Kunst prints harry naidis

Marcia Moody

Harry Elulugu

Perekond

E S I M E N E

11

P E A T Ü K K

Perekond

„S

ee on poiss!” Kolm sõna, mis kõlasid erutatud televisiooni­ töötaja suust, kuulutasid kogu maailmale kuningliku pere­ konna noorima liikme ilmaletulekut. Haigla ette kogunenud rahva­ hulk vastas sõnumile rõõmsa huilgamisega ning üks autojuht, kes unustas teed vaadata, põrkas oma sõidukiga vastu üht kiirabi­autot.

See polnud just kõige väärikam sissejuhatus troonipärimisliinis kol­ manda isiku sünnile, ent iseloomustas kahtlemata seda elevust, mida kuningliku perekonna noorim põlvkond Suurbritannia elanike seas tekitas.

1984. aastal sõitis Ühendkuningriik endiselt kuningliku eufoo­ ria laineharjal, mis oli saanud alguse neli aastat varem, kui Walesi prints oli hakanud kurameerima õhetava lasteaiakasvataja leedi Diana Spenceriga, kellest sai vastumeelselt staar. Briti avalikkus võt­ tis häbeliku olekuga üheksateistkümneaastase kaunitari kohe soojalt omaks ja vaid kuus kuud hiljem kuulutati avalikult välja, et ta on troonipärijaga kihlatud. Pärast Charlesi ja Diana pulmi 1981. aas­ tal sündis järgneval aastal nende esimene poeg prints William, kel­ lele järgnes kaks aastat hiljem teine poeg – laupäeval, 15. septembril 1984. aastal, kell 16.20. Kuigi vastsündinule pandi nimeks prints Henry Charles Albert David, anti ühtlasi teada, et teda hakatakse edaspidi tundma Harry nime all.

Diana kõneles hiljem: „Esimesed kuninglikud lapsed võivad saada küll kogu au ja hiilguse, kuid teisena sündinud lapsed naudi­ vad palju suuremat vabadust. Ilmselt hakkab Harry alles vanemaks

12

Harry. Elulugu

saades mõistma, kui väga tal vedanud on, et tema esimesena ei sün­ dinud.”

15. septembri hommikul ärkas viimast kuud lapseootel – kuigi tähtajani oli jäänud veel nädal – printsess Diana varakult Wind­ sori lossis, kus nad prints Charlesiga elasid. Tema teine poeg oli küll otsustanud saabuda nädala jagu enneaegselt, kuid ta oli selleks valmis. Väljas valitses udune varasügisene hommik, kui Charles ja Diana lahkusid lossist koos ihukaitsjaga kell 6.30, võtsid ette poo­ letunnise autosõidu Londonisse ning sisenesid St Mary nimelisse haiglasse Paddingtoni lähedal. See oli neile juba tuttav tee ja nagu ka eelmine kord majutati nad privaatsesse Lindo tiiba, kus Diana oli ilmale toonud Williami – nii oli nende vanemast pojast saanud esimene troonipärija, kes oli sündinud haiglas. Charles oli tulnud ilmale Buckinghami palee Belgia sviidis ning ka kõik temale eelne­ nud kuningliku perekonna liikmed olid sündinud koduseinte vahel.

Kuid Diana andis kätte uue suuna, kui ta surus läbi vana tava kaas­ ajastamise ning nõudis, et peab saama sünnitada haiglas. Samuti oli ka nüüd, kui oli käes Harry kord, ja taas kord hoolitses sünnituse eest günekoloog Georg Pinker, kes oli sel ajal kuninganna ihuarstgünekoloog ning vanem eriarst St Marys.

Charles ja Diana saabusid Lindo tiiba kell 7.30 ning haigla ette, kahekordse politseipiirde taha kogunes päeva edenedes saginal ligi­ kaudu kolmsada ajakirjanikku ja pealtvaatajat. Haigla sees oli kõik aga üllatavalt rahulik. Sünnituse esimese kuue tunni ajal luges Diana raamatut ega võtnud mingeid medikamente, sellal kui Charles – haiglakittel seljas – tema kõrval tugitoolis tukastas. Aeg-ajalt söötis Charles talle jääkuubikuid ja haiglaõde määris ta huuli hügieenilise huulepulgaga, ning kui hall taevas hakkas juba hämarduma, nägi nende teine poeg viimaks ilmavalgust, kell 16.20 – siniste silmade ja ruskete juustega, kaal kuus naela neliteist untsi1. Ruumis valitses pidupäeva õhkkond ja üks haigla töötaja avaldas hiljem, et kui ta sviiti külastas, olid kõik parasjagu naeruhoos.

1

Circa 3120 g.

Perekond

13

Samal ajal, kui õhku raksatas neljakümne ühest relvast las­ tud saluut – üks Hyde Parkis ja teine samaaegselt Toweris –, hõi­ kas uhke sulega kübarat kandev heerold: „Tema Kuninglik Kõrgus printsess Diana on toonud ilmale teise poja!” Hiljem selgus küll, et sellel konkreetsel asjamehel ei olnud kõigega ametlikult mitte min­ git pistmist, teda oli palganud hoopis üks Jaapani telekanal.

Teade Harry sünni kohta kinnitati Balmorali lossi ees, kus kunin­ ganna ja Edinburghi hertsog parasjagu peatusid, väravate külge, ning kui kuninganna kirikusse suundus, sammusid tema ees toru­ pillimängijad. Heathrow’ lennujaamas kuulutati uudist mitmes eri­ nevas keeles ning seejärel jagati reisijatele pulgakomme ja postkaarte.

Kaks tundi hiljem ilmus haigla ukse vahelt nähtavale särava näoga Charles, et rahvaga kätelda ja võtta ühe heasoovija käest vastu lutt ja kinnitada teisele: „Minu abikaasa tunneb end väga hästi. Sünnitus kulges suurepäraselt. Seekord läks kõik palju kiiremini.” Samal ajal hoidis printsess haigla seinte vahel süles oma väikest vastsündinut.

Järgmisel päeval, kui haigla ette oli kogunenud juba suurem rah­ vasumm, peatus haigla ees auto, millest väljusid Charles ja kaheaas­ tane prints William, kellel oli seljas valge särk ja jalas punased lühi­ kesed püksid, et tulla uut väikevenda vaatama. Noorukese Williami kantseldamisega oli tükk tegemist ja Diana vend Charles Spencer oli Harry sünni puhul märkinud: „See on väga tore, et Williamil on nüüd olemas seltsiline ja mängukaaslane ... keegi, kellega kakelda.”

Pärast rahvale lehvitamist kadus ülevoolavalt rõõmus William koos isaga haigla uste taha ning ajakirja People andmetel lidus ta mööda koridori ema palati poole, kes avas tema lähenemist kuuldes ukse ning ütles vaikselt: „Wills, kullake, tule siia.”

Kaks tundi hiljem, kui õed akendest välja vaatasid ning ele­ vil rahvasumm riigilippe lehvitas ja hurraa karjus, ilmus nähtavale punases, puhvis käistega mantlis ja lopsaka föönisoenguga Diana, hoides süles vastsündinud poega. Charles tema kõrval, jäi ta trepi ülemisel astmel korraks seisma, lastes välklampidel sähvida, ning istus siis koos abikaasaga autosse, mis sõidutas nad Kensingtoni

14

Harry. Elulugu

paleesse. Aastaid hiljem, kui sellestsamast haiglast lahkusid prints William ja tema abikaasa Cambridge’i hertsoginna koos nende vast­ sündinud poja prints George’iga, oli märgata, kuidas ajad olid muu­ tunud – George kinnitati rihmadega väikelaste turvatooli, enne kui William nad koju sõidutas. 1984. aastal, nagu oli tollal kõigil vane­ matel kombeks, istus Diana lihtsalt autosse ja hoidis väikest Harryt süles, kui nad Kensingtoni paleesse sõitsid.

Kui Diana hakkas Harryt kodus sisse sättima, siis Charles pidas kinni juba varem kokkulepitud kohustusest võtta osa kohalikust polomatšist. See oli juba ammu ette planeeritud ja Charles ei taht­ nud kellelegi pettumust valmistada, kuid kahjuks tundis Diana end seetõttu hüljatult – ja see ei olnud esimene kord, kui ta nii oli tund­ nud. Kui Harry sündimise tähtajani oli jäänud üks kuu, läks ta oma armastatud onu, lord Fermoy matustele, kes oli juba varem korra ähvardanud endalt elu võtta ning oli end nüüd surnuks tulistanud.

Kuna komme nägi ette, et kuningliku perekonna liikmed käivad vaid oma sugulaste matustel, sõitis Diana Balmoralist matustele ilma abikaasata. Seljas mustast siidist, lapseootel naisele mõeldud kleit, jättis ta nii üksildase mulje.

Charlesi ja Diana esimene armuhoog viis selleni, et nad kihlusid vaid kuus kuud pärast tutvumist, kuid ei läinud kaua, kuni nende suhtes hakkasid tekkima probleemid. Nende abielu esimene aasta, millest suurema osa Diana Williamit ootas, oli kohati õnnelik. Kuid Diana kartus, et tema mehe ja ta endise kallima, Camilla Parker Bowlesi vahel on midagi enamat kui sõprus, mõjutas tema vaim­ set tervist – see kahtlus koos tõsiasjaga, et tal oli raske harjuda eluga palee seinte vahel, viisid buliimia tekkimiseni. Niisiis, kui Harry sündis, oli nende abielu juba tõsistes raskustes, ehkki see oli kestnud vaid kolm aastat.

Perekond

15

Gyles Brandreth avaldas oma raamatus „Charles and Camilla”1, et Diana lähedane sõbranna Rosa Monckton oli talle öelnud: „Kõigi tema probleemide juureks oli tema lapsepõlv. See oli nii katkine. Ta rääkis sellest väga palju. Eriti kõneles ta hüljatuse tundest – ema hül­ gas ta, kui ta oli väike tüdruk, ja hiljem ka isa, kui ta Rainega abi­ ellus.”

Diana oli aristokraatlikku päritolu – ta oli krahv Spenceri ja Frances Ruth Roche’i kolmas tütar, kelle perekond oli olnud kunin­ gakojaga seotud juba kolme sajandi vältel. Diana mõlemad vana­ emad – Cynthia, krahvinna Spencer ja Ruth, leedi Fermoy – olid olnud kuninganna ema õuedaamid ning tema emapoolne vana­ isa oli olnud kuningas George VI (kuninganna isa) ja hiljem ka kuninganna isiklik teener. Niisiis, kui Diana vanemad Westmins­ ter Abbeys abiellusid, olid pulmakülaliste seas kuninganna ja Edin­ burghi hertsog, kuninganna ema ja printsess Margaret; lisaks on kuninganna Diana venna Charlesi ristiema ning kuninganna ema oli ristiemaks Diana õele Sarah’le. Lapsena mängisid Diana ja tema õed-vennad koos prints Andrew’ga, kes mõnikord Spencerite kodu külastas – Park House on muljetavaldav mõisahoone keset avaraid maavaldusi, mis asuvad üsna lähedal Sandringhamile, kuninganna maakodule Norfolkis.

Pärast Diana vanemate õdede Sarah’ ja Jane’i ilmaletulekut sün­ dis Spenceritel poeg, kuid nende õnn jäi üürikeseks, kuna laps suri kümme tundi pärast sünnitust, jättes teda leinama murest murtud vanemad. Diana eostati samal aastal ning tal oli alati olnud tunne, et vanemad oleksid tahtnud tema asemel poissi, et asendada poega, kes oli hinge heitnud, mistõttu ta tundis, et teda ei taheta. Hiljem kõne­ les ta Andrew Mortonile tema raamatu „Diana: Her True Story”2 tarvis: „Laps, kes enne minu sündi oli surnud, oli poiss ning minu mõlemad vanemad tahtsid hullusti poega ja pärijat saada, aga näed, tuli juba kolmas tütar. No küll on tüütu, peame veel korra üritama.”

1 2

„Charles ja Camilla”. (Siin ja edaspidi tõlge inglise keelest.) „Diana tõetruu lugu tema enda sõnu korrates”.

16

Harry. Elulugu

Ja lisas: „Mul on meeles, kuidas ma neljateistkümneaastasena mõtle­ sin, et ma ei oska mitte midagi, et ma olen lootusetu ...”

Tema vanematel sündis teine poeg, Charles, kes tuli ilmale kolm aastat pärast Dianat, kuid nende abielu oli siis juba karile jooksmas ja veidi aega hiljem armus Frances teise mehesse, kelleks oli Peter Shand Kydd, ja kolis pere juurest minema.

Seda teati juba varem, et Spencerite abielu ei olnud juba mõnda õnnelik olnud, ning Diana lapsepõlve märgivad mitmed mälestused sellest, kuidas ta ema ja noorem vend nutavad. „See oli väga õnnetu lapsepõlv,” avaldas Diana.

Kui Diana oli neljateistkümnene, abiellus tema isa Raine, Dart­ mouthi krahvinnaga, kes oli armastusromaanide autori Dame Bar­ bara Cartlandi tütar. Dianale ja tema õdedele-vendadele Raine, kes asus nüüd perekonna majapidamist juhtima, ei meeldinud. Ent kui nende isa ajuverejooksu tagajärjel kokku kukkus ja neli kuud koo­ mas veetis, mille jooksul tekkis tema kopsus eluohtlik mädanik, lei­ dis Raine Saksamaalt uue ravimi, mis päästis mehe elu, ning hil­ jem lapsed ka tunnustasid seda. Diana tundis jätkuvalt ta vanemate lahkumineku järelmõju ja püüdis üksindustundest üle saada, täites oma voodi pehmete mänguloomadega. Kui ta internaatkooli läks, lubati tal aga kaasa võtta vaid üks mänguloom; niisiis valis ta rohe­ lise jõehobu ja maalis loomakese silmad üle pimedas helendava vär­ viga, nii et hämaras toas jääks mulje, nagu jõehobu vaataks teda.

Teismelisena oli ta häbelik ja introvertne – talle ei meeldinud käia ööklubides, juua alkoholi ega suitsetada –, kuid teismeeas oli ta siiski õnnelikum kui lapsepõlves. Tal tekkis mitu lähedast sõbrannat ja neljakesi kolisid nad elama korterisse Earl’s Courtis Londoni lää­ neosas; üks tema korterikaaslasi oli Carolyn Pride, kellest sai hiljem Harry ristiema. Diana asus tööle Young Englandi1 nime kandvas las­ teaias ning vabal ajal meeldis talle vaadata televiisorit, kuulata pop­ muusikat ning lugeda moeajakirju ja ta uue kasuvanaema, Barbara Cartlandi romaane. Ta oli siis veel ebaküps ja koos sõbrannadega 1

Noor Inglismaa.

Perekond

17

helistasid nad võõrastele numbritele, et nende arvel nalja teha, ning loopisid jahu ja kanamune nende inimeste autode pihta, kes olid nende arvates neid halvasti kohelnud. Ta käis ka erinevate sobilike noormeestega kohtamas, kuid oma pulmapäeval oli ta veel neitsi – nagu ta kinnitas Andrew Mortonile: „Ma teadsin, et pean end tule­ viku jaoks puhtana hoidma.”

Tänu tema perekonna ja kuningliku perekonna vahelistele side­ metele tundis ta Charlesi sünnist saadik, kuid nende kaheteistküm­ neaastase vanusevahe tõttu ei olnud nad kunagi lastena koos män­ ginud. Diana lapsepõlvesõpradeks olid Charlesi nooremad vennad prints Andrew ja prints Edward; samuti kurameeris Charles algu­ ses Diana vanema õe Sarah’ga, kellega nad olid koos käinud Šveitsi kuurordis Klostersis suusatamas. Teismeeas Dianale oli Charles meeldima hakanud, kuid ta pidas ennast liiga paksukeseks ja tahu­ matuks, ent neiu jäi Charlesile silma 1980. aasta suve lõpupoole grillipeol ühiste sõprade juures. Diana oli just saanud üheksateist ja hiljem kõneles Charles, et teda oli naise puhul veedelnud tema ime­ line „tütarlapselik vitaalsus”.

Charlesile oli osaks saanud tavapärane kuninglikele perekonda­ dele omane kasvatus, nii et lapsena veetis ta rohkem aega armasta­ tud kasvatajannade, kui oma vanemate seltsis. Tema sündimise ajal oli ta ema, printsess Elizabeth, kahekümne kahe aastane, kelle isal – kuningal – oli ravimatu vähk. Printsess Elizabethi noortel õlgadel lasus juba arvestatav kohustustekoorem, kuna ta osales üha enam kuningakoja ametlikus elus ja käis kuningas George’i asemel nendel kohtumistel, kuhu monarh ise enam minna ei saanud. See tähendas, et tal oli imikueas Charlesiga koos olemiseks aega hommikuti pool tundi, pärast seda, kui laps oli vannitatud ja toidetud, ning õhtuti poolteist tundi, mil ta pojaga mängis, teda vannitas ja siis voodisse pani. Charlesi isa prints Philip teenis mereväes ja oli sel ajal teenis­ tuses Maltal, mistõttu ei saanud ta nii palju kodus olla, kui oleks soovinud.

52

Harry. Elulugu

N E L J A S

P E A T Ü K K

Karunahast vaip, pudel košenilli ja snuukerikuul

H

arryle pakkusid huvi sõjaväe kõik tahud ja tänu ta privile­ geeritud positsioonile said mitmed tema soovid ka rahul­

datud. „Kui Diana suhtles James Hewittiga, avanes Harryle lugematu arv võimalusi noort sõdurit mängida,” meenutab Ken Wharfe. „Temal ja Williamil oli piiramatu ligipääs sõjaväetehnikale ja baasi­ dele Wiltshire’is, mis olid neile kättesaadavad tänu Hewitti sideme­ tele. Kuid ta ei kasutanud seda võimalust üleliia ning Harry oli alati väga tänulik, kui ta seda tegi. Niipea, kui poisid koju tagasi jõudsid, sundis Diana teda ja Williamit talle tänukirja kirjutama.”

Diana ja Charles mõlemad andsid Harry sõjaväearmastusele järele ja pärast seda, kui poeg oli esimest korda vaadanud filmi „Zulu”1, küsis ta isa käest Rorke’s Drifti lahingu kohta, kus aastal 1879 purustasid sada viiskümmend briti ja koloniaalvalduste sõdu­ rit tuhandetest suulu sõdalastest koosneva armee. Ta uuris kuning­ liku perekonna liikmete käest nende kogemuste kohta sõjaväes, eriti onu ja ristiisa prints Andrew’ käest, kes oli lennuväe piloot ja oli osa võtnud Falklandi sõjast. Andrew jutustas vennapoegadele sõjalugu­ sid ja nad – eriti Harry – olid nendest võlutud. Hiljem, kui James Hewitt Lahesõjas rindele teenima läks, vaatas Diana tihti ärevalt teleuudiseid, Harry tema kõrval.

Veidi enne oma neljandat sünnipäeva – aastal 1988 – sattus Harry ootamatult Great Ormond Streeti lastehaiglasse, kus tal ope­ reeriti songa. Selleks ajaks elasid Charles ja Diana juba üha rohkem 1

„Suulu”.

Karunahast vaip, pudel košenilli ja snuukerikuul

53

eraldi elu, mille kõnekaks näiteks oli fakt, et Charles oli sel ajal koos sõpradega Itaalias puhkusel, et seal maalikunsti harrastada. Temal ja Dianal olid täiesti erinevad huvid ning ka eraldi sõpruskonnad – samas vanuses inimesed, kellel olid samasugused huvid. Charlesi sõprade hulka kuulusid Charles ja Patti Palmer-Tomkinson, samuti vana ülikoolikaaslane Cambridge’i päevilt Hugh van Cutsem, kes kasvatas nüüd tõukoeri, koos oma abikaasa Emiliega. Charles kutsus Parker Bowlesid ja Palmer-Tomkinsonid vahel enda poole õhtust sööma, ja nendel puhkudel palus Diana end enamasti vabandada ning seadis end varakult õhtule, lastes tuua toidu kandikuga oma magamistuppa. Diana sõprade sekka kuulusid David Waterhouse, kes oli kapten palee ratsaväerügemendis, pankur Philip Dunne, ta endine korterikaaslane Carolyn Bartholomew koos oma abikaasaga ning pärijanna Catherine Soames.

Charles ja Diana ei veetnud kuigi palju aega koos ning nende autod möödusid tihtipeale teineteisest Highgrove’i viival sõiduteel, kui üks neist saabus ja teine lahkus. Poisid olid sellega sünnist saati harjunud ja noores eas ei paistnud see neile kuidagi iseäralik. Lisaks, kui nad puhkusele sõitsid, ei olnud nad kunagi vaid neljakesi, alati oli nendega veel inimesi kaasas. Oli see siis Balmoralis, Mallorcal või suvistel kruiisidel, nende ümber olid alati kasvatajannad ja ihu­ kaitsjad, ning kui poisid veidi vanemaks said, lubati neil reisile ka koolisõpru kaasa kutsuda. Ainus koht, kuhu nad ilma kaaskonnata sõitsid, oli Seil, kui Diana läks koos poistega oma ema külastama.

Harry ja William on alati ääretult lähedased olnud. Ken Wharfe kinnitab: „Mõnes mõttes olid nad otsekui selgroogu pidi kokku kasvanud.” Kuid juba noorest peast oli neil selgelt erinev iseloom. „Harry oli ulakam ja teda iseloomustas selline mul-ükskõik-suh­ tumine, samas kui William oli reserveeritum,” selgitab Ken. „Ma mäletan, et ühel nädalavahetusel võtsime me Highgrove’i kaasa mõned kartautod. William võttis juhtimise enda kätte ja kostis: „Ma teen sõiduraja tagumisele sõiduteele, mis läheb läbi papa köögivilja­ peenarde,” ja Harry kuulutas: „Teeme parem nii, et rada tuleb siit,

54

Harry. Elulugu

ja niimoodi keerab see kõik muru segamini!” William lausus selle peale: „Seda me küll teha ei saa, papa saab maruvihaseks.” Harryt see ei kõigutanud: „Sellest pole midagi!”

Ken jätkab: „William oli meeldiv, kuid ta oli võimeline ka oma­ jagu salakavalust üles näitama. Lapsena oli tal kombeks pigem selja tagant rünnata, samas kui Harry üritas sind alati munadest haarata.”

Neid saatsid tavalised vennalikud rüselemised ja Ken meenutab: „William võis üpris demonstratiivne olla ja vahel Harryt türanni­ seerida, kuid Harryl ei olnud sellega kuigivõrd muret, kuna ta suutis enda eest seista. Väga tihti oli ülekaal tema poolel ja lapsehoidjatel tuli teda korrale kutsuda ning eemale tirida.” Ehkki Harry oli noo­ rem laps ja mõned töötajad olid teda väiksest peale kohelnud teise­ järgulisena, ei olnud tal enda maksmapanemisega mingeid raskusi.

Kui Harry sai 1989. aasta septembris viieaastaseks, läks ta Wet­ herby ettevalmistuskooli, kus vend William juba käis ning mis asus proua Mynorsi koolist paari kvartali kaugusel, lähedalasuvas Not­ ting Hillis. Ta alustas nädal aega teistest hiljem, kuna oli viirushai­ guses olnud, kuid direktriss preili Blair-Turner oli teda saabumise puhul tervitamas, kui ta terveks oli saanud ja kohale ilmus, seljas hall, sarlakpunase randiga koolivorm, mida oli saada ainult Har­ rodsi kaubamajas. Kool võtab vastu vaid poisse vanuses neli ja pool kuni üheksa aastat.

Järgneva aasta jooksul muutus veel nii mõndagi. Ruth Wallace, kes oli viimased kolm aastat olnud poiste lapsehoidjaks, lahkus ame­ tist ja tema asemele palgati Jessie Webb. Koos pikaajalise asendaja Olga Powelliga jäi Jessie poiste kasvatajannaks seni, kuni nad enam hoidjat ei vajanud, kuid niisamuti nagu Olga, jäi ta neile lähedaseks inimeseks. Kui Olga läks 2012. aastal manalateele, siis William ja tema abikaasa Kate palusid Jessiet oma poja George’i lapsehoidjaks.

Kuid tema esimene ametisseastumine kuningliku perekonna juures ei olnud algul sugugi nii valutult kulgenud. „Jessie oli üks huvitav tegelane,” meenutab Ken Wharfe. „Ta oli hea lapsehoidja, aga lõbusa natuuriga inimene. Poisid jandita­

Karunahast vaip, pudel košenilli ja snuukerikuul

55

sid ­Jessiega, kuna ta ei olnud päriselt nende tüüp, ning vahel tuli ta minu ukse taha, koputas ja ütles: „Ken, saad sa neile aru pähe panna, nad on väga üleannetud,” ja mina pidin muidugi väga ette­ vaatlikult toimima, et mitte teatud piiridest üle astuda, kuid loomu­ likult püüdsin ma aidata. Ma ütlesin: „Harry, sõbrake, mis siin lahti on?” „Jessie ei meeldi mulle,” kostis ta. „Sa parem püüa, et ta sulle meeldima hakkaks, eks. Mulle tundub, et sa olid temaga ebaviisa­ kas.” „Noh, ma ütlesin midagi jah.” „Mida sa ütlesid?” „Ma ütle­ sin talle, et ta peaks kaalust alla võtma.” „Noo, see ei ole sinust küll kuigi kena, või kuidas, Harry?””

Hiljem palus ta Jessie käest vabandust, kuna Diana oli andnud talle range käsu seda teha. Wharfe meenutab, kuidas Diana või Olga olid Harryt noominud, kui ta halvasti oli käitunud: „Mine ja palu vabandust, või muidu ei tohi sa hiljem televiisorit vaadata.” Kuid Harry tegi isegi kõige rangema kasvatajanna Olgaga pahandust. „Kui Olga teda karistas, ütles ta hoidjale: „Mine oma tuppa, Olga!”,” meenutab Wharfe. „Olga oli üle kuuekümne ja hakkas teda selle peale mööda koridoride labürinti taga ajama, kuid viimaks tuli tal alla anda ja selle peale sisistas ta: „Oi ma keeran tal kaela kahe­ korra!””

Diana oli andnud kasvatajannale õiguse poistele vastu jalgade tagumist külge laksu anda, kui nad sõna ei kuulanud, kuid Harry häbematu käitumine jäi sageli karistamata, kuna ta meeldis kõi­ gile nii tohutult. Tema ristiema, Diana sõbranna Carolyn Bartho­ lomew kinnitab, et kui Harry noor oli, siis oli ta „kõige kiindunum ja demonstratiivsem väike poiss, keda oli võrratu kallistada”. Niisa­ muti räägib Wharfe: „Ta oli nagu sõbralik labradori tõugu koer, kes armastab kõiki – kui keegi ta eemale talutas ja talle veidi süüa andis, läks ta hea meelega kaasa – Harry oli samasugune.”

Vaid neli päeva enne Harry kuuendat sünnipäeva astus William Ludgrove’i kooli, kus ta elas internaadis. Mõnel nädalavahetusel tuli ta koju käima, kuid nädala sees oli Harry nüüd ainult emaga või isaga kahekesi.

Meelespea

K Ü M N E S

123

P E A T Ü K K

Meelespea

A

prillis 2006 naasis Harry Aafrikasse, et astuda ema jälgedes. Üks asi, mida Diana oli teinud kogu südamest, oli töö nen­ dega, keda oli mõjutanud HIV, ning kui Harry oli oma kaheksa­ teistkümnenda sünnipäeva puhul antud intervjuus kinnitanud, et soovib jätkata ema tööd, siis ei olnud need lihtsalt tühjad sõnad.

Kui ta aasta varem mägist Lesotho kuningriiki külastas, siis oli temaga kaasas ITN-i poliitikakorrespondent Tom Bradbury ning reisist valmis dokumentaalfilm „The Forgotten Kingdom”1, mis läks eetrisse telekanalil ITV. Filmi kiiluvees lükati käima ka heategevus­ lik kampaania ning selle kaudu kogutud annetuste abil asutati uus heategevuslik organisatsioon Sentebale, mille asutajateks olid prints Harry ja Lesotho prints Seeiso. „Ma tahan ema pärandit nii hästi edasi kanda, kui vaid suudan,” selgitas Harry. „Ma ei taha teda asendada, sest seda ei suudaks ma iialgi ... Kui soovin tema alustatut jätkata ... Paljude jaoks on tema surmast juba kaua aega möödas, kuid mitte minu jaoks.”

Prints Seeiso oli samuti oma riigi kuningliku perekonna teine poeg ja oli samuti ema kaotanud. Kahjuks oli ta kaotanud ka isa. Ta selgitab: „Kui ma noorem olin, siis koolivaheajal oli mul kombeks ratsutada isa karjaonnide juurde ja hoolitseda tema lehmade, lam­ maste, kitsede ja hobuste eest. Kui prints Harry 2004. aastal meid külastas, viisin ma teda kord üles mägedesse ühte meie karjaonni ööbima ja seal sündiski Sentebale unistus. Sentebale on võimalus nii Harryl kui ka minul austada meie emade mälestust, kes mõlemad 1

„Unustatud kuningriik”.

124

Harry. Elulugu

töötasid raskustes lastega, nii et sel on meie mõlema jaoks väga eri­ line tähendus.”

Sellega seoses kõneles Harry: „Ma ei taha olla üks neid ini­ mesi kuninglikus perekonnas, kes leiab lihtsalt mingi mõttetu ette­ käände, et välismaale minna ja aina kusagil päikese käes peesitada.

Ma olen alati selline olnud, see on üks külg minust, mida keegi teine ei näe. Usun ise, et põhimõtteliselt on minus palju minu emast, ning ma mõtlen, et ta oleks soovinud, et me seda teeksime, mina ja mu vend. Loomulikult ei ole see Williami jaoks niisama kerge kui praegu mulle. Arvatavasti on minul rohkem vaba aega, et suuta kui­ dagi aidata. Ma olen alati tahtnud minna mõnda riiki, kus AIDS on suureks probleemiks, ja ema pärandit edasi kanda.”

Heategevusorganisatsioon loodi eesmärgiga pakkuda pikaaja­ list abi kohalikele kogukondlikele organisatsoonidele, mis töötavad noortega, ja eriti neile, mis töötavad orbudega. Nimi Sentebale valiti seetõttu, et tegemist on sõnaga, mida inimesed Lesothos kasutavad siis, kui nad üksteisega hüvasti jätavad, ja see tähendab meelespead – ära-unusta-mind-lille. Mõlemad printsid leidsid, et see nimevalik on suurepärane, kuna nende jaoks on see töö, mida Sentebale teeb, otsekui mälestusmärk nende kadunud emadele, ning selle eesmärk on hoolitseda selle eest, et Lesothot ja tema lapsi ei unustataks.

William ja Harry olid hakanud kuninglikku elu täiel rinnal võtma, samal kevadel panid nad aluse Printside Heategevusfoorumile (mis hakkas hiljem, kui nendega liitus ka Cambridge’i hertsoginna, kandma nime Heategevusfoorum). William oli juba võtnud enda kanda mitme heategevusliku asutuse patrooni rolli ja Harry valmis­ tus endale samu kohustusi võtma ning Williami idee oli tuua esin­ dajad kõigist heategevuslikest organisatsioonidest, millega nad seo­ tud on, kaks korda aastas kokku ühisele koosolekule. Selle eesmärk oli vältida killustumist, et printsid ja nende heategevuslikud mis­

Meelespea

125

sioonid ei tiriks igaüks eri suunda, vaid kõigile tuleks kasuks see, kui nad saaksid koostööd teha, kus vähegi võimalik; samuti oli see esimene kord, kui kuningliku perekonna liikmed sel viisil koostööd tegid.

Kui „kuninglikul Harryl” olid oma ülesanded paigas, siis oli aeg ka „sõjaväelase Harry” jaoks ning maikuus alustas ta kaheteist­ kümne nädala pikkuse väljaõppeprogrammiga palee ratsarügemendi peakorteris, mis asub Dorseti krahvkonnas, Bovington Campis, ja kus ta õppis tundma tanke. Temast oli saanud nüüd nooremleitnant ja ta tegi algust rühmaülemaks õppimisega, täpsemalt õppis ta soo­ mustatud luuresalga juhtimist.

Nädalavahetused olid tal nüüd vabad, nii et ka „vaba-aja Harry” tarvis jäi tal rohkesti aega ja ta sõitis enamasti tagasi Londonisse, et pidutseda pealinna kõige eksklusiivsemates klubides ja baarides.

Kensingtonis asuv Boujis oli üks tema ja ta sõprade erilisi lemmi­ kuid, niisamuti käisid seal sageli ka William ja Kate. Seda elegantset ja šikki ööklubi iseloomustasid violetne valgustus ja tillukesi lambi­ pirne täis pikitud lagi. Kuninglikud külastajad juhatati alati viivi­ tamata klubi VIP-ruumi, kus nende käsutuses oli eraldi baarmen.

Harry ja ta sõbrad kulistasid Belvedere’i viina, mida segati Red Bulli energiajoogiga, ning topeltpudelite kaupa Dom Perignoni šampan­ jat. Samuti tellisid kuninglikud kliendid kokteile nimega Crack Baby – viin ja granadillimahl, millele valatakse peale šampanjat ja serveeritakse katseklaasi kujulises pokaalis. Nende baariarved olid alati klubi kulul – komme, mis kandis nime „kuninglik kompensat­ sioon”, kuna nende sagedased külastused olid klubile hindamatult heaks reklaamiks.

Lähinaabruses asuvas ja niisama jõukas Chelsea linnajaos käis Harry sageli ööklubis Raffles, mis asus King’s Roadil ja kuhu pääse­ sid vaid liikmed – soovijaid hindas neljast liikmest koosnev komis­ jon ning need taotlejad, keda saatis edu, said endale liikmekaardi, mis kandis nime Links of London. Samuti asus King’s Roadil veidi vähem peen uus baar Public, mille asutajaks oli Harry sõber Guy

126

Harry. Elulugu

Pelly. See ei olnud ehk nii suursugune kui teised lokaalid, mida nende seltskond külastada armastas – neetidega metallist baari­ lett, tugipostid ja elektriküünlad –, kuid Public kasutas sissepää­ suks külastajate nimekirja, mistõttu oli tegemist siiski eksklusiivse kohaga. Ühtlasi meeldis Harryle Whisky Mist – baar, mis asus kohe Park Lane’i vahetus läheduses Mayfairi linnajaos ning mille sisus­ tust iseloomustasid tumeda nahkkattega kabiinid ja hämar val­ gustus. Kohe ümber nurga asus veel teinegi kuninglike külastajate lemmik, troopikateemaline ööklubi Mahiki. Selle vitstest punutud toolid ning eksootilised lillemustrid koos kollast ja oranži värvi val­ gustusega lõid omamoodi club tropicana tunde; klubi firmajoogiks on sada naelsterlingit maksev kokteil Treasure Chest1, millest jät­ kub kaheksale inimesele ning mis koosneb brändist ja virsikuliköö­ rist, mida on kokteilisegistis loksutatud laimi ja suhkruga ning mil­ lele on peale valatud pudel Moët & Chandoni šampanjat. Sissepääs klubisse oli enne kella üheksat õhtul tasuta – neile, kes jaksasid seal endale lubada rohkem kui vaid paar jooki – ja pärast seda tuli uksel tasuda viisteist naela.

Pärast klubide sulgemist pidutsesid Harry ja tema sõbrad sageli koiduni välja erapidudel, teiste hulgas ka tema sõbra Mark Dyeri kodus. Endine armeeohvitser, kes oli nüüd kõrtsmikuks hakanud, lasi Harryl ja ta sõpradel kasutada oma keldrikorterit peopaigana, printsi ihukaitseohvitserid ootasid senikaua väljas, kuni Harry oli valmis ööle (või hommikule) punkti panema. Säravad tuled, suur­ linna neoonvalguse ja vägijookide keeris, tümpsuv muusika, flirti­ vad tüdrukud ja sametist piirdeköied olid kõik noore, kahekümnen­ date eluaastate algust nautiva printsi jaoks kui võrgutav sireenide laul ning vältimatult leidis ta end purjus peaga üht- või teistmoodi kimbatuses olevat. Ühel puhul, kui ta oli kellegi kodus Fulhamis erapeol, suudles ta endast vanemat daami, Catherine Daviest, kes oli siis juba kahe lapse ema – hiljem naine abiellus ja esines USA 1

Aardekirst.

Meelespea

127

tõsielusarjas „The Real Housewives of DC”1 Catherine Ommanney nime all.

Chelsy oli endastmõistetavalt häiritud sellest, kui too ja veel mit­ med sarnased lood ajalehtedes ilmusid. Geograafia tegi nende suhte keeruliseks – nad olid ju ikkagi teineteisest kuue tuhande miili kau­ gusel – ning Harry oli vaid kahekümne ühe aastane ja Chelsy alles kahekümnene. Nad olid kirglikult armunud, kui ühtlasi olid nad veel väga noored. Siiski suutsid nad erimeelsustest üle saada ja veet­ sid suve kahekesi koos Suurbritannias. Nad üürisid nelja magamis­ toaga maja, mis asus Harry väeosa ohvitseride tööruumidest viieteist minuti tee kaugusel, ning vaba aega veetsid nad sõprade seltsis ja käisid oma lemmikklubides pidutsemas.

2006. aasta augustis arreteeriti ajalehe News of the World kuninglik korrespondent Clive Goodman, süüdistatuna telefonikõ­ nede salaja pealtkuulamises, mis puudutas ka kuninglikku majapi­ damisse kuuluvaid inimesi. Olles alati pressi erinevate mahhinat­ sioonide suhtes ääretult tundlikud, olid Harry ja William juba pikka aega kahtlustanud, et nende telefonidele jäetud häälsõnumeid kuu­ latakse pealt, ja olid sellest teada andnud. Kord jättis William nalja­ viluks Harry telefonile häälsõnumi, teeseldes Chelsyt, kes kallimat hurjutab selle eest, et too olevat käinud sületantsuklubis – see lugu jõudis ajalehe News of the World veergudele: tegemist oli ühega mitmetest näidetest, kuidas üks väike ja pealtnäha tähtsusetu info­ killuke ajalehte jõuab. Samuti panid nad tähele, et nende mobiil­ telefonidele jäetud häälsõnumid olid registreeritud juba kuulatud sõnumite alla, kuigi nad ise teadsid, et ei ole neid veel kuulanud.

Kuna mitmete sõnumite sisu puudutas logistilisi andmeid, nagu lennubroneeringuid ja printside teisi liikumisi, hakkas asjaga tege­ lema terrorismivastane politseiüksus ning selgitati välja mitte ainult see, et sõnumeid oli tõepoolest pealt kuulatud, vaid ka see, kes neid kuulanud oli. Harry ja William olid mõistagi maruvihased ja otsus­ tasid esitada ametliku süüdistuse.

1

„DC tõelised koduperenaised”.

Armastus ja sõda

V I I E T E I S T K Ü M N E S

199

P E A T Ü K K

Armastus ja sõda

F

otode avaldamisele järgnes vahetult meediakära, kuid avalik arvamus ei olnud sugugi üksmeelne. Mõned leidsid, et „hea ongi – ta on noor, vallaline ja naudib elu. Ta ei ole kellelegi liiga tei­ nud, nii et keda see peaks huvitama?” Teised aga leidsid, et kuning­ liku perekonna tuumiku liige, kes oli kuningannat riikliku tähtsu­ sega ametlikel üritustel esindanud, peaks hoolikamat valima, kelle seltskonnas ta aega veedab. Hiljem kõneles Harry telekanalile CNN antud intervjuus järgmist: „Ma ilmselt vedasin alt iseennast, vedasin alt oma perekonda ja vedasin alt ka teisi inimesi. See oli arvatavasti kõige klassikalisem näide sellest, kui ma kaldun liiga palju sõduri ja mitte piisavalt printsi poole ... kuid lõpuks oli see ikkagi erapidu pri­ vaatses ruumis, millega peaks kaasnema ka teatud hulk privaatsust, mida ei ole palju oodata.”

Kuid Harry endine ihukaitseohvitser Ken Wharfe leiab, et antud juhul oli tegemist hoopis turvalisuse küsimusega: „Minule tundub, et Harry ja tema ihukaitsemeeskonna vahel tekkis mingit tõrge.

Keegi peaks sellisel juhul otsustavalt tegutsema ja ütlema: „Kui te soovite seda teha, sir, siis ma soovitan, et meie võtame kõigi ruumi saabujate telefonid oma hoole alla. Kaameraid me sisse ei luba, kontrollime lihtsalt kiirelt kõik üle.” Mingil põhjusel mõtles Harry, et selleks ei ole vajadust.”

Tundub, et probleem ei olnud mitte selles, et Harry tegi seda, mida ta tegi – on see ju osa tema iseloomust ja teeb temast just selle, kes ta on –, vaid pigem fakt, et kellelgi lubati temast pilti teha. Pais­ tab, et teda oleks tulnud tõhusamalt kaitsta.

200

Harry. Elulugu

„Seda olukorda oleks saanud väga edukalt vältida, takistamata sealjuures teda lõbutsemast,” kõneleb Wharfe. „Ta on kuningliku perekonna liige. Ta on väga laialdaselt, üle maailma tuntud inimene.

Tema, ta vend ja Kate on ilmselt kolm kõige kuulsamat inimest maailmas. Kui oled turvanõustaja, on sul minu arvates luba anda kaitstavale nõu juhul, kui sa näed, et midagi kipub valesti minema.

Sul on moraalne vastutus. Harry ja tema ihukaitsemeeskonna suhe ei ole päris see, mis ta peaks olema, ja see ongi probleem. Nende pil­ tide tegemist oleks saanud ära hoida.”

Veidi pärast Las Vegasest naasmist osales Harry auhinnagalal, mille korraldajaks oli heategevusorganisatsioon WellChild1 ja kus tähistati mõnede Ühendkuningriigi kõige tõsisemalt haigete laste vaprust ja nende inimeste pühendumist, kes heategevusele abiks on.

WellChild sai alguse aastal 1977 ja algselt oli organisatsooni nimeks Kidney2, kuna see loodi eesmärgil rahastada meditsiinilisi uuringuid neeruhaiguse alal. Kuid heategevuse kasvades ja tugevnedes laiendas see ka abisaajate ringi, hakates aitama kõiki Ühendkuningriigi lapsi, kes kannatavad eluohtlike ja igapäevast toimetulekut piiravate hai­ guste all ning 2003. aastal saigi organisatsioon ka uue nime – Well­ Child. Kolm aastat hiljem, olles kõige sellega algust teinud, võtsid nad ühendust prints Harryga, et tutvustada oma tööd ja eesmärke ning uurida, kas ta oleks nõus kaaluma organisatsooni patrooniks asumist. Kõigi suureks rõõmuks kinnitatigi Harry nende eestkost­ jaks aastal 2007.

Esimene kord, kui Harry kohtus mõnede lastega, keda Well­Child aitas, oli samal aastal Diana mälestuskontserdil, kui rühm lapsi koos nende peredega kutsuti lava taha Williami ja Harryga kohtuma. „See on ääretult tähtis, et prints Harry meie patrooniks on,” rää­ gib WellChildi tegevdirektor Colin Dyer. „Selle mõju on tõepoolest võimatu üle hinnata. Tema koostöö ja tugi on aidanud meil pal­

1 2

Terve laps.

Kidney – neer, kid – laps.

Armastus ja sõda

201

judele lastele, noortele inimestele ja perekondadele pakkuda koge­ musi, millest nad muidu oleksid ilma jäänud.”

Nende aastate jooksul, mil Harry on organisatsooni patrooniks olnud, on ta teinud palju enam, kui täitnud lihtsalt kuulsa käilakuju rolli heategevuse eesotsas, et sellele rohkem tähelepanu tõmmata.

Mõistmaks paremini seda, millega lapsed ja nende perekonnad peavad toime tulema, niisamuti ka WellChildi põetajad, kes nen­ dega töötavad, on Harry käinud saladuskatte all raskelt haigelt lapsi nende kodudes vaatamas. „Käia neid vaatamas nende enda kodus aitab hoopis paremini aru saada nendest raskustest, millega lapsed ise ja nende pered iga päev peavad silmitsi seisma,” räägib Colin Dyer. „See on võimaldanud tal lapse, tema perekonna ja põetajaga eraviisiliselt rääkida ning seeläbi mõista lähemalt probleeme, millega tuleb hakkama saada neil, kes raskelt haigete laste eest hoolitsevad, ja ka sellest abist, mida WellChild neile pakub.”

Samuti märkis Dyer, kui loomulik Harry lastega on, ja kinnitas, et prints suhtub lastesse ja nende perekondadesse „empaatia, lugu­ pidamise ja siira huviga”. Kui Harry heategevusorganisatsiooni pat­ rooniks sai, oli ta kahekümnendate eluaastate algupoolel, end nüüd, kui Harryl on ette löönud uus kümnend, usub Colin Dyer, et prints on selles rollis küpseks kasvanud, ja lisab: „Aastate jooksul on tema arusaamine meie organisatsiooni tööst ja eesmärkidest ning sellest, millega peredel tuleb toime tulla, kahtlemata kasvanud.”

Auhinnagalal kinnitas kuueaastane Alex Logan, kellel diagnoo­ siti kolmeaastaselt valgeveresus, telekaamerate ees, et ta ütles print­ siga kohtudes: „Mul on hea meel, et sul ikka riided seljas on, prints Harry!” End kui nad kokku said, jõudis Harry temast kavalalt nae­ ratades ette: „Sa muudkui vaatad üles ema poole. Paistab, et sa tahad kangesti midagi öelda, aga sul on mure, et ema pärast pahandab selle pärast. Ma kuulsin, et sa olid enne ITV kanalil intervjuu andnud ja öelnud midagi ulakat – aga ärme sellest siin räägi.” Selle asemel kõditas Alex Harryt mängupingviiniga.

202

Harry. Elulugu

Siis oli Harryl aeg taas kõrbemunder selga ajada ja teist korda Afga­ nistani lennata. Esimesel teenistuskäigul, aastal 2007, oli ta alles veidi üle kahekümne ja kandis kõige madalamat, nooremleitnandi aukraadi; nüüd, 2012. aastal, oli ta täiskasvanud mees ja kapten.

Samuti ootas teda ees teine ülesanne, nimelt sai temast Apache ründe­helikopteri kaaspiloot-pardalaskur. Peale selle, et britid Apa­ chesid „lendavateks püssideks” kutsuvad, on neile antud veel üks hüüdnimi – „kutsung kole” – ja Harry on selle kohta öelnud: „Ma ei tea, kust see „kole” neile külge tuli, aga paras koletis on ta küll ja minu arvates on see väga lahe.” Piloot istub kopteris tagapool, kaas­ piloodist pardalaskur istub ees ja on otsustajaks. Kursuse ajal alus­ tas Harry tagaistmel ja õppis kõigepealt Apachega lendama, kuid ta sai sellega nii hästi hakkama, et ta edutati esiistmele. Ta võimeid tunnustas ka tema komandör Afganistanis, kolonelleitnant Tom De La Rue, kes lausus: „Talle anti väljaõppe ajal parima kaaspiloot-par­ dalaskuri auhind ja see oli absoluutselt õige otsus. Ta on siin oma ülesannetega laitmatult toime tulnud. Ta on selles ametis tõepoolest paremate seas. Ta on suuepärane kaaspiloot-pardalaskur.”

Harryle ja tema piloodile jagus mitmeid erinevaid ülesandeid, näiteks tuli neil pakkuda katet kiirabihelikopteritele, mis lahingu­ tandril haavata saanud sõdureid rindelt haiglasse toimetasid, kaitsta maapinnal liikuvaid sõdureid, kes võtsid üle rajatisi ja külasid, mida arvati olevat Talibani tugipunktid. Ühesõnaga, kui kusagil maapin­ nal oli inimesi, kes olid haavatavas olukorras, lendas Harry appi neid päästma. Hiljem kõneles ta: „Meie töö siin on hoolitseda selle eest, et meestel on maa peal turvaline tegutseda. Kui see tähendab, et meil tuleb tulistada kellegi pihta, kes nende pihta tulistab, siis seda me ka teeme.” Leidus neid, kes sellesse kommentaari kriitiliselt suh­ tusid ja pidasid seda ässitavaks. Kuid võttes arvesse, et see oli osa tema tööst ja et tema ülesandeks oli käsitseda relva, siis oli üpris ene­ sestmõistetav, mida ta sellega tegi.