Kuupaiste heiastused 1 15

KUUPAISTE HEIASTUSED

•

Edith Wharton

Kuupaiste heiastused

Algupärand: THE GLIMPSES OF THE MOON (1922)

by Edith Wharton

Tõlkinud Aulis-Leif Erikson Toimetanud Anu Rooseniit

© Eestikeelne väljaanne Odamees OÜ, 2014 odamees@odamees.ee www.odamees.ee ISBN 978-9949-543-07-6

ESIMENE OSA

I peatükk

eile heiastus kuu – nende mesinädalatel – üle järvevee, mis oli romantilise joovastuse lavapildina nõnda kuulus, et nad olid üpris uhked, et polnud kartma löönud selle oma isiklikuks lavakujunduseks valimise ees.

“Oli vaja täielikku huumorimeele puudust või sedavõrd suurt talenti nagu meil, et selle eksperimendiga riskida,” arvas Susy Lansing, kui nad vältimatult vajalikul marmorist balustraadil rinnutasid ning jälgisid, kuidas nende kahkjas kettakujuline kaitsevaim laotab oma võluvaiba vetele nende jalge ees.

“Jah, või Streffordi villa laenamine,” täiendas ta abikaasa, kiigates ülesmäge, kus läbi puuokste helendas pikk madal valev riba, millele kerkiva kuu valgus hakkas andma valge maja fassaadi kuju.

“Oh jäta, meil oli viie koha vahel valida. Kui vähemalt Chicago korter kaasa arvata.”

“Meil ju oli – ja sina paned imeks!” Mees asetas käe naise käele ning puudutus uuendas hämmastavat erutusseisundit, mida nende seikluse kaalutletum vaatlus naises alati tekitas... Endale iseloomulikul viisil lisas ta lihtsalt, oma rahulikult narritaval toonil: “Või kui me korterit arvesse ei võta, siis – ma vihkan kiitlemist – arvesta teisi: Violet Melrose’i maja Versailles’s, sinu tädi villa Monte Carlos ja see nõmm kah veel!”

Susy teadis, et nõmme mainimine on tundlik teema, siiski nimetas ta seda erilise rõhuga, nagu tahaks kindlaks teha, et mees ei saaks teda nende uhkete nimede alandamises süüdistada. Kuid abikaasal ei paistnud sellist tahtmist olevat. “Vaene vana Fred,” märkis ta vaid; ning naine pillas hoolimatult: “Oh, noh...”

7

Esimene osa

•

Mees hoidis endiselt ta kätt ning kuni nad mõne aja vaikides seisid öö lembelises embuses, tundis naine vaid sooja hoovust, mis voolas peopesast teise, kuni kuuvalgus nende all tõmbas oma maagilise joone kaldast kaldani.

Viimaks kõneles Nick Lansing, Susy abikaasa. “Maikuus oleks Versailles’s olnud võimatu: kogu meie Pariisi seltskond oleks meid kahekümne nelja tunniga jalust maha jooksnud. Ja Monte Carlo jäi ära seepärast, et see on just niisugune koht, kuhu kõik arvavad meid minevat.

Niisiis – kogu austuse juures sinu vastu – polnud vaja palju vaimujõudu rakendada, et otsustada Como kasuks.”

Susy reageeris otsekohe sellele tema vaimujõu alahindamisele. “Oli ikka päris palju vaja vaielda, et sind veenda – me saame Comos pilkealuseks jäämisest üle!”

“Aga, mina oleksin eelistanud midagi tagasihoidlikumat; vähemalt nii ma mõtlesin, et peaksin, kui siia jõudsime. Nüüd näen, et see koht on piisavalt totakas – välja arvatud täiuslikult õnnelike inimeste jaoks; ja et see koht on niisama hea kui iga teine.”

Naine ohkas õndsalikult nõustudes. “Ja ma pean ütlema, et Streffy on muutunud. Koguni need sigarid – kes talle sinu meelest need sigarid andis?” Ja ta lisas mõtlikult: “Sa hakkad neist puudust tundma, kui peame lahkuma.”

“Oh, kuule, ära täna õhtul parem lahkumisest räägi. Kas me ei viibi praegu väljaspool aega ja ruumi...? Kas tunned nende eksootiliste taimede lõhna: mis see on? Stephanotis floribunda?”

“V-vist küll... Jah, vist küll. Või gardeenia... Oh, ning jaanimardikad!

Vaata... seal, kuuvalguse peegelduse taustal vee kohal. Hõbedased õunad kuldses võrgustikus...” Nad nõjatusid üksteise vastu, üks liha õlast sõrmeotsteni, nende pilke hoidmas helendav virdamine oma nõiduses.

“Praegusel hetkel ma suudaksin välja kannatada,” märkis Lansing, “isegi ööbiku laksutamise.”

Vaevukuuldav kuristamine kostis magnooliatest nende selja taga, sellele vastas pikk vulinataoline sosin loorberipuhmast pea kohal.

8

K U U PA I S T E H E I A S T U S E D

•

“Tänavu on nende jaoks aeg juba hiline: nad lõpetavad just siis, kui meie alustame.”

Susy naeris. “Ma loodan, et kui meie kord kätte jõuab, ütleme üksteisele hüvasti niisama armsalt.”

Tema abikaasal mõlkus meeles vastata: “Nad ei ütle hüvasti, nad vaid asuvad oma perekondlike murede kallale.” Kuid tal polnud plaanis nii öelda, ega olnud Susyl see mõttes, niisiis mees vaid kajas naeruga vastu ning surus naist tihedamalt enda vastu.

Kevadine öö mähkis neid oma aina võluvamasse haardesse. Järve virdavad vood olid aegamööda laienenud ja hääbunud siidisesse leebusse, ning kõrgel mägedes muutus kuu kuldsest valgeks taeva taustal, mis oli kahvatuvate tähtedega üle puuderdatud. Teisel pool järve kustusid linnakese tuled üksteise järel ning kauge kallas moondus pigmendilaiguna tumedaks. Aeg-ajalt puhuv briis pühkis üle nende nägude aia aroome; kord kandis see üle vee nendeni mingi suure valge liblika nagu magnoolia triiviva kroonlehe. Ööbikud vaikisid endiselt ning süvenevas vaikuses kostus purskkaevu veenirin aina tungivamalt nende kõrvu.

Kui Susy kõnelema hakkas, oli ta hääl tulevikunägemustest veidi uimane. “Ma olen mõelnud,” ütles ta, “et me peaksime olema suutelised laskma sel kesta veel vähemalt aasta või kauem.”

Tema abikaasa võttis selle lause teadmiseks, üllatuse või vastumeelsuse märke ilmutamata; tema vastus näitas, et ta mõistab naist, ja on sisimas sama mõttelõnga järginud.

“Sa mõtled,” küsis ta pärast pausi, “et arvesse võtmata sinu vanaema pärleid?”

“Jah – ilma pärliteta.”

Mees mõtiskles hetke, siis esitas ettevaatliku vastuväite õrnal sosinal: “Ütle mulle, kuidas siis ometi.”

“Istume siis. Ei, mulle meeldib pehme iste.” Mees sirutas end välja pikal pajuvitstest punutud sohval ning naine keris end patjadele tema kõrval, pannes pea mehe põlvile. Otse ta pea kohal, kui Susy lauge pao9

Esimene osa

•

tas, oli tükati näha kuuvalgusega üle kallatud taevast nagu hõbedast inkrusteeringut läbi plaataniokste terava musta joonteräga. Kogu maailmast nende ümber õhkus rahu, kaunidust ja püsivust, ning tema õnn oli nii tugevalt tajutav, et suisa kergendus oli meelde tuletada arvete ja võlgade tormist tausta, millele kogu see habras ehitis toetus. “Tasakaalukad inimesed ei saa kunagi nii õnnelikud olla,” meeliskles Susy, lastes kuupaistel kumada läbi poolsuletud laugude.

Need niinimetatud tasakaalukad inimesed olid alati Susy Branchi hirmutised olnud; nad olid ikka veel, ja aina ohtlikumad, Susy Lansingi jaoks. Ta põlgas neid, põlgas nüüd kahekordselt kui inimkonna loomulikke vaenlasi ning sääraseid, kelle vastu tuli oma ego alati mängu panna. Kuna suurem jagu tema elust oli möödunud nende keskel, teadis ta ligikaudu kõike, mida nende kohta üldse võis teada, ning kahekümne aasta pikkuse sõltuvuse kestel oli ta õppinud nende üle põlastava läbinägelikkusega kohut mõistma. Kuid praegu oli ta vihavaen taandunud, mitte üksnes armastuse leevendaval mõjul, vaid ka seetõttu, et oli nende hulgast välja saanud – jah, isegi nõnda palju enam kui tema ja Nick olid iganes julgenud loota ka oma kõige pöörasemate tegevusplaanide juures.

“Lõppude lõpuks ikkagi võlgneme neile seda!” mõtiskles ta.

Tema abikaasa, öötunni unisesse õndsusse vajunud, ei korranud oma küsimust; ent naine püsis endiselt mõttelõnga juures, mille mees oli algatanud. Aasta – jah, nüüd oli ta kindel, et väikese õiendamisega saaksid nad võita sellest ühe aasta! “See” oli nende abielu, nende kooselu, eemal kogu tüütusest ja tülinast, seltsimehelikus teineteisemõistmises, millest nad mõlemad olid kaua aega tagasi arvanud kogevat vahetut mõnu, kuid vähemalt Susy polnud kunagi lootnud sügavamat harmooniat.

See oli olnud ühel nende varasemal kohtumisel – ühel neist segasumma-dineedest, mida Fred Gillow pidas “kirjanduslikeks” –, kui keegi noormees, kes juhtumisi ta kõrval istus ja kellest uduselt liikus kuulujutt, et ta olla “midagi kirjutanud”, kerkis neiu kujutlusse mingit 10

K U U PA I S T E H E I A S T U S E D

•

sorti lubamatu luksusena, millega Susy Branch pärijannana oleks oma narruste nimekirja krooninud. Kuid Susy Branch kerjustüdrukuna oli maias kujutlema, kuidas nendetaoline paarike oma miljoneid kasutaks: üks tema peamisi nörritavaid asjaolusid seoses oma rikaste sõpradega oli, et nood oma miljoneid nii vähese kujutlusvõimega valitsesid.

“Ma tahaksin pigem niisugust abikaasat kui aurumootoriga luksusjahti!” oli ta mõelnud vestluse järel selle noormehega, kes olla kirjutanud ning kelle puhul Susyle oli otsekohe selge, et ükskõik mida ta sulg oli seni tootnud või veel toota võis, on mees olukorras, kus ta ei saa naisele võimaldada midagi hinnalisemat kui aerupaati.

“Tema naisele! Nagu mehel seda naist iial vaja oleks! Kuna ta on sedatüüpi inimene, kes ei abiellu ka luksusjahiga mitte.” Oma minevikust hoolimata oli Susy säilitanud piisavalt sisemist sõltumatust, et märgata neid varjatud märke teistes ning ühtlasi omistada seda impulsi ajel vastassugupoole esindajatele, kes juhtumisi temas huvi äratasid. Tal oli loomulik vastumeelsus inimeste suhtes, kes kiitlesid kõigega, mida nad olid pidanud läbi elama. Ta ise mõtles küll kunagi abielluda, kuna rikaste sabas jõlkuda ei saanud ju igavesti; ent ta kavatses oodata, kuni leiab kellegi, kelles oleks ühendatud maksimaalne jõukus ning vähemalt minimaalselt seltskondlikkust.

Ta märkas otsekohe, et noor Lansing on selle ideaali täpne vastand: ta oli nii vaene, kui üldse olla sai, ja nii seltskondlik, kui oli võimalik kujutleda. Seetõttu otsustas Susy temaga kohtuda nii tihti, kui tema rutakas ja sassis elu seda võimaldas; ning see, tänu reale osavatele korraldustele, õnnestus päris kenasti. Nad kohtusid nii sageli, et proua Gillow andis Susyle ühel ilusal päeval otseselt ja järsult mõista, et ta “teeb ennast naeruväärseks”.

“Ah soo...” tegi Susy sügavalt sisse hingates ning pikalt ja pinevalt oma soosija paksult värvitud silmisse vaadates.

“Just nii,” hüüdis Ursula Gillow nuuksatades, “enne kui sina vahele astusid, meeldisin ma Nickile pööraselt... ja muidugi ma ei pane pahaks... aga kui mõtlen, et...”

11

Esimene osa

•

Susy ei vastanud. Kuidas ta saigi, kui samal ajal pingsalt mõtles?

Kleit, mida ta kandis, oli Ursula kingitus; Ursula auto oli viinud ta peole, millelt nad mõlemad koos ka tagasi tulid. Susy arvestas, et järgmise augustikuu veedab ta koos Gillow’dega Newportis... sest ainus alternatiiv oli minna Californiasse koos Bockheimeritega, kellega ta seni oli keeldunud isegi koos lõunatamast.

“Muidugi see, mida sina kujutled, Ursula, on täielik nonsenss, ja mis puutub minu vahelesegamisse...” Susy kõhkles. Ja pomises siis: “Aga kui see sind õnnelikumaks teeb, siis korraldan nii, et näen teda harvemini...” Peaaegu pisarais Ursulat suudeldes ilmutas Susy ülimat alandlikkust ning valmidust kasulik ja vajalik olla.

Susy Branchil oli suisa mehelik uhkus antud sõna suhtes; niisiis pani ta järgmisel päeval pähe oma kõige moekama kübara ning otsis üles härra Lansingi ta elupaigas. Kindlameelselt tahtis ta pidada Ursulale antud lubadust, kuid seda tehes kavatses ta olla parimas vormis.

Ta teadis, millal noormeest tõenäoliselt kodust leida võis, kuna too tegi mingit õudselt vastumeelset kaastööd ühele rahvalikule entsüklopeediale (V kuni X), ning oli neiule öelnud, millal ta sellele jubedale tööülesandele pühendub. “Oh, kui see vaid oleks romaan!” mõtles Susy räpasest trepist üles ronides; ent otsekohe tuli talle mõte, et kui see romaan oleks midagi sellist, mis lugeda kannatab, ei tooks see mehele ilmselt rohkem sisse kui tema entsüklopeedia. Preili Branchil olid kirjandusele omad nõudmised...

Korter, kus härra Lansing teda vastu võttis, oli tunduvalt puhtam, kuid vaevalt parem kui selleni viiv trepp. Susy, kes teadis mehe kiindumust idamaisesse arheoloogiasse, oli kujutlenud teda täiesti lagedas toas, mida kaunistab üksainus veatu Hiina pronkskuju – või mõni hinnaline Aasia keraamikaese. Kuid niisugused olukorda leevendavad esemed olid silmatorkavalt puudu ning mitte kuidagi poldud püütud varjata selle viisaka elutoa-magamistoa vaesust.

Lansing võttis külalise vastu igati rõõmsameelsuse märke ilmutades ning ilmse ükskõiksusega selle suhtes, mis mulje tema toa sisustus võis 12

K U U PA I S T E H E I A S T U S E D

•

jätta. Mees näis tajuvat vaid rõõmu, mida tundis, nähes naist, keda ta täna oodata ei osanud. See tegi Susyle ta lubaduse pidamise veelgi vaevarikkamaks, kuid seda rõõmsamaks, et oli pähe pannud oma parima kübara; ning mõne hetke vaatles ta meest vaikides selle kübara allakeeratud serva alt.

Nende vastastikune kiindumus oli küll soe, ent Lansing polnud talle iial ühtki lembemat sõna poetanud; kuid see polnud takistav asjaolu külalisele, kel oli kombeks otseselt väljenduda, kui ei leidunud ühtki põhjust, mis asjadesse ja rahasse puutus, et seda varjata. Hetke vaikinud, ütles Susy niisiis, miks ta oli tulnud; tüütu asi küll, seda muidugi, ent küllap mees mõistab. Ursula Gillow oli armukade ja nad peavad omavahelised kohtumised lõpetama.

Noormehe sundimatu naerupahvak kõlas Susy kõrvus nagu muusika; kuna ilmselt oli ta siiski kartnud, et mehe pühendumus Ursulale võib olla samasugune päevatöö nagu ta entsüklopeediagi.

“Aga ma annan sõna, et see on suisa hullumeelne eksitus! Ja ma ei usu, et ta iial oleks oodanud minult, et hakkan...” protestis mees, kuid Susy, kelle terve mõistus tuli tagasi koos enesekindlusega, lõikas ta jutu läbi.

“Te võite kindel olla, et Ursula suhtub sellistesse asjadesse sirgjooneliselt. Ja see ei loe, mida teie arvate. Kõik, mis loeb, on tema veendumus.”

“Oh, kuulge nüüd! Ka minul on selles asjas mõni sõna öelda, kas pole?”

Susy vaatas aegamööda ja kaalutlevalt toas ringi. Siin ei leidunud midagi, absoluutselt mitte midagi, mis näitaks, et mehel on iial mõni dollar varuks olnud – või et ta on kingitusi vastu võtnud.

“Mitte sedavõrd, kui mina asjasse puutun,” lausus ta viimaks.

“Mida te sellega mõtlete? Kui mina olen vaba nagu tuul...?”

“Mina ei ole.”

Mees jäi mõttesse. “Oh, siis muidugi... See tundub ainult veidi imelik,” lisas ta kuivalt, “sest niisugusel juhul peaks protesti avaldama proua Gillow.”

13

Esimene osa

•

“Ja mitte minu miljonärist peigmees. Oh, mul ei ole sellist; ses suhtes olen sama vaba kui tuul nagu teiegi.”

“Noh, siis...? Kas meil ei jääks muud üle kui vabaks jäädagi?”

Susy kulm tõmbus murelikult kipra. Ülesanne oli osutunud raskemaks, kui ta oli oodanud.

“Ma ütlesin, et olen vaba selles suhtes. Ma ei kavatse abielluda... ja oletan, et ka teie mitte?”

“Jumal küll, ei!” purskas mees tuliselt.

“Kuid sellega ei pea alati kaasnema täielik vabadus...”

Mees seisis otse ta vastas, toetades õlga vastu hirmsat mustast marmorist kaminasimssi; kaminas polnud ilmselt ammu tuld tehtud. Kui Susy üles vaatas, nägi ta mehe nägu karmistumas ning see sünge ilme jõudis ta teadvusse.

“Kas seda tulitegi mulle ütlema?” küsis Lansing.

“Oh, te ei mõista... ja ma ei mõista, miks te ei mõista, kuna me oleme seni tiirutanud täpselt samasuguste inimeste hulgas ringi.” Ta tõusis impulsiivselt ning pani käe mehe käsivarrele. “Ma soovin tõesti, et aitaksite mind...”

Lansing seisis liikumatult, Susy kätt puutumata.

“Aitaksin teil mulle rääkida, et vaene Ursula on vaid ettekääne ning et ON OLEMAS keegi, kel on – ühel või teisel põhjusel – tõesti õigus olla selle vastu, et me liiga tihti kohtume?”

Susy turtsatas naerda, kannatamatult. “Te kõnelete nagu mingi romaanikangelane – mõne sellise romaani, mida mu guvernant alati luges.

Kõigepealt ei tunnistaks mina sellist õigust, nagu te seda nimetate – mitte iialgi!”

“Millist õigust te siis tunnistate?” küsis mees kulmu kergitades.

“Noh... näiteks sellist, mida te vist tunnistate oma kirjastaja suhtes.”

Seepeale naeris mees õõnsalt. “Nimetame seda siis äriks, kui soovite,” jätkas naine. “Ursula teeb minu heaks palju: ma elan juba pool aastat tema kulul. Selle kleidi, mis mul praegu seljas on, andis tema mulle.

Tema auto viib mind tänaõhtusele dineele. Mind oodatakse järgmisel 14

K U U PA I S T E H E I A S T U S E D

•

suvel tema juurde Newporti... Kui ma ei lähe, pean koos Bockheimeritega Californiasse minema, nii et head aega.”

Järsku nutma pursates oli Susy uksest väljas, järsust kolme mademega trepist all ja tänaval, enne kui mees teda peatada jõudis – ehkki pärast järele mõeldes, ei mäletanud ta, kas teda peatada püütigi. Susyle meenus ainult, et ta oli seisnud kaua Viienda avenüü nurgal karmi talveilma küüsis ning oodanud, et väike vahe moekaid daame vedavate autode voolus võimaldaks tal tänavat ületada. Ka meenus talle, et korrutas omaette lakkamatult: “Tegelikult oleksin võinud ju Ursulale lubada... ja ikkagi temaga kohtuda...”

Selle asemel, kui Lansing oli saatnud talle järgmisel päeval kirjakese, kus soovis temaga veel mõne sõna vahetada, oli ta vastanud sõbralikult, kuid kindlalt eitavalt; ja oli korraldanud nii, et peagi viidi ta kaheks nädalaks Kanadasse suusatama, seejärel kuueks nädalaks Floridasse paatmajja aega veetma...

Kui Susy jõudis oma tagasivaates Florida meenutamiseni, kandusid teadvusse kuuvalged veed, magnooliate aroom ja kosutav õhk; segunedes praegu ümbritseva mõnusa tundega, muutusid silmalaud unerammestusest raskeks. Jah, tookord oli ta pidanud piinliku momendi üle elama, kuid see oli möödanik; ta viibis siin, turvalises õndsalikkuses – ja koos Nickiga; ning see oli sellesama mehe põlv, millel ta pea puhkas – ja neil oli veel terve aasta ees... terve aasta... “Pärleid arvesse võtmata,” pomises neiu silmi sulgedes...

15