LÄHEDUSE KAUGUS

Läheduse kaugus Luulet ja mõttekillukesi

Merike Krämer Mets

Elada võib kahte moodi: üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.

Albert Einstein

Ajateed

looklevad isepäid, ei ole Ajal tuli takus.

Oma eluteed sa ise käid, mõni roomab ja mõni kukub.

Tuliselt tuiskad, hing on kinni, rahutu kui aetud kiini.

Mis maandaks sind, rahu annaks?

Pea kinni! Jää seisma korraks.

Püüad eilset, kätte sa ei saa, homset pole olemaski.

Nii sa kappad läbi elust.

Välja! Välja sellest melust!

Tule! Vaata päikese kulda, ja ära igatse tema rüüd!

Tule! Hoia pihus musta mulda, see pisuke su kodumaa ihust!

Minna ja minna, kuhu küll?

Seisa siin põliste puude all ja kuula, vihm sinuga räägib.

Ajateedel minek oli ja jääb.

7

Elu moto Räägi mulle elulugu, et see ei oleks muinasjutt, ei kurbus, lalin ega nutt, sellest elu moto tulgu.

Kord sain mina kaela kandma, kui pilv päiksekiirt kortsutas.

Meri mõistis ja lohutas ja ta tuli jõudu andma.

Värav sulgus minu taga, sinna jäi nüüd meri vaga.

Udus vetruv laukaraba, maailm ees, tee oli vaba.

Läksin. Viljateri täis peod, see oli mu kuld ja vara.

Kui kodukirjad vööle seod, siis on silmades ka sära.

8

Eksind teedel valgust annab, võõrast ööst sind läbi kannab.

Kus jäid need teed, kust sai tuldud, teradest said viljapõllud.

Voogasid kui merel vaimud, koju hõikasid mind kaimud.

Kui koduvärav avanes, siis meri vaikselt taganes.

Siin on su koht ja sünnimaa, ei siit saa iial lahkuda.

Selgeks sai, mis võit, mis loto, siin on minu elu moto.

9