Lõpp-peatus Auschwitz
R
ong seisis kaua vaikselt paigal – nii kaua, et nad muutusid rahutuks ja soovisid, et saaksid lõpuks selgust, milline Auschwitz on. Selgus saabus. Esimeste koidukiirte ajal hakkas rong viimast korda sõitma, peatudes uuesti paari minuti pärast raudteetammil, mis asus keset lagedat välja. Rööbaste kõrval seisid kümnest kuni kaheteistkümnest mehest koosnevad rühmad. Nad kandsid sinise-valgetriibulisi rõivaid ja samast kangast mütse. Palju SS-lasi kõndis siia ja sinna, arusaamatult kiiresti askeldades. Kohe, kui rong täiesti seisma jäi, tormasid triibulistes rõivastes mehed vagunite juurde ja tõmbasid uksed lahti. „Visake pagas välja. Vaguni ette. Iga viimne kui kott.“ Nad olid kohutavalt ehmunud, kuna taipasid, et olid kõigest ilma jäänud. Kiiruga püüti tähtsamaid esemeid riiete alla peita, aga mehed olid juba vagunitesse hüpanud ja hakkasid kotte ja inimesi välja viskama. Korraga olid nad kõik väljas, jäädes seal hetkeks kõhklema. See kõhklus ei kestnud aga kaua. SS-i mehi ligines neile igast küljest, lükates neid raudteega paralleelselt jooksva tee suunas. Kõik, kes piisavalt kiiresti ei liigutanud, said jala- või nuiahoobi, nii et kõik kiirustasid, kuidas aga jaksasid, seisma pikka rivvi, mis moodustumas oli. Hans taipas alles siis, et neid kahte lüüakse kindlasti lahku, et mehed ja naised eraldatakse üksteisest. Ta suudles Friedelit kähku – „Kuniks me taas kohtume“ – ja siis oli see läbi. Rivide 19