Helikopteremad

LENA GREINER, CAROLA PADTBERG

LÜKAKE EMAKEELE

KONTROLLTÖÖ

EDASI – MINU LAPSEL ON

SÜNNIPÄEV

HELIKOPTERVANEMATEST JA KVALITEETLASTEST

Märkus autoritelt Õigekirja-, grammatika- ja kirjavahemärkide vead lugudes parandasime ära. Enamik vestluspartneritest palus tungivalt anonüümsust, tulime nende palvele vastu.

Originaali tiitel: Lena Greiner, Carola Padtberg Verschieben Sie die Deutscharbeit - mein Sohn hat Geburtstag! Von Helikopter-Eltern und Premium-Kids Ullstein Taschenbuch Verlag, Berlin 2018 Saksa keelest tõlkinud Õie Ristioja Toimetanud Katrin Kern Kujundanud Katarina Leon Kõik õigused kaitstud. © Ullstein Buchverlage GmbH Autoriõigus tõlkele: Hea Lugu OÜ ja Õie Ristimets 2019 www.healugu.ee Trükk Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-673-25-4

Sisukord Sissejuhatus

11

Tähelepanu, beebi! Kuidas normaalsetest inimestest saavad 40 nädalaga helikopterid 17 Häireolukord lasteaias: Ben-Gustav kaotas oma kaisulooma Koolitee: You’ll never walk alone

31

55

Koolis: igaüks häbistab oma last, kuidas aga oskab

67

Näeme kohtus: papa peab klassiekskursioonile kaasa saama

113

Lihtsalt tšillida? Mitte mingil juhul! Vabaajastress helikopter­ vanematega 123 Päästekopterid arstile: mu laps sureb – ta aevastas! Ülikool ja ametiõpe: helikopter rünnakurežiimil Lapsed räägivad: vanemad ajavad mu hulluks

151 167

197

Nüüd räägime meie: maailma parimad vanemad!

207

Küsi psühholoogilt: lapsepõlv helikoptervanematega – paradiis või probleem? 215 Lõppsõna

221 9

Armsad lugejad! Me ei soovi kedagi solvata. Niisiis – palun ärge võtke seda raamatut isiklikult. Me teame: kui mängus on lapsed, käituvad kõik natuke jaburalt. On ju lapsed lõppude lõpuks kõige väärtuslikum, mis meil on. Ja puhtalt armastusest nende vastu tahate teie ja tahame me kõik teha laste elu nii ilusaks ja lihtsaks, kui vähegi võimalik. Sellest saame me aru. Sellegipoolest: kui te järgnevatest peatükkidest loete, mida kõike teised vanemad raseduse esimesest päevast kuni ülikooli­õpinguteni järeltulijatega ära ei tee, tunnete ehk teiegi end pisut puudutatuna. Mingi osa sellest jamast oleme ilmselt kõik läbi teinud. Niiviisi kokkukogutuna on lood üliisadest ja superemadest siiski lihtsalt uskumatud. Tihtilugu on need väga lõbusad ja mõnikord ka hirmutavad. Oma raamatus räägime niinimetatud ­helikopter ­vanematest, kes tiirutavad pidevalt helikopteritena oma laste kohal, valvavad kõike, mida need teevad, ja maanduvad iga pisiasja pärast, et neid aidata. Mõned räägivad ka lumesahk11

vanematest, kes kõik takistused oma laste teelt eest lükkavad. Niisama sageli mainitakse ka curling’u-vanemaid, kes pinna laste jalge ees nii siledaks lihvivad, et need saavad pingutamata läbi elu libiseda. Kindlasti olete teiegi juba selliste ülikartlike, kontrollivate ja kõigesse sekkuvate inimestega kokku puutunud: supermarketis, lasteaias, koolis, balletitunnis, bussis – või peegli ees. Sellist ülehoolitsust silmas pidades tuleb endalt mõnikord küsida, kuidas on inimkond seni üldse ellu jäänud, sealjuures enamiku aja sootuks ilma helikoptervanemateta. Meie raamatust leiate nad kõik: rasedad, kes lasevad agentuuril täiusliku beebinime luua. Noored emad, kes installeerivad lapse voodikese juurde infrapunakaamera. Vanemad, kes piiluvad minutite kaupa läbi lasteaia lukuaugu. Isad, kes pöörduvad halduskohtusse, kuna nad tahavad ilmtingimata klassiekskursioonile kaasa minna. Emad, kes mänguväljakul kulmu kergitavad, kui ulguva lapse mamma ei võlu käekotist lagedale ei arnikakuulikesi (lühiajalise valu vastu) ega poolikut sibulat (putukahammustuste vastu). Isad, kes 5. lasteliiga jalgpallimängus noorukist kohtunikule peaaegu kõrri kargavad. Vanemaid, keda arst peab paluma kabinetist lahkuda, kuna nad ajavad lapse oma hirmudega hulluks. Emad, kes lähevad koos täiskasvanud pojaga ülikooli, et aidata loengus konspekteerida, või trügivad kaasa töövestlusele. 12

Kahtlemata on lapse hooletusse jätmine hullem kui tema liigne hellitamine. Ja enamik vanematest toimib oma lastega niimoodi käitudes kindlasti väga õigesti. Sellegipoolest tohib nende üle, kes mõõdutundetult liialdavad, natuke ka naerda. „Kuna ma olen ka ise ema,“ kirjutab õpetaja Baden-Württembergist oma meilis Spiegel Online’ile, „mõistan ma vanemate hirme ja nende soovi oma lapsele parimat võimaldada.“ Sellegi­poolest ütleb naine, et vahel tuleb ette olukordi, mida ka tema mõistus ei võta. Nii võivad vanemad laste õpetajad hulluks ajada oma häbematute nõudmiste, absurdsete soovide ja pööraste palvetega, mis pole mitte üksnes ebarealistlikud, vaid pole ka lapse huvides, vähemalt kui soovime, et lapsest areneks iseseisev täis­ kasvanu. Ka kasvatajad, õpetajad, jalgpallitreenerid, lastearstid või akadeemilised nõustajad leiavad, et nende elukutse juures on kõige keerulisemaks probleemiks sageli just vanemad. Kõik nad jutustavad selles raamatus oma halvimatest kogemustest.

Kogusime need anekdoodid, ütlused ja lood isiklikest vestlustest asjaosalistega ning ka Spiegel Online’i lugejatelt, keda kutsusime üles helikoptervanematest jutustama. Peale selle saavad sõna ülehoolitsetud lapsed ise, nagu ka nende vanemad. Ja viimases peatükis selgitab psühhiaater, millise ebahariliku meetodiga saavad helikoptervanemad end ise ravida. Muide: 13

ebapopulaarsuse võitmiseks pole midagi tõhusamat kui hüsteerilisi vanemaid kritiseerida. Seetõttu avaldasid meie allikad tungivat soovi, et me ei nimetaks nende nimesid, kodukohti ega muid andmeid, mille abil neid oleks võimalik tuvastada. Kes meist siis ikka tahaks, et meie sugulased, naabrid, õpetajad jne eluaeg meie peale vimma kannaksid. Autoritena garanteerime, et kõik tsitaadid on ehtsad. Muide, ka tõenäosusarvutused on meie poolel: seesugust hullust ei suuda keegi välja mõelda. Helikopteremade ja -isade seas on kartlikke, auahneid ja ekstra­vagantseid inimesi, kuid üks joon on neil kõigil ühine: nad ei tunne piire. „Ma olen oma tütre parim sõbratar. Me jagame kõike, isegi riidekappi,“ teatas näiteks üks ema laste­ vanemate koosolekul. Neid vanemaid ühendab lisaks veel see,

et nad ei usalda enam kedagi – ei ühtegi arsti, ühtegi õpetajat ega ühtegi kasvatajat. Ja omaenese intuitsiooni veel kõige vähem. Tulemuseks on kramplik käitumine oma laste ja kõigiga, kellel nendega pistmist on. See viib aga vastuolulise toimimiseni, mida vanemad ise loomulikult ei märka: ühest küljest pakivad nad oma lapsed vati sisse, teisest küljest aga topivad nad laste päevad tegemisi nii täis nagu tippmänedžeril. Ühest küljest keelavad nad 14

õ­ petajatel oma järeltulijaid mistahes viisil kritiseerida, samas aga jätavad nende hooleks kasvatamise ebameeldivad küljed, kuna nad ei taha lastes pahameelt tekitada. Ning lõpuks kaebavad nad õpetajate peale halbade hinnete pärast või külvavad õpetajad hea tunnistuse eest kingitustega üle. Lühidalt: neil puudub mõõdutunne. Ja tasakaalukus. Ja julgus oma lapsi ise eluraskustega ja nende iseloomupuudustega silmitsi seada. Loodame, et see raamat suudab teid muigama panna. Lugege mõnuga – ja ärge unustage: The kids are alright!

15

Koolitee: You’ll never walk alone Paremal ja vasakul avanevad autouksed, koolilapsed – ranit­ sad õlal – hüppavad välja, poevad pimedas läbi teiste autode vahelt, mis kõnniteel pargivad või manööverdavad. Heitgaasid saastavad õhku, autod peavad kitsal tänaval pidevalt üksteisest mööda põikama. Üks ema tuututab kannatamatult. Kirjeldatud olukordi on Saksamaal igal hommikul, ette tuleb isegi kisklemist ja kriminaalsüüdistusi. Vastavalt Saksa­ maa autoklubi ADAC uuringule käivad ainult ligikaudu poo­ led õpilastest kooliteed iseseisvalt. 40 aastat tagasi oli neid veel üle 90 protsendi. Ja seda vaatamata sellele, et surmaga lõppenud õnnetuste arv – just laste puhul – on väga tugevasti vähenenud. Mis siis lahti on? Tegemist on helikopterite sisse­ tungiga. Need on vanemad, kes oma kaheksa-aastased lapsed käekõrval klassiukseni viivad – kuigi õpetajad on juba ammugi palunud seda mitte teha. Kes oma koolilastele seal „veel kii­ resti“ sussid jalga pistavad. Vanemad, kes ütlevad selliseid asju nagu: „Kes siis ikka tahaks oma last ohvrite statistikas näha, 55

olgu need arvud kui väiksed tahes?“ Või: „Minu laste turvali­ suse ja tervise üle ei kaubelda ja sellepärast toon ja viin ma neid autoga niikaua, kui nad sellest ise keelduvad. Muide, ma ei saa aru, kuidas saab koolitee transpordiviis iseseisvuse arengut takistada.“ Hm. Meie küll saame aru.

Liikluskaos: „Teie mees ei ole seda tänavat veel ära ostnud!“ „Vanematakso“ fenomen ja sotsioloogide poolt „tagaistme­ generatsiooniks“ nimetatud väikesed reisijad annavad tööd kogu riigi ekspertidele. „Selles pole tihtipeale süüdi mitte halb või pikk koolitee, vaid vanemad, kes õnnetusi ja rün­ nakuid kartes, harjumusest või mugavusest oma lapsed otse

kooli värava ette sõidutavad,“ ütleb ADAC. See puudutab eriti algkoole ning absurdne on asja juures see, et liiklusekspertide arvates teevad koolitee tõeliselt ohtlikuks just autodega sõitvad lapsevanemad. Üks isa räägib: „Kui juhtud koolipäeva alguse või lõpu ajal linnaosa algkoolist mööda sõitma, võib näha põnevaid asju. Kiirusepiiranguid eiratakse, sest kõik jäävad hiljaks. Pargitakse tuletõrje sisse­ 56

sõiduteele. Kui laps on maha pandud, tagurdatakse tänavale ilma suurema ettevaatuseta, aga seda suurema kiirusega – tavaliselt on need väga napikad manöövrid, nii teiste autode kui ka jalakäijate suhtes. Ja siis, minema sõites, ei huvita kiirusepiirang loomulikult enam kedagi.“ Lapsevanemate nõukogu esimees Baden-Württembergist rää­ gib kooli ees aset leidnud „tõelistest Metsiku Lääne stsee­ nidest“: „Seal sõidetakse üksteise autodele peaaegu sisse, on agressiivset solvamist ja palju ei puudu, et üksteisele ka kätega kallale mindaks.“ Mõned vanemad jagavad isegi isevalmista­ tud trahvikviitungeid. Vahel tuleb lausa politsei kutsuda, kuid helikoptervanemate

peale ei hakka isegi nende hammas. Eriti tähelepanuväärne on see, kui hoolimatult käituvad vanemad teiste koolilastega – täpselt samasuguste olenditega nagu need, kelle nad ise äsja õrnalt kui toore muna õpetajale üle andsid. Kui enam isegi trahvid ei aita – üks ema jutustab: „Meie koolis on otse peasissepääsu juures jalakäijate valgus­ foor. Need vähesed lapsed, kes tohivad kooli tulla jalgsi või jalgrattaga, kasutavad seda valgusfoori. Igal hommikul veidi 57

enne kella 8 tekib seal aga liikluskaos, kuna lapsevanemad – enamasti emad – lasevad oma lastel ka rohelise fooritule ajal autost välja ronida. Lisaks blokeerivad tänava külgriba sageli vanemad, kes ka ise autost väljuvad, et oma lapsi klassi saata – seejuures kannavad nad iseenesestki mõista lapse ranitsat. Kooli juhtkond pöördus korduvalt nende helikopter­ vanemate poole ning püüdis neile selgeks teha, et sel moel (rohelise) fooritule all peatumine on keelatud ja et see on lastele ohtlik. Aga et vanemad siiski arusaamist üles ei näidanud ja olukord liikluses pidevalt teravnes, kaasati politsei. Kaks liiklus­politseinikku andsid nädalate kaupa autodele energili­ selt märku edasi sõita, kuid isegi seda ignoreeriti: „Ma tahtsin ju ainult…“, „Aga mu poeg peab kooli minema“, „Ma olen kogu aeg sedasi teinud“ ja osaliselt kommenteeriti vihaselt või häbematult „Ei huvita“, „Te hirmutate last!“, „Ma kae­

ban teie peale, kui te autot minna ei lase“. Lõpuks hakkasid politseinikud vanemaid isegi trahvima. Asi toimis umbes kaks nädalat, siis hakkas kõik jälle otsast peale.“ Paljud koolid, näiteks Aachenis, Mainzis või Karls­ruhes, on nüüdseks sisse seadnud niinimetatud Kiss-and-Go-tsoonid, kus vanemad saavad turvaliselt peatuda ja kus lapsed saavad autost väljuda ning ülejäänud maa jala minna. ADAC soo­ vitab, et need alad peaksid asuma koolimaja uksest vähemalt 58

250 meetri kaugusel. Kuid see on paljude helikoptervanemate seisukohast vastuvõetamatu. Ühe isa ettepanek lastevanemate kogu koosolekul: „Seoses hommikuse liikluskaosega kooli ees teen ettepaneku, et õpetajate parklas võiks sisse seada õpilastele autost väljumise ja autosse istumise raja.“ Üks ema räägib maastur-helikoptervanemate tõelistest prioriteetidest: „Me elame väga väikeses maakohas, kus on pisike armas algkool. Lastevanemate koosolekul palus klassijuhataja meil koolihoovi mitte sõita ega lapsi otse ukse juures maha panna, sest see ohustab kõiki lapsi. Meie koolihoov on umbes 15 korda 15 meetrit suur. Seepeale lahvatas tuline diskussioon. Aga mitte – nagu võiks arvata – mõnede vanemate liialdatud hoole pärast. Ei, vaieldi selle üle, kuidas oleks kõige parem koolihoovi parkimiskohad maha märkida.“

Ja kui enam miski ei aita, tuleb mõnikord avalikult aur välja lasta. Nii tegi üks isa Hamburgist, kes riputas kooliaasta algu­ ses algkooli ette niisuguse sildi:

59

„Armsad emmed! Tore, et kool jälle algab ja te saate oma maastureid jälle treppi ajada / nendega uhkeldada ja et teil on lõpuks jälle mõtestatud tegevust. Aga palun pöörake parkides tähelepanu siiski sellele, et te enda väärkäitumise pärast teisi liikluses osalejaid ei sõimaks ega takistaks. Teie abikaasa ei ole veel seda tänavat ära ostnud.“

Jalgrattaga, bussiga või jalgsi? Taevas hoidku selle eest! Eksperdid soovitavad lasta noorematel lastel üheskoos rüh­ mana kooli minna, alguses võiksid täiskasvanud neid siiski saata. Nii õpivad õpilased tänaval liikuma, viibivad värskes õhus ja saavad seejuures sõpradega suhelda. Aga kahjuks on jalgteed, nagu ka jalgrattad või ühiskondlik transport heli­ koptervanemate seisukohast ekstreemsed ohuallikad. „See on tõesti hirmutav, kui paljusid lapsi veel ka 4. klassis iga päev kooli tuuakse ja ära viiakse,“ räägib õpetaja. Üks ema lisab: „Niisuguste helikopterite pärast ei tulnud kooliteerühmast midagi välja, sest mõned vanemad järgnesid lastele salaja, et siis WhatsAppi abil teistele vanematele kõik süüteod ette kanda – muidugimõista ainult teiste laste omad.“ 60