Kunst siiski veelalice naidis

LISA GENOVA

Siiski veel Alice

* Nad istusid Los Angelese kesklinnas trendika Ivy restorani terrassil ja tellisid kaks jooki. Lydiale Espresso Martini ja Alice’ile klaasi Merlot’d. „Kuidas isa teadusartikkel edeneb?” küsis Lydia. Nähtavasti oli ta hiljuti isaga vestelnud. Alice polnud tütrest pärast emadepäevatelefonikõnet midagi kuulnud. „Sai valmis. Ta on selle üle väga uhke.” „Kuidas Annal ja Tomil läheb?” „Hästi ja tegusalt, töötavad kõvasti. Kuidas sa siis Dougi ja Malcolmiga tuttavaks said?” „Nad tulid ühel õhtul, kui tööl olin, Starbucksi.”

Saabus ettekandja ja kumbki neist tellis õhtusöögi ja veel ühe joogi. Alice lootis, et alkohol lahustab nende vahel lasuva pinge, mis tundus paksu ja raskena paberõhukese vestluse varjus hoovavat. „Kuidas sa siis Dougi ja Malcolmiga tuttavaks said?” „Ma ju just äsja rääkisin sulle. Miks sa kunagi ei kuula, mida ma räägin? Nad tulid ühel õhtul, kui ma tööl olin, Starbucksi ja rääkisid, et otsivad endale toakaaslast.” „Ma arvasin, et sa töötad restoranis ettekandjana.” „Töötangi. Nädala sees töötan Starbucksis ja laupäeva õhtuti olen restoranis ettekandja.” „Ei kõla küll sedamoodi, et sul näitlemiseks kuigi palju aega jääks.” „Mul ei olegi praegu ühtki rolli, aga ma võtan näitlemistunde ja käin palju katsetel.” „Missuguseid tunde?” „Meisneri tehnika omi.” „Ja mis katsetel sa käinud oled?”

SIISKI VEEL ALICE 21

„Tele- ja ajakirjareklaami.”

Alice keerutas veini klaasis, jõi allesjäänu ühe suure sõõmuga ära ja limpsis huuli. „Lydia, mis plaanid sul siin õigupoolest on?” „Lõpetamiseplaane mul küll ei ole, kui sa seda küsid.”

Joogid hakkasid mõjuma, aga mitte selles suunas, nagu Alice lootnud oli. Selle asemel toimisid need hoopis kütusena, mis selle õhukesegi paberikihi ära põletas, nii et nendevahelised pinged kerkisid varjamatult pinnale ja asusid ohtlikult tuttava jututeema etteotsa. „Sa ei saa ju igavesti nii elada. Kas kavatsed ka siis veel Starbucksis töötada, kui ükskord kolmkümmend oled?” „Sinnani on veel kaheksa aastat! Kas sina tead, mida sa kaheksa aasta pärast teed?” „Jah, tean küll. Ühel hetkel tuleb ometi vastutustundlikuks hakata, sa pead suutma võimaldada endale selliseid asju nagu tervisekindlustus, kodulaen, pensionisäästud...” „Mul on tervisekindlustus. Ja võib-olla õnnestub mul näitlejana läbi lüüa. On neid, kes on sellega hakkama saanud, kas tead.

Ja nad teenivad kõvasti rohkem raha kui sina ja isa kokku.” „Asi pole ainult rahas.” „Milles siis? Et ma ei saanud selliseks nagu sina?” „Räägi vaiksemalt.” „Ära tule mind kamandama.” „Ma ei taha, et sa saaksid selliseks nagu mina, Lydia. Ma lihtsalt ei taha, et sa ise oma valikuvõimalusi piiraksid.” „Sa tahad neid valikuid minu eest teha.” „Ei.” „Selline ma olengi ja just seda ma teha tahangi.” „Mida nimelt, venti-mõõdus latesid serveerida? Sa peaksid ülikoolis käima. Peaksid kulutama selle osa oma elust millegi õppimisele.”

22 LISA GENOVA

„Ma ju õpingi midagi! Ma lihtsalt ei istu Harvardi loengusaalis ega püüa iga hinna eest politoloogias A-d saada. Ma käin viisteist tundi nädalas tõsises näitlemistunnis. Mitu tundi sinu õpilased iga nädal koolis istuvad, kaksteist?” „See pole sama asi.” „Noh, isa meelest on. Ta maksab selle kinni.”

Alice pigistas seelikukülgi ja surus huuled kokku. See, mida ta järgmiseks öelda tahtis, polnud mõeldud Lydia kõrvadele. „Sa pole mind üldse näitlemas näinudki.”

John oli. Ta oli möödunud talvel üksi kohale lennanud, et näha Lydiat näidendis esinemas. Alice’il oli tookord liiga palju pakilisi toimetusi ja ta ei saanud neid ära jätta, et minna. Lydia haavunud silmadesse vaadates ei suutnud ta praegu meenutada, mis need pakilised asjad olid. Tal polnud näitlejakarjääri kui sellise vastu iseenesest midagi, aga ta uskus, et tütre ainitine keskendumine ühele asjale, seejuures haridust omandamata, kõikus hooletuse piirimail. Kui Lydia praegu ülikooli ei lähe ega omanda mingeid baasteadmisi, väljaõpet ega teaduskraadi, siis mida hakkab ta peale juhul, kui näitlemisest midagi välja ei tule?

Alice mõtles vannitoas nähtud kondoomidele. Mis siis, kui Lydia peaks rasedaks jääma? Alice muretses, et ühel päeval leiab Lydia end vangistatuna sellisesse ellu, mis on täis rahulolematust ja kahetsusi. Ta vaatas oma tütrele otsa ja nägi nii tohutut raisatud potentsiaali, nii palju raisatud aega. „Ega sa nooremaks ei jää, Lydia. Elu möödub liigagi kiiresti.” „Nõus.”

Toit saabus, aga kumbki ei võtnud kahvlit kätte. Lydia tupsutas käsitsi tikitud linase salvrätiga silmi. Nad nägelesid alati samal teemal ja Alice’il oli tunne, nagu püüaksid nad betoonseina peaga maha joosta. Sellistest jutuajamistest polnud kunagi kasu ja nende tulemusena said mõlemad ainult haiget ja suhted olid tükiks ajaks SIISKI VEEL ALICE 23

rikutud. Alice soovis, et Lydia näeks selles, mida tema tütrele heaks pidas, armastust ja tarkust. Ta soovis, et võiks lihtsalt käed üle laua sirutada ja oma tütart kallistada, aga nende vahel oli liiga palju taldrikuid, klaase ja aastatepikkust kaugenemist.

Korraga paelus nende tähelepanu mõni laud eemal tekkinud sagin. Mitmed fotoaparaadid sähvisid ja kohale kogunes hulk kliente ja teenindajaid, kõigi pilgud ühel pisut Lydiat meenutaval naisel. „Kes see on?” küsis Alice. „Ema,” ütles Lydia ühtaegu piinlikkust tundval ja üleoleval toonil, mille oli juba kolmeteistkümnesena kätte õppinud. „See on Jennifer Aniston.”

Nad sõid õhtust ja vestlesid ainult ohututel teemadel nagu toit ja ilm. Alice tahtis Lydia suhetest Malcolmiga rohkem kuulda, ent tütre emotsioonisöed hõõgusid veel ja Alice kartis uut tüli lõkkele puhuda. Ta maksis arve ja nad lahkusid restoranist, kõhud täis, aga meel rahulolematu. „Vabandust, proua!”

Ettekandja jõudis neile kõnniteel järele. „Te unustasite selle.”

Alice seisatas, püüdes aru saada, mil moel sattus tema Blackberry ettekandja kätte. Ta polnud restoranis meile ega kalendrit vaadanud. Ta kobas oma kotis. Blackberryt polnud. Nähtavasti võttis ta selle välja, kui õngitses rahakotti, et maksta. „Tänan teid.”

Lydia piidles teda küsivalt, just nagu tahaks öelda midagi millegi muu kohta kui toit või ilm, aga siiski ei öelnud. Tema korterisse tagasi kõndisid nad vaikides.

*

24 LISA GENOVA

DETSEMBER 2003

E

ric Wellmani peoõhtul oli taevas madal ja pilvine, otsekui oleks lund oodata. Alice lootis, et ongi. Nagu enamik UusInglismaa asukaid, polnud ka tema lapselikust esimese lume ootusest välja kasvanud. Muidugi, nagu enamik Uus-Inglismaa asukaid, vihkas temagi veebruariks seda, mida oli detsembris soovinud, needis lumelabidat ja saapaid ja igatses juba talve tüütut mustvalget kevade mahedate roosade ja kollaste-roheliste toonide vastu vahetada. Ent täna õhtul oleks lumesadu imetore.

Eric ja tema naine Marjorie korraldasid igal aastal oma kodus peo tervele psühholoogiateaduskonnale. Sellel üritusel ei juhtunud kunagi midagi erakordset, ent leidus alati pisikesi hetki, millest Alice poleks mitte mingi hinna eest tahtnud ilma jääda – kuidas Eric istub mugavalt põrandal, sellal kui toatäis tudengeid ja nooremaid kolleege on end diivanitele ja toolidele sättinud, kuidas Kevin ja Glen maadlevad loosi-jõulupakist välja tulnud Grinchinuku pärast, kuidas kõik võidu tunglevad, et saada lõiguke Marty legendaarsest kohupiimakoogist.

54 LISA GENOVA

Alice’i kolleegid olid kõik imelised ja veidrad, kärmed abi pakkuma ja vaidlema, auahned ja tagasihoidlikud. Nad olid üks pere.

Võib-olla tundis Alice nõnda sellepärast, et tal polnud elavaid õdesid-vendi ega vanemaid. Võib-olla tegi just see aeg teda sentimentaalseks, pani teda otsima tähendust ja ühtekuuluvustunnet.

Võib-olla oli põhjus osaliselt selles, kuid samas veel ka paljus muus.

Need inimesed olid enamat kui kolleegid. Üheskoos tähistati avastusi, edutamist ja publikatsioone, ent samuti ka pulmi ja sünde ning laste ja lastelaste kordaminekuid. Nad käisid üheskoos kogu maailmas toimuvatel konverentsidel ja nii mõnelegi koosviibimisele järgnesid ühised perepuhkused. Ja täpselt nagu igas teiseski peres, ei koosnenud ka nende elu üksnes toredatest hetkedest ja hõrgust kohupiimakoogist. Nad olid üksteisele toeks masendavatel negatiivsete uurimistulemuste ja tagasi lükatud grandiavalduste puhkudel, halvavates enesekahtluselainetes, haiguste ja lahutuste aegu. Aga ennekõike ühendas neid kirglik püüdlus mõista inimmõistust, teada saada, millised mehhanismid juhivad inimkäitumist ja keelt, emotsioone ja isu. Kuigi selliste püüdluste püha graal kätkes endas mõjujõudu ja prestiiži, pesitses selle südames soov avastada midagi väärtuslikku, mida siis maailmale kinkida. See oli just nagu kapitalismist kantud sotsialism.

See oli veider, võistlushimuline, ajukeskne ja privilegeeritud elu.

Ja see ühendas neid.

Kohupiimakook söödud, napsas Alice viimase karamellglasuuriga tuuletasku ja vaatas Johni otsides ringi. Ta leidis abikaasa koos Ericu ja Marjoriega elutoas vestlemast just siis, kui saabus Dan. Dan tegi neid oma vastse abikaasa Bethiga tuttavaks ja nad soovisid noorpaarile südamest õnne ja surusid kätt. Marjorie võttis tulijate mantlid. Dan kandis ülikonda ja lipsu ja Beth maani punast kleiti. Kuna nad hilinesid ja olid siinse peo jaoks liiga SIISKI VEEL ALICE 55

ametlikult riietunud, võis oletada, et nad olid kõigepealt mõnel teisel üritusel käinud. Eric pakkus, et toob neile joogid. „Ma võtan ka ühe veel,” ütles Alice, veiniklaas käes ikka veel poolenisti täis.

John uuris Bethilt, kuidas tollele abielu senimaani meeldinud on. Ehkki nad polnud kunagi varem kohtunud, teadis Alice tänu Danile naise kohta natuke rohkem. Beth ja Dan olid Atlantas koos elanud, kui Dan Harvardisse vastu võeti. Naine jäi Atlantasse ja rahuldus alguses kaugsuhte ja lubadusega, et mees abiellub temaga pärast ülikooli lõpetamist. Kolm aastat hiljem oli Dan kogemata maininud, et lõpetamiseni võib vabalt minna veel viis kuni kuus, võib-olla koguni seitse aastat. Nad abiellusid möödunud kuul.

Alice palus end vabandada ja läks tualetti. Teel sinna seisatas ta pikas koridoris, mis ühendas maja eesmist ja uuemat osa tagumise ja vanemaga, ja tegi lõpu peale oma veinile ja tuuletaskule, imetledes seinale riputatud fotodelt vastu vaatavaid Ericu lastelaste rõõmsaid nägusid. Tulaeti üles leidnud ja seal ära käinud, astus ta kööki, kallas endale uue klaasitäie veini ja jäi kuulama mitmete kolleegide abikaasade lärmakat jutuajamist.

Naised puudutasid köögis ringi liikudes üksteist küünarnukist ja õlast, teadsid üksteise lugude tegelasi ja lõõpisid omavahel, naersid muretult. Need naised käisid koos poodides, lõunal ja raamatuklubides. Need naised olid omavahel nii lähedased. Alice oli lähedane nende abikaasadega ja see tõmbas nende vahele piiri.

Ta peamiselt kuulas ja jõi veini, noogutas ja naeratas jutule kaasa, ilma et oleks ehedalt huvi tundnud, täpselt nagu oleks ta päris maantee asemel jooksulindil jooksnud.

Ta täitis veiniklaasi uuesti, lipsas märkamatult köögist välja ja leidis Johni elutoas Ericu, Dani ja ühe noore punases kleidis naisega vestlemast. Alice astus Ericu kõrvale suure klaveri juures ja trummeldas teiste jutuajamist kuulates sõrmedega selle kaanele.

56 LISA GENOVA

Ta lootis igal aastal, et keegi ehk pakub end klaverit mängima, aga seda ei juhtunud kunagi. Tema ja Anne olid lapsena mitu aastat tunde võtnud, aga nüüd mäletas ta ilma noodilehtedeta ainult „Väikese elevandi jalutuskäiku” ja „Kalkunit õlgedes” ja neidki ainult paremale käele. Võib-olla oskab see punases kleidis naine klaverit mängida. Ühe vestluspausi ajal vaatasid Alice ja naine punases teineteisele silma. „Vabandust, mina olen Alice Howland. Me vist ei ole varem kohtunud.”

Naine vaatas enne vastamist ärevalt Dani poole. „Mina olen Beth.”

Ta tundus küllalt noor, et olla doktorant, aga detsembriks oleks Alice esimese aasta tudengeid vähemalt nägupidi tundnud. Siis aga meenus talle, et Marty oli maininud, et palkas endale uue teaduri, ühe naisterahva. „Kas te olete Marty uus teadur?” küsis Alice.

Naine vaatas uuesti Danile otsa. „Ma olen Dani abikaasa.” „Oi, nii tore teiega lõpuks ometi kohtuda, palju õnne!”

Keegi ei lausunud sõnagi. Ericu pilk rändas Johni silmadelt Alice’i veiniklaasile ja siis jälle Johnile, kandes endas sõnatut saladust. Alice’it polnud sellesse pühendatud. „Mis on?” küsis Alice. „Tead mis? Kell on juba palju ja ma pean vara üles tõusma. Ega sul pole midagi selle vastu, kui nüüd minema hakkaksime?” küsis John.

Välja jõudnud, tahtis Alice Johnilt küsida, mida too ebamugav pilguvahetus tähendama pidi, ent õrnkaunis suhkruvatipehme lumi, mis oli nende toasviibimise ajal sadama hakanud, viis ta mõtted mujale ja ta unustas selle asja.

SIISKI VEEL ALICE 57

Alice soovis, et tal oleks hoopis vähk. Ta oleks Alzheimeri silmagi pilgutamata vähi vastu vahetanud. Tal oli häbi midagi sellist soovida ja niisugune kauplemine oli nagunii tulutu, ent ta lubas endale seda fantaasialendu. Vähi puhul oleks tal midagi, millega võidelda. Oli kirurgiline ravi, kiiritus ja keemiaravi. Oli võimalus, et ta võidab. Tema pere ja Harvardi seltskond toetaks teda selles lahingus ja peaks seda üllaks. Ja isegi kui tal tuleks lõpuks alla vanduda, saaks ta enne lahkumist neile teadlikult silma vaadata ja hüvasti jätta.

Alzheimeri tõbi oli aga hoopis teistsugune elukas. Polnud ühtki relva, mis oleks suutnud teda tappa. Aricepti ja Namenda võtmine tundus sama, mis astuda lõõmavatele leekidele vastu paari lekkiva veepüstoliga. John jätkas ravimiuuringutel olevate rohtude uurimist, ent Alice kahtles, kas ükski neist oleks valmis ja võimeline tema jaoks midagi oluliselt muutma, vastasel juhul oleks mees juba dr Davisele helistanud ja nõudnud, et leitaks viis, kuidas neid Alice’ile hankida. Praegu seisid kõik Alzheimeri põdejad silmitsi sama lõpptulemusega, olgu nad siis kaheksakümmend kaks või viiskümmend, Mount Auburni hooldekeskuse asukad või Harvardi ülikooli psühholoogiaprofessorid. Lõõmav tuli neelas nad kõik. Keegi ei pääsenud sellest eluga.

Ning sellal kui kiilas peanupus ja kaarjas lindikeses nähti julguse ja lootuse märki, viitasid vastupunniv sõnavara ja haihtuvad mälestused vaimsele ebastabiilsusele ja peatsele nõdrameelsusele.

Vähihaiged võisid loota kogukonna toetusele. Alice oletas, et temast saab ärapõlatu. Isegi kõige paremate kavatsustega ja haritud inimesed hoidusid vaimuhaigetest kartlikult eemale. Alice ei tahtnud muutuda kellekski, keda kõik väldivad ja pelgavad.

Mida ta siis tahtis, arvestades tõsiasja, et ta tõepoolest põdes Alzheimeri tõbe, et ta sai loota ainult kahele vähetõhusale ravimile, et ta ei saanud oma tõbe vahetada mõne teise, ravitava hai120 LISA GENOVA

guse vastu? Oletades, et katseklaasiviljastamine õnnestub, tahtis ta elada niikaua, et Anna last süles hoida ja teada, et see on tema lapselaps. Ta tahtis näha Lydiat mängimas mõnes tükis, mille üle võis uhke olla. Ta tahtis näha Tomi kellessegi armumas. Ta tahtis veel üht puhkuseaastat Johniga. Ta tahtis lugeda nii palju raamatuid, kui vähegi saab, enne kui ta enam lugeda ei mõista.

Alice naeris natuke, olles üllatunud sellest, mille oli just äsja endale paljastanud. Terves selles nimekirjas polnud sõnagi keeleteadusest, õpetamisest ega Harvardist. Ta tegi jäätisele lõpu peale. Ta tahtis veel päikeselisi, kahekümnekraadiseid päevi ja vahvlijäätiseid.

Ja kui tema haiguse koorem ületab jäätise pakutava naudingu, tahtis ta surra. Aga kas tal jagub sõna otseses mõttes mõistust, et tunda ära, millal see piir kätte jõuab? Ta muretses, et tema tuleviku-mina ei suuda sedasorti plaani mäletada ega ellu viia. Johnilt või lastelt abipalumine ei tulnud niisuguses asjas kõne allagi. Ta ei seaks ilmaski kedagi neist niisugusesse seisu.

Tal oli vaja plaani, mis laseks tuleviku-temal sooritada enesetapu, mille ta juba praegu kavandab. Ta pidi looma mõne lihtsa testi, sellise, mida sai ise iga päev läbi teha. Ta meenutas küsimusi, mida dr Davis ja neuropsühholoog olid talle esitanud, neid, millele ta ei suutnud juba möödunud aasta detsembris vastata.

Ta mõtles, mida ta endiselt soovis. Ükski neist asjust ei eeldanud intellektuaalset tippvormi. Ta oli valmis elama tõsiste aukudega oma lühiajalises mälus.

Ta võttis helesinisest Anna Williami kotist, mille Lydia oli talle sünnipäevaks kinkinud, oma Blackberry. Seda kotti kandis ta iga päev üle õla riputatuna, nii et see ta paremale puusale toetus.

Kotist oli saanud asendamatu aksessuaar, täpselt nagu ta plaatinast abielusõrmus ja spordikell. Kott sobis suurepäraselt tema SIISKI VEEL ALICE 121

liblikakeega. Kott sisaldas tema mobiiltelefoni, tema Blackberryt ja võtmeid. Ta võttis koti õlalt ainult magamise ajaks.

Ta kirjutas: Alice, vasta järgnevatele küsimustele: Mis kuu praegu on?

Kus sa elad?

Kus sa töötad?

Millal Anna sündis?

Mitu last sul on?

Kui sul on raske ühelegi neist vastata, võta oma arvutis lahti kaust nimega „Liblikas” ja järgi viivitamatult sealseid juhtnööre.

Ta lülitas sisse vibroalarmi ja seadis meeldetuletuse kalendris igal hommikul kell 8.00 korduvaks ega lisanud lõpukuupäeva. Ta mõistis, et sellisel asjakorraldusel oli hulk võimalikke puudusi, et see polnud kaugeltki lollikindel. Ta lihtsalt lootis, et avab „Liblika” enne, kui temast selline loll saab.

* Alice enam-vähem jooksis auditooriumisse, tundes muret, et jääb kindla peale hiljaks, aga kui ta kohale jõudis, polnud veel ilma temata peale hakatud. Ta istus vahekäigu kõrvale neljandasse ritta, ruumi keskosast vasakule. Auditooriumi tagaservas olevast uksest tilkusid sisse veel mõned tudengid, aga suuremalt jaolt oli kursus kohal ja valmis. Alice heitis pilgu kellale. 10.05. Seinakell kinnitas sama. See oli väga ebatavaline. Ta otsis endale tegevust. Ta laskis

122 LISA GENOVA

pilgul üle viimaste loengumärkmete käia ja koostas ülejäänud päevaks vajalike toimetuste nimekirja: Labor Seminar Jooks Lõpueksamiks õppimine Kell oli 10.10. Alice kopsis pliiatsiga „My Sharona” taktis.

Tudengid nihelesid, hakkasid rahutuks muutuma. Nad heitsid pilke oma märkmikutesse ja seinal olevale kellale, lehitsesid õpikuid ja panid need kinni, lülitasid sülearvutid sisse, klõbistasid ja trükkisid. Nad jõid oma kohvi lõpuni. Nad krabistasid kommipaberite, krõpsukottide ja muude suupistete pakkidega ja sõid. Nad närisid pastakakorke ja sõrmeküüsi. Nad pöörasid end toolil ringi, et otsivalt saali tagaosa silmitseda, nad kummardusid teiste ridade kohale, et sõpradega nõu pidada, kergitasid kulme ja kehitasid õlgu. Nad sosistasid ja kihistasid naerda. „Võib-olla on täna külalislektor,” arvas üks tüdruk, kes istus Alice’ist paar rida tagapool.

Alice võttis oma motivatsiooni- ja emotsiooniloengu kava uuesti lahti. Teisipäev, 4. mai: Stress, abitus ja kontroll (peatükid 12 ja 14). Külalislektorist mitte sõnagi. Ruumis valitsev energia muundus ootusrikkast kohmetuks segaduseks. Nad olid nagu maisiterad kuumal pliidil. Kohe, kui esimene prõksatab, teevad seda ka ülejäänud, aga keegi ei teadnud, kes või millal on see esimene. Harvardi ametlik reegel nägi ette, et üliõpilased pidid hilinevat professorit ootama kakskümmend minutit, enne kui loeng ametlikult ära jäi. Kartmata esimene olla, sulges Alice oma märkmiku, pani pastakale korgi otsa ja pistis kõik oma raamatukotti. 10.21. Küllalt kaua.

SIISKI VEEL ALICE 123

Lahkuma pöördudes vaatas ta oma selja taga istuva nelja tüdruku poole. Nad kõik vaatasid talle otsa ja naeratasid, olles ilmselt tänulikud, et ta pingeid leevendas ja nad vabaks laskis. Alice kergitas rannet, näidates neile kella ümberlükkamatut tõendust. „Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul on parematki teha.”

Ta sammus trepist üles, väljus auditooriumist tagaukse kaudu ega vaadanud kordagi tagasi.

* Alice istus oma kabinetis ja vaatas mööda Memoriali teed roomavat läikivat tipptunniliiklust. Ta puus surises. Kell oli 8.00. Ta võttis helesinisest kotist oma Blackberry.

Alice, vasta järgnevatele küsimustele: Mis kuu praegu on?

Kus sa elad?

Kus sa töötad?

Millal Anna sündis?

Mitu last sul on?

Kui sul on raske ühelegi neist vastata, võta oma arvutis lahti kaust nimega „Liblikas” ja järgi viivitamatult sealseid juhtnööre.

Mai Cambridge’is, Poplari tänav 34, MA 02138 William Jamesi hoones, ruumis 1002 14. september 1976 Kolm

124 LISA GENOVA

vigu, siis ärge sattuge paanikasse ega võtke seda isiklikult, sest selliseid asju juhtub meil ikka. Me kipume end kordama, paneme asju valesse kohta ja eksime ära. Me unustame teie nime ja selle, mida te kahe minuti eest ütlesite. Me püüame kõigest väest, et oma kognitiivseid kaotusi kuidagi heastada ja neist üle olla.

Ma julgustan teid meid innustama, mitte meile piiranguid seadma. Kui keegi on vigastanud selgroogu, kaotanud mõne jäseme või insuldi tõttu liikumisvõimetu, näevad pered ja asjatundjad taastusraviga kõvasti vaeva ning otsivad võimalusi, kuidas kaotustest hoolimata toime tulla ja hakkama saada. Tehke sama ka meiega. Aidake meil arendada välja võtteid, millega mälu-, keele-, ja tunnetusekaotusest üle saada. Soosige meie osalust tugigruppides. Me võime üksteist aidata, nii dementsed kui ka nende hooldajad, et sel veidral ei-siin-ega-seal-muinasjutumaal orienteeruda.

Mu eilsed kaovad ja homsed on ebakindlad, nii et mille nimel ma õigupoolest elan? Ma elan iga päeva nimel. Elan hetke nimel. Ühel peatsel homsel päeval unustan ma, et seisin teie ees ja esinesin teile. Aga see, et ma tänase mõnel homsel päeval unustan, ei tähenda veel, et ma poleks tänasest iga silmapilku elanud. Ma unustan tänase, aga see ei tähenda, et tänasel poleks tähtsust.

Mind ei kutsuta enam kogu maailma ülikoolidesse ja konverentsidele keeleteemalisi loenguid pidama. Aga täna seisan ma teie ees ja loodan, et esinen oma elu kõige mõjuvama kõnega. Ja ma põen Alzheimeri tõbe.

Tänan teid.”

Esimest korda kõne algusest peale tõstis Alice pilgu paberilt.

Ta polnud söandanud katkestada silmsidet lehtedel olevate sõnadega, enne kui on lõpuni jõudnud, kartes, et võib järje käest kaotada. Tema siiraks üllatuseks oli kogu saal jalul ja plaksutas.

Seda oli rohkem, kui ta lootnud oli. Ta oli hellitanud kaht lihtsat SIISKI VEEL ALICE 253

lootust: mitte kaotada esinemise ajal lugemisoskust ning saada sellega ühele poole, ilma et end lolliks teeb.

Ta vaatas esireast paistvaid tuttavaid nägusid ja teadis vähimagi kahtluseta, et oli need tagasihoidlikud lootused kaugelt ületanud. Cathy, Dan ja dr Davis särasid. Mary tupsutas peotäie roosade taskurättidega silmi. Anna plaksutas ja naeratas, ilma et oleks teinud ühtki liigutust, et pühkida ära üle ta näo voolavaid pisaraid. Tom plaksutas ja hõiskas ja paistis, et ta suudab end vaid suurivaevu tagasi hoida, et mitte ema juurde joosta ja teda kallistada ja õnnitleda. Ka Alice ei jõudnud ära oodata, mil saab poega emmata.

John kõrgus häbenemata oma õnnetoovas hallis T-särgis, silmis ilmeksimatu armastus ja naeratuses rõõm, kui ta Alice’ile plaksutas.

254 LISA GENOVA