Kurja kodu

1 2011

This Ain’t the Summer of Love*

Tal polnud õnnestunud naise verd endalt täielikult maha pesta.

Vasaku käe keskmise sõrme küüne alla oli jäänud tume sulgu meenutav viirg. Ta asus seda välja urgitsema, kuigi talle päris meeldis seda vaadata – see meenutas talle eelmise päeva naudingut. Kulutanud minuti tulutule kraapimisele, pistis ta verise küüne suhu ja imes. Metalne mekk tõi uuesti meelde põrandaplaatidele paiskunud võimsa joa, selle lõhna ja kuidas see oli katnud seinad pritsmetega, leotanud läbi ta teksased ja muutnud virsikuvärvi vannilinad – kohevad, kuivad ja korralikult kokku pandud – ainsa hetkega verest läbi imbunud kaltsudeks.

Värvid paistsid täna hommikul kirkamad, maailm näis meeldivam paik. Ta meel oli tüün ja ülev, justkui ta oleks selle naise endasse imenud, justkui see elu oleks tema sisse üle kandunud. Nad kõik saavad sinu omaks, kui sa oled nad ära tapnud – ja palju täielikumalt, kui seks oleks seda kunagi võimaldanud. Juba teadmine, mismoodi naine oma suremise hetkel välja näeb, oli sügavam intiimsusest, mida kaks elavat keha oleksid saanud kogeda.

Ta mõtles erutusvärinaga, et mitte keegi ei tea, mida ta tegi, ega ka seda, mida ta kavatseb järgmiseks teha. Ta lutsutas keskmist sõrme, rõõmus ja rahul, toetumas vastu sooja seina aprillikuu kahkjas päikese­paistes, pilk naelutatud majale teisel pool teed.

See polnud üldse mingi uhke maja. Tavaline. Tõsi küll, elamiseks * See pole mingi armastuse suvi.

7

meeldivam kui kitsuke korter, kus teda ootasid mustad prügikotid verest kõvaks kuivanud riietega, mis tuli ära põletada, ja läikivad, hoolikalt puhtaks pestud noad, peidus köögi valamu all toru kõveruse taga.

Sellel majal seal oli väike eesaed, must võrktara ja muru, mis vajas niitmist. Kaks valget liiga lähestikku asetsevat välisust lasksid arvata, et kolmekorruseline maja on jagatud ülemisteks ja alumisteks korteriteks. Esimesel korrusel elas naisterahvas nimega Robin Ellacott. Ta oli küll võtnud vaevaks piiga õige nimi välja uurida, kuid nimetas teda mõttes ikkagi Sekretäriks. Nüüd oli ta just näinud neiut ärkliaknast möödumas, teda oli heledate juuste järgi kerge ära tunda.

Sekretäri polnud tegelikult vaja jälgida, aga see tegevus meeldis talle. Tal oli paar tundi vaba aega ning ta oli otsustanud tulla siia piigat vaatama. Tänane päev oli puhkamiseks, pausiks eilse ja homse hiilguse vahel, et nautida rahulolu juba korda saadetust ja erutuda sellest, mis juhtub järgmiseks.

Parempoolne uks avanes ootamatult ja Sekretär astus välja, temaga koos keegi mees.

Endiselt soojale seinale toetudes pööras ta pilgu tänavale, nägu nende kahe poole profiilis, justkui ootaks sõpra. Kumbki ei paistnud teda tähele panevat. Nad astusid tänavat mööda edasi, külg külje kõrval. Neile minuti jagu edumaad andnud, asus ta neid jälitama.

Näitsik kandis teksaseid, kerget jakki ja madala kontsaga saapaid.

Päikesekiired andsid ta pikkadele lokkis juustele punaka varjundi.

Jälitaja tajus paarikese vahel teatud jahedust – nad polnud veel sõnagi vahetanud.

Ta oskas inimesi läbi näha. Ta oli näinud läbi ja võlunud ära selle tüdruku, kes oli surnud eile verest läbi imbunud virsikuvärvi rätikute keskel.

Ta jälitas neid, käed taskus, mööda pikka elumajadevahelist tänavat, kõndides näiliselt sihitult, justkui kavatseks paarist poest läbi astuda; päikeseprillid mõjusid sel kirkal hommikul loomulikult. Kerge kevadine tuul sahistas malbelt puude võrestikes. Tänava lõpus keeras paarike vasakule, laiale elava liiklusega magistraalile, mida ääristasid 8

kontorihooned. Kui nad Ealingi linnaosavalitsusest möödusid, kiiskasid kõrgel nende peade kohal poolt fassaadi täitvad aknaklaasid.

Viimaks oli Sekretäri korterikaaslasel või kallimal või kes iganes ta talle oli – külje pealt vaadates korrapäraste näojoonte ja kandilise lõuaga mehel – talle midagi öelda. Neiu andis lühida vastuse, ilma et oleks sinna juurde naeratanud.

Naised on väiklased, alatud, räpased ja närused. Turtsakad tulehargid – kõik nad on sellised, kujutavad ette, nagu mehe asi oleks neil tuju üleval hoida. Alles siis, kui naine lamab su ees surnult ja tühjaks kaabitult, on ta muutunud puhtaks ja salapäraseks ja väärib ehk isegi imetlust. Siis on ta täielikult sinu, võimetu vastu vaidlema, vastu hakkama või ära minema, ning sa võid teha temaga, mida ise tahad. Eile pärast seda, kui ta oli vere välja lasknud, muutus tolle tüdruku laip raskeks ja lõdvaks, tema elusuuruseks mängukanniks, tema leluks.

Ta järgnes Sekretärile ja tolle kallimale läbi supermarketis tungleva rahvamurru, liugles märkamatult nende järel nagu vaim või jumalolend. Kas need laupäevased poodlejad üldse nägid teda või oli temaga toimunud mingi muutus – ta oli nüüd otsekui kahekordselt elus, õnnistatud nähtamatuks muutumise andega?

Nad olid jõudnud bussipeatusse. Ta jäi veidi maad eemale passima, teeseldes, et uurib karriroogade restorani vaateakent, puuviljaletti toidupoe ukse kõrval ning prints Williami ja Kate Middletoni papist maske ajaleheputkas; samal ajal ei lasknud ta silmist paarikese peegeldust aknaklaasil.

Nad ootasid bussi number 83. Tal polnud taskus kuigi palju raha, kuid Sekretäri vaatlemine oli nii nauditav tegevus, et ta ei raatsinud sellest loobuda. Kui ta nende järel bussi läks, kuulis ta meest nimetamas Wembley Centrali peatust. Ta ostis pileti ja järgnes neile ülemisele korrusele.

Paarike pääses kõrvuti istuma päris bussi etteotsa. Ta istus samasse lähedale ühe torssis naisterahva kõrvale, kes pidi tema pärast oma poekotid sülle tõstma. Aeg-ajalt kuulis ta nende hääli üle teiste sõitjate jutusumina. Kui ta parajasti ei rääkinud, vahtis Sekretär mornilt 9

aknast välja. Ilmselt poleks ta tahtnud minna sinna, kuhu nad parajasti teel olid, jälitaja oli selles kindel. Kui neiu juuksesalgu näolt kõrvale lükkas, märkas jälitaja ta sõrmes kihlasõrmust. Hakkad ilmselt abielluma... enda arvates. Ta muigas ülestõstetud jakikrae varjus.

Läbi mustusest tähnilise aknaklaasi tungis bussi keskpäevane palavus. Peale tuli terve kari mehi, kes täitsid kõik vabad kohad.

Mõned neist kandsid puna-musti ragbisärke.

Järsku tundus talle, nagu oleks päev oma sära kaotanud. Need särgid oma poolkuu ja tähe kujutisega tekitasid ta peas ebameeldivaid seoseid. Meenutasid talle aega, kui ta polnud veel kogenud jumalolendi tunnet. Ta ei kavatsenud lasta vanadel, halbadel meenutustel oma rõõmurohket päeva rikkuda, ära määrida, kuid ülev meeleolu kippus siiski teda maha jätma. Nüüd juba tige – teismeline poiss ragbimängijate seltskonnast tabas ta pilgu ja vaatas kähku ehmunult mujale –, tõusis ta püsti ja läks trepist alla. Üks isa ja tema väike poeg hoidsid otse bussi uste kõrval kõvasti torust kinni. Ta kõhuõõnes plahvatas vihapomm: hoopis temal oleks pidanud poeg olema! Või õigemini: tal oleks veel praegugi pidanud poeg olema. Ta kujutles, kuidas poiss seisab seal ta kõrval, vaatab üles ta poole, pilgus imetlus – aga poega polnud enam ammu ja selles oli täielikult süüdi mees nimega Cormoran Strike.

Ta kavatses Cormoran Strike’ile kätte maksta. Kavatses ta elu põrguks muuta.

Kõnniteele astunud, vaatas ta üles bussiaknasse, et Sekretäri kuldsele peale veel viimane pilk heita. Vähem kui kahekümne nelja tunni pärast näeb ta teda jälle. See mõte aitas vaigistada raevupuhangut, mille olid esile kutsunud need saratseeni särgid. Buss jätkas mürinal sõitu ja tema lonkis vastassuunas minema, ennast käigu pealt maha rahustades.

Tal oli suurepärane plaan. Mitte keegi ei tea. Mitte keegi ei oska kahtlustada. Ja kodus külmkapis ootab teda midagi väga erilist.

10

2 A rock through a window never comes with a kiss.* Blue Öyster C ult, „M adness to the M ethod”

Robin Ellacott oli kahekümne kuue aastane ja rohkem kui aasta aega kihlatud. Pulmad oleksid pidanud toimuma kolme kuu eest, aga tema tulevase ämma ootamatu surm oli sundinud pulmapäeva edasi lükkama. Nii palju oli juhtunud nende kolme kuu sees, mis olid kulunud esialgsest abiellumise tähtajast. Ta arutles endamisi, kas tema ja Matthew saaksid nüüd omavahel paremini läbi, kui nad oleksid tookord paari läinud. Kas nad tülitseksid vähem, kui talle pisut suureks jäänud safiiriga kihlasõrmuse kõrval oleks näha ka kullast rõngas?

Esmaspäeva hommikul Tottenham Court Roadi kivipurul samme seades elas Robin eelmise päeva tüli mõttes uuesti läbi. Selle seeme oli külvatud juba enne, kui nad ragbivõistlusele minekuks majast välja astusid. Iga kord, kui nad said kokku Sarah Shadlocki ja tema kallima Tomiga, läksid nad Matthew’ga riidu – tõik, mille Robin ka ära mainis, kui pärast matši vaikselt tuure kogunud tüli veel pärast südaööd ikka vaibuda ei tahtnud. „Sarah keerutas meelega tolmu üles, issand jumal, kas sa siis aru ei saanud? Just tema oli see, kes esitas ta kohta muudkui küsimusi ega tahtnud kuidagi lõpetada. Ega siis mina seda ei alustanud...”

Igikestev teeremont Tottenham Courti metroojaama ümbruses oli häirinud Robini tööle jõudmist sellest ajast saadik, kui ta Denmark Streetil asuvas eradetektiivi büroos ametisse oli astunud. Tema tuju ei paranenud sugugi, kui ta komistas kobaka kivi otsa, mis pani * Aknasse visatud kivi ei saada mitte kunagi suudlus.

11

ta paar sammu taaruma, enne kui tasakaalu tagasi sai. Tänavasse kaevatud sügavast kraavist, kus töötasid kaitsekiivreid ja helendavaid veste kandvad mehed, kostis provotseeriv vilekoor ja nii mõnigi kahemõtteline kommentaar. Lõkendav Robin heitis näo eest kõrvale oma pikad maasikablondid juuksed ega teinud neid kuulma, ta mõtted rändasid vägisi tagasi Sarah Shadlocki ja tema salakavalate lõputute küsimuste juurde, mis puudutasid Robini bossi. „Ta on kummaliselt kütkestav, kas pole? Natuke nagu räsitud, aga mind pole selline asi kunagi seganud. On ta lähedalt vaadates ka seksikas? Ta on ju suur mehemürakas, mis?”

Robin oli märganud, kuidas Matthew põselihased pingule tõmbusid, kui ta püüdis provotseerijale jahedalt ükskõikseid vastuseid anda. „Kas te olete seal kontoris ainult kahekesi? Päriselt? Kedagi teist ei olegi?”

Nõid, mõtles Robin, kelle loomupärane heatahtlikkus polnud kunagi laienenud Sarah Shadlockile. Ta teab täpselt, mida ta teeb. „On see tõsi, et ta sai Afganistanis medali? Sai ju? Ohhoo, siis ta on ju kõige tipuks veel sõjasangar.”

Robin oli teinud kõik, mis tema võimuses, et summutada Sarah’ ühehäälset kiidulaulu Cormoran Strike’ile, kuid sellest polnud kasu – matši lõppedes oli Matthew suhtumine oma kihlatud pruuti võrdlemisi jahedaks muutunud. Siiski ei takistanud pahameel tagasiteel Vicarage Roadilt teda Sarah’ga lobisemast ja naermast; Tom, kelle Robin leidis olevat igava ja juhmi, oli aga ainult naernud, tajumata toimuva tagamaid.

Lükatud ja tõugatud möödakäijatest, kes samuti laveerisid teetöö kraavide vahel, pääses Robin viimaks üle tee, kus Centre Pointi betoonist monoliit heitis kõnniteele võre meenutava varju, ja sai jälle vihaseks, meenutades Matthew sõnu, siis kui nende tüli kesköötunnil uuesti lahvatas. „Sa lihtsalt ei suuda hoiduda temast rääkimast, on ju nii? Ma kuulsin, kuidas sa ütlesid Sarah’le, et… ” „Mina ei hakanud temast uuesti rääkima, see oli Sarah! Sa üldse ei kuulanud… ” 12

Aga Matthew oli Robinit järele aimanud, peenikese imbetsillihäälega, mis tema arvates ilmselt iseloomustas kogu naissugu: „Ah, tal on nii kenad juuksed…” „Issand jumal, sul on ikka täielik paranoia!” oli Robin karjatanud. „Hoopis Sarah jauras midagi juustest, kusjuures üldse mitte Cormorani, vaid Jacques Burgeri lollakatest lokkidest ja mina ütlesin ainult, et… ” „Mitte Cormorani?” oli Matthew korranud ogaralt kileda paroodia­häälega. Ümber nurga Denmark Streetile keerates tundis Robin samasugust raevusööstu nagu kaheksa tundi tagasi, kui ta oli magamistoast välja tormanud, et veeta öö diivanil.

Sarah Shadlock, neetud Sarah Shadlock, kes oli Matthew’ga samal ajal ülikoolis käinud, oli teinud kõik mis suutis, et lüüa ta üle Robinilt, Matthew Yorkshire’i maha jäänud tüdrukult... Saanuks Robin kindel olla, et Sarah talle enam kunagi silma alla ei sattu, olnuks ta rõõmust hõisanud, kuid Sarah pidi juulis nende pulmagi tulema.

Sarah hakkab kindlasti nende abielu segama ja võib-olla kunagi leiab ka võimaluse trügida Robini töökohta Strike’iga kohtuma, kui ta peaks detektiivist päriselt huvitatud olema ega kasuta teda ainult Robini ja Matthew tülli ajamiseks.

Ma ei tee teda mitte kunagi Cormoraniga tuttavaks, mõtles Robin raevukalt, lähenedes büroo välisukse ees seisvale kullerile. Mees hoidis ühes kinnastatud käes kirjutusalust ja teises piklikku kandilist pakki. „Kas see on Ellacotti nimele?” küsis Robin, kui oli jõudnud kuulde­kaugusele. Ta ootas saadetist, mis pidi sisaldama pulma­ külalistele kinkimiseks mõeldud elevandiluukarva papist ühekordseid fotoaparaate. Viimasel ajal oli tema tööaeg nii ettearvamatu, et tal oli lihtsam lasta netist tellitud kaup mitte koju, vaid töö juurde saata.

Kuller noogutas ja sirutas oma kirjutusaluse ette, ilma et oleks kiivrit peast võtnud. Robin andis allkirja ja võttis vastu pikliku paki, mis osutus palju raskemaks, kui ta oodanud oli; kui ta selle kaenla alla pani, oleks sees justkui mingi üksainus suur ese serva poole libisenud.

13

„Aitäh,” ütles Robin, aga kuller oli talle juba selja keeranud ja istus sadulasse. Majja sisenedes kuulis Robin teda minema sõitmas.

Kontsad astmetel valjult klõnksumas, ronis ta üles kolisevast metalltrepist, mis keerdus ümber linnupuuri meenutava rikkis lifti.

Ukseklaas välgatas, kui ta võtit keeras ja ukse avas, sellel olev graveeritud silt – C. B. STRIKE, ERADETEKTIIV – tõusis tumedana esile.

Ta oli meelega veidi varem tulnud. Praegu oli neil tööd üle pea ja Robin lootis korrastada kuhjunud paberimajandust, enne kui asub oma igapäevase ülesande juurde, milleks oli noore venelannast sületantsija jälitamine. Ülevalt kostvate raskete sammude põhjal oletas ta, et Strike on veel oma korteris.

Robin asetas pikliku paki kirjutuslauale, võttis mantli seljast ja riputas selle koos käekotiga ukse peale nagisse, pani tule põlema, täitis kannu veega, pani keema ja sirutas käe laual lebava terava paberinoa järele. Meenutades seda, kuidas Matthew oli põikpäiselt keeldunud tunnistamast, et imetletud oli Jacques Burgeri lopsakaid lokke ja mitte Strike’i ausalt öeldes pigem häbemekarvu meenutavat kräsupead, lõi ta paberinoa vihaselt pakendisse, lõikas selle lahti ja tõmbas kaane pooled laiali.

Naisterahva mahalõigatud jalg oli küljetsi karpi surutud, varbad painutatud üles, et ära mahuks.

14

3 Half-a-hero in a hard-hearted game.* Blue Öyster C ult, „T he M arshall Plan”

Robini karjatus pani aknaklaasid vibreerima. Ta taganes laua juurest eemale, pilk naelutatud seal lebavale jõledusele. Jalg oli sile, sale ja kahvatu, Robini sõrm oli pakki avades seda riivanud ja tundnud naha külma, kummit meenutavat pinda.

Ta oli just suutnud mõlemat kätt suule surudes karjatuse lämmatada, kui klaasuks ta kõrval lahti lendas. Meeter üheksakümmend pikk ja nägu pilves, seisis seal Strike, särk eest lahti, nii et näha olid ahvilikult tihedad, tumedad rinnakarvad. „Mida põr… ?!”

Märganud Robini ainitist pilku, vaatas ta samas suunas ja nägi jalga. Robin tundis oma õlavarrel rohmakat haaret ja juba oli boss ta uksest välja trepimademele talutanud. „Mismoodi see saabus?” „Kuller,” vastas Robin ja laskis ennast trepist üles talutada. „Mootor­rattaga.” „Oota siin. Ma kutsun politsei.”

Kui Strike oli oma korteri ukse ta nina ees kinni lükanud, jäi Robin liikumatult seisma, kuulatades samme, mis naasid alumisele korrusele. Ta tundis suus oksemaitset. Jalg. Nüüdsama oli keegi talle jala saatnud. Ja tema oli selle rahumeeles trepist üles tassinud – karpi pakitud naisterahva jala. Kelle jalg see oli? Kus oli ülejäänud keha?

Ta läks lähima tooli juurde – odav metalljalgadega polsterdatud * Poolenisti sangar kalgis mängus.

15

plastmasstool – ja istus, sõrmed ikka veel tundetuks muutunud huultele surutud. Ta mäletas, et pakk oli saadetud tema nimele.

Samal ajal seisis Strike, mobiiltelefon kõrva vastu surutud, büroo tänavapoolse akna juures, lootes all Denmarkil kullerit märgata.

Ooteruumi naastes oli ta politseiga juba ühendust saanud. „Jalg?” kordas uurija inspektor Eric Wardle liini teises otsas. „Mingi kuramuse jalg?” „See pole isegi mitte minu suurus,” ütles Strike, kes Robini juures­ olekul poleks seda nalja endale lubanud. Ta püksisäär oli üles kerkinud, paljastades metallvardad, mis asendasid paremat pahkluud. Ta oli parajasti riietunud, kui kuulis Robini karjatust.

Neid sõnu lausudes taipas ta järsku, et karbis ongi parem jalg – sama, mis tal endal puudub – ja see on lõigatud maha veidi allpool põlve, täpselt nii, nagu tema amputeeritud jäseme puhul. Mobiil endiselt kõrva vastas, kummardus Strike jalga lähemalt uurima, nii et ebameeldiv, üles sulatatud broilerit meenutav lõhn sõõrmeisse tungis. Valge nahk: sile, kahvatu ja muude vigastusteta, kui mitte arvestada vana rohekat verevalumit lohakalt raseeritud sääremarjal.

Karvanääpsud olid heledad ja värvimata varbaküüned veidi räpakad.

Läbi lõigatud sääreluu valendas ümbritseva ihu keskel. Korralik töö – Strike oletas, et kasutatud oli kas kirvest või lihunikunuga. „Ütlesid vist, et naise oma?” „Paistab, et… ” Strike oli märganud veel midagi. Säärel veidi allpool lõikekohta oli arm, vana arm, millel polnud mingit pistmist jala amputeerimise vigastustega.

Kui mitu korda oli salakaval meri Cornwallis veedetud lapse­ põlves teda ootamatult selja tagant rünnanud? Inimesed, kes ei tunne ookeani kuigi hästi, kipuvad unustama lainete väge, nende brutaalsust. Inimene jahmub, kui vesi talle külma metalli jõuga peale langeb.

Kogu oma tööelu oli Strike hirmuga silmitsi seisnud, tegutsenud seda maha surudes ja õppinud seda ohjama, kuid selle vana armi nägemine röövis temalt hetkeks kõnevõime, sest nüüd oli hirmusööst tabanud teda ootamatult.

16

„Oled veel kuuldel?” ütles Wardle’i hääl talle kõrva. „Kuidas?”

Strike’i kaks korda lömmi löödud nina oli vaid mõne sentimeetri kaugusel kohast, kus naise jalg oli maha lõigatud. Ta mäletas üht armi jalal, mis kuulus lapsele, keda ta mitte kunagi ei unusta... Kui palju aega sellest juba oli, kui ta teda viimati kohtas? Kui vana võiks tüdruk praegu olla? „Sa helistasid kõigepealt mulle?” tuletas Wardle talle meelde. „Just,” ütles Strike, sundides ennast keskenduma. „Oleks hea, kui tuleksid sina, mitte keegi teine, aga kui sa ei saa, siis… ” „Olen juba teel,” vastas Wardle. „Ei lähe kaua. Oota seal.”

Strike lõpetas kõne ja pani mobiili käest, ikka veel jalga silmitsedes. Nüüd nägi ta selle all paberilehte, masinkirjas sõnumit. Tänu Briti armees saadud uurimistoimingutealasele väljaõppele õnnestus tal maha suruda painav kiusatus kiri välja õngitseda ja läbi lugeda – tehnilisi asitõendeid ei tohtinud puudutada. Selle asemel kükitas ta ebakindlalt maha, et lugeda aadressi tagurpidi keeratud kaanel.

Postipakk oli saadetud Robini nimele ja see ei meeldinud Strike’ile mitte üks raas. Robini nimi oli kirjutatud õigesti ja trükitud valgele kleebisele, kus seisis büroo aadress. Kleebise all oli varasem silt.

Otsustanud isegi lugemise hõlbustamiseks karpi mitte puutuda, tegi ta silmi kissitades kindlaks, et esialgu oli adressaadiks märgitud Cameron Strike, kuid siis oli see nimi Robin Ellacotti omaga üle kleebitud. Miks oli tundmatu meelt muutnud? „Raisk!” vandus Strike poolihääli.

Ta ajas ennast mõningase raskusega püsti, võttis uksepealsest nagist Robini käekoti, lukustas klaasukse ja läks trepist üles. „Politsei on teel siia,” ütles ta kotti naise ette asetades. „Kas tahad tassi teed?”

Robin noogutas. „Kas kallan sinna sortsu brändit?” „Sul pole brändit,” teatas Robin. Ta hääl oli pisut kähe. „Juba otsisid?”

17

„Muidugi mitte!” hüüatas Robin ja Strike’i pani muigama nördimus, millega ta suhtus võimalusse, et ta oleks võinud sorida bossi kappides. „Sa lihtsalt... Sa pole lihtsalt seda tüüpi, kes hoiaks kodus brändit, et ennast ehmatuse korral turgutada.” „Siis õlut?”

Robin raputas pead, suutmata naeratada.

Tee valmis keetnud, võttis Strike oma tassiga naise vastas istet.

Detektiiv nägi välja täpselt see, kes ta oli: kogukas endine poksija, kes suitsetab liiga palju ja sööb liiga sageli rämpstoitu. Tal olid võimsad kulmud, lamedaks muljutud ebasümmeetriline nina ja alaliselt sünge näoilme, kui ta parajasti ei naeratanud. Mehe tihedad tumedad kräsus juuksed, dušist veel niisked, viisid Robini mõtted jälle Jacques Burgerile ja Sarah Shadlockile. Sellest tülist oleks nagu terve igavik möödas olnud. Trepist üles tulekust saadik oli ta vaid möödaminnes Matthew’le mõelnud. Ta kartis juba ette hetke, mil peab Matthew’le juhtunust rääkima. Matthew saab kindlasti vihaseks. Talle ei meeldi niigi, et tema kihlatu töötab Strike’i juures. „Kas sa vaatasid… Vaatasid seda?” pomises Robin, kui oli tulikuuma tee vastu võtnud ja tassi sellest rüüpamata kohe käest pannud. „Ikka,” vastas Strike.

Robin ei osanud enam midagi küsida. Kellegi amputeeritud jalg.

Olukord oli nii kohutav, nii groteskne, et ükskõik milline edasine pärimine oleks kõlanud naeruväärselt, kohatult. Kas see tundus sulle tuttav? Mis sa arvad, milleks see saadeti? Ja kõige pakilisem küsimus: miks just mulle? „Politsei tahab kuulda sinult kulleri kohta,” ütles Strike. „Tean,” nõustus Robin. „Olen püüdnud kõik üksikasjad silme ette manada.”

Alt kostis uksekella helin. „See on Wardle.” „Wardle?” kordas naine ehmunult. „Ta on kõige sõbralikum võmm, keda me tunneme,” tuletas Strike talle meelde. „Jää paigale, ma toon ta siia üles.”

Eelmisel aastal oli Strike’il õnnestunud Londoni munitsipaalpolitsei 18

enda vastu üles keerata, mis polnud tegelikult tema süü. Strike’i kahe kõige tähelepanuväärsema uurimisalase saavutuse ulatuslik kajastamine meediaväljaannetes oli mõistetavalt ärritanud neid politseinikke, kelle töö oli tema tõttu tühjaks osutunud. Wardle aga oli teda esimese juhtumi lahendamisel abistanud ja nõnda olid mõned kiired Strike’i aupaistest temagi peale langenud, nii et nendevahelised suhted olid piisavalt sõbralikud. Robin oli Wardle’i kohta ajalehest lugenud. Kohtus polnud nende teed ristunud.

Politseinik osutus ilusaks meheks, tal olid paksud kastanpruunid juuksed ja šokolaadpruunid silmad, seljas nahkjakk ja jalas teksased. Strike ei suutnud otsustada, kas teda lõbustab või vihastab hindav pilk, millega Wardle tuppa astudes Robinit mõõtis – see libises kärmelt üle sekretäri juuste ja figuuri, peatudes hetkeks vasaku käe sõrmel, milles säras safiiri ja teemantidega kihlasõrmus. „Eric Wardle,” teatas politseinik madala häälega, saateks Strike’i hinnangul kohatult võluv naeratus. „Ja see on uurija seersant Ekwensi.”

Temaga koos oli saabunud kõhn mustanahaline naisuurija, kelle juuksed olid siledalt üle pea krunni kinnitatud. Ta naeratas Robinile põgusalt ja Robin tabas ennast sellelt, et teise naise nägemine avaldab talle põhjendamatult rahustavat mõju. Seersant Ekwensi laskis pilgul Strike’i ühetoalises elamises ringi käia. „Kus on see pakk?” küsis ta. „Korrus allpool,” vastas Strike ja võttis taskust büroo võtmed. „Ma näitan. Kuidas naine elab, Wardle?” küsis ta, kui end koos seersant Ekwensiga lahkuma asutas. „Mis see sulle korda läheb?” andis politseinik vastu. Robini kergenduseks oli mees tema vastas istet võttes ja märkmikku lahti lüües jäigast ametlikkusest loobunud. „Ta seisis majaukse ees, kui ma tänavat mööda lähenesin,” kirjeldas Robin vastuseks Wardle’i küsimusele, kuidas oli jalg kohale toimetatud. „Ma pidasin teda kulleriks. Ta oli üleni mustas nahas, ainult jaki õlgadel olid sinised triibud. Kiiver oli ilma kaunistusteta must, silmakaitse alla lastud, peegeldava pinnaga. Ta pidi olema 19

vähemalt meeter kaheksakümmend pikk, minust kümme kuni kolmteist sentimeetrit pikem, isegi kiivrit arvesse võttes.” „Kehaehitus?” küsis Wardle märkmikku ülestähendusi kribades. „Üpris kogukas, ütleksin, kuigi osa sellest võib kanda polsterdatud õlgadega jaki arvele.”

Robini pilk langes tahtmatult Strike’ile, kes oli just uksest sisse astunud. „Tahan öelda, et mitte nagu… ” „Mitte selline paks peletis nagu su boss?” oletas Strike, kes oli seda juttu pealt kuulnud. Wardle, kes ei öelnud kunagi ära võimalusest Strike’i kulul nalja saada või teda tögada, kõhistas vaikselt naerda. „Ja tal olid kindad käes,” ütles Robin, kes polnud isegi muianud. „Mustast nahast mootorratturikindad.” „Otse loomulikult kandis ta kindaid,” märkis Wardle selle kohta märget tehes. „Mootorratta kohta ei oska te vist midagi öelda?” „See oli Honda, punane ja must,” teatas Robin. „Ma märkasin logot, seda tiibadega. Ütleksin, et 750cc. Suur masin.”

Wardle paistis meeldivalt üllatunud olevat. „Robin on autohull. Sõidab nagu Fernando Alonso.”

Robin soovis, et Strike ei räägiks nii reipal, kergemeelsel toonil.

Korrus allpool lebas ühe naise jalg. Kus oli ülejäänud osa temast? Ei tohi nutma hakata. Oleks ta vaid öösel paremini maganud. See neetud diivan... Ta oli viimasel ajal liiga palju öid seal diivanil mööda saatnud... „Ta siis sundis teid allkirja andma?” jätkas Wardle. „Ma ei ütleks, et sundis,” vastas Robin. „Ta sirutas minu poole oma kirjutusaluse ja mina kirjutasin pikemalt mõtlemata alla.” „Mis sellel kirjutusalusel õieti oli?” „See nägi välja nagu kaubakviitung või... ” Robin sulges mälu pingutades silmad. Nüüd, kui ta pisut järele mõtles, tundus, et see paber ei jätnud päris ametlikku muljet, keegi oleks kviitungi justkui kodus arvuti peal ise valmis meisterdanud, ja nii ta politseinikule ka ütles. „Kas te ootasite mingit saadetist?” küsis Wardle.

Robin rääkis talle pulmakinkidest, milleks olid ühekordse kasutusega fotoaparaadid.

20

„Mida ta tegi, kui te olite saadetise vastu võtnud?” „Istus jälle mootorratta selga ja kadus. Sõitis Charing Cross Roadi suunas.”

Korteri ukselt kostis koputus ja nendega liitus uuesti seersant Ekwensi, käes paberileht, mida Strike oli märganud jala all ja mis nüüd oli turvaliselt asitõendi kilekotis. „Kriminalistid jõudsid kohale,” teatas ta Wardle’ile. „See kiri oli karbis. Oleks hea teada, kas see ütleb midagi preili Ellacottile.”

Wardle võttis kilega ümbritsetud kirja ja uuris seda kulmu kortsutades. „Mingi arusaamatu lalin,” leidis ta ja luges valjusti ette: „A harvest of limbs, of arms and of legs, of necks…*” „… that turn like swans**,” katkestas teda Strike, kes nõjatus pliidile, liiga kaugel, et näha paberilt maha lugeda, „as if inclined to gasp or pray***.”

Teised kolm põrnitsesid teda. „Laulusõnad,” ütles Strike. Robinile ei meeldinud ta näoilme. Ta taipas, et neil sõnadel on bossi jaoks mingi tähendus, halb tähendus.

Strike lisas nähtava pingutusega: „Viimase salmi lõpp „Mistress of the Salmon Salt”****. Üks Blue Öyster Culti lugu.”

Seersant Ekwensi kergitas oma peene joonega kulme. „Kelle?” „Seitsmekümnendate kuulus rokibänd.” „Sina peaksid nende lugusid siis päris hästi tundma?” oletas Wardle. „Seda lugu ma tean,” ütles Strike. „Kas sulle tundub, et sa tead ka, kes selle saatis?”

Strike kõhkles. Kuni teised teda jälgisid, pöörles detektiivi mälus ärev kaleidoskoop segaseid muljeid ja meenutusi. Madal hääl ta peas lausus sõnu: She wanted to die. She’s the quicklime girl*****.

Kaheteistaastase tüdruku peenike jalg, armid nagu hõbedased * Saagiks jäsemed, käed ja jalad, ja kaelad… ** … mis luigena pöörduvad vaatama *** justkui õhku ahmides või palves **** Lõhesoola perenaisest. ***** Ta tahtis surra. Ta oli kustutatud lubja tüdruk.

21

pliiatsijooned. Väikesed tumedad tuhkrusilmad, vihkamisest pilukil. Tätoveeritud kollane roos.

Ja siis – mattunud muude mälestuste alla, et sealt järsku välja vupsata, kuigi mõni teine oleks kõigepealt just seda mäletanud – meenus talle märge ühes toimikus seoses laiba küljest ära lõigatud peenisega, mis oli saadetud pakiga politsei koputajale. „Kas sa tead, kes selle saatis?” kordas Wardle. „Võib-olla,” vastas Strike. Ta pilk langes Robinile ja seersant Ekwensile. „Ma eelistaksin rääkida sellest nelja silma all. Kas said Robinilt kõik, mis vaja?” „Peame veel kirja panema ta nime ja aadressi ja muu sellise,” ütles Wardle. „Vanessa, kas sa tegeleksid sellega?”

Seersant Ekwensi tuli oma märkmikuga lähemale. Nad kuulsid kahe mehe eemalduvaid samme metallist astmetel. Kuigi Robinil polnud vähimatki tahtmist maharaiutud jalga uuesti näha, oleks ta eelistanud nendega kaasa minna. Oli ju pakil ikkagi tema nimi.

Korrus allpool lebas võigas saadetis endiselt kirjutuslaual. Uurija seersant Ekwensi oli veel kaks Wardle’i kolleegi sisse lasknud: üks neist pildistas ja teine rääkis mobiiliga, kui inspektor koos eradetektiiviga mööda kõndis. Mõlemad vaatasid huviga Strike’i, kes oli selle ajaga, mis tal oli kulunud paljude Wardle’i ametivendade väljavihastamisele, omamoodi kuulsust kogunud.

Strike pani kabinetti viiva ukse kinni ja istus oma laua taha, Wardle tema vastu. Wardle keeras märkmikus puhta lehe. „No nii, keda sellist sa siis tunned, kellele meeldib laipu tükeldada ja osade kaupa posti panna?” „Terence Malley,” ütles Strike pärast hetkelist kõhklust. „Algatuseks.”

Wardle ei pannud seda kirja, ainult põrnitses, pastakaga käsi õhus. „Terence Malley, kelle hüüdnimi on Kopp?”

Strike noogutas. „Harringay kuritegelik rühmitus?” „Huvitav, kui mitut Terence Malleyt, kelle hüüdnimi on Kopp, 22

sa tead?” ärritus Strike. „Ja kui paljudel on üldse kombeks postiga kehaosi saata?” „Ja kuidas, põrgu päralt, õnnestus sinul Kopa viha alla sattuda?” „Ühine operatsioon patupatrulliga, aasta 2008. Narkoäri.” „Seesama haarang, mis saatis ta trellide taha?” „Just.” „Püha müristus,” ütles Wardle. „Noh, siis on ju selge, või kuidas?

See tüüp on märatsev hull, pääses hiljuti vabadusse ja tal oleks lihtne pooltele Londoni prostituutidele ligi pääseda. Peame vist hakkama Thamesi traalima, et ülejäänud laip kätte saada.” „Nojah, kuigi minu tunnistus oli anonüümne. Ta ei tohiks üldse teada, et see olin mina.” „Neil vendadel on selleks omad nipid,” arvas Wardle. „Harringay kuritegelik rühmitus – nad on praktiliselt kohalik kuradi maffia. Oled kuulnud, ta saatis Ian Bevinile Hatford Ali türa?” „Jajah, kuulsin,” kinnitas Strike. „Aga need laulusõnad, mis värk sellega on? Mingi ogar saagikoristus?” „Vaat see teebki mulle muret,” ütles Strike aeglaselt. „Kopa-suguse kohta oleks see justkui liiga keeruline, mis viib mu mõtted veel kolme kandidaadi peale.”

23