Pärast si n d
5
Esimene peatükk
S
uur mees baarileti teises otsas higistab. Ta pea on topeltviski kohal norus ning ta tõstab iga paari minuti tagant pilgu, vaatab üle õla ukse poole ning LED-ribade valguses särab tema näol kerge higikiht. Ta hingab pikalt ja värisevalt välja, püüdes seda ohkeks maskeerida, ning pöördub joogi juurde tagasi. „Vabandust?” Tõstan klaasi poleerides pea. „Kas ma saaksin veel ühe?” Tahaksin talle öelda, et see pole üldse hea mõte, et sellest pole abi. Et ta võib isegi üle pardale lubamise piiri minna. Aga ta on suur mees ning sulgemiseni on viisteist minutit ning vastavalt firma reeglitele pole mul mingit põhjust talle ära öelda, seepärast astun lähemale, võtan ta klaasi ja tõstan viskikraani alla. Ta osutab peaga pudeli suunas. „Topelt,” ütleb ta ning tõmbab paksu käega üle niiske näo. „See teeb seitse naela kakskümmend, palun.” On teisipäeva õhtu, kell on kolmveerand üksteist ning East City lennujaama Iiri pubi nimega „Shamrock and Clover”, mis on umbes sama iiripärane kui Mahatma Gandhi, hakkab otsi kokku tõmbama. Baar suletakse kümme minutit pärast viimase lennu väljumist ning praegu on siin lisaks minule üks agaralt töötav noormees sülearvutiga, kaks laterdavat naist teises lauas ning topelt-Jamesoni rüüpav mees, kes ootavad SC107 Stockholmi ja SB244 Münchenisse, millest viimane on nelikümmend minutit edasi lükatud. Ma olen siin olnud keskpäevast peale, kuna Carlyl oli kõhuvalu ja ta läks koju. Mul ükskõik. Ma olen alati valmis hiljemaks jääma. Ümisen vaikselt kaasa plaadilt „Smaragdsaar nr III” kostvale vilepillile ning lähen korjan kokku kahe naise klaasid, kes vaatavad