Annika Rehemaa KUNI MA VEEL HINGAN
Autoriõigus Annika Rehemaa ja Hea Lugu OÜ, 2026
Toimetaja Meeli Parijõgi
Kujundaja Margit Randmäe
ISBN 978-9908-56-121-9
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
www.healugu.ee
SISUKORD
Lühitutvustus 7
Sissejuhatus: aususe hind 9 Algus ja muutuste tuul
Esimene langus
Kui amfetamiin hakkas minu elu kontrollima
Kui kõik hakkas lagunema
Tagasilöögid ja tühjus
Kontrolli kaotus 73 Üksi kõige keskel
märgid
See raamat viib lugeja noore naise ellu, kuhu kuulusid sõltuvus, ärevus, depressioon ja enesevigastamine. Ma jagan ausalt oma teekonda lapsepõlvest, kus turvatunne ja armastus olid puudulikud, kuni sügavaima allakäigu ja haiglaravini, mis võimaldas mul hakata uuesti elama.
See on lugu ellujäämisest, eneseleidmisest ja sellest, kuidas õppida seadma piire, armastada ennast ja hoida lootust, isegi kõige raskematel hetkedel. Lugu on hoiatav, aga samas ka inspireeriv – see näitab, et isegi kõige pimedamast sügavusest on võimalik tõusta ja leida tee tagasi iseenda juurde.
Sissejuhatus: aususe hind
See raamat räägib ellujäämisest. Mitte ilukirjanduslikust, mitte kangelaslikust, vaid päris ja toorest ellujäämisest. Minu nimi on Annika ja need leheküljed räägivad sellest, kuidas ma kaotasin ennast amfetamiinisõltuvusse ja kuidas ma aeglaselt, sädeme kaupa, ennast sealt välja hakkasin tõmbama.
Ma ei kirjuta seda selleks, et keegi mind haletseks. Ma kirjutan seda selleks, et keegi tunneks end vähem üksi. Et keegi, kes praegu tundub endale katkise ja lootusetuna, saaks teada, et nii ei jää igavesti. On võimalik end tagasi võidelda. On võimalik uuesti hingata. On võimalik uuesti elada. See raamat ei ole ilus. Aga see on aus. Ja vahel on ausus ainus, mis ellu jätab.
Algus ja muutuste tuul
Ma sündisin Viljandimaal, kuid minu esimesed mälestused ei ole sealt. Esimene koht, mida päriselt koduks nimetada saan, oli Kabala küla Järvamaal. See oli vaikne ja turvaline paik, kus elu tundus lihtne ja arusaadav. Käisin Kabala lasteaias ning alustasin kooliteed Kabala põhikoolis, kus lõpetasin esimese klassi.
Edasi viis tee mind Retla-Kabala kooli. Seal möödusid järgmised aastad minu lapsepõlvest: tuttavad koridorid, õpetajad ja näod, mis muutusid ajapikku omaks. Lõpetasin seal kuuenda klassi. Tol ajal tundus, et elu liigub oma rada pidi, ilma suuremate muutusteta.
Aga muutused tulid.
Kui pärast kuuenda klassi lõpetamist kolisin ema juurde, ei olnud see lihtsalt uude kohta minek.
Selleks ajaks olid mu vanemad juba lahku läinud ja mina olin seni elanud isa, venna ja vanaemaga.
Elumuutus tähendas, et minu maailm jagunes justkui kaheks: see, mis oli enne, ja see, mis tuli pärast. Uus algus ei olnud ainult uus kodu, vaid ka uus reaalsus, millega tuli harjuda. Asusin õppima Kuldre põhikooli. Kõik oli uus – inimesed, keskkond, rütm. Alguses tundsin end võõrana, justkui oleksin sattunud kohta, kuhu ma päriselt ei kuulu. Aga ajapikku õppisin kohanema. Seal lõpetasin põhikooli ja sain põhihariduse.
Pärast põhikooli viis tee mind Tartusse kutsekooli. Valisin koka eriala, kuid kolmandal kursusel jäid õpingud pooleli. Tol hetkel ei osanud ma veel lõpuni mõista, miks asjad nii läksid, aga tagantjärele vaadates oli see osa minu teekonnast. Otsingust, eksimisest ja iseenda leidmisest. See oli alles algus.