõõmu koosolemisest ja laste rõõmsast naerust, mida ta ei ole kaua aega kuulnud. Isegi väljavaade saada sooja ja maitsvat sööki ei suuda teda rõõmustada, ja juustutükid, mis leivasupi sees kindlasti ringi ujuvad, ei lähe tal kurgust alla.
Ta tõmbab käeseljaga üle otsaesise. Käsi on nagu jääkamakas, aga ta peab ära pühkima kõik selle, mis
pimestab ja virvendab ning teda liikumatuks ja tuimaks teeb.
„Soenda ennast nüüd ülesse,“ ütleb Janne lõbusalt, võtab tal käe alt kinni ja talutab ta uksest eemale.
Jalad takerduvad jõuluõlgedesse, aga lõpuks istub
Maia koldest parajal kaugusel ning sirutab kohmas käsi tulesoojuse poole.
„Sool oleks pidand ülgesaapad jälgas olema,“ ütleb Janne kummardudes ja tema saapaid lahti nöörides.
„Imelik, et naised ülgesaabastega käia äi saa,“ vastab keegi meestesummast.
„Neh, eks ole.“
„Tuba saaks jo kohe laudalöhna täis, kui naisterahvad akkaksid ülgesaabastega ringi loivama,“ vastab ema, kes teab paremini kui keegi teine, mis on sünnis ja mis mitte.
Lapsed lustivad südamest ja Janne keelab neil liiga valjusti lärmata.
„Pidage meeles, et tei olete külas, mette kodu lauda taga,“ ütleb ta väga range häälega.
Veidi aega valitseb sängieesriide taga vaikus, ja Maia mõtleb, et ei tea, mis ema sellest arvab, et lapsed voodites mängivad ja eesriideid kisuvad. Oma lapsepõlvest mäletab ta, et see ei olnud lubatud, ja talle on tänini selge, et säng ei ole mängumaja. Kodus ei luba ta neil niisama sängis vedeleda, aga nüüd on kõik nii sassis, et tema ja lapsed on ära unustanud, mis on õige ja mis vale.
„Sara Lisa, anna Maiale midad kangemat, et ta seest ja väljast ülesse sulaks. Ta oo jo täitsa kringliks külmand,“ ütleb Vallborg.
Maia püüab selga sirgu ajada.
„Ma’p taha. Las ma ainuld puhkan natust, küll ma siis jälle jäksan,“ saab ta lõpuks öeldud.
Tahab ta või mitte, talle pistetakse kruus pihku. Kärakas ei meeldi talle, aga Vallborg on kõigutamatu.
Ja mõistagi on ta nüüd Maia kõrval ja muretseb, nii nagu ta on kogu Maia elu muretsenud. Vähemalt alates tollest korrast, kui nad kahekesi Sjöbergi vanaisa surivoodi ääres valvasid, on ristiema Vallborg olnud Maia elus osaline. Õpetanud talle elu ja surma saladusi, nii palju kui on osanud. Ta on öelnud, mida keegi teine ei ole tahtnud öelda, ja teinud, mida keegi teine ei ole suutnud teha. Ikka ja jälle on ta käinud ka Stormskäril abi ja tuge andmas. Heasüdamlik ja abivalmis, range ja kartmatu, täpselt nii nagu parajasti vaja.
Maia vaatab Vallborgile otsa. Too on pikk ja sirge. Tema nägu on jõuline ja nurgeline, kortsulisem ja nurgelisem, kui Maia enda arust varem näinud on. Rätt on kuklasse libisenud ning paljastanud hallid ja hõredad juuksed.
„Kas ma äi ütlend, et äi tohi na kaua oota, külmaks läheb. Joo nüüd keik ühekorraga otsa.“
„Maia pole kennegi kärakasöber,“ kostab Janne hääl nagu päästev õlekõrs.
„Pole midad parata, ta oo jo söust vatti saand, et jääb muidu veel sängi.“
Maia paneb silmad kinni, tõstab kruusi suu juurde ja joob selle sisu viimse tilgani ära.
Ta ulatab tühja kruusi justkui pimesi Vallborgile. Ebainimlik on kellelegi viina ja koirohtu ühekorraga sisse joota, aga kui Vallborg on endale midagi pähe võtnud, siis pääsu pole.
„Tömma nüüd natust inge ja siis saad süüa.“
„Ma pea vist laste peale mötlema. Ja ma pole elu sees naa palju luuslanki löönd kut pärast tulekahju. See vöttis jüstku keik mo töö ära.“
„Mis jüttu sa aad, tüdruk! Mo arust oli teitel sennega tööd küll, et pärast önnedust inge sees oida.“
„Janne oli jo mool abis,“ ütleb Maia. „Aga kui me paljaks pölesime, oli elu ikka täitsa teistmoodi.“
Hea tunne on lamada päris sängis, pea padjal. Maia ei suuda vastu panna tahtmisele silmad kinni panna.
Ainult korraks. Kõik tema ihuliikmed on kangest joogist juba soojad ja tuimad, aga vahetevahel käib külmavärin kehast läbi. Võibolla selleks, et ta surmaunne ei suikuks, mõtleb ta hirmunult ja paotab jõupingutusega silmalauge.
Lapsed lõbutsevad ohjeldamatult, ärgu nad ometi nii palju lärmaku, et ema pahaseks saab. Maia peaks
istukile tõusma ja neid keelama, nad on ju sealsamas sängipeatsi taga, aga ta lamab tuimalt nagu nui. Vähemalt peaks ta järele kuulama, kuidas Maria pärast seda külma teekonda end tunneb. Ja eelkõige on vaja vaadata titte, Gabrieli.
Maia viskab lambanahkse teki pealt ja tõuseb järsult istukile, aga Vallborgi käsi on platsis ja surub ta padja najale tagasi.
„Mis soole nüüd sedasi järsku pähe tuli?“
„Ma ole jo tite ää unudand.“
„Ta sai kuiva lapi alla ja köhu täis ammu enne kui sa tulid, ja magab nüüd magusat und.“
Vallborg topib Maiale teki ümber, nagu oleks too ise titt. Nii hea tunne on ning äkitselt ei suuda Maia tagasi hoida pisaraid, mis voolama hakkavad, ja püüab tekki näo ette tõmmata, et mitte teha Vallborgile rohkem muret, kui too niigi juba tunneb.
„Ää nuta. Sa peaksid oopis jumalat tänama, et ta teitid ellu jättis.“
„Aga me oleme nüüd puupaljad. Pole öieti seljariideid ka mette,“ ohkab ta.
„Kere oo rohkem väärt kut riided, ja isegid kaarnapoega äi jäeta mette üksi.“
Vallborg kergitab põlle ja ulatab põllesiilu Maiale pisarate pühkimiseks.
„Ikkagid oo raske sedasi puupaljas olla,“ sosistab Maia.
„Teised inimesed oo kah söhuse katsumuse läbi teind ja ometi edasi eland.“
Maia meelest on see vastus nagu vitsahoop.
„Kas teitel oo ka tulekahju olnd?“ küsib ta.
„Äi ole, aga ma saan aru, kui ermus katsumus see oli, aga sennest peab ikkagid välja tulema. Katsu nüüd edaspidi jumala abi peale loota, sest tema oo teitid siiamaale aitand.“
Vallborg teeb pausi, tõmbab põlle koomale, kui
Maia on pisarate pühkimise lõpetanud, ja silub seda kätega.
„Sennest saati kui ma kuulsi, kuda teitega lood oo, olen ma jumalat palund, et ta teite ingele ja kihale jöudu annaks, ja mool oo südamest hea meel, et tei olete abi saand. See pole mingine ime mette, et sa peaaegu ää minestast, kui tuba tulid, ka tugeval vöib jälad nödraks vetta, kui ta önnedusest naa palju välja tuleb, et saab natust inge tömmata. Sool oleks pidand suurem ja tugevam kiha olema, et na kaugele meresse elama menna. Aga see oo ka tösi, et erpsa tormiga vöivad suured laevad vahest ümbere menna, aga väiksed püsti jääda, naagut ööldakse.“
Vallborg on tema eest palvetanud. Nende kõigi eest.
See on nagu silitus, mis leevendab Maia südamevalu, või nagu joon, mis tõmbab teda äsja vallanud enesehaletsusele kriipsu peale.
Maia tõuseb istukile, aga Vallborg manitseb teda veel veidi puhkama. Mehed istuvad ja võtavad lõbusalt
viina. Nemad ei tee ju nii nagu Maia, kes kallas kõik korraga hinge alla ja oleks äärepealt otsad andnud. Seinal hubiseb koldetule kuma ja sunnib teda tükk aega silmi kinni hoidma, kui talle äkitselt meenub Stormskäri tulekahju ja tulejänku tants lauda laes.
„Kas sa jäksad nüüd sööma tulla?“ küsib ema. „Titt magab, saad rahus süüa,“ lisab ta.
Ta seisab Vallborgi selja taga ja hoiab sängieesriiet, seisab veidi aega ning läheb siis oma talituste ja murede juurde tagasi.
Ema peab jõudma kõikide eest hoolt kanda ega saa Maiale eriliselt lähedane olla nagu ristiema Vallborg. Vallborg ütleb ikka, et temal on elu seljataga, küllap sellepärast jõuab ta paljude jaoks olemas olla nagu teenija elu ja surma väraval. Teised kõhklevad, kui on tarvis lapsel nabanöör läbi lõigata või surnu teekonnaks valmis sättida, aga tema ei karda, vaid läheb kõhklemata, kui teda kutsutakse. Olgugi et ta ei karda midagi, on tema samm ehk kergem nendel puhkudel, kui ta läheb, kupukorv käevangus, ravima jooksvat ja muid igapäevaseid hädasid.
Maia tõuseb istukile ja tuleb sängist välja. Ta silub käega juukseid, tõmbab alusseeliku kõige hullemad kortsud sirgu ning sukad üles – sellest ajast saadik, kui sukapaelad tulle jäid, on sukad kogu aeg tülikalt lontis olnud.
„Maria vöib kolmearulise küünla pölema panna ja söögipalve lugeda, kuigid täna pole mingine püha,“ ütleb ema, nutt kurgus. „Sennepärast, et keik Stormskäri omad oo pärast tulekahju eluga sii meite seltsis, oo tänane öhta väärt pühitsemist naagut püha.“
Maia ajab selja sirgu, unustades sukad ja sukapaelad ja oma mure, kas on ikka sünnis alusseeliku väel söögilauda istuda.
Ta vaatab ema. Nii hea on ema sõnu kuulda, saada teada, mida ta tunneb. Ema ei ole inimene, kes oma tundeid kogu ilmale näitaks või pead silitama kipuks, aga ta täidab kõiki oma perenaisekohustusi ning mõtleb kõigi inimeste ja loomade peale, kes tema hoole all on. Ta on range, aga ei pruugi ülearu suud, sellepärast jäävad tema sõnad Maiale kauaks meelde. Kui ema
Stormskäril käib, siis on ta seal külaline ja nad räägivad omavahel igapäevastest töödest, sugulastest, märkidest ja ennetest, mida on tarvis tähele panna, et asjatoimetusi saadaks õnn ja edu.
Maria saab nüüd loa kolmeharulise küünla süüdata.
Maia tahaks ema juurde astuda ja talle käed kaela ümber panna. Aga ta ei saa. Siis oleks emal põhjust häbi tunda, et ta on oma tütart nii halvasti kasvatanud. Võibolla arvaksid kõik, et Maial on kilk peas, sest ta viskas napsi korraga hinge alla, ja naisterahvas ei tohi mitte mingi hinna eest endale häbi teha ja vanainimesi kallistama kukkuda.