kuningapere

kuningapere Tonny Gulløv

Taani keelest tĂľlkinud Minna Salmistu

Veel polnud nii pime, et me ei oleks suutnud eristada üksteist ja talu turritavaid palktarasid, mis paistsid lähedalt vaadates aukartustäratavad. „Sshh,” ütles Harek hääli kuuldes ja tõmbus kössi, nii et meenutas vaid väikest tumedat plekki järve jääkaane taustal. Mul polnud enda samasugusesse ümberkehastumisvõimesse usku, nii et kükitasin südamerahuga Ymeri ja Torste kõrvale.

Hääled kostsid valjemini ja meeste jutust kuulsime, et nad olid väsinud jõude istumisest, ja et õlu oli vilets. Seejärel nad kadusid, ja Hareki siluett muundus taas inimeseks. „Tule,” ütlesin ja võtsin redelist kinni. „Õlu on vilets,” ohkas Ymer ja kaalus, kas tasub üldse nendest siledatest ja teravatest palkidest üles ronida. „Kui vahtkond järgmisele ringile läheb, on Öö oma pimeduse laotanud, nii et me ei näe midagi,” sosistas Torste ja kiirustas Ymerit. „Siis võid sa vatsa tõeliselt orgi otsa ajada.” Ymer tõusis mõmisedes püsti ja aitas mul redelit kanda, samal ajal kui me järgnesime Harekile kohta, kus jää oli tõepoolest osa alumisi palke ära murdnud, nii et pääsesime kõrgemal olevatele tervenisti alla. Me seadsime Ymeriga redeli palkide vastu, nii hästi kui seda teha sai, ja Ymer asetas oma jala ettevaatlikult kõige alumisele astmele. Ymeri raskus surus redeli jalad laiali, ja ma pidin kasutama kõvasti jõudu, et sellest kinni hoida. „Redel libiseb jää peal,” sosistasin Harekile, kes oli juba poolel teel palkidest üles, ilma et oleks redelit kasutanud. „Sa pead otsast kinni 28

hoidma.” Just sel hetkel, kui seda ütlesin, kõlas jää ragin ja seejärel Ymeri suust kole vandumine. „Ma seisan redelil ja vööni vees,” ütles ta liiga valjusti. „Kas saaks abikäe, see kukub ümber.” Torste aitas, ja koos suutsime redeli nii palju sirgeks ajada, et Ymer saaks aste astme haaval veest välja tulla. „Tule ülespoole, Ymer,” ütlesin mitte eriti sõbralikult, sest tegime rohkem lärmi, kui mõistlikuks pidasin. Redel seisis nüüd tugevalt läbi jää järve põhjas, mis kahjuks tähendas, et redel polnud piisavalt kõrge. „Sa pead ülejäänud maa ronima, Ymer,” sosistas Harek, ja oli kuulda, nagu ei usuks ta seda isegi. „Mine esimesena, Ulv,” ütles Torste. Leidsin jalaga toetades redeli astmed ja hakkasin üles minema, astusin palgile ja ronisin ülespoole, kuni Ymerini jõudsin. Rasked pilved katsid taevakaare, ja pimedus oli üsna tihe, aga Ymeri karvasest vandumisest sain ma aru, et tal on teravate palkide peal päris keeruline püsida. „Ma olen kinni,” ütles ta. Just siis, kui ta oli seda öelnud, hakkas kallama kui oavarrest ja palgid muutusid jäiselt libedaks. „Suurepärane,” ohkas Ymer. Kõlas raksatus ja siis veel üks, seejärel mitu, ja Ymer lendas minust lähedalt mööda ja maandus plartsatusega redeli tehtud veeaugus, summutades vihmasaju. „Neetud sitt...” Õnneks jäi ta vait, sest vahtkonna hääled kõlasid taas ja üsna lähedalt. Torste jõudis üles minuni, ja me surusime ennast palkide vahele, tõmbasime keebid kiivrite peale ja istusime täiesti vaikselt. Hääled olid nüüd nii lähedal, nagu nad aimaksid midagi pimeduses. Mehed pidid otse meie kohal seisma, aga tänu paduvihmale oli nende tõrvik kustunud. Meil vedas. „Njord14 on täna öösel tusameelne,” ütles üks hääl. Teine vastas, et vahetuse lõpuni pole enam kaua, ja asi võiks veel halvem olla. „Ma loodan, et koldes on leegid,” ütles esimene, hääles veidi pinget, mis siis aga vähenes.

14

Njord juhib ilma, tuult, tuld ja vett.

29

Vihm tundus järsku veidike soojem, ja hetk hiljem jõudis mulle pärale, et see on uriin. Peale urineeritud saamine ei tule kasuks mu keerulisele loomule, mis vaid parimatel juhtudel on kuulekas, ja mis nüüd, kui kusi mööda kaela alla voolas, ei lubanud end hästi taltsutada. Liigutasin ennast, aga Torste pani käe mu käsivarrele ja pigistas nii kõvasti, et ma seda läbi turvisevarruka tundsin.

Siis olid mehed kadunud, ja ma lasin kuuldavale pika rea sõimusõnu ja hakkasin kiiresti ja sellise julgusega üles ronima, mida suudab tekitada vaid viha. Ma tõukasin Hareki kõrvale, kes pidi olema seisnud urineerivatele meestele nii lähedal, et oleks saanud nende meheau maha lõigata – mida ta oleks pidanud ka tegema!

Tõmbasin mõõga samal hetkel, kui asetasin jala maapinnale, ja jooksin suunas, kuhu olin kuulnud hääli minemas, ja jõudsin neile üsna kiiresti järele. Nende selgade siluetid olid ebamäärased, aga ma keerutasin oma hingeisalt, jarl Byrnjolfilt, päritud Ubbe Lodbrogi vana mõõka Fenrist15 täiest jõust, mida mu kusest haisev käsi suutis, ja tabasin üht meest kaela. Tõmbasin mõõga vabaks ja kordasin tagantkätt lüües sama liigutust. Vaid väike üllatunud hüüatus pääses üle mehe huulte, enne kui ta samuti kokku vajus, mis oli mulle täiesti ükskõik. Minu tigedus oli nii suur, et ma oleksin kogu Oti väesalgale kõrri hüpanud, kui nad oleks oma soojast ja kuivast hallist välja tulnud. Tõmbasin püksid alla ja kusin mõlemale mehele näkku, ja see leevendas veidi viha. „Ulv,” kutsus Torste ja seisatas just enne, kui oleks mulle otsa koperdanud. „Mida sa teed?” „Kusen,” vastasin ma lihtsalt, saatsin kusele järele süljeläraka ja kohendasin oma rõivaid. „Kui sul on sama soov, siis need kaks lebavad siin.” Torste talitas nagu mina, mis näitas, et ka tema oli vihane, et talle peale oli kustud. „Ymer viibib,” ütles Torste. „Ta kukkus jälle alla ja kahlab nüüd vees ja jääpurus ringi.” „Tal pole vaja läbi palkide üles tulla,” vastasin. „Me teeme talle värava lahti, kui ta suudab ise kuivale maale platserdada.” Torste mõmi15

Hiiglaslik hundi kujuga koletis.

30

ses nõusolevalt, tõmbas mõõga välja, ja me suundusime värava poole nii kiiresti, kui pimedus lubas. Kui me väravale lähenesime, nägin ma poolkatuse all värelevaid tuleleeke ja kahe mehe siluette. Peitsime mõõgad keepide alla ja läksime lähemale. „Erik ja Trygge?” kutsus üks hääl. „Kus te olete olnud?” „Ma tahtsin kusta,” ütles Torste madala häälega ja hakkas kiiremini liikuma, kui tulekolde valgusesse astusime. Ma järgnesin talle, ja ehkki me mehi üllatasime, pidime mitu korda raiuma, enne kui nad vaikselt lebasid. Õnneks polnud neil tavaks võideldes midagi öelda, mis kehtis ka sel korral. Nad surid mõlemad, käes oda ja kirves, neljakümne sammu kaugusel oma liitlastest hallis. Nad surid kui mehed, väärt, et Odini valküürid nad välja valiksid ja Valhallasse viimiseks järele tuleksid.

Ma haarasin oma vaserohelisest Mjöllniri amuletist ja palusin vaikselt Thori, et too võtaks need kaks julgelt võidelnud sõdalast hästi vastu, samal ajal kui Torste tõstis väravapoomi eest ja vaatas välja. „Ymer?” kutsus ta vaikselt, aga ei saanud vastust ja jättis värava irvakile. „Ta saab hakkama,” ütlesin ma ja astusin lõkkele lähemale, et natuke sooja saada, samal ajal kui Torste sobras vahimeeste asjades.

Torste leidis õllelähkri ja matsutas rahulolevalt, jõi ahnelt ja andis lähkri mulle. Ma jõin sama ahnelt kui Torste, ehkki õlu polnud eriti hea. Aga me olime harjunud jarl Ottari lahja, kibeda õllega, ja pealegi olime janused. „Ymer istub jääs kinni,” ütles Harek, kes äkitselt minu kõrval seisis, ilma et oleksin tema lähenemist kuulnud ega aimanud – närviajav komme, mis tal on olnud alates ajast, kui ma ta oma alamaks tegin. Kui mul poleks õllelähkrit suu ees olnud, siis oleksin suure tõenäosusega ta maha löönud. Hareki päästis aga õllejanu, ja see oli tema suureks õnneks.

Harek kordas, et Ymer istub jääs kinni ja vajab abi. „Kõlab, nagu hakkaks ta oma kehaga jääd murdma.” „Ta saab hakkama,” ütlesin, tahtmata vette hüpata. „Alati saab.”

Ma ootasin, et Ymer peagi väravast läbimärja ja külmast lõdisevana 31

sisse trambiks. Ta vannuks ja sahmiks ja soojendaks ennast lõkke ääres, õllelähker käes.

Kui seda mõtet mõtlesin, avanes värav aeglaselt. Ma võtsin õllelähkrist kinni, valmis seda talle andma, ja tõmbasin väravast.

Märja ja vihase Ymeri asemel seisis seal mustades rõivastes mees karvamütsi, punutud habeme ja näos oleva lohetätoveeringuga, mis leekide valguses tantsis. Vöö vahel rippus tapper, ja tal oli käes tugev jahioda, aga polnud kilpi ega turvist. Ta oli läbimärg ja naeratas meile segaduses, aga tal oli piisavalt mõistust oma oda mulle suunata. Selle ots oli nii lähedal, et ma nägin seal roosteplekke ja täkkeid. „Kes te olete?” pahvatas ta kähedalt, asetas odaotsa mu kõri vastu, aga naeratas endiselt nii laialt, et nägin tema esihammaste viilitud otsi. Ta lasi odaotsal hammustada natuke nahka mu kaelal, mis polnud hea tunne, nii et otsustasin mitte midagi öelda, ja taganesin ettevaatlikult. „Trygge ja Eriki kaaslased,” vastas Torste. See oli hea selgitus.

Kahjuks lebasid kaks surnud Oti sõdalast lõkke kõrval verelombis, mis ei sobinud Torste sõnadega hästi kokku. „Te pole Oti mehed,” ütles mees kähedal häälel ja vaatas halli poole. „App...” Mehe hoiatushüüd lakkas, kui tema karvamüts kaheks pooldus ja ta näoli kukkus. Ma viskusin kõrvale ja jõudsin vaevu odaotsa vältida, aga maandusin lõkke keskel, veeresin ümber ja hüppasin välja, tuli habemes, ja lõpetasin pooleks löödud näoga mehe otsas. Õnneks olid mul seljas paksud riided, ja mu habe oli nii märg, et tuli kustus mõne kindalöögiga. Ajasin end jalgele ja vaatasin Ymerit, kes seisis, käes hiigelkirves Margyge. Tema läbivettinud habemes olid jääklombid, huuled olid sinised, ja pealegi oli ta vihane. Isegi väga vihane. Kuid raske oli aru saada, mida ta oma plagisevate hammaste vahelt ütles. „O-oleks tarvis olnud abikätt, et veest välja saada,” ütles ta aeglaselt ja raskustega. Leidsin õllelähkri ja ulatasin talle. „Siin on õlut.”

Ymer võttis õllelähkri ja jõi, seistes lõkkele nii lähedal, et tema riided aurasid.

32

„Kes see oli?” küsis Ymer, kui ta viimaks õllelähkri langetas ja veidi paremini kõneleda suutis. „Sa ei teadnud, kes ta oli, ja lõid ta lihtsalt maha?” küsis Torste.

Ymer pomises, et ta külmetas jubedalt ja tal oli vaja sooja saamiseks end liigutada. Pealegi oli ta lootnud, et see olen mina, kes on musta värvi riided selga ja karvamütsi pähe pannud. „Ta seisis löögiks parajalt,” ütles ta viimaks ja jõi uuesti õllelähkrist. Torste vaatas mind, ja ma kehitasin õlgu. „Seda ta tegi,” noogutasin ma ja ütlesin, et Ymeril oli kõigest hoolimata vedanud. „Üks Oti meestest kusi meile peale, kui me palktara sees istusime.” Kahetsesin Ymeri õnnelikku irvet nähes oma sõnu. „Teil voolas kusi mööda kaela alla?” irvitas ta. Ma noogutasin ja rõhutasin, et see oli olnud viimane tegu, mida Oti mees oma elus tegi.

Ymer naeris ja tal oli ilmselt veel lõbusaid märkusi keelel. „See lõppes ta surmaga, Ymer,” urisesin ma ja näitasin halli peale, kus viibisid ülejäänud Oti mehed koos Oti endaga. „Ja ma tahan, et sa seda meeles peaksid, enne kui mõtted sõnadesse paned.” Ymer noogutas ja avas suu, aga Torste katkestas teda. „Oti mehed on hästi treenitud,” ütles ta ja arvas, et me peaksime tüliga ootama. „Hea seegi, et neile meeldib võideldes vait olla, muidu oleksime pidanud juba jalad selga võtma.” „Praegu on Otil viis gotlandlasest sõjameest vähem, ja see on hea,” vastasin ma trotslikult. Torste nõustus minuga, aga ütles, et kui nende kaaslased tormaksid neljakümne- või kuuekümneliikmelise salgana välja, siis poleks meil muud valikut kui põgeneda. Seda nad siiski ei teinud, ja sellepärast arvasin ma, et peaksime jätkama mu plaaniga hall maha põletada ja tappa need, kes püüavad leekidest pääsemiseks uksest välja saada. Nii olin ma mõelnud, aga nii asjad ei läinud.

„Katuseõled on märjad kui Ægiri habe,” ütlesin ma ja heitsin hõõguva tõrviku leekidesse, kui me taas värava juures lõkke kõrval seisime. „Tõrvik ei suuda paduvihmas piisavalt kaua hõõguda.” Mulle käis ju33

bedalt närvidele, et Njordi märg meeleolu minu plaani takistas. Aga jumalaid ei julgenud ma siiski solvata, nii et piirdusin Oti mehe laibale virutamisega. „See on minu esimene hallipõletamine ja ma ei saa millelegi tuld otsa,” ütlesin ja vaatasin pahaselt Torstet, nagu oleks see tema süü. „Kuidas see vihmases ilmas võimalik on?” Torste kehitas õlgu ja kuulutas, et see oli ka tema esimene hallipõletus, kus ta ise hallis ei viibinud. „Kui me Einari saalis16 oleks äärepealt ära küpsenud, mida tegi tookord Toke Hullpea meie saalist lahkumise ja uksest väljumise takistamiseks?” Mul polnud aimugi, mäletasin vaid ainult oma viha, et lahingus langemise asemel suren tõrvikuna. Ymer ütles aga, et tema oli mitmete põletamiste juures olnud, ja tuli on vaid üks põhjusi, miks hallist põgeneda. „Ainult suitsust piisab – see on tegelikult kõige hullem.” „Suits?” küsisin ma, ega arvanud, et suits suudaks tulega võrreldes palju kahju teha. „Kuidas nii?” „Harek, sa tead, kus asub ait, ja seal leidub kindlasti ka pekki, õli või rasva.” Harek noogutas, ja Ymer jätkas: „Õliga immutatud niisked nahalapid, mida läbi lõõri tulekoldesse visata, tekitavad nii paksu tossu, et sellesse võib surra.” Ymer naeratas ja noogutas, kui ma pead raputasin ja ütlesin, et suits lahkus ju samast lõõrist, mille kaudu lapid olid alla visatud. „Täpipealt,” ütles Ymer ja vaatas mind, nagu oleks ma pikaldane laps. „Aga kui lõõr nahaga kinni katta, mis sa arvad, mis siis hallis juhtuma hakkab?” Torste naeris, Harek noogutas, ja mina riidlesin Ymeriga, et ta polnud taolisest lahendusest enne rääkinud. „Sinu kohus on oma isandat igas asjas teenida,” urisesin. „Nii on,” ütles Ymer ja lubas, et järgmisel korral, kui mu habe põleb, kustutab ta selle kindlasti ära. Torste palus Ymeril vait jääda ja Harekil näidata teed aida juurde ning vaatas mind.

16

Saaliks nimetatakse väikest või keskmise suurusega viikingite pikkmaja.

34

„Tuleks kasuks, kui sa saadaksid meestesse mõned oma mustad nooled, kui nad püüavad välja murda.” Mina arvasin, et võiksin ukse juures seista ja raiuda Fenrisega kõigi kaela, kes sealtkaudu põgenevad. „Ei,” ütles Torste. „Meid pole piisavalt palju, et halli külgi katta, kui nad otsustavad läbi seina välja raiuda!” Ta noogutas Ymerile. „Ja see lollpea seal võib kasutada oma kirvest nagu kõik teised, ilma et tal oleks vaja mõelda samal ajal suuri mõtteid – sest selleks pole nähtavasti orjad võimelised.” Ymeri suu oli pahur kriips, mis näitas, et kui juba Torste tema peale pahaseks sai, siis oli ta käki kokku keeranud. Ta oli harjunud, et mina temaga riidlesin ja ähvardasin, ja tal oli sellest täiesti ükspuha, aga kui Torste tema peale vihastus, siis see mõjus. „Sul on õigus, Torste,” ütlesin ma ja arvasin, et mu vibu on kõige tõhusam, kui ülevalt aidakatuselt lasen. „Sealt näen ma halli taha ja maja ühte külge, aga kui sina seisad Ymeriga sissepääsu juures, on endiselt üks külg kaitseta.” Torste noogutas. „Harek peab võtma viimase majakülje enda peale ja kasutama sama tugevat jahioda, mis oleks täna õhtul peaaegu sinu elu võtnud.”

Näis, et Harekile mõte ei meeldinud, aga jäi nii, nagu Torste ütles.

35