Kunst aleksander3 naidis

A. N. BOHANOV

ALEKSANDER III (1845–1894)

IMPEERIUMI VENESTAJA

VENE KEELEST TÕLKINUD SIIM HOLVANDUS

I. Keisri pojapoeg

15

I

KEISRI POJAPOEG

1845.

aasta veebruar polnud Peterburis just meeldivate killast. Ilm oli rusuv – terve kuu jooksul ei väljunud päike kordagi pilvede tagant, erilist pakast polnud, kuid iga päev puhus tugev tuul, millega sageli kaasnes ka lumesadu. Tänavatel oli vähe rahvast ja isegi vastlapühade nädal suutis välja meelitada tavalisest vähem pidulisi. Suur paast algas tol aastal 26. veebruaril. Õukonnas vältas juba mitmendat nädalat kolmekuine lein, mille oli juba 24. jaanuaril välja kuulutanud keiser Nikolai I, saades 16. jaanuaril teate, et lapsevoodis heitis hinge keisri venna, suurvürst Mihhail Pavlovitši (1798–1849) tütar, suurvürstinna Jelizaveta Mihhailovna, Mehed kandsid mundrikuue käisel musta linti, naised ilmusid paleesse tagasihoidlikes tumedates toonides tualettides, kõik ballid ja meelelahutused jäeti ära.

16

I. Keisri pojapoeg

Keisri kaheksateistkümneaastane vennatütar oli kõigest aasta eest abiellunud Nassau pärushertsogi Adolf Wilhelmiga. Keiser armastas tõsiselt malbet, kuid elurõõmsat Liisat, „tõelist inglikest” ning rõõmustas siiralt tema õnne üle. Leinateatega kaasnenud kurbus ei tahtnud kuidagi järele anda.

23. veebruaril kell kolm päeval Petropavlovski kindluses kõlanud kahuripaugud olid paljudele ootamatud. Ometi oli see kindel märk, et juhtunud on midagi tähtsat. Suurtükid paukusid pikalt – õhtuni välja – ja kokku kõlas 301 kogupauku. Kanonaad teavitas suurest rõõmusõnumist – keisripere oli saanud täiendust. Troonipärija Aleksander Nikolajevitši abikaasa, suurvürstinna Maria Aleksandrovna oli ilmale toonud poja, kes sai esimesel tänujumalateenistusel nimeks Aleksander.

Nikolai I tundis pojapoja sünni üle suurt rõõmu. Samal õhtul allkirjastatud manifestis, mis hiljem kirikutes välja hüüti ja ajalehtedes avaldati, seisis: „Veebruarikuu 26. päeval sai meie armuline minia, suurvürstinna Maria Aleksandrovna, meie armulise poja, troonipärija tsareevitši abikaasa maha, tuues ilmale meie lapselapse, nende keiserlike kõrguste poja, kelle nimeks saab Aleksander. Taolist keiserliku perekonna juurdekasvu võtame me kui uut tõendit jumala õnnistusest, mis on meile lohutuseks saadetud.”

Tsaari pojapoja sündi tähistati mitmesuguste ettevõtmistega. Ilmusid tsaari ukaasid, mille kohaselt leidsid aset mitmed enneaegsed edutamised nii sõjaväe-, tsiviil- kui ka õukondlikes ametkondades, paljud aukandjad said ordenid.

Lisaks muule „suvatses valitseja lõpetada leina”. Õnnelik isa, tsareevitš Aleksander Nikolajevitš eraldas oma vahenditest „pealinna vaeseimate elanike vajaduste rahuldamiseks” 3000 hõberubla.

Kõrgeima käsuga arvati pisike Aleksander Aleksandrovitš juba oma sündimise päeval ihukaardiväe Preobraženski ja Pavlovski husaaripolgu ridadesse, määrati Astrahani kara­ binjeeride polgu šefiks, mis hakkas samast päevast kandma

I. Keisri pojapoeg

17

tema keiserliku kõrguse suurvürst Aleksander Aleksandrovitši nime.

17. märtsil 1845 toimus Talvepalee suures kirikus keiserliku lapselapse ristimistalitus. Suursuguse sündmuse juures viibisid tunnistajatena keiserliku perekonna liikmed, impeeriumi kõrgeimad sõjaväe- ja tsiviilametnikud, senaatorid, riiginõukogu liikmed ning Vene õukonna juures viibivad välismaa diplomaadid.

Natuke pärast kella kümmet hommikul läks piki palee amfilaade liikvele hiilgav protsessioon: kõige ees õue- ja lauaülemad, nende järel tseremoonia- ja ülemtseremooniameister, õukonna kõrgeimad aukandjad, tsaar tsaarinnaga, troonipärija ning keiserliku perekonna liikmed. Nende järel kanti padjal siidtekiga kaetud pitsidesse ja lintidesse uppuvat pisikest suurvürsti Aleksander Aleksandrovitši.

Austusväärne padja kandmise ülesanne oli usaldatud õuedaamile, krahvinna Maria Dmitrijevna Nesselrodele (sünd Gurjeva, 1786–1849), keda saatsid hindamatu kandami juures tema mees, välisminister viitsekantsler krahv K. V. Nesselrode (1780–1862), ja kindralfeldmarssal krahv I. F. Paskevitš-Eriwanski (1782–1856).

Püha ristimistalituse viisid läbi Peterburi ja Novgorodi metropoliit (1843–1848) Antoni (Rafalski) ja keiserliku perekonna hingekarjane (1822–1848) ülempresbüter N. V. Muzovski. Kui maimuke ristimisvaagnasse kasteti, põrutas koor „Võta nüüd issandat, vägevat kuningat, kiita”, ülemdiakon kuulutas pikka iga, kõlas suurtükisaluut ning hakkasid helisema kõikide Peterburi kirikute kellad.

Keiser Nikolai I isiklikult viis pojapoja armulauale, misjärel asetas pisikest vürsti enda alla matva pitsi- ja lindihunnikule ettevaatlikult Püha Andrei Esmakutsutu tähe ja lindi.

Ristimise tunnistajateks olid keiser Nikolai I, troonipärija abikaasa vend, Hesseni prints Alexander, suurvürstinnad Maria Nikolajevna (tsareevitši õde), Maria Pavlovna (Paul I

I. Keisri pojapoeg

18

tütar) ja Jelena Pavlovna (Nikolai I venna, suurvürst Mihhail Pavlovitši naine).

Samal päeval korraldati tähelepanuväärse sündmuse auks Talvepalee Vapisaalis pidulik lõuna 500 inimesele.

Kuuldavale toodud tooste saatsid Petropavlovski kindluse suurtükkide aupaugud – vastsündinud suurvürsti terviseks (31 kogupauku), troonil istuva keisri ja keisrinna terviseks (51), keiserliku perekonna liikmete auks (31), kõikidele truudele alamatele (21). Õhtul valgustas kogu linna tuledesära, Marsi väljakul imetlesid pealtvaatajad ilutulestikku.

Aleksander Aleksandrovitši ammeks määrati Peterburi kubermangu Tsarskoje Selo maakonna Pulkovo küla talunaine Jekaterina Lužnikova, lapsehoidjaks aga inglanna Katherine Strutton, kelle vahetas kolme aasta pärast välja teine inglanna, Tomasina Isherwood.

Tsareevitš Aleksander Nikolajevitšil (1855. aastast keiser Aleksander II) oli lisaks pojale Aleksandrile (1845–1894) veel seitse last: Aleksandra (1842–1849), Nikolai (1843– 1865), Vladimir (1847–1909), Aleksei (1850–1908), Maria (1853–1920), Sergei (1857–1905) ja Pavel (1860–1919).

Neist ainult kaks, Vladimir ja Maria, elasid vanemaks kui kuuskümmend aastat. Mõned lapsed surid juba õige varakult (Aleksandra, Nikolai), teised parimas vanuses (Aleksander III, Aleksei Aleksandrovitš). Purpurmantlis sündinud nooremad vennad Sergei ja Pavel surid vägivaldset surma. Esimese rebis tükkideks terroristide pomm 1905. aasta veebruaris, teise, haige Paveli lasid maha kommunistid 1919. aasta jaanuaris Petropavlovski kindluse hoovis. Ränk saatus nii inimestele, dünastiale kui kogu Venemaale.

Varsti pärast suurvürst Aleksandri ristimist ilmus pealinna ajakirjas „Majak” ood, mis lõppes sõnadega: Sinu aeg las õnnistust toob Venemaale!

Ole soolt kui hingelt Nikolai pojapoeg!

Ole meelepärane taevale, maale

I. Keisri pojapoeg

19

ja et esmasündinu sõbraks Sind loeks!

Aleksander Nevskina vürst ole vaga, uut Aleksandrit et teaks tulev aeg!

Uus Aleksander, rahuarmastust jagav, taevast valgust kes armastab, leplikust vaeb! Õnnistatule väärikas nimekaim Sina Venemaale suursugusust lisaks veel too kõigis maailma nurgis, Sa Venemaa nime oma eluga veelgi kuulsamaks loo!1 Initsiaalidega B. F. allkirjastatud read kuuluvad keskpärasele poeedile Boriss Fjodorovile. Loomulikult ei vääri nad kaugeltki poeesiašedöövrite kilda arvamist, hämmastav on muu: kui täpselt on ette ennustatud hilisemaid sündmusi, kui tabavalt on edasi antud keiserliku dünastia uue liikme, hilisema tsaari Aleksander III Aleksandrovitši iseloomu, isiksust, tööd ja teeneid. B. F.-il oleks justkui õnnestunud kergitada katet tulevastelt aegadelt ja heita pilk teistele tundmatusse maailma. See luuletus on ettekuulutus.

Suurvürstidest ja suurvürstitaridest saavad juba sünnihetkest „riigimehed ja -naised”, mistõttu nende osaks sai olla laostavate mõjude ja ja ahvatluste sihtmärgiks, mis tekitasid neile tihti moraalseid ja psühholoogilisi katsumusi. Saatus ise veeretas nende õlule keiserliku perekonna liikme raske koorma. Keiser Nikolai I ütles kunagi oma lastele ja lastelastele: „Keegi teist ei tohi unustada, et ainult oma elu hinnaga võite lunastada suurvürstliku päritolu!” Öeldu peab meeles püsima kogu elu, viimse hingetõmbeni. Elu kristallpalees, avatus kõikidele pilkudele oli raske, kohati suisa talumatu. Kõik ei pidanud katsumusele vastu, nii mõnedki komistasid. Üheks kõige kindlameelsemaks ja vankumatumaks osutus Nikolai I pojapoeg Aleksander Aleksandrovitš.

1 Siin ja edaspidi: luuletõlked Peep Ilmet.

IX. Keiserlik labürint

242

IX

KEISERLIK LABÜRINT

29.

veebruaril 1889. aastal täitus kakskümmend viis aastat keiser Aleksander II kroonimisest. Paraku polnud pidustused rõõmsad. Riigis, eriti selle kõrgemates võimukoridorides, valitses nukker meeleolu. Kahe nädala eest, 5. veebruaril pandi toime järjekordne kuritegelik atentaadi tsaarile, kusjuures kõik oli organiseeritud sellise leidliku kavalusega, et hukkuda oleks võinud kogu tsaari perekond.

Kaabakatel õnnestus asetada võimas lõhkeseadeldis (peaaegu kuus puuda!) Talvepalee keldrikorrusele, plahvatus toimus täpselt niinimetatud morganaatilise saali all, kus pidi aset leidma keiserlik lõuna kogu perekonna osalusel.1 1 Kuriteo tegelik täideviija oli Orjoli kubermangu talupoegadest pärit S. N. Halturin (1856–1882). Juba kahekümne aastaselt sai tast veendunud revolutsionäär, kelle elu eesmärgiks sai tsaari tapmine. Nooruses võeti ta mitmel korral vastutusele riigivastase tegevuse eest, 1877. aastal läks Halturin põranda alla. 1879. aastal asus ta valedokumente kasutades tööle Talvepalee juures asunud puuseppade komandosse. Nii õnnestus tal viie kuu jooksul paleesse dünamiiti toimetada. Pärast plahvatust 5. veebruaril õnnestus tal peitu pugeda, ta arreteeriti ja hukati alles 1882. aastal, pärast sõjaväeprokuröri V. S. Strelnikovi tapmist Odessas.

IX. Keiserlik labürint

243

Tänu jumalale viibis pidusöök pisut tsaarinna venna, Hesseni hertsogi Alexandri hilinemise tõttu. Siiski hukkus koha peal kümme valves olnud Soome polgu soldatit, mitmed surid haavade kätte hiljem, haavatuid oli kümneid. Hiljem peeti tänujumalateenistusi, tänati kõigekõrgemat, kelle käsi juhtis ähvarduse monarhi isikust eemale.

Tsareevitš oli nördinud, käed vajusid rüppe. Ta ise oli sündmuste vahetu tunnistaja. Päev ei ennustanud midagi erilist. Hommikul viibis ta papa juures ministrite ettekannetel, pärast koju Anitškovi paleesse naasmist ja hommikusööki läks naisega maneeži ratsutama, misjärel toimus perekondlik teejoomine. Tunnikeseks tukkuma jäänud Aleksandri äratas Minnie, aeg pressis peale – tuli sõita Varssavi vaksalisse onu Alexandrit vastu võtma. Jaamast suundusid kõik Talve­ paleesse ja sisenedes suurde koridori, kuhu keiser Aleksander II neid tervitama tuli, kuuldi kohutavat kõminat, põrand jalge all kõikus, gaasivalgustus kustus.

Edasisi sündmusi kirjeldas tsareevitš ise: „Tormasime kõik kollasesse söögituppa, kust müra kostis, kõik aknaklaasid olid katki, seinad olid mitmes kohas mõranenud, peaaegu kõik lühtrid olid kustunud, kõike kattis paks tolmuja lubjakiht. Suures saalis valitses pilkane pimedus, kostis hirmsaid karjeid ja valitses täielik tohuvabohu. Jooksime Vladimiriga viivitamatult peavahti, mida polnud sugugi kerge leida, sest tuled olid kustunud, kõikjal oli nii paksult suitsu, et raske oli hingata. Peavahis leidsime eest kohutava pildi – kogu suur inimesi täis ruum oli õhku lastud, inimesed kukkunud enam kui sülla võrra keldrisse. Seal, telliskivide ja lubjaräbu, plaatide, tohutute võlvi- ja seinarahnude hunnikus lebas üksteise otsas enam kui 50 tolmu ja verega kaetud haavatud sõdurit. Vaatepilt oli südantlõhestav ja ma ei unusta seda õudust elu lõpuni.”

Aleksander III kogu eluks mällu tardunud päev oli täis raskeid üleelamisi, peaaegu iga minut ilmnes uusi üksikasju, Talvepalees muust ei räägitudki. Tsareevitš abikaasaga jäid

244

IX. Keiserlik labürint

hilisööni Aleksander II juurde, kes jäi kõigile imestuseks rahulikuks ning istus isegi ühe kipaka laua taha, et mängida partii visti.

Aleksander Aleksandrovitš ei suutnud mõelda aga millelegi muule kui plahvatusele. Tagasi Anitškovi paleesse jõuti koos Mariaga alles vastu hommikut, omavaheline vestlus kestis veel paari tunni jagu. Tolle hirmsa päeva muljeid kokku võttes kandis tsareevitš päevikusse: „Issand, täname Sind Sinu armu ja imeteo eest, kuid anna meile ka vahendeid ja mõistust edasiseks tegevuseks!” Vastust ei teadnud keegi.

Järgnevatel päevadel külastas tsareevitš korduvalt haavatuid „soomlasi”, viibis hukkunute matustel ning hoolitses isiklikult, et nende sugulased saaksid hea hüvituse.

Vaevalt rahunedes, päev pärast Aleksander II troonile astumise kahekümne viienda aastapäeva pidulikku tähistamist, leidis 20. veebruaril aset uus sündmus. Päeva keskel saabus sõnum kindraladjutant krahv Mihhail Tarielovitš Loris-Melikovi (1825–1888), kes oli alles nädala eest riikliku korra ja ühiskondliku rahu komisjoni esimehe kohale asunud, tapmiskatsest.

Seekord lõppes kõik õnnelikult. Ehkki kurjategija tulistas tema hiilgust Peterburi kesklinnas kodulävel otse näkku, ei kaotanud kindral pead, vaid lõi lurjusel revolvri peost ning võttis ta ise kinni. Terrorist hukati järgmisel päeval.

Tsareevitšit vaimustas krahvi vaprus ja otsusekindlus, millega kaabakale teenetekohane karistus määrati. „Nii juba läheb, energiliselt!”

Paraku polnud tusatuju põhjuseks vaid jultunud atentaadikatsed. Õukonna elu nukral õhkkonnal oli veel üks põhjus – keisrinna Maria Aleksandrovna tervis. Ta oli alles jaanuaris naasnud mitmekuiselt reisilt Krimmi ja LõunaPrantsusmaale, kus arstid püüdsid päästa tsaarinnat laastava tuberkuloosi küüsist.

Maria Aleksandrovna oli juba ammu haige, kuid tema seisund halvenes märgatavalt 1879. aastal. Tsaarinna oli

IX. Keiserlik labürint

245

näost surmkaame ja pidevalt kurvameelne. Lisaks halvale tervisele vaevas teda ka pidev mure valitseja elu pärast. Tsaar oli kurjategijate märklaud, seega ei lakanud mure eal. Kui 2. aprillil 1879. aastal tulistas teda jalutuskäigul Suveaias keegi Solovjov, tabas keisrinnat peaaegu hüsteeria1. See oli juba kolmas kord! Kas tõesti kestab see košmaar igavesti?

Keisrinna nuttis kaua, korrates ikka ja jälle, et „elul pole enam mõtet, tunnen, kuidas see mind tapab”. Nüüd, äsja välismaalt naasnuna, tuli see õudus uuesti läbi elada.

Esimene vapustus leidis aset ammu enne kirjeldatud sündmust 4. aprillil 1866. aastal, mil kuulis esimesest tapmiskatsest. Ehkki valitseja jäi ellu, ei andnud rahu küsimus: kes on kurjategija? Leppida võinuks mõttega, et see on poolakas, juut või välismaalane, kuid teade, et kurikael polnud mitte ainult venelane, vaid ka aadlik, Dmitri Karakozov, süvendas kurbust veelgi. Neil päevil nuttis ta korduvalt ja palvetas palavalt, kirglikult, tänas kõigevägevamat löögi kõrvale juhtimise eest, kalli mehe ja laste isa ning Venemaale valitseja säästmise eest.

Iga järgnevat katset elas ta üle äärmiselt terava valuga, see tunne tugevnes järjepanu. Oli see seotud üldise tervisliku seisundi halvenemisega või siis vastupidi, mõjus tervisele halvasti pidev hirm purpurmantlit kandva abikaasa elu pärast?

Nii või teisiti, kuid Solovjovi atentaadikatse ning sama aasta sügisel toimepandud plahvatus raudteel tsaari rongi ees langesid kokku haiguse süvenemisega.

Talvepalees 1889. aasta veebruaris toimunud plahvatust Maria Aleksandrovna ei kuulnud. Sellest jutustas talle Aleksander II ise, püüdes jätta sündmusest kurva arusaamatuse muljet. Naine ei esitanud ühtegi küsimust, tsaarinna põskedel sädelesid vaid pisarad. Hääbuvat jõudu aitasid säästa ainult palved ja laste armastus.

1 Kurjategijaks osutus Peterburi Ülikoolist eksmatrikuleeritud üliõpilane Aleksander Konstantinovitš Solovjov (1846–1879). Ta hukati pärast atentaadikatset.

246

IX. Keiserlik labürint

Tsaarinna tunnistas pisut enne surma lähikondlastele: „Ma ei karda surma enda pärast, usun, et jumal halastab mulle, kuid kardan surma, sest kuni veel elus olen, palvetan ööd ja päevad valitseja eest ja kuni ma palun, kaitsevad minu palved teda. Aga pärast minu surma...” Keisrinna ei saanud lõpetada, pisarad ei lasknud. Tema eelaimus osutus aga prohvetlikuks.

Maria Aleksandrovna ei tundnud siis enam abikaasa armastust. Tema abielu Aleksander II-ga peeti pikka aega eeskujulikuks. Ehkki õukonnas sosistati aegajalt tsareevitši ja hilisema keisri hetkekiindumustest, ei täheldatud siiski midagi tõsist. Näis, et tegemist on vaid tavapärase õukonna keelepeksuga.

Paraku hakkasid kuuekümnendate aastate lõpus õukonnas ja Peterburi kõrgemas seltskonnas levima kuuldused, et keiser Aleksander II-l on tekkinud püsiv kiindumus – noor õuedaam vürstinna Jekaterina Mihhailovna Dolgorukaja.

Vürstitar oli sündinud Moskvas 1847. aastal ja pärines iidsest vürstisoost. Paljud pidasid teda kaunitariks, teised aga, ja neidki polnud vähe, ei jaganud taolist seisukohta. Keegi ei suutnud siiski ilmselget ümber lükata ega vaidlustada noore ja sihvaka vürstitari veetlust, kes nägi maailma avara pilguga.

Mõnede arvates meenutas tema pilk ehmunud gaselli oma, pahasoovijad nägid aga temas avantüristi.

Tsaar nägi oma tulevase kiindumuse objekti esmakordselt siis, kui too sai kümne aastaseks. Ta astus möödasõidul sisse Dolgorukite mõisasse Teplovkasse ning pani tahtmatult tähele vallatut ja naeruhimulist tütarlast, kes etiketti rikkudes otsustas ise keisriga tutvust sõlmida. Mustasilmse tütarlapse elavus ja vahetus tundus talle armas..

Viiekümnendate aastate lõpus hakkas vürstitari isa Mihhail Mihhailovitš tegelema ettevõtlusega, mis aga lõppes täieliku laostumisega. Suur varandus kadus jäljetult. Kallis isa suri varsti ja vürsti lapsed (kaks tütart ja neli poega) jäid ilma igasuguste elatusvahenditeta. Aleksander II ilmutas

IX. Keiserlik labürint

247

liigutavat osavõtlikkust – mõis võeti eestkoste alla, orbudest said aga keisri hoolealused.

Surnud vürsti tütred paigutati Peterburi Õilsate Aadlineidude Ühingu kooli, mis on rohkem tuntud Smolnõi instituudi nime all (nime sai õppeasutus läheduses asunud samanimelise kloostri järgi). Keisrinna Katariina II käsul XVII sajandi lõpus madam de Maintenoni (Louis XIV favoriit, hilisem morganaatiline naine) Saint Cyri instituudi eeskujul asutatud kooli, mis oli ette nähtud vene aadliperekondade tütardele, patrooniks oli keiserlik perekond.

Tsaar külastas aristokraatlikku kooli regulaarselt, tundes alalist huvi oma hoolealuste, eriti Jekaterina Dolgorukaja edusammude vastu.

Vürstitar lõpetas Smolnõi instituudi 1864. aastal, sai šifri (õuedaami staatuse saamise märgi) ning võeti keisrinna Maria Aleksandrovna õukonda. Ta oli tulvil romantilisi unistusi õnnelikust perekonnaelust, kuid kaasavaratul neiul polnud lihtne saavutada edukat abielu. Peagi aga muutusid tema olud järsult ja pöördumatult ja ta polnud enam oma elu peremees.

Tsaar armus temasse. Tüdruk oli juba ammu tähele pannud, et tohutu impeeriumi käskija osutab tema isikule erakordset tähelepanu – teeb kingitusi, vestleb sageli ja meeleldi, jalutab temaga kahekesi teisi kadedaks tehes. Tüdruk jäi tummaks, kui tsaar talle lõpuks Peterhofi pargi üksildases nurgas armastust avaldas. Noor ning süütu vürstitar oli endale armastust hoopis teisiti ette kujutanud. Tema ootas noort ja kaunist printsi, kuid oodatud sõnad tõi kuuldavale talle vanuselt isaks sobiv mees.

Keiser oli vürstitarist peaaegu kolmkümmend aastat vanem. 1868. aastal sai ta viiekümneseks ja teda peeti hea välimusega meheks. 1865. aastal Talvepalees ühel ballil Vene tsaari kohanud prantsuse kirjanik Teophile Gautier (1811–1872) kirjeldas monarhi nii.

248

IX. Keiserlik labürint

„Sel õhtul kandis Aleksander II hiilgavat sõjaväemundrit, mis tõi hästi esile tema pika, sihvaka ja paindliku figuuri.

Tal oli seljas valge, kuldtressidega kaunistatud puusadeni ulatuv jakk, mille krae ja käised olid kaunistatud helesinise polaarrebase nahaga. Liibuvad püksid olid helesinised, saapad järgisid jala kuju. Valitseja juuksed olid lühikesed ning raamisid kaunilt kõrget, ilusat laupa. Erakordselt sümmeetrilised näojooned olid kui kujuri välja raiutud. Pikkadel reisidel tuulest parkunud näo pruunikas jume tõi hästi esile helesinised silmad. Suujoon oli sedavõrd peen, et meenutas kreeka skulptuuri. Näoilme oli suursuguselt rahulik, leebe, seda kaunistas aeg-ajalt armulik naeratus.”

Vürstitar Dolgorukaja ei võtnud esialgu monarhi tähelepanuavaldusi tõsiselt. Ta oli valmis alluma isevalitseja tahtele, kuid tema süda ei kuulunud siis veel talle. Ta käis tsaariga salaja kohtumas, oli tema suhtes armas, osavõtlik, kuid oskas mehe kallistustest välja libiseda, mängides vallatut, muretut tütarlast. Hiljem tunnistas ta oma lähimale sõbrannale Varvara Šebekole: „Ise ka ei saa aru, kuidas suutsin talle terve aasta vastu panna, miks ma temasse varem ei armunud.”

Aleksander II pidas oma abielu õnnelikuks. Abikaasa, „kallis Marie” jäi talle kahekümne aasta jooksul kõige kallimaks. Naine oli tsaarinna, tema laste ema, talle jäägitult ustav. Kuid pärast poja Paveli sündi 1860. aastal halvenes Maria tervis ja ta hakkas käima välismaal pikkadel ravikuuridel või siis puhkas Moskva lähistel Iljinskojes. Sageli kestis lahusolek kaks-kolm kuud.

Täisväärtuslik abielu hakkas järk-järgult murenema, kuni lõplikult lagunes. Naine jumaldas teda edasi, kuid mehe käitumine hakkas järjest enam meenutama kätteõpitud rituaali. Hommikune kiretu suudlus, valveküsimused tervise, laste tegevuse ning käitumise kohta, lisaks mingid lõpmatult üheülbalised sugulus-dünastilised teemad. Aleksander jäi oma Mariele inimlikult truuks ja ustavaks. Päevavalgel, inimeste ees oli Maria Aleksandrovna ikka veel isevalitseja

IX. Keiserlik labürint

249

naine, kuid õhtust hommikuni nende teed ei ristunud enam.

Mitte iialgi. Suhetest olid kadunud tunded.

Igapäevase raske tööga tegelev keiser tundis mehelikku üksindust. Ta vajas inspiratsiooni, soovis, et ei armastataks temas kehastunud tiitlit, ametikohta, võimu, krooni, vaid teda ennast. Ta janunes ennastunustavat kirge, mida võis pakkuda ainult armunud naise kuum süda. Jekaterina Dolgorukaja pälvis iga aastaga järjest rohkem tähelepanu, kuni mees endalegi täiesti ootamatult nägi, et tema ees ei seisa laps, vaid elav ja siiras tütarlaps ning teda haarasid kaugesse minevikku jäänud tunded – hingeline puhang, ootusärevus.

Tsaar kannatas. Heietas mälestusi. Soovis uusi kohtumisi tütarlapsega. Ta ootas vastust tüdruku südamelt.

Keiser oli järjekindel ja kannatlik. Ta armus noorde vürstitari kogu südamest, hiline kirg ei andnud rahu ei päeval ega ööl. Ta ei suutnud endast võitu saada, kui lahusolek armastatust venis pikale, muutus kurvameelseks ja kergesti ärrituvaks. Aja jooksul kiindus ka Jekaterina Dolgorukaja armunud valitsejasse üha enam ja enam. Selline olukord ei saanud kaua kesta ja kõik lõppeski pattulangemisega.

See sai teoks 1866. aasta 1. juulil Peterhofis. Kuupäev on täpselt teada, sest Jekaterina Mihhailovnal oli see meeles surmatunnini ning ta jutustas juhtunust mitmel korral. Ta ei suutnud ega tahtnudki juhtunut unustada.

Juhuslikult osutus just see päev keisrile erakordselt tihedaks. Hommikul oli Kopenhaagenist naasnud jaht Štandart tsareevitšiga pardal. Aleksander II võttis poja väärilise pidulikkusega vastu ning pühendas talle hiljemgi palju aega. Vestlusele järgnes tavapärane õukondlike, dünastiliste kohustuste täitmine. Sel päeval viibis Peterhofis peaaegu terve perekond. Kõik soovisid näha vastset peigmeest, soovida talle õnne ning väljendada rõõmu valitsejale.

Monarhil oli tegemist ka õukonna ja riiginõukogu asjus. Õhtul kell viis korraldas Aleksander II paraadlõuna, millelt ta ise, asjatoimetustele viidates, ebatavaliselt vara lahkus.

XVI. Monarhi mured ja hooled

407

XVI PEATÜKK

MONARHI MURED JA HOOLED

T

saari arvates kuulus kiiret lahendust nõudvate riiklike küsimuste hulka ka keiserliku perekonna õiguslik positsioon. Dünastia liikmete perekondlikud toimingud – abielud, messaliansid, morganaatilised liidud – need olid jooksvad küsimused, mille lahendamine nõudis jõudu, aega, kuid teinekord ka närvikulu. Samas eksisteeris veel ka sisuline, hoopis avaram küsimus, mis nõudis reguleerimist vastavalt aja nõuetele – tsaari sugulaste staatus, õigused ja kohustused. Need olid määratud õigusaktide kogumikuga „Keiserliku perekonna institutsioonist”, mis oli sisse viidud Vene impeeriumi alusseaduse esimesse köitesse.

Troonipärimise ja Romanovite dünastia sugulusastmete vanemusjärjestus võeti kasutusele keiser Paul I ajal 1797. aastal. Aastaid troonilt kukutamise hirmus elanud ja oma ema Katariina II armastusest ilma jäetud poeg soovis, et troonipärimiskord saaks ükskord lõplikult kinnitatud ega

408

XVI. Monarhi mured ja hooled

sõltuks enam isevalitseja soovidest ning kapriisidest. Lahendus oli seda hädavajalikum, et XVIII sajandil tuli selliseid olukordi ette korduvalt.

Keisrinna Anna Joannovna määras „tsaariks” vahetult enne oma surma 1740. aastal oma vennatütre Anna Leopoldovna (1718–1746) poja, pisikese Joann Antonovitši (1740–1764), regendiks (tegelikuks valitsejaks) sai aga vihatud E. Biron, kuigi oli elus ka otsene pärija, Peeter I tütar Jelizaveta (tulevane keisrinna Jelizaveta Petrovna).

Sama nördimapanev lugu kordus kahekümne kahe aasta pärast. Kui 1762. aasta juunis toimunud riigipöörde, millega kukutati troonilt Peeter I lapselaps, keiser Peeter III (1728–1762), ei pääsenud võimule tema poeg Pavel Petrovitš (Paul) (1754–1801), vaid võimu võttis tema vandenõulasest naine Katariina (1729–1796). Sellest ajast langes Pavelile (seaduslikule pärijale) osaks paaria roll, „suurel isevalitsejannal” oli tõsine kavatses jätta oma poeg ilma pärimisõigusest ning „vangerdada” kroon pähe oma pojapojale Aleksandrile (Aleksander Pavlovitšile). Surm tõmbas emakese keisrinna plaanidele kriipsu peale.

Niipea kui Pavel Petrovitš Paul I nime all 1796. aastal troonile sai, otsustas ta kohe selles riikliku tähtsusega küsimuses korra majja lüüa. Sellekohane akt valmis tema esimestel valitsusnädalatel ning kuulutati välja erimanifestiga Pauli kroonimispäeval 15. aprillil 1797. aastal. See koodeks saigi nimeks „Keiserliku perekonna institutsioonist”.

Sellest lähtuvalt ei sõltunud troonipärimisõigus valitseva tsaari soovist (nii oli varem), vaid ainuüksi sugulusastmest keisriga – isalt vanemale pojale, temalt oma pojale jne. Kui aga poegadel polnud meessoost pärijaid, läks pärimisõigus üle keiserliku perekonna naissoost isikutele, alates vanema poja naisest ja tütrest.

Seadus kehtestas dünastia liikmete tiitlid ja pöördumised nende poole: „suurvürst tsareevitš” ja „teie keiserlik kõrgus” troonipärijale, „suurvürst” ja „keiserlik kõrgus”

XVI. Monarhi mured ja hooled

409

ülejäänud keisri lastele, pojapoegadele, pojapojapoegadele. Järgnevaid põlvkondi nimetati „keiserlikust verest vürstideks”, neile omistati vaid „kõrguse” tiitel. Sama reegel laienes ka dünastia naisliikmetele – keisri tütardele, naissoost lapselastele ja lapselapselastele, aga ka dünastia meesliikmete abikaasadele.

Kõik suurvürstid said ristimisel Andrei Esmakutsutu, Aleksander Nevski, Valge Kotka, Anna ja Stanislavi esimese järgu ordenid, suurvürstinnad aga Püha Suurkannataja Jekaterina ordeni. Keiserlikust soost vürstid ja vürstitarid said nimetatud ordenid täisealiseks saades. „Institutsioon” määras kindlaks keiserliku perekonna liikmetele määratud rahalise ülalpidamise ning kaasavara suuruse. Sel eesmärgil anti kõigile Romanovite mõisatele (tolle aja peamine vara) udellimõisate nimetus, mille juhatamiseks loodi 1797. aastal eraldi ametkond – udellidepartemang (udellide peavalitsus), mis läks hiljem 1826. aastal loodud keiserliku õukonnaministeeriumi koosseisu. Suurvürstidele ja suurvürstinnadele, nagu ülejäänud keiserliku perekonna liikmetelegi, kindlustati iga-aastane rahaline väljamakse, abielludes said nad veel ka ühekordse subsiidiumi.

Kui Paul I allkirjastas „Institutsiooni”, oli Romanovite dünastia väikesearvuline. Lisaks keisrile ja keisrinna Maria Fjodorovnale kuulusid sellesse vaid nende lapsed: Aleksander (1777–1825), Konstantin (1779–1831), Aleksandra (1783–1801), Jelena (1784–1803), Maria (1786–1856), Jekaterina (1788–1819), Anna (1795–1865), Nikolai (1796– 1855) ja Mihhail (1798–1849).

Hiljem suurenes dünastia pidevalt ja XIX sajandi kaheksakümnendateks aastateks kuulus sellesse 39 inimest. Siis ei koosnenud keiserlik perekond ainult Romanovitest, sellesse tekkis ka välismaiseid Venemaal seadustatud tiitlite kandjaid: Mecklenburg-Strelitzi hertsogid (Nikolai I vennatütre Jekaterina Mihhailovna abielu Mecklenburg-Strelitzi hertsogi Georgiga 1851. aastal), Oldenburgi printsid (Paul I tütre

410

XVI. Monarhi mured ja hooled

Jekaterina abielu Oldenburgi printsi Peter Friedrichiga 1809. aastal), Leuchtenbergi hertsogid (Nikolai I tütre Maria abielu Leuchtenbergi hertsogi Maximilianiga 1839. aastal) Aleksander III trooniletõusu ajaks oli tsaari perekond abielude kaudu seotud paljude Euroopa dünastiatega: Hohenzollernid, Württembergid, Badenid, MecklenburgSchwerinid jt. Dünastilised sidemed laienesid XIX sajandil järkjärgult, väljudes paljude Saksa vürsti-, hertsogi- ja kuningriikide piiridest.

Madalmaade kuninganna (Nassau dünastia) oli alates 1840. aastast Nikolai I õde, suurvürstinna Anna Pavlovna (1795–1865), kes oli 1816. aastal abiellunud Madalmaade troonipärija prints Wilhelmiga (Wilhelm II).

Tsareevitš Aleksander Aleksandrovitši abielu Taani printsessi Dagmariga 1866. aastal aitas Romanovitel sõlmida liidud Taani kuningliku dünastiaga, Inglise kuningakojaga (Hannoveri dünastia) ning Kreeka kuningakojaga (Schleswig-Holstein-Sondenburg-Glücksburgi dünastia).

Troonipärimisseaduse kohaselt kujutasid suurvürstinnadega abiellunud välismaised printsid endast suguvõsa kõrvalharusid ning neil puudusid igasugused õigused troonile.

Teine lugu oli vene suurvürstidega, keisri otseste järglastega.

Pärast Aleksander II surma kujunes dünastia sees välja mitu genealoogilist liini, mille vanemusjärjestuse pani paika esmasündimine. Aleksandrovitšid (Aleksander III-st), Vladimirovitšid (Aleksander II kolmanda poja Vladimiri nimest), Pavlovitšid (Aleksander II noorimast pojast Pavelist), Konstantinovitšid, Nikolajevitšid, Mihhailovitšid (Nikolai I poegadest Konstantinist, Nikolaist, Mihhailist).

Aleksander III mõistis, et keiserliku perekonna koosseis laieneb ka edaspidi. Tal endal oli viis last, vennal Vladimiril neli, onu Mihhail Nikolajevitšil seitse. Peigmehi kasvas ka tema onude Konstantini ja Nikolai perekondades.

Kavatsedes seaduse norme muuta, polnud Aleksander III üldsegi mitte plaanis tühistada Paul I seadusi, nagu ka

XVI. Monarhi mured ja hooled

411

Aleksander I ja Nikolai I ajal „Institutsiooni” lisatud norme.

Ta soovis muuta vaid uutele tingimustele mittevastavaid sätteid. Soov oli tingitud eelkõige kulude kärpimise vajadusest.

Aleksander III ise oli isiklike rahade kulutamisel äärmiselt arvestav ja kokkuhoidlik. Lähedased suhtusid plaani mõistvalt. 200 000-rublase isikliku eelarvega Maria Fjodorovna kulutas enda peale kõige rohkem 50 tuhat, andes ülejäänu heategevaks otstarbeks. Vanemal pojal tsareevitš Nikolai Aleksandrovitšil oli 1884. aastal täisealiseks saades (16-aastaselt) õigus iga-aastasele 300 0000-rublasele eelarvele (hea mõisa maksumus).

Keiser otsustas aga Nicky nõusolekul teisiti – poeg jääb elama isa juurde, saades edaspidigi talle ettenähtud 33 000 rubla ülalpidamisraha, keiser aga katab troonipärija õukonnakulud isiklikust kassast (keisri eelarve ei ületanud 500 000 rubla piiri). Sel viisil õnnestus mõne aastaga säästa mitu miljonit rubla.1 Mida oli lihtne nõuda oma perekonnaliikmetelt, oli raske saavutada teistelt sugulastelt. Seaduse kohaselt oli kõigil Romanovite koja liikmetel õigus iga-aastasele ülalpidamisrahale, mille summa kõikus keisrile ettenähtud 500 000 ja kaugetele sugulastele määratud 30 000 rubla vahel.

Erinevalt keisrist, keisrinnast ja troonipärijast, kelle kulud hüvitati riigikassast, võeti teiste ülalpidamisraha udellimõisate tuludest. Aja jooksul oli kujunenud praktika, mille kohaselt eraldati keisri otsusel erinevatele dünastia liikmetele lisasummasid, mis kujutas endast seaduserikkumist ning mõjus halvasti tsaari perekonna rahanduslikule seisule.

1864. aastal tegi Aleksander II udellidepartemangule ettekirjutuse piirduda vaid seaduses ettenähtud summade eraldamisega. Paraku rikkus ta ettekirjutust ise, võttes korduvalt südamesse ka sugulaste palveid.

1 Võrdluseks: keiserliku õukonnaministeeriumi eelarve oli 10 miljonit rubla aastas.