Denisa
ProĹĄkovĂĄ
KUS kasvab raha?
Algteadmised rahast
Sissejuhatus Armsad lapsed ja lastevanemad! Kujutage ette inimest, kes paneb esimest korda suusad jalga ja tuiskab kodukandi kõrgeimast mäest välgukiirusel alla. See on võimatu, ütleksite. Suusatamise puhul peame iseenesest mõistetavaks, et õpime seda samm sammu haaval. Kõigepealt paneme suusad jalga, seejärel laseme ettevaatlikult madalast künkast alla. Alles siis, kui tunneme end suuskadel kindlamalt, teeme proovi järsemal kallakul. Muidugi kukume mõne korra, aga sellest pole midagi – me ju alles õpime. Kuid rahaga käitume sootuks teistmoodi. Meil on millegipärast tunne, et arusaam rahaasjadest tuleb kuidagi iseenesest. Kui see pole nii, on piinlik seda tunnistada. Ent õige ümberkäimine rahaga on kunst. Ja nagu iga kunstiliigi puhul, peab harjutama, et paremaks saada. Aga mida siis õige ümberkäimine rahaga õieti tähendab? Lisaks sellele, et peame oskama raha teenida, peame mõistma ka seda osadeks jagada, et sellega ära elada, ja tuleviku peale mõelda. Peame võtma laenu ainult mõistlike ja/või vajalike asjade ostmiseks. Kuid teema on keerulisem, kui esmapilgul paistab. Sama oluline on vahet teha inimestel, kes suhtuvad rahasse hoolikalt ega kuluta seda tobedate asjade peale, ja inimestel, kes on niivõrd kitsid, et neil on aju asemel kalkulaator. Kokkuhoidlikkuse ja kitsiduse vaheline piir on õhuke ning inimesed, kes kulutavad rohkem, kui on võimelised teenima, on sama ebameeldivad kui ihnurid, kellel pole kunagi raha küllalt! Kõige tähtsam ja kõige raskem on aga õppida teisi raha pärast MITTE KADESTAMA. Me peame harjuma, et alati leidub inimesi, kellel on rohkem raha kui meil, ja see tähendab ühtlasi, et alati on neid, kellel on raha vähem. Me ei tohi kadestada inimesi, kes on paremal järjel, ega halvustada neid, kelle järg on kehvem. Eluterve suhtumine rahasse ei tule iseenesest. Me peame seda sammhaaval õppima ja selles pole üldse midagi häbiväärset. Kõik see seletab, miks me selle raamatu kirjutasime. Kõik, kes me selle koostasime, loodame, et teie, armsad lapsed ja vanemad, naudite selle lugemist. Samuti loodame, et lastest lugejad hakkavad nägema raha kui abilist, mitte hirmutavat vaenlast, ja õpivad seda hindama, ent ei lase sel enda üle valitseda. Raha on nagu tuli: hea sulane, kuid halb peremees. Toredat lehitsemist ja lugemist! Autori soovitus Tavaliselt raamatutesse ei joonistata, aga selle raamatu puhul pane värvipliiatsid valmis. Kui rahast rääkimisest ja lugemisest tüdined, võid endale meeldivad pildid ära värvida.
1.
peatükk
Kes on Adeele ja Agu Raha Adeele ja Agu elavad koos ema Veronika ja isa Martiniga halli-roosakirjus majas aadressil Isekas tänav 3. Eelmisel nädalal tekkis Adeelel selle tänava nime pärast mure. Lasteaiaõpetaja Linda oli ootamatult küsinud: „Kas te kõik teate täpselt, kus elate? Seda on väga tähtis teada juhuks, kui peaksite ära eksima. Kas sina, Adeele Raha, tead?“ Adeele lasteaias kõnetati tüdrukuid alati täisnimega. Rühmas oli veel kaks Adeelet: Adeele Kokk ja Adeele Tali. Oli veel ka kolm Emmat ja kaks Peetrit. Ehkki Adeele on tavaliselt väga jutukas, tõusis ta vastuseks ainult püsti, keerutas hobusesaba salgu ümber sõrme ja punastas. Mis siis, kui teised hakkavad arvama, et ta on sama isekas kui tema kodutänava nimi? Õnneks pöördus Linda vastust ära ootamata Emma Linnuküti poole. Kui Emma ütles, et elab Kitsevärava tänaval, puhkesid lapsed naerma.
9
2.
peatükk
Mis tähendab olla isekas
Adeele teab väga hästi, mis tähendab olla isekas. Alles hiljuti rääkis perekond Raha tõsiselt isekusest ja isekatest inimestest. Vanaema Milli ja vanaisa Jaak olid külla tulemas ning vanaema tõi lastele alati natuke midagi, näiteks pakikese kummikomme või šokolaaditahvli – kummalegi ühe, et nad tülli ei läheks. Enne vanaema saabumist ütleb ema ikka: „Kui keegi kingib sulle midagi söödavat, näiteks šokolaadi või nööbikommid, mida sa siis tegema pead? Loomulikult tänama! Ja siis toodut teistele pakkuma. Pole viisakas kõike endale ahnitseda. Ainult ebaviisakad ja isekad inimesed teevad nii.“ Agu on Adeelest kaks aastat vanem. Ta käib koolis teises klassis ja tal on kõige kohta midagi öelda. „Aga mis siis,“ alustas ta, „mis siis, kui ma šokolaadi kohe lahti ei tee? Sel juhul ei pea ma kellelegi midagi andma ja ma pole ebaviisakas. Vanaema ütleb ju ikka: „See on minult ja vanatoilt. Aga ära enne õhtusööki kõhtu maiustustest täis pugi. Ja ära kõike korraga nahka pista.““ Vanaema Milli kasutab üsna ebaviisakaid sõnu. Agu arvates on kohutavalt ebaõiglane, et vanaema võib nii rääkida, aga tema mitte.
10
3.
peatükk
Vanaema Milli ebaviisakad sõnad
Kui Agu ja Adeele oleksid rääkinud söömisest nii, nagu vanaema, või kutsunud vanaisa Jaaku vanatoiks, oleksid nad ema käest kõvasti noomida saanud. Aga vanaemaga ema ei riidle. Ta ei kärgi temaga, vaid on koguni igati kena. „Sa ei peaks neile midagi tooma, kulla Milli. Neil on olemas kõik, mida nende hing ihkab. Parem osta endale vitamiine. Kas soovid tassi kohvi ja tüki kooki?“ Ning vanaema Milli vastab ikka: „Milline vanamutt küll tühja käega tuleks? Su marmorkook on alati väga maitsev, Veronika. Kas paned sellesse ehtsat koort?“ Näete?! Ta ütles vanamutt ja ema ei teinud sellest väljagi.
4.
peatükk
Agu ning mis on õiglane ja mis pole
Aga ema on harjunud Agu arvamustega sellest, mis on õiglane ja mis pole, nii et ta ei läinud seekord õnge. „Kuule, Agu. Isegi kui sa ei taha šokolaadi külaliste ees lahti teha ja soovid seda pärastiseks hoida, ära unusta, et Adeele, isa ja mina elame siin koos sinuga. Kas tahad öelda, et naudiksid seda õhtul salaja teki all mugides, andmata teistele killukestki? Ning kujuta ette, kui vanaema mõtleks samamoodi kui sina. Kas ta tooks siis sulle šokolaadi? Ei iial: ta paneks selle ise salaja nahka, nii et keegi ei näe. Nii käituvad isekad – nad mõtlevad ainult endale. Nad ei oska jagada, aga teistelt nõuavad küll! On mul õigus, Minimari?“ Ema pöördus järgmise pereliikme poole, kellest pole veel juttu olnud.
5.
peatükk
Ajutiselt külas
Tädi Minimari ei ela Rahade juures Isekuse tänaval kogu aeg. Tegelikult viibib ta seal ainult lühikest aega – ajutiselt, nagu ütlevad ema ja isa. Minimari oli ema juttu hoolega kuulanud. Nüüd võttis ta sõna. „Isekus on nagu haigus,“ lausus ta. „Isekatel pole kunagi midagi küllalt, sellepärast ei tunne nad millegi üle rõõmu.“ Ja Minimari teadis, millest rääkis. Agu oli kuulnud, et ta on rikas ja tal on pangas palju raha. Aga ta ei räägi kunagi, kui palju tal seda on – ilmselt on see suur saladus. Agu sosistas emale: „Kui tal selleks raha on, miks ta siis hotellis ei ela?“ Ja veel: Minimari on väga veider nimi. Peale selle pole ta isegi Agu ja Adeele päris tädi, mitte nagu ema õde Maret.
13