Kunst robert plant naidis

Paul Rees

ROBERT PLANT ELU

2

SAATANA MUUSIKA

Seal me nüüd olime – akadeemilised oivikud täielikus vabalangemises.

S

elleks ajaks, kui Plant jõudis 1962. aastal grammatikakoolis kolmandasse klassi, oli muusika temas teised huvid täiesti kõrvale tõrjunud.

Asjatult proovis ta leida midagi muud, mis oleks temas tekitanud samasugust metsikut joovastust, nagu ta oli tundnud esimest korda Elvist kuulates. Tolleaegsetest kergekaalulistest meelelahutussaadetest ei olnud mõtet seda otsidagi ja raadiojaamade valik piirdus tal ühega, Radio Luxembourgiga. Seal sattus ta kuulma New Orleansi mustanahalist R&B lauljat Chris Kennerit ning see õhutas teda valitud rajal veel kindlamalt edasi minema.

“Kui olin poisike, polnud õieti midagi, mille külge klammerduda,” ütles ta mulle. “Kõige muu seas lendasid raadiost aeg-ajalt sinuni need komeedid.

Aga mõtle, missugune erinevus meie ja Ameerika vahel. Ameerikas lihtsalt pöörasid skaalat viis kraadi ja kuulasidki raadiost mustade muusikat. Meie, britid, oleme muusikalise väljenduse mõttes ühesilbilised. Kogu see jutt, nagu oleksime meie viinud bluusi tagasi Ameerikasse, on täielik jama.

Sellepärast et John Hammond, Canned Heat, Bob Dylan, Mike Bloomfield, Elvin Bishop – nad kõik juba mängisid seda. Nende muusikanägemus ja -teadlikkus on meie omast tohutult avaram. Seal toimus nii palju, ent minule kui britile langes sellest osaks üksnes raasukesi. Asjadele, mis mind erutasid, ei pööratud siin erilist tähelepanu.”

Teise maailmasõja ajal saadeti Euroopasse pool miljonit mustanahalist Ameerika sõjaväelast ning just nemad tõid Suurbritanniasse esimesed bluusiplaadid. Mõne aja pärast jõudsid need poodidesse ja sealt kollektsionääride kätte. Nendelt vanadelt 45 ja 78 rpm plaatidelt võis kuulda mehi ja naisi, kellel olid nii meelierutavad nimed nagu Muddy Waters, Howlin’ Wolf, Memphis Minnie and Blind Lemon Jefferson. Nende lauludes kajasSAATANA MUUSIKA 23

tus kogu mustanahaliste ameeriklaste elukogemus, alustades orjaahelatest ja kisendavast vaesusest ning lõpetades naudingutega, mida pakuvad joovastav märjuke ning hea – või halva – naise armastus.

See oli rahvamuusika oma kõige ürgsemal ja ehedamal kujul, kaheteisttaktilise rokirütmi vundament. Plantile nagu lugematutele teistelegi toonastele Briti poistele oli see ülim siht. Naljakas küll, aga mees, kes avas talle selle voolu vesiväravad, oli inglane. Kui rock’n’rolli singlid ja see vähene, mida tal õnnestus tabada raadiost, oli juba sütitanud temas huvi, sattus talle kätte Nottinghamist pärit teadusmehe Paul Oliveri raamat “Blues Fell This Morning”, mille esmatrükk oli ilmunud 1960. aastal. Selles jutustas Oliver Ameerika mustanahaliste bluusi loo, tõsi küll, üdini kuivas akadeemilises stiilis, aga Planti see ei heidutanud. Poisil oli süstemaatiline mõistus ning ta hakkas hoidma silma peal kõigil plaatidel, mida Oliver oma raamatus mainis. Järgmine heureka-hetk saabus siis, kui ta avastas, et ühes Birminghami poes on need olemas ja paljud teised veel pealekauba.

Diskery plaadipoe, mille äri edeneb veel tänapäevalgi, asutas 1952. aastal džässientusiast Morris Hunting. 1962. aastaks oli see end sisse seadnud Hurst Streetil, kõrvalisel tänaval, mis asus Birminghmi peamisest raudteejaamast mõneminutise jalutuskäigu kaugusel. Kitsukese ja umbse Diskery maast laeni ulatuvad riiulid olid täis haruldasi välismaiseid vinüülplaate. Sellest poest sai piirkonna algajate muusikute Meka. Üks sealne töötaja, kohalik mustanahaline DJ, keda tunti kui Erskin T-d, oli võtnud oma südameasjaks äratada püsikundedes huvi varase bluusi, R&B ja Tamla Motowni plaatide vastu.

“Koolis oli umbes kahekümneliikmeline kamp poisse, kes olid lausa hullud Ameerika muusika järele, Robert samamoodi kui teised, ei vähem ega rohkem,” räägib Gary Tolley. “Ainult et teda huvitasid rohkem originaalplaadid. Tol biitlite-eelsel ajal vorpisid paljud Briti muusikud Ameerika lauludest viletsaid kavereid. Me sõitsime koos Birminghami, aga Rob ja ka Paul Baggott nägid ränka vaeva, et leida üles algvariandid.”

Et nendeks käikudeks raha hankida, hakkas Plant posti laiali vedama ja istus selleks igal hommikul enne kooli ratta selga. Teenitu eest ostis ta endale niisugused plaadid nagu John Lee Hookeri “Folk Blues” ja Robert Johnsoni “King of the Delta Blues Singers”. Just see viimane avaldas talle iseäranis sügavat mõju. Ühtki teist bluusimeest ei ümbritse nii tihe salapära ja müütide padrik kui 1911. aastal Mississippi osariigis sündinud Robert Johnsonit. Räägitakse, et tema kui kitarristi, laulja ja laulude looja heitlik anne oli avanenud üleöö. Üha kasvav legend pajatas, et ühel ööl oli ta läinud Clarksdale’i linna lähedal 49. ja 61. maantee ristile ja sõlminud seal Fausti kombel sobingu saatanaga. Kui Johnson noores eas, kõigest 27-aastasena suri, said need

24 ROBERT PLANT

müüdid hoogu juurde, ehkki tõenäoliselt põhjustas tema surma hoopis armukese kiiva mehe antud mürk.

Aastakümneid hiljem ütles Plant ajalehele Guardian: “Kui kuulsin esimest korda Robert Johnsoni plaate “Preaching Blues” ja “Last Fair Deal Gone Down”, siis hüüdsin: “Just seda ma vajangi!””

Ta lisas veel, et ei olnud iial varem kuulnud midagi nii võrgutavat kui Johnsoni hääl – otsekui haavatud looma ulgumine. See väljendas ühtaegu valu ja iha. Johnsonist innustatuna süüvis Plant üha enam bluusi ja hakkas oma plaadikogu laiendama nii kiiresti, kui postiljoniametist saadud raha lubas.

Koolist koju jõudnud, läks ta üles oma tuppa ning kuulas neid plaate ikka ja jälle. Ta koostas nende kohta kartoteegi ja tegi kõikide plaatide kohta hoolikalt märkmeid, olles kõigepealt uurinud ümbrist ja muu hulgas sedagi, mida on seal kirjutatud salvestamise ja plaadifirma kohta. Sellest sai talle omamoodi sisemine sundus, mida vanematel läks järjest raskemaks mõista. Andunud katoliiklastena hakkasid nad nimetama poja toast kostvaid laule saatana muusikaks.

“Johnny Mathisega võis isa veel kuidagi leppida,” mainis Plant Guardianile. “Robert Johnson oli tema jaoks ilmselt juba liiga sünge.” Ühel õhtul, kui Plant oli mänginud Chris Kenneri laulu “I Like It Like That” seitseteist korda ühte jutti, tuli isa üles tema tuppa ning lõikas poja plaadimängijal pistiku küljest ära.

Samal ajal, kui Plant oli andnud sõrme bluusile, hakkas Birminghamis ja selle ümber tekkima järjest enam biitmuusikaansambleid. Kui kätte jõudis 1962. aasta, mängis kohalikes pubides juba kümneid bände, kelle liikmed olid end uhkelt üles löönud. Paljud olid kasvanud välja koolipoiste skiffle’ipuntidest, aga rohkem võtsid kõik siiski snitti ansamblilt Shadows.

Alustanud Eddie Cochrani neitsiliku variandi, Cliff Richardi taustabändina, oli Shadows 1960. aastal, kui nende värelev instrumentaalpala “Apache” jõudis Briti edetabelite tippu, hakanud ilma tegema omal käel. Ansambli juhtkitarrist, prille kandev Hank Martin oli tolle aja Eric Clapton, kellest innustust saanuna tundsid paljud verisulis noorukid tungi proovida kitarrimängu. Need olid kaveribändid, mille liikmed kammisid läbi kõik linna plaadipoed, otsides Ühendriikidest pärit laule, mida nad võiksid õppida mängima. Jimmy Powell oli sellest seltskonnast esimene, kel oli au anda välja plaat: tol aastal ilmus tal Decca plaadifirmalt Buster Browni R&B pala “Sugar Babe” kaveri singel. Hiljem hakati väitma, nagu oleks selle salvestusel kitarri mänginud kaheksateistkümneaastane poiss, kelle nimi oli Jimmy Page, aga Birminghamis leidus neidki, kes kinnitasid, et kui olümpiamängudel võisteldaks jama ajamises, oleks Powellil kodu kuldmedaleid täis.

SAATANA MUUSIKA 25

Kui 1962. aasta andis maad 1963-ndale, vaevles Suurbritannia läbi aegade kõige karmima talve küüsis; lumetormid ja paukuv pakane panid elu kaheks kuuks peaaegu seisma. 1963-ndal oli määratud minna ajalukku aastana, kui Dallases lasti maha president Kennedy ja hoogu hakkas koguma Vietnami sõda, ent ühtlasi tuli just siis keset ränka pakast kokku Birminghami ansambel Beatles. Nagu paljud teisedki kohalikud bändid, oli ka see kasvanud välja skiffle’ipundist, mille esimesed innustajad olid Elvis ja Buddy Holly; nemadki olid alustanud sellest, et taastõlgendasid teiselt poolt Atlandi ookeani tulnud laule. Biitlitel oli kummatigi ka enda omi. Üks neist oli nende teine singel “Please Please Me”; see tuli Ühendkuningriigis välja 11. jaanuaril 1963 ning jõudis kuu ajaga Briti edetabelite tippu.

13. jaanuaril saabus Beatles Birminghami ATV stuudiosse, et esitada “Please Please Me” selleõhtuses varieteeprogrammis “Your Lucky Stars”.

Politsei oli sunnitud sulgema ümberkaudsed tänavad, sest tuhanded noored olid tulnud välja lootuses neid oma silmaga näha. Kuus päeva hiljem naasid biitlid, et mängida Old Hilli Plazas, mis asus Planti kodust kahe miili kaugusel.

Selle kontserdi korraldaja oli Mary Reagan, kellel oli määratud mängida tähtsat rolli ka noore Planti muusikukarjääri edendamises. See suurt kasvu iirlanna, keda kõik tundsid kui Ma Reaganit, oli koos oma mehega, kellel oli kasvu vähem kui viis jalga, hakanud 1947. aastal pidama Midlandsis tantsusaali. 1963. aastal kuulus Reaganitele selles piirkonnas juba neli täismõõtmetes ballisaali, millest Old Hilli Plazat peeti sealse pöördlava tõttu kõige mainekamaks.

Biitlite esinemise kiiluvees sai Midlandsi muusikaelu hoo sisse. Selle aasta lõpuks tegutses linnas umbkaudsete rehkenduste järgi juba 250 bändi. Öeldi, et pooled võtsid ikka snitti ansamblilt Shadows, aga poolte eeskuju oli Beatles. Need bändid koosnesid poistest, kes käisid veel koolis või olid selle just äsja lõpetanud. Nad astusid kuni kakskümmend korda nädalas üles sadades linna pubides ja klubides, mis pakkusid igal õhtul elavat muusikat, ning teenisid rohkem kui vabrikutes töötavad isad. Kõigi bändide unistus oli pääseda Reagani ringile, nagu seda oli hakatud nimetama. Kohalikud ansamblid, kes olid käinud Ma Reaganile ette mängimas ja pälvinud tema heakskiidu, võisid saada loa mängida regulaarselt kõigis tema tantsusaalides – sageli ühel ööl ja hea raha eest.

Juulis 1963 ilmus Birminghami klubisse Old Moat House Club ansambli Shadows produtsent, et kuulata kohalike bändide ettemängu; selle ülesande oli talle andnud plaadifirma EMI, kellel oli hädasti vaja leida järjekordne Fab Four, ning kuus Birminghami ansamblit saidki seepeale lepingu. Ehkki ükski neist ei pääsenud ligilähedalegi sellele, et neist oleksid võinud saada järgmised biitlid, andis ta vähemalt Midlandsi muusikamaastikule nime,

26 ROBERT PLANT

ristides selle Brumbeatiks, mis oli tuletatud Liverpoolis toona valitsenud niinimetatud merseybeat’i saundist. Ühel bändil, kes tegi Brumbeati muusikamaastikul sel ajal esimesi samme, oli määratud saada Planti otseseks mõjutajaks. Spencer Davis Group oli teinud 1963. aasta aprillis oma esimese etteaste Birminghami ülikooli tudengite tantsupeol, mängides ühe seti bluusi ja R&B lugude kavereid. See oli ühtehoidev bänd, kelle vaieldamatu täht oli Stevie Winwood, valge koolipoiss, kellel oli musta soulimehe hääl. Winwood oli nagu Plantki toona neljateistkümneaastane, aga liikus edasi temast kiiremini.

Septembris 1963 kogunesid King Edward VI poisid õppeaasta algul koolipildi tegemiseks. Sellel fotol leiame Planti seismas tagapool, kuuendas reas, üsna rühma keskel. Paistab, nagu poseeriks sadadest poistest ainuüksi tema fotograafile, lokkis juuksed kammitud, nagu ikka, üles kohevaks harjaks ja näol rõhutatult hooletu ilme. Tema kõrval paremat kätt seisab Gary Tolley, pealtnäha temast sootuks noorem ja eluvõõram. Ometi polnud see Plant, vaid just nimelt Tolley, kes oli selleks ajaks moodustanud esimese bändi, millesse kuulusid peale tema kaks nende sõpra, Paul Baggott ja John Dudley. Tolly mängis juhtkitarri, Baggott bassi ja Dudley trumme. Rea lõpetasid veel kaks sama kooli poissi, kitarrist Derek Price ja laulja Andy Long.

See koolibänd oli võtnud endale nimeks Andy Long and the Jurymen ning hakanud mängima pubides ja noorteklubides. Nad esitasid kaasaegsete pop- ja rokklugude kavereid ning kandsid musta sametkraega punakaspruuni ülikonda. Plant käis nendega sageli esinemistel kaasas.

“Ta tolknes meil pikka aega kaasas,” räägib Tolley. “Ta tuli vaatama, kuidas me mängime, ja kandis seejuures ühtlasi meie varustust. Derek Price’i isa viis meid autoga kohale. Ta elas Robertiga ühes tänavas. Kõigepealt võttiski ta peale Robi ja seejärel kõik teised.”

“See kõlab küll jaburalt, aga toona oli ta meil tõtt-öelda lihtsalt sabarakk,” lisab Dudley. “Läks päris hulk aega, enne kui hakkasime aru saama, et tegelikult tahab ta hoopis laulda.” Õhtused esinemised tõmbasid bändile varsti direktor Chambersi tähelepanu. Too oli sattunud lugema kohalikust ajalehest Express & Star lugu, milles tõsteti eriti esile tõika, et Jurymen on liiga noor mängimaks kohtades, kus tarvitatakse alkoholi.

“Tol ajal pidid noored arvestama, et kui nende juuksed on tollijagu liiga pikad ja kui nad mängivad bändis, ei vaata autoriteetsed isikud neile sugugi hea pilguga,” räägib Dudley. “Chambers kamandas meid kõiki enda palge ette. Robertile sai osaks sama saatus, sest oli teada, et ta käib meiega kaasas. Direktor ütles, et me pole midagi enamat kui tühipaljas rämps, aga kuna ta ei suutnud hääldada r-i, kõlas see nagu dämps. Sellest korrast võiski alguse saada vimm, mida õpetajad tundsid Roberti vastu.”

SAATANA MUUSIKA 27

Planti maailm oli kummatigi hakanud sedaaegu avarduma ega piirdunud enam grammatikakooli territooriumi ja Causey Farm Road 64-ga. Lähedal asuvas Stourbridge’is oli midagi teoksil. Linnas tekkis nagu seeni pärast vihma bluusi-, džässi- ja folgiklubisid, millega käisid kaasas kohvibaarid.

Kohalike teismeliste peamiseks kooskäimiskohaks sai Swiss Café. Hiljem avas kohalik laulja David Yeats Groove’i plaadipoe, kust leidsid endale meelepärast Planti-taolised R&B sõbrad.

Pubides ja klubides võis kuulda kõike, alustades Woody Guthrie lauludest ning lõpetades diksiländiga. Liikumise eesotsas seisis suuresti Stourbridge’i kolledž – tehnika- ja kunstiülikool, mis oli hakanud 1960. aastatel meelitama ligi üliõpilasi kogu riigist ja mandri-Euroopastki, ning Plant laskis end sellest jäägitult kaasa kiskuda.

“Selles oli midagi tohutult mõjusat ja keelatut,” rääkis ta mulle. “Oli poeesiat ja džässi ja saateta gaeli laule. Oli politseinikke, kes käisid tööst vabal ajal folgiklubides ja laulsid püsti seistes, pindine õlu käes, “Santy Annat”.

Oli kangeid uimasteid. Oli paadunud narkareid suhtlemas ilusate kunstitudengitega. Ja olime meie, naabruses asuva eliitkooli akadeemilised oivikud, täielikus vabalangemises. Sõelusin seda vahet oma Dawes Double Blue jalgrattal, terava ninaga rokkarikingad sadulataskus, hinges ainus soov kogu seda värki kuulata.”

Selleks ajaks oli Plant ostnud endale juba odava suupilli ja õppinud seda omal käel mängima, keerutades parandatud Dansette’il plaate ja mängides neile saateks. Kuhu ta ka poleks läinud, suupill oli tal nüüd alati kaasas ning talle meeldis võtta see tagataskust välja ja mängida, rohkem küll iseenda kui kellegi teise rõõmuks. Koolis juhtus direktor Chambers, kes oli ilmselt otsustanud muuta Planti elu nii kibedaks kui võimalik, nägema teda mängimas suupilli spordiväljakul. Ta andis valju häälega teada, et niisuguse tobedusega tegeldes ei jõua poiss elus kuhugi.

“Robi huvitas hoopis teistsugune muusika kui meid,” räägib Dudley. “Ma ei suuda mõista, kust pagana kohast oli ta õppinud kõike seda, mida teadis bluusist. Ta jahus alatasa säärastest meestest nagu Sonny Boy Williamson – ja juba nii noorest peast. Issand halasta, noil päevil sa raadiost juba midagi niisugust ei kuulnud.”

Lihalikul kujul nägi Plant bluusi esimest korda 10. oktoobril 1963, kui tädi ja onu viisid ta Wolverhamptonisse Gaumonti kinno vaatama üht paketiturneed, nagu neid oli hakanud Ühendkuningriigis ringi reisima.

Sedapuhku esinesid noor Rolling Stones, Everly Brothers, Little Richard ja Mississippi bluusimees Bo Diddley. Just Diddley oli see, kellele sai osaks nooruki jäägitu imetlus.

28 ROBERT PLANT

“Ma olin nii elevil, et higistasin,” rääkis ta 1990. aastal ajakirjale Q, meenutades seda õhtut. “Stones oli muidugi äge, aga ikkagi jama, võrreldes Diddleyga, kelle rütmid lausa nõretasid seksuaalsusest – isegi kahekümneminutise seti jooksul. Oli alles õhtu!”

Juba enne kui see aasta lõpule jõudis, oli ka Plant saanud lavaristsed.

Tema võimalus saabus siis, kui Andy Longil tuli minna ussripikuoperatsioonile, millest paranemine võttis sel ajal kuus nädalat. Long ja Jurymen mängisid nüüd juba mitu korda nädalas ega tahtnud tööpakkumisi tagasi lükata ning kes muu pidigi siis astuma ansambli laulja asemele kui nende sõber Robert Plant, arvestades, et too teadis nende repertuaari niikuinii läbi ja lõhki? Planti debüütesinemine oli Lye Bull’s Headi pubis, kus Jurymen sageli mängis, sest koht kuulus John Dudley vanaisale. Võiks ju arvata, et Plant oli tol õhtul, vaadates väikeselt madalalt lavalt esimest korda silma publikule, kõvasti närvis. Et seal suitsuses baaris kuulajate kriitiliste pilkude all ja selleks ajaks juba märksa kogenumate koolivendade kõrval seistes löövad tal põlved nõrgaks.

“Kui Rob esimest korda lavale astus, oli ta enesekindlus ise – pealaest jalatallani,” räägib Dudley, keda see mälestus veel praegugi naerma ajab.

“Selleks ajaks mängis ta juba päris korralikult suupilli ning andis niiviisi meie setile märksa bluusilikuma kõla. Tuli pisut improviseerida, aga läksime rahvale päris hästi peale. Mul ei ole meeles, mitu esinemist meil Robiga oli, aga publik võttis meid alati hästi vastu. Juba siis oli tema laulus toda bluusilikku ulgu. Tal oli kombeks madaldada hääl vaikseks kõminaks ja tõsta seda siis pikkamisi uuesti crescendo’ni.”

Ansambli Jurymen lauljana jõudis Plant välja East Midlandsi Leicesteri linna, kuhu tuli bändi vana furgoonautoga kaks tundi sõita. Sel ajal sai talle ühtlasi selgeks, mida ta oma elult ootab. Enne Andy Longi tagasitulekut püüdis Plant ansamblikaaslastele auku pähe rääkida, et just temast peaks saama nende püsiv laulja. Tema pingutused ei kandnud vilja – ei tookord ega mitmel järgmiselgi aastal. “Ütlesime talle, et täname väga, aga meie laulja on Andy,” räägib Tolley.

“Eks me kõik olnud natuke kitsid. Ausalt öeldes olid meil oma esinemisrõivad ja nende seas polnud midagi, mis sobinuks Robertile.”

SAATANA MUUSIKA 29

10

KOKKUVARISEMINE

Lamasin seal, kõik kohad valu täis, ja püüdsin peletada voodist prussakaid.

E

i plaadifirma Swan Song loomine ega filmi tootmisega kaasnevad sekeldused suutnud takistada Led Zeppelini tegelemast oma järgmise plaadiga. 1974. aasta kevadel siirdusid nad kolmandat korda Headley Grange’i. Page seadis end sisse külmas majas, aga teised eelistasid võtta toad lähedal asuvas luksuslikus maavõõrastemajas. Polnud juhus, et liikuv stuudio, mis sedapuhku muruplatsile sõidutati, kuulus ansambli Faces liikmele Ronnie Lane’ile ja oli odavam kui Rolling Stonesi oma, mida nad olid kasutanud eelmistel kordadel.

Viimase nelja aasta loomepalangu tulemusena oli kogunenud nii palju laule, et neist piisanuks kahe plaadi tarvis, ja nad otsustasid lasta kõik käiku. Nüüd, kui bänd oli omaenda tähtsusest nii teadlik, poleks see saanud teisiti ollagi. Topeltalbumis nähti toona otsustavat kunstilist saavutust; biitlitel tähistas selle rajajooneni jõudmist “White Album”, Rolling Stonesil “Exile on Main St.” ja Bob Dylanil “Blonde on Blonde” ning alles eelmisel aastal oli ansamblil Who ilmunud “Quadrophenia”. Mõistagi ihkas sellesse panteoni tõusta ka Zeppelin.

Nad töötasid kiiresti, enamik laule sai linti ühe või kahe korraga. Kokku oli neid viisteist, kusjuures kaheksa pärinesid kaugele seljataha jäänud 1970. aastast ning teised olid kirjutatud lähikuudel. Kõigil sessioonidel oli kohal helitehnik Benji LeFevre.

“Neil tuli ette tõelisi geniaalsusesähvatusi,” räägib ta. “Tiimina olid nad… sõnulseletamatud. Nende vahel oli hämmastav side, igatahes sel ajal, kui mina nendega tööle hakkasin.

Ent vahepeal juhtus sedagi, et hoog ühtäkki rauges. Siis tõime kariloomad majja teisele korrusele ja lennutasime taeva poole rakette. Täielik KOKKUVARISEMINE 107

hullumeelsus. Mitmeks nädalaks katkes kogu tegevus siis, kui fänn Peppy põrutas Bonzo uue auto, BMW 3.0 CSL-iga vastu seina. Bonzo oli oma au ja uhkuse pärast nii raevunud, et tahtis Peppy maha lüüa ning too peitis ennast poolteist päeva riidekapis.

Need polnud midagi enamat kui noorte meeste tembud. Tol ajal valitses bändis veendumus, et nendega ei saa juhtuda midagi halba – eks arva me seda ju kõik. Testosteroon möllas ja uskuge, ma ei tea kedagi teist, kellel oleks olnud seda nii palju kui Robertil.”

Servadest oli asi hakanud paraku narmendama ja lagunemine jätkus. Ühel hommikul saabus Bonham Grange’i, kotis 1500 tabletti rahustit Mandrax, mida ta lootis bändikaaslaste eest varjata, kleepides pakid trummidesse. Üks tiimi liige avastas tema plaanis vea ja juhtis tähelepanu asjaolule, et tal on akrüülist komplekt.

“Nagu enamik trummareid, kippus ka Bonzo minema oma käitumisega sagedamini üle piiri kui teised,” räägib LeFevre. “Eriti julm oli ta pahatihti oma fänni Mick Hintoniga. Bonzo võis virutada talle vähimagi põhjuseta vastu vahtimist.

Robert ja Bonzo olid alati lahutamatud nagu sukk ja saabas. Ometi ei valmistanud Robertile mingit raskust liikuda inimeste seas ringi ja olla tema ise. Kõrtsis tegi ta aeg-ajalt ühele või teisele välja. Bonzo seevastu läks pubisse ja kuulutas, et kõik võivad terve õhtupooliku juua tema arvel.

Miks? Arvatavasti ebakindlusest.

Nagu sõpruskondades ikka, tuli nendegi läbisaamises ette tõuse ja mõõnu. Suhted muutusid olenevalt olukorrast ja need olid nii mõnigi kord keerulised. Oma rolli mängis kindlasti ka kasutatavate mõnuainete kogus, sest need hakkavad tekitama paranoiat.”

Esialgu muusika nende väliste jõudude tõttu siiski ei kannatanud. Kui album “Physical Graffiti” viimaks valmis, oli see teine – ja viimane – Zeppelinilt ilmunud pesuehtsa klassika supernäidis. Selle viisteist lugu kestsid kokku kaheksakümmend minutit ning võtsid enda alla neli vinüülplaadi külge, aga see polnud raisatud ruum. Pigem olid sinna koondatud Zeppelini kõige keerulisemad ja eripalgelisemad laulud, alustades niisuguste kõmisevate rokkpaladega nagu “Custard Pie” ja Night Flight” ning kasvades üle aegamisi kulgevateks eepilisteks lugudeks nagu “Ten Years Gone” ja “In the Light”, kusjuures viimase spiraalina keerduv taust oli kaasa võetud Marrakeši lõõskavkuumadelt tänavatelt. Toretsev “Bron-Yr-Aur“ ja mõtlik “Down by the Seaside” seisid seal kõrvuti primitiivselt tümiseva lauluga “The Wanton Song”.

Tulemus oli rabavalt hea. Juhtides nagu dirigent albumi valmimist läbi kõigi vapustuste ja maavärinate, tegi Page siin produtsendina oma tipptulemuse. Ta miksis laulud kokku keerukateks rütmikooslusteks, mille aluseks

108 ROBERT PLANT

olid Bonhami trummid, salvestatud jälle Grange’i tohutu suures trepihallis saavutamaks kaja, ning ehitas sellele kiht-kihilt oma kitarripartiid.

Kogu ettevõtmist iseloomustas vaat et maniakaalne ind. Palas “Trampled Underfoot” on Jones saanud oma pulbitseva klavinetifraasi Stevie Wonderilt. “In my Time of Dying” kujunes millekski sootuks muuks kui selle aluseks olnud bluusilaul, 1927. aastast pärinev Blind Willie Johnsoni “Jesus, Make Up My Dying Bed”. Zeppelini lugu tormleb võimsalt ja vääramatult edasi tervelt üksteist minutit, mille vältel Page’i slidekitarr põrkas rikošetina tagasi Bonhami mäslevatest trummipartiidest.

Ja siis oli seal veel laul, mida võib ehk pidada nende suurimaks saavutuseks – “Kashmir”. Page’i majesteetlik ringlev riff kannab meid läbi külma kõrbeöö, Jonesi ja Bonhami piitsutava rütmi ning Planti salapäraste ja imeliste loitsimiste. Polnud tähtis, et tegelikult on Kashmir niiske mägine piirkond, kus polnud kunagi käinud ei Plant ega Page – just see laul on kõige paremini ära tabanud nende rännakute meeleolu.

Laulus “Sick Again” vaatas Plant väsinud pilguga tagasi labasele kassikullale, mis avanesid viimase külaskäigu ajal tema ees Sunset Stripil, viidates võib-olla Page’i teismelisele kaaslasele Lori Maddoxile, kui ütles: “One day soon you’re gonna reach sixteen.”1 Pikka aega andis kõneainet “Black Country Woman”, kus Plant noomib naist parimate bluusitraditsioonide järgi, et too oleks tema vastu kena, ja lõpetab siis: “That’s alright, I know your sisters too.”2See lõi viljaka pinnase kahtlustustele, missugused suhted Plantil õieti on oma naise noorema õega, ehkki, kui need oleksid laulule alust andnud, siis tuleks oletada, et Maureen Plant ei kuulanud kunagi oma mehe plaate.

“Physical Graffiti” tuli välja 1975. aasta 24. veebruaril ning selle ümbrisel on kujutatud New York City pruuni kivimaja, mille akendest võib näha Elizabeth Taylorit, Lee Harvey Oswaldit ja drag queen’ideks riietunud bändiliikmeid. Sel aastal ilmus teisigi ambitsioonikaid plaate, sealhulgas Bob Dylani “Blood on the Tracks” ning Bruce Springsteeni “Born to Run” ja “Fleetwood Mac”, aga “Physical Graffiti”, nagu juba ümbrise kujunduski näitas, pidi olema suurim ja tähelepanuväärseim. Ja oligi: seda müüdi kiiremini kui seni ühtki teist plaati üle miljoni eksemplari. Esialgu paistis küll, nagu ei suudaks miski nende võidukäiku väärata.

“Physical Graffiti” ilmumise ajal oli Zeppelin Põhja-Ameerikas ringreisil.

See uhkeldav ja ambitsioonikas ettevõtmine hõlmas kolmekümmend viit esinemist. Turnee algas Chicago staadionil, kus bänd andis järjest kolm kontserti; sama palju oli neid nii New Yorgi Madison Square Gardenis kui Los Angelese Forumis. Bänd ja selle lähim kaaskond istusid taas oma Tähe1 Varsti jõuab kätte päev, kui saad kuusteist täis. Ingl k.

2 Mis seal ikkka, ma tunnen su õdesid ka. Ingl k.

KOKKUVARISEMINE 109

laeva; nad peatusid nädalate kaupa kahes-kolmes võtmelinnas, et lennata iga kord esinema ja pärast jälle tagasi.

Show’d olid veel vägevamad kui nende eelmise, peaaegu kahe aasta taguse USA-turnee ajal: need olid valjemad ja pilkupüüdvamad, kõike oli varasemast rohkem. Plant kandis laval sageli toretsevat mustast sametist ülikonda, mille külgi mööda väänlesid alla leegitsevad draakonid. Bonham uhkeldas “Kellavärgiga apelsini” sõpruskonna rõivaste, valge ülikonna ja kaabuga nagu tema õnnetu Sancho Panza Mick Hintongi.

Kui nad põrutasid, nagu torust tuli – ja parimatel õhtutel oli just nõnda –, tundus, et Zeppelin on kõikvõimas ja vääramatu – suurem kui elu ise, ent samal ajal sellest kõrgemal. Nende setid olid pikemad kui eales varem ning polnud märkigi, et hiiglasemõõtu laulud, nagu “In My Time of Dying”, “No Quarter”, “Kashmir” ja “Stairway to Heaven” oleksid neid väsitanud.

“Sel turneel ühines esimest korda bändi kaaskonnaga Granti palgatud Dennis Sheehan, kellest hiljem sai U2 tuurimänedžer. “Suur osa sellest, mida Zeppelini kohta on kirjutatud, räägib nende mürgeldamisest, ohjeldamatust seksist ja uimastite pruukimisest – kõigest peale muusika, nagu olnuks see midagi täiesti teisejärgulist. Kui kõik muu oleks muusikast tähtsam, poleks võimalik jõuda nii kaugele kui nemad,” väidab ta. “Jah, sellel turneel juhtus nii mõndagi inetut. Aga iga halva asja kohta tuli tuhandeid helgeid hetki.

Kui nägid neid laval ja vaatasid siis näkku publikule… see oli midagi hämmastavat. Zeppelin oli bänd, kellele meeldis esineda. Ja – kõige ilmekamalt väljendus see Robertis – kellele meeldis, kui neid jumaldati.”

Michael Des Barres, varsti Swan Songiga lepingu sõlminud bändi Detective laulja, räägib nõnda: “Zeppelini ümber vohanud müüdid võrsusid noorte universaalsest, peaaegu spirituaalsest vajadusest samastada end mingi bändiga: ühelt poolt dekadentliku Zeppelini ja teiselt poolt siivsate biitlitega või kõigi nende vahele jäävate lahjendatud variantidega. Ühtäkki oli Valhalla neil staadionide parkimisplatsil ja inimesi voolas sinna murdu kokku.

Selles kõiges oli midagi maagilist. Üks, mida kriitikud ei hoomanud, oli sellest bändist kiirguv vägi. Need, kes viibisid nende lähedal, tajusid seda.

Nad olid suurim rock’n’rolli bänd, keda ma eales olen näinud – ja ma olen näinud kõiki.”

Ent kõige selle kiuste olid need mõjud, mis tõid endaga kaasa Zeppelini kokkuvarisemise, muutunud tugevamaks ja söövitavamaks. Nende tuurimänedžeri Richard Cole’i jutu järgi oli see esimene kontserdireis, mille ajal heroiin oli vabalt saada, aga seda tarvitasid ainult mõned. Seltskonda, kes bändiga koos ringi liikus, lisandus kokaiinidiiler, kes kandis alati kauboirõivaid.

110 ROBERT PLANT

Uimastid ja ohjeldamatu lõbutsemine hakkasid heitma varju kontsertidele. Bonhami trummisoolo venis viieteistkümne või koguni kahekümne minuti pikkuseks. “Dazed and Confused” võis Page’i kitarrisoologa kokku kesta kaks korda kauemgi. Sellel turneel bändiga kaasas olnud ajakirjanik Stephen Davis on kirjutanud, et pärast selliseid ülepaisutatud vahepalu naljatas Plant lavale naastes sageli: “Ah mis mõnus suuseks riietusruumis.”

Kontserdireisidel oli bändi ühtekuuluvustunne hakanud mõranema.

Grant oli nüüd juba ka ise kokaiini kütkes. See suurendas Zeppelini ümbritsevat paranoilist atmosfääri ja sünnitas vägivaldseid kokkupõrkeid.

Bonham minetas viimsed kammitsad, mis teda seni veel vaos olid hoidnud.

Tema hävitusiha oli paisunud nii suureks, et New Yorgi Plaza hotell nõudis 10 000 dollari suurust sissemakset, enne kui lubas tal seal peatuda.

Minu arvates kasvasid lärmakad ja lõbusad kontserdijärgsed koos­ istumised, kus joodi paar pinti õlut, just sel ajal üle millekski hoopis tõsisemaks,” räägib LeFevre. “Neil oli see kuradi tobe mäng, et igale kontserdile tuleb jääda hiljaks. Madison Square Gardenis läksid nad lavale ettenähtust kolm tundi hiljem. Ei tea miks? Võib-olla polnud tol õhtul tarvitatud peened kokteilid päris õige koostisega.

Muidugi olid Ameerika noored ülimalt rahul, kui nad kaks-kolm tundi hiljem kohale ilmusid. Niikuinii oli publik juba arust ära. Selle asemel, et ilmutada tülpimusemärke, kütsid inimesed end üha rohkem ja rohkem üles.”

“Richard Cole’il olid õelad silmad,” meenutab Dennis Sheehan. “Ta oli paras tegelane ning ei leidunud asja, mida ta poleks olnud valmis tegema.

Kui vaadata, mis sorti inimesed bändi ümbritsesid, siis tundub, nagu oleksid nad osanud probleeme lahendada ainult raudlati või pesapallikurikaga.

Rahulikult maha istuda ja asju läbi arutada ei tulnud kõne allagi. Praegu võib kõnelda sellest huumoriga, aga toona ei tundunud see küll põrmugi naljakas.”

Vabal ajal peategelaste vahel mahamängitud psühhodraamadest keerukaim oli see, mis arenes Planti ja Page’i vahel. Plant, kes esialgu oli olnud õpipoiss, Page’i vormida ja kujundada, oli sellest rollist ammuilma välja kasvanud ning saanud tema loomingupartneriks ja bändi pilgupüüdjaks.

Just tema oli see, kelle järele limpsasid keelt kõik tüdrukud.

Polnud kahtlust, et seniajani oli Page teda igati aidanud ja soosinud, aga samal ajal, kui Plant nautis tähelepanu, tõmbus tema üha rohkem varju – millega ta ennast neil pikkadel pimedatel öödel ka poleks lohutanud.

Tärkav väiklane kadedus põhjustas nääklusi ja lõi pikapeale sügavamaid haavu.

“Meie vahel oli kõvasti rivaalitsemist, aga me ei kõnelnud sellest,” rääkis Plant hiljem Rolling Stone’i ajakirjanikule David Fricke’ile. “Jimmy lähene-

KOKKUVARISEMINE 111

mine oli kogu aeg olnud väga demokraatlik. Ta julgustas mind igati. Aga siis korraga olime võrdväärsed ja talle ei paistnud see eriti meeldivat. Mõnikord oli seda tunda. Kui seisid temaga õlg õla kõrval, siis tajusid, kuidas ta pisut eemale tõmbus. Iseäranis kui istusime ühes ja samas baaris ning mööda läks naine, kes meeldis meile mõlemale. Siis teadsid: oh ei, hakkab jälle pihta.”

“Jim on seesmiselt lõhestunud,” kinnitab LeFevre. “Ta võib olla igati mõnus mees. Aga pruugib sul ainult öelda “L”, kui temast saab Jimmy Page, kes asutas Led Zeppelini, bändi, mida ta peab oma lapseks. Sellest arvamusest pole ta kunagi loobunud – peale Zeppelini pole ta teinud midagi. Ning tolle teise Jimmy Page’ina on ta kuradi halastamatu.”

Selleks ajaks oli Zeppelini harukordne menu kiskunud kõik bändi liikmed avalikkuse tähelepanu keskmesse. Kuulsus oli saatnud neid raugematu hooga nüüd juba seitse aastat ning muutus järjest raskemaks taluda; see kujundas ja muutis neid ning tegi neile kõige teravamas tipus ka haiget.

“Zeppelini lähedal olijad muidugi nägid kõiki neid mõrasid,” ütleb Michael Des Barres. “Nägid igaühe nõrku külgi, millest said alguse kõik vahejuhtumid. Nad olid neli isiksust ning igaühel oli olukordadega toimetulekuks oma meetod. Jimmy puges peitu, Bonzo tuimestas ennast ja John Paul Jonesile ei läinud see kõik lihtsalt korda.

Robertit iseloomustab kahtlemata kõige paremini sõna “kukk”. Tuleb öelda, et tema andis endale aru, mis toimub. Minu arvates tundis ta kogu sellest poosetamisest sulaselget lõbu. Ei juhtunud vist kordagi, et ta poleks tuppa astudes teadnud: kõigi pilgud pöörduvad sedamaid temale. Paljudele niisugune tähelepanu ei meeldi, aga temale meeldis küll. Paar aastat tagasi tegin filmi Mick Jaggerist ning tema põlastas seda sorti asja; ta eelistas minna punktist A punkti B nii kiiresti kui võimalik. Robert seevastu uhkeldas ennast paljude noorte tüdrukute unelmatesse.

Jimmy on väga komplitseeritud mees. Ta on kõrgesti haritud, palju lugenud ja teadmishimuline. Aga kokaiin, nagu teada, on kummaline ja reetlik aine.

Terve märtsi pesitses bänd Los Angeleses. Liikmete vahele tekkis selge lõhe: Plant ja Jones põgenesid Sunset Stripilt ja mõlemad rentisid endale mere ääres maja; Page ja Bonham jäid Riot House’i ülemistele korrustele.

Nii nagu varemgi, lõi ansambli tume süda eriti valjult just LA-s. Nende viimase, 27. märtsi kontserdi juhatas Forumi laval sisse pornonäitlejanna Linda Lovelace, kes oli kuulsaks saanud filmis “Deep Throat”. Riot House’is käis lakkamatu bakhanaal. Liftid olid täis teismelisi tüdrukuid, kes, täis ahnet uudishimu, liikusid ühelt korruselt teisele, lootes silmata mõnd bändi liiget. Page’i ja Bonhami korrustel seisid liftiuste juures valves turvamehed, kelle ülesanne oli saada lahti soovimatutest külalistest.

112 ROBERT PLANT

16

RISTTEE

Minu haavatavus on sama suur kui mu jõud.

“M

anic Nirvana” turnee lõppes 1991. aasta jaanuaris ja seejärel võttis Plant aja maha – nii pikka puhkust polnud ta pärast Led Zeppelinist lahkumist endale veel lubanud. Kulus kaks aastat, enne kui ilmus tema järgmine album, ning veel kauem, enne kui ta uuesti ringreisi jalge alla võttis. Ta pühendus sellele, et sai neljandat korda isaks, ning püüdis ühtlasi uuesti avastada, mis on tema koht muusikamaailmas.

Selle aasta septembris tähistas ta oma poja Jesse Lee Planti sündi. Sellest, kes võiks olla lapse ema, on palju räägitud, aga Plant ei ole seda kunagi avalikustanud. Ükskõik kui keerulised nende suhted ka poleks olnud, said Jesse Lee ning Planti vanemad lapsed Carmen ja Logan omavahel väga hästi läbi. Plant jumaldas neid ning oli hoolitsev, ehkki ebakonventsionaalne isa.

Sel ajavahemikul, kui Plant viibis avalikkuse vaateväljast eemal, leidsid Ameerika muusikas aset peadpööritavad muutused. Peavoolu oli end läbi murdnud alternatiivrokki viljelev R.E.M. Georgia osariigist Athensist pärit ja kriitikutelt kiitvaid hinnanguid pälvinud bänd tõi poolteise aastaga välja kaks klassikalist albumit, “Out of Time” ja “Automatic for the People”. Ühendriikide loodeosas oli sündinud grunge. 1991. aasta septembris ilmutas Washingtoni osariigi igavavõitu metsatööstuslinnast Aberdeenist pärit Nirvana oma teise albumi, mis kandis pealkirja “Nevermind”. Nelja kuuga oli see kukutanud Michael Jacksoni plaadi Billboardi tipust ja andnud kogu rahvale tugeva kultuurilise elektrilöögi.

Nirvana kiiluvees pääsesid löögile ka teised “Seattle’i bändid”, nagu Pearl Jam, Soundgarden, Alice in Chains ja Screaming Trees.

RISTTEE 175

Ehkki need grupid olid välja kasvanud punkroki eetosest, võlgnesid nad sama palju tänu 1970. aastate suurtele tegijatele, kelle hulka kuulusid Neil Young, Black Sabbath ja ka Led Zeppelin.

Plant heitis inspiratsiooni otsides samuti pilgu minevikku, keskendudes sedapuhku 1960. aastate plaatidele, mis olid teda toona kütkestanud. Nüüd juhatasid need ta teerajale, mida ta on järginud tänase päevani. Plant tiris lagedale oma vanad Buffalo Springfieldi albumid ja imas endasse taas ka seda muusikat, mis oli sündinud sel perioodil San Franciscos – psühholoogilist rokki, mida olid viljelnud Moby Grape, Jefferson Airplane, Grateful Dead ja Quicksilver Messenger Service.

1993. aastal kutsus ta bändi kokku oma koju Monmouthi, et hakata kirjutama järgmist plaati. Laulud küll sündisid, aga Plant oli sellegipoolest kärsitu ja rahulolematu, nagu vaevaks teda miski.

See album oleks pidanud tähistama uut algust. Plantil oli nüüd teine plaadifirma: pärast kahtekümmend aastat koostööd oli ta lahkunud Atlanticust ning sidunud ennast selle rivaalide hulka kuuluva Mercury Recordsiga. Ta oli võtnud kampa ka uue produtsendi, bändi Adam and the Ants endise trummari Chris Hughesi, kes oli teinud endale nime töötades popgrupiga Tears for Fears.

Mida Plantil veel polnud, oli uus bänd, ning kui algasid salvestused, oli tema tuju kehv. Tegevus käis vaheldumisi kahes stuudios: Londoni RAK-s ning Inglismaa lõunarannikul Cornwalli idüllilises paigas asuvas Sawmillsis. Õhkkond oli laetud ja õige pea jõudis pinge katkemispunkti.

“Alustasime RAK-s ja miski ei ennustanud halba, kuni tegin esimesed lindistused,” meenutab Blackwell. “Siis läks asi natuke imelikuks. Chris Hughes hakkas ütlema igasuguseid asju, mis ei vastanud tõele; käis mingi veider norimine, aga mulle tundus, nagu oleks selle taga olnud keegi teine. Ühe sessiooni lõpul öeldi, et ma järgmisel pärval ei tuleks, aga läksin ikka.

Seal oli uus trummar, Pete Thompson, keda ma vanast ajast tundsin. Mulle polnud keegi seda poole sõnagagi maininud.

Me elasime toona Sawmillsis ja see võimendas omakorda tunnet, et käib mingi sahker-mahker. Mul oli tarvis paariks päevaks Londonisse sõita ning tagasi tulles selgus jälle, et asju on tehtud uue trummariga. Kohal oli ka uus kitarrist, aga mul keelati sellest Doug Boyle’ile rääkida.

Selle bändi lõpp oli väga segane – midagi õieti ei otsustatudki. Mul paluti jääda sessioonidest mõneks ajaks kõrvale; Robert ütles, et helistab, aga seda ei juhtunud. Varsti sain teada, et album on lõpetatud. Läksin kuulama ja mina olin ainult ühes palas. Tuurile mind ei kutsutud ja sellega oligi kõik läbi.”

“Robert oli põhjalikult muutunud – näis, nagu ei tunnekski me enam teineteist,” jätkab Boyle. “Mängisin sisse kaks lugu ja läksin koju. Lõpuks

176 ROBERT PLANT

helistas Phil Johnstone mulle ja ütles, et Robert tahab töötada teise kitarristiga. Kui päris aus olla, tuli see omamoodi kergendusena. Mul ei olnud enam midagi anda.

Robert oli nagu tank. Tal on tarvis kogu aeg uusi stiimuleid, ta peab kogu aeg avastama uusi territooriume ega tee midagi, kui see teda jäägitult ei kütkesta. Arvan, et see pole talle endalegi kerge. Ma ei tunne kedagi, kes oleks muusikast nii haaratud. See otsib temast väljapääsu ja ta peab leidma sellele kanali, vastasel korral ajaks see ta minu arvates hulluks. Ta pigistas minust välja nii palju kui andis. See oli rõõmuküllane kogemus, aga samal ajal sain kõvasti haiget.”

Lõpuks kasutas Plant oma kuuenda sooloalbumi “Fate of Nations” juures tohutut hulka muusikuid. Tema vastne parem käsi Phil Johnstone kirjutas nagu Doug Boyle ja Chris Blackwellgi Plantiga koos mitu laulu, mis ilmusid ka plaadil, aga sisse mängis üksnes käputäie. Bassimees Charlie Jones, kellest oli nüüd saanud Planti väimees, jäi alles. Nende seas, kes tulid ja läksid, olid klassikaviiuldaja Nigel Kennedy ja folkmuusik Nigel Eaton, kes oli spetsialiseerunud keskaegsele inglise keelpillile rataslüürale. Kasutati nelja trummarit ja koguni kuut kitarristi.

“Seda meest tuleb kiita, sest ta otsib vahetpidamata uusi ideid ja inimesi, kellega need ellu viia,” räägib albumi produtsent Chris Hughes. “Ta pole seda tüüpi inimene, kes istub ja ootab, et midagi juhtuma hakkaks, ning selles mõttes ei ole ta lihtsalt rokklaulja, vaid tõeline kunstnik.

Seda, et ta on otsekui sündinud bändi juhtima, ma siiski ei ütleks. Bändijuhte on kahte tüüpi: ühed on Buddy Richi ja James Browni sugused türannid: eksi poolnoodiga ning sind mõnitatakse või lastakse lahti; teistele on palju tähtsam saada mängijatelt kätte parim tulemus ning hoolitseda, et kõigil oleks mõnus olla. Robert ei olnud kumbagi tüüpi. Ta lihtsalt valis muusikud välja ning lootis, et nood sobitavad end kokku sellega, mida ta parajasti teeb. Tema elab oma elu nii, et meeltmööda ja vastukarva, soosingus ja ebasoosingus on tohutu suur hulk inimesi.”

Nii nagu tavaliselt, nõnda pööras Plant ka seekord plaadil erilist tähelepanu kitarripartiidele. Et Doug Boyle’i aeg oli läbi saanud, kutsus ta kampa andeka folkkitarristi, Fairport Conventionis mänginud Richard Thompsoni ja Briti imelapse Francis Dunnery, kelle progerokkgrupp It Bites oli olnud viimasel Ühendkuningriigi-turneel tema soojendusbänd.

“Ma ei märganud kunagi, et Doug Boyle oleks pannud Roberti silmi särama,” räägib Hughes. “Ta tahtis midagi teistsugust, midagi tavatut.

Francis Dunnery oli ülimalt impulsiivne kitarrist ja panin tähele, kuidas tema mäng Robertit sütitas.”

“Francis Dunnery oli võrratu,” kiitis Plant mulle. “Pöörane, hull, täiesti omaette klassist mängija. Kas meil on tõesti tarvis progerokki? Nojah, ega

RISTTEE 177

ole, aga kui Hull-Frank niiviisi mängib… Ta küsis minult: ”Mida kuradit see bluusi mängimine õieti tähendab, Planty?” Mina talle: “Kuula Wolfi,” pidades silmas Howlin’ Wolfi. “Mängi nii, nagu tema laulab.” Aga teisalt oli ta samasugune nagu kõik teised kitarristid, kellega ma mänginud olen – lõi kontrasti.”

Album ise ei saanud paraku päris selline, nagu Plant oli tahtnud. Uus plaadifirma ootas temalt pigem midagi kommertslikku kui suurt kunstilist saavutust. Kui algul oli ta rääkinud orgaanilisema kõlaga plaadist, siis Chris Hughesi tugeva külje moodustasid suured pop-produktsioonid ja ta oli hoolas nokitseja vastandina Plantile, kes on ülimalt impulsiivne.

Sessioonide lõpul toodi miksimiseks kohale helitehnik Phill Brown, kes oli olnud tegev ka Zeppelini laulu “Stairway to Heaven” juures. Tema mäletamist mööda oli tööprotsess närviline. “Chris on väga hea produtsent, aga mulle ei meeldinud, kuidas ta asju ajas,” räägib Brown. “Temaga võis kuluda kümme tundi ainuüksi selleks, et liigutada taldrikuid ühest kohast teise.

Robert läks sageli minema, olles teatanud, et teeb väikese jalutuskäigu. Ta oli tund aega kadunud, ilmus siis tagasi ja küsis sarkastiliselt: “Noh, kas oleme juba valmis?” Ma ei usu, et talle meeldis asjade niisugune käik. Töötasin selle plaadi kallal nädala ja läksin siis minema. See ei sobinud mulle.”

Hughes näeb neid asju nõnda: “Robertiga oli nii, et pahatihti ei soovinud ta, et teda õpetataks; tema tahtis lihtsalt, et kõik oleks valmis ja ta saaks särada. Aastate jooksul olen aru saanud, et mõni artist ootab sinult nõuandeid ja mõni tahab, et kiidaksid talle takka. Robert ei soovinud muud kui asjaga maha saada. Ta on kaunis kärsitu.”

“Fate of Nations” võimaldas piiluda pisut ka Planti eraellu. Üht albumi nukramat pala “29 Palms” seostati Alannah Mylesiga, aga nagu talle iseloomulik, keeldus Plant sel teemal rääkimast. Laulus on sõnad “a fool in love, a crazy situation”1. Veel mõjusam kui see oli “I Believe” – ilus laul, milles ta räägib liigutava avameelsusega oma esmasündinud pojast Karacist.

“Big fire, on top of the hill, a worthless gesture and last farewell,” laulis Plant mahedalt, otsekui oleks see hällilaul. “Tears from your mother, from the pits of her soul. Look at your father, see his blood run cold.”2 Sügavamale oma hinge pole ta iial lasknud vaadata.

“Kui viibid artistiga koos, siis näed asju hoopis teisel, sügavamal tasandil,” mõtiskleb Chris Hughes. “Näed agressiivsust, aga selle kõrval ka haprust ja haavatavust. Ta rääkis päris palju õdedest Wilsonitest. Mitte midagi niisugust, mis oleks eriti meelde jäänud – lihtsalt, et nad olid kaunis tugevad naised.

1 Armunud narr, jabur olukord. Ingl k.

2 Suur lõkke mäetipul, väärtusetu žest ja viimne hüvastijätt. Ema hingepõhjast tulevad pisarad. Vaata, kuidas veri su isa soontes tarretub. Ingl k.

178 ROBERT PLANT

Robertiga on nõnda, et ta on küll väga seltsiv ja karismaatiline, aga ei tegutse nii nagu enamik teisi inimesi. Neis asjus, mida ta tahab teha ja kellega aega veeta, lähtub ta ainult sellest, mis meeldib talle. Võib juhtuda, et ta läheb kõndima, seab sammud bussipeatusesse, näeb seal tüdrukut ja enne kui sa arugi saad, on ta juba toonud tolle endaga kaasa stuudiosse teed jooma. Ta tundis kogu aeg huvi tüdrukute vastu, aga mis siis sellest.”

“Fate of Nations” oli küll mõeldud järgima peavoolu, aga maailmas, kuhu see sündis, läksid kõige paremini kaubaks plaadid, mis olid lärmakamad ja kantud selgesti väljendatud maailmavalust. Nende hulka kuulusid Pearl Jami “Vs.”, Smashing Pumpkinsi “Siamese Dream” ja Nirvana “In Utero”, kusjuures viimati mainitu tähistas ansambli – ja ühtlasi grungemuusika – lühikese valitsemisaja lõppu ning kõlas nagu ulg põhjatust sügavikust.

Plant suruti kõrvale ja ennekõike oli seda märgata Ühendriikides, kus “Fate of Nations” pääses hädavaevu Top 40-sse. Ta tegi küll vapra näo, aga ometi oli see suur löök ega teinud karvavõrdki vähem haiget kui kaheksa aasta tagune läbikukkumine, mis oli saanud osaks plaadile “Shaken ’n’ Stirred”.

Aprillis 1993 siirdus Plant taas turneele. Tema aktsiad olid nii palju langenud, et ta astus üles sel suvel Euroopas kontserte andva Lenny Kravitzi soojendajana. Kogu oma kava Zeppelinilt, Jimi Hendrixilt ja teistelt maha viksinud Kravitz oli Plantist viisteist aastat noorem.

Eriti kahju oli sellest, et Planti bänd oli sellel turneel vähemalt niisama võimekas kui kõik teised, kellega ta sooloartistina oli esinenud. Temaga ühinesid peale bassimees Charlie Jonesi kitarrist Francis Dunnery ja noor Briti trummar Michael Lee, kelle lapsepõlveiidol oli olnud John Bonham.

Kontserdid olid vägevad, Planti hääl kõlas suurepäraselt ning sellele oli tal üpris tabav seletus.

“Ma laulan endisest paremini, sest ei tõmba enam torudesse nii palju pulbrit,” teatas ta Spini ajakirjanikule Deborah Frostile. “Mul on raske endast kõike välja panna,” lisas ta, “aga kui seda ikkagi teen, nagu olen niisuguste muusikute puhul kohustatud tegema, muudab see mu haavatavaks. Minu haavatavus on sama suur kui mu jõud.”

Soola raputas Planti haavadele tõsiasi, et Jimmy Page’il oli just samal ajal album USA Top 10-s. Veel raskem oli tal alla neelata seda, et Coverdale·Page’is esines kitarrist paaris endise Deep Purple’i ja Whitesnake’i laulja David Coverdale’iga, kes oli oma uhkeldava esinemismaneeri poolest midagi Planti paroodia taolist. Plant suhtus sellesse sarkastiliselt.

“Noh, see plaat trumpas minu sämplid kahtlemata üle,” mühatas ta mulle viis aastat hilljem. “Ma ajasin selle kohta küll igasugust soppa kokku, aga tagantjärele paistab see päris nunnu.”

RISTTEE 179

Page, kelle mänedžer oli nüüd nagu Plantilgi Bill Curbishley, ei ilmutanud mingit kahetsust, vaid tunnistas, et oli teinud plaadi, sest Zeppelini polnud õnnestunud taasühendada. Vestlesin sel ajal temaga ja ta ütles: “Mul oli parajasti täiesti masendav ja viljatu periood, seepärast oli hea, et endale üleüldse laulja leidsin. Robertiga pole ma sellest rääkinud.

Tuleb arvestada, et 1991. aasta oli meil kõigil vaba. Jonesyl oli paar seadet teha, aga see ei võtnud temalt tervet aastat. Minul igatahes ei olnud midagi käsil ja Robertil polnud samuti midagi teha. Niisiis poleks miski takistanud meid kolme uuesti kokku tulemast, aga Robert lihtsalt ei tahtnud. Pärast seda mõtlesin: mis ma oma aega ikka raiskan?”

Page’i ja Coverdale’i koostöö ei kestnud siiski kaua. Plant võttis selle aasta septembris jalge alla Ameerika-turnee, ainult et esinemiskohad olid kahanenud ning spordihallide asemel esines ta nüüd teatrisaalides. Mingil ajal võeti temaga ühendust MTV-st ja tehti ettepanek esineda ühes “MTV Unplugged” saates. Sellest populaarsest show’st, kus artistid esinesid eksklusiivse akustilise setiga, oli uue hoo sisse saanud Paul McCartney, Neil Youngi, Rod Stewarti ja Eric Claptoni taoliste staaride kiduma hakanud karjäär. Tundus, et just niisugusest turgutavast süstist võib abi olla ka Plantil.

Kohe algusest peale mõlkus tal mõttes teha selles formaadis midagi teistsugust. Ta oli käinud sel aastal Pariisis ning palunud, et prantsuse produtsent Martin Meissonnier teeks talle mõned Põhja-Ameerika kõlaga taustad ja luubid, ning oli nüüd täis tahtmist nende peale midagi üles ehitada. Mänedžer Bill Curbishley seevastu soovis pakutud saatest võimalikult palju välja pigistada. Haistes suurepärast võimalust viia oma kaks klienti taas kokku, tegi ta Plantile ettepaneku kaasata saatesse ka Page.

Novembris said nood kaks Bostonis kokku, et seda ideed arutada – Page oli lennanud kohale, et kuulata linna teatris Orpheum Planti esinemist.

Pärast kontserti andis Plant Page’ile Meissonnier’lt saadud lindid. Nende suhted on nii komplitseeritud, et iga liigutust annab tõlgendada mitut moodi ja ennekõike teevad nad seda ise. Sedapuhku luges Page Planti sammust välja, et too tahab teda proovile panna.

“Ta andis mulle need luubid ja ise mõtles: vaatame, kas Jimmy oskab nendega midagi peale hakata. Või kavatseb ta lüüa mesti hoopis David Coverdale’iga? Ei, mind niisugused väljakutsed ei heiduta,” rääkis Page Rolling Stone’i ajakirjanikule David Fricke’ile. “Oli huvitav jälle Robertiga kohtuda. On selge, et kolmas [Zeppelini] album, mis on rohkem akustiline, muutus talle ajapikku südamelähedasemaks kui teised, karmimad elemendid. Kusjuures mina oleksin nõus sellest kohe kinni haarama – pimesi.”

Läbirääkimised venisid pikale, nädalatest said kuud. Järgmise aasta algul lõpetas Plant albumi “Fate of Nations” turnee Lõuna-Ameerikas. Koju naasnud, langes ta oma karjäärile mõeldes masendusse ja võttis kaalus

180 ROBERT PLANT

juurde, nagu temaga madalseisus olles kippus juhtuma. Teda näis olevat vallanud apaatia ja ta ei suutnud otsustada, mida edasi teha. Ta polnud ikka veel kindel, kas suudab uuesti Page’iga koos töötada, ning minevikuvarjud ja süütunne tõstsid temas jälle pead.

Ta otsis üles oma vana sõbra Benji LeFevre’i. LeFevre hoiatas teda kirjutamast alla millelegi, millest tal hiljem ei ole võimalik taganeda. “Ühtlasi ütlesin talle, et ta võlgneb iseendale ning samuti Maureenile ja Karacile seda, et püüab lahendada oma sisemised probleemid,” rääkis LeFevre. “Tõtt-öelda panin imeks, et ta midagi niisugust üldse kaalus. Olin näinud Pageyt paaril korral Robertiga koos mängimas ning see oli olnud tohutu pettumus.

Lisaks veel see, et kogu Zeppelini-värk oli väga õpetlik näide, kuidas põlistada müüti. Nad ei rääkinud kunagi ajakirjandusega ega tulnud enam kunagi kokku. See on kuradi tark tegu. Sellepärast, et kunagi, mitte iialgi ei ole see sama hea, kui oli olnud varem.”

Lõpuks tegi Plant otsuse. Täpselt samamoodi kui albumi “Shaken ’n’ Stirred” puhul, valis ta nüüdki variandi, mida pidas kõige kindlamaks.

1994. aasta aprillis, kuus kuud pärast seda, kui nad olid algselt kokku saanud, astus ta taas koos Page’iga lavale nende vana bluusimentori Alexis Korneri tribuutkontserdil East Midlandsi kuurortlinnas Buxtonis.

“Oli kena tunda, et oleme jälle sõbrad,” ütles Page mulle. “Vahepeal oli palju vett merre voolanud.”

Ent kui emb-kumb, kas tema või Plant hellitas ehk lootust, et edaspidi kulgeb nende tee takistusteta, siis tuli neil pettuda.

RISTTEE 181