Kyttepuuvargad 1 ptk

Toimetaja Kristel Ress Korrektor Kristina Lepist Illustratsioonid ja kujundus Marja-Liisa Plats © Mika Keränen, Kirjastus Keropää OÜ, 2015 © Illustratsioonid Marja-Liisa Plats, 2015 ISBN 978-9949-38-560-7 Tänusõnad: Eesti Kultuurkapital Joensuu linn ja Tuupovaaran Taidetalo Contra ehk Margus Konnula supilinlased, kes jagasid oma mälestusi küttepuuvargustest

1. VARGUS

„Küttepuuvargad!”

Kaks venda, Olav ja Anton, teritasid kõrvu, sest isa hääl mürises üle hämarduva hoovi. „Lähme vaatame, mis isal on,” ütles Olav ja viskas lumepalli kaarega Antonile, kes lõi selle kahe käega õhus puruks.

Suurte külmade järel oli päris lahe, et termomeeter oli plussis ning sai mätsida kokku lumepalle ja ehitada loomulikult ka lumekindluse. Olav ronis kindlusest välja läbi suure tunneli, mis kulges läbi paksu lumemüüri.

Talv oli saabunud Supilinna seekord juba novembri algul ja jäänudki kestma. Alguses tulid lumetormid ja siis suured

3

külmad. Seejärel tuli jälle lund, nii suures koguses, et keegi ei mäletanud, et ükski talv oleks olnud lumerookimisega sedavõrd palju tööd. Olav ja Anton tegelikult ainult rõõmustasid selle üle. Nad olid isale öelnud, et nende lumekindluse jaoks kulub ära kogu lumi, mis kuskil mujal ees on. Isa abiga olidki nad ehitanud kindluse välismüürid juba kõrgemaks kui nende kodumaja ümbritseva aia plankaed – nii kõrgeks, et ema naljatles, et maja taha kerkinud lumeehitis vajab varsti linnalt ehitusluba.

Nüüd jätsid Olav ja Anton oma töö sõnatult pooleli ja hakkasid läbi paksu lume kuuri juurde sumpama. Tee peal kloppisid nad kiiruga suurema lume riiete pealt ära. Poisid jõudsid pika puukuuri juurde, milles hoiti maja küttepuid. Igal korteril oli seal oma boks. Ühe uks oli lahti. Selle taga istus Olavi ja Antoni murelik isa. „Mis on?” küsis Olav, astudes kuuri, kus ainsaks valguseks oli tänavavalgustite valguse õrn kuma, mis peegeldus lumelt.

Poisid ei mõistnud, kuidas isa üldse nägi kuuris olla, aga seal ta istus, suure paku peal, käed ristis. Ta kuju oli sama sünge nagu kuur pime. „Vargad,” vastas isa ja viipas maas vedelevale halule. „Kust sa tead?” imestas Anton. „Keegi on selle halu maha pillanud ja puuriit on viltu. Ega teie pole ju siin roninud?” „Ei. Me ehitasime täna kogu päeva jugapuu juures kindlust.” „On sulid!” põrutas isa. „Äkki see halg kukkus niisama maha?” pakkus Olav. „Võibolla kassid ajasid üksteist taga ja liigutasid riita.”

4

Isa vaid mühatas vastuseks. Siis tõusis ta püsti, tõstis halu riida peale tagasi ja asus riida otsa sirgeks kohendama, et kõikide halgude otsad oleksid ühel joonel. „Minu riidas on puud sirgelt nagu pliiatsid karbis. Isegi ema pesukapp ei ole nii korras kui minu puuriit!” „Kas see riit on madalam kui hommikul?” päris Anton. „Selles see asi ongi,” vastas isa, tõstes käe oma rinna kõrgusele. „Paar sületäit on kindlasti võetud.”

Olavi silmad olid kuuri hämarusega juba veidi harjunud, aga valgust oli tema jaoks ikkagi vähe. Ta võttis kindad käest, pani need puuriidale ning otsis taskust välja vildika mõõtu taskulambi. Selle valguses hakkas ta uurima kuuri laastude ja puupuruga kaetud muldpõrandat, mida kattis kõva jääkiht. Ka Anton lülitas oma taskulambi sisse ja alustas lävepakult vaatlust.

5

„Kas te uurite juba kuriteopaika?” küsis isa. Esimest korda oli tema hääles tunda lootust. „Nojah, kui sa juba ütled, et vargad,” mõmises Olav vastuseks. Ülevaatus läks kiiresti. Maas polnud midagi peale saepuru ja lõhkumispaku, mille peal isa istus. Ühes nurgas vedeles suur puitvarrega lõhkumiskirves ja teises seisid poiste valged jalgrattad. „Huvitav, miks keegi üldse varastab küttepuid?” imestas Anton. „Ju on endal otsas …” vastas isa, laiutades käsi. „Ega meilgi neid ülemäära palju pole. Ma ei kujutanud ette, et selline rekordkülm talv tuleb. Väga kummaline, niisugust asja pole enne juhtunud. Peaks alumise korruse Tanelile mainima, et siin vargad käisid. Tal pole ka lukku uksel. Vaadake, poisid, kõigil teistel naabritel on lukud. Nende riitade kallal pole vast käidud, sest siis oleks vaja lukk lahti muukida, aga meie oleme kerge saak.” „Miks meil siis uks lukus pole?” päris Anton, suunates oma taskulambi valgusvihu vanale haagile, mis kuuri laudust väljastpoolt kinni hoidis.

Isa ei vastanud midagi, millest Anton järeldas, et küllap on isal endalgi selle pärast piinlik.

Olav ja Anton astusid oma lampidega kuurist välja ning uurisid hoolega saapajälgi, mida oli kogu hoovis rohkesti. Hommikul oli küll värsket lund sadanud, ent kuuri ümbruses oli liigutud päeva jooksul nii palju, nagu oleks seal bussipeatus. Kahjuks polnud võimalik tuvastada ühtegi silmatorkavat jalanõumustrit.

Kõik saapajäljed tundusid pealegi ühesuurused, välja arvatud poiste endi veidi väiksemad jäljed, mis tulid üle hangede lumekindluse poolt kuuri juurde.

6

„Ega sa ei märganud, kas siin oli mingisuguseid erilisi jälgi?” küsis Olav igaks juhuks isalt üle. „Ei, ei olnud. Neid suvalisi jälgi on küll hulgi, iga ukse juures. Ainult Taneli enda ukse juures on puhas lumi. Ta kütab vist täna oma ahjusid hiljem, või isegi homme. Nüüd on olnud üle hulga aja mahedam ilm.”

Poisid noogutasid isale. Kaks-kolm plusskraadi polnud muidugi just otseselt mahe, aga võrreldes mitmekümnekraadise külmaperioodiga tundus see tõesti soojem.

Olav kontrollis oma lambi valguses järele ja nägi, et naaber Taneli ukse ees polnud tõesti ei saapajälgi ega muud põnevat.

Lumi ulatus seal kaarja kuhjana uksepakust umbes 20 sentimeetrit kõrgemale. Ta kõndis igaks juhuks veel kuuri taha, kuigi sinna ei läinud ükski jälg. Järsku tabas teda uus mõte ja ta küsis isalt: „Aga äkki Tanel võttiski meie kuurist puid?” „Vaevalt ... Eks ma võin muidugi temalt üle küsida, aga ta ei võtaks ilma minult küsimata,” vastas isa, samal ajal kui Anton hõikas, et leidis midagi.

Anton oli korjanud maast üles mingi pisikese eseme ja andis selle nüüd isa kätte. Isa pruunid silmad uurisid seda asjakest Antoni lambi valguses hoolega. Lõpuks lausus ta pidulikult: „Sa oled kellegi mansetinööbi leidnud.” „Mis asi see veel on?” „See on selline nööp, mis hoiab triiksärgi kätiseid kinni.” „Kas see on väärtuslik?” sekkus Olav, kes oli samuti tõtanud leidu piiluma ja seisis nüüd isa õla taga. „Ei usu,” vastas isa ja silmitses helepruuni värvi metalleset. „Huvitav ikkagi … Te olete ikka päris detektiivid kohe!

7

Trepikotta võiks panna kuulutuse, ega keegi pole sellist nööpi ära kaotanud. Kui see vidin pole meie maja rahva oma, siis kuulub see äkki vargale!”

Olav võttis leiu isa käest enda pihku. Ümmarguse nööbi peal oli neljast ringist koosnev kaunistus. „Kas see vigur võib ka midagi tähendada?” küsis ta.

Isa kratsis lõuga. Ta kulmud kerkisid ja ta raputas pead: „Ma ei oska kahjuks öelda.”

Anton liigutas huuli, öeldes vennale tummalt minu nööp, ja sirutas peopesa Olavi poole, et see annaks talle nööbi tagasi.

Olav naeratas vastu, surus käe korraks rusikasse, kuid andis nööbi nooremale vennale ilma suurema kiusuta tagasi. „Aitab. Ma tulin siia ju puude järele,” lausus isa ja krabas kuuri ukse kõrvalt tühja puukorvi. Ta ladus selle sisse halge ja lausus: „Mulle ei meeldi, et keegi sorgib mu asjades, olgu need või küttepuud.” „Mulle ka mitte,” nõustus Anton teadjalt. „Jalgrattaid pole nad õnneks ära varastanud.”

8

„Jah, need olid korralikult lukus,” täpsustas Olav ja juhtis taskulambi valgusvihu ratastele. Poisi hääl oli rõhutatult õpetajalik, kui ta ütles: „Meie rattad on kahe ketiga omavahel kinni.”

Isa naeratas, aimates poja tagamõtet: „Väga nutikas. Ma muretsen meie kuuriuksele luku.” „Videovalve võiks ka olla,” lisas Anton.

See mõte oli isale vastumeelt: „Puukuuril? Siin hoovis? Ei, seda ma küll ei taha. Ma ei saaks ju hetkegi paku peal istuda, kui ema juba helistaks ülevalt toast, et mis sa passid seal niisama – kas sa läksid puid lõhkuma või vegeteerima?” „Saan aru,” lausus Olav isale, kes toppis viimased halud korvi. „Lähme, Anton!” kutsus vanem vend nooremat. „Kuhu me läheme?” küsis Anton vastu. „Helistame Reilikale,” seletas Olav vaimustunult. „On aeg salaselts kokku kutsuda, või mis sa arvad?” „Jah!” nõustus Anton. „Söök on valmis tunni aja pärast,” tuletas isa poistele meelde. „Ja olge ettevaatlikud, on ju! Vargad on alati vargad, mansetinööpidega või ilma.” „Me oleme alati ettevaatlikud,” kinnitas Olav.

Anton vaatas veel kord oma leidu ja päris: „Isa, ütle veel, ega sa ei tea kedagi, kes võiks selliseid mansetinööpe kanda?” „Mansetinööbid on peente härrade triiksärkidel. Mingid edevad kirjanikud ja kunstnikud võivad ka ennast nendega ehtida.” „Kirjanikud ja kunstnikud!” hüüatas Olav. „Neid on Supilinnas kõik majad täis.”

9

Isa naeris poja vaimukuse üle, sest Olavil oli õigus. Isa pani puukorvi korraks maha ning tema näole ilmus kergelt rahulolev muie, sest talle meenus oma tudengipõlv. Ta rääkis poegadele, et Supilinn on alati kunstiinimesi magnetina ligi tõmmanud. Olavi küsimise peale, miks see küll nii on, avaldas isa oma teooria: „Mida rohkem siia kunstnikke kolib, seda rohkem neid juurde tuleb. Kui oled juba kunstnik, siis tasub kolida Supilinna.

Aga mõni korter on siin ikka logu küll. Ma mäletan, kui me elasime emaga Herne tänaval oma esimeses kodus. Meil oli vaja kütta mitu korda päevas, sest ahjud olid viletsad ja jäine põhjatuul puhus pehkinud akende vahelt sisse. Siis oli tõesti külm!” „Miks te sellises hurtsikus elasite?” ehmus Anton. „Odav oli,” vastas isa, nagu see oleks poistele iseenesestmõistetav. „Vana ahiküttega korteri üür on ikka väiksem kui keskküttega korteri oma paneelmajas. Tavalisel talvel polnud väga hull, aga kui pakane oli käre, siis oli ikka tsirkus Barcelona.”

Olav vaatas muiates Antonit ja noogutas isale. Just selline karm talv oligi sel aastal Supilinna jõudnud ja kellelgi olid küttepuud juba otsa saanud.