Kuld lõwi

TA L L I N N A

R E S TO R A N I D E

K Ä E K Ä I G U S T

St. Petersburg soomlaste valduses Tal l i n na s õ dadevah e l i st re storan i k ultu u ri i se loom u stavad

mõned tollele ajale omased jooned. Maailmasõja ja Eesti Vabadussõja ajal majutati hotellidesse-restoranidesse sõdureid, teiste hulgas ka Soome vabatahtlikke. Linnavalitsusel ei olnud sõjaväe majutusasjadest õiget ülevaadet. Nii näiteks selgus 1919. aasta juunis, et vana ja auväärne luksushotell St. Petersburg ei olnud ära maksnud oma esimese poole aasta trahterimakse. Linnal oli jäänud saamata 4000 marka, niisiis rohkem, kui St. Petersburgi poole aasta maksuks määratud. Seda juhtus ikka, et maksud õigel ajal ei laekunud, ja tihti ähvardas sulgemine ka kõige soliidsemaid restorane. Seekord oli summa siiski nii suur, et linnavalitsus andis miilitsale korralduse välja selgitada, milles asi.

Miilitsa kuuenda ehk kesklinna jaoskonna ülem täitis talle antud ülesande ja koostas 17.7.1919 asjakohase protokolli. Hotelli pidajaid esindas Richard Devid üksi. Ta andis järgmise seletuse. Eelmise aasta detsembris, 28.12., tulnud sõjaväe varustusteenistuselt hotellile käsk muretseda voodid ja toitlustamisvõimalus 50 inimesele. Samal päeval saabus umbes 150 sõdurit, kes võtsid hotelli oma valdusse. Eraisikutest hotellikülalised pidid majast lahkuma.

20. juunil tuli sõjaväe majutuskomisjonilt kiri, mis teatas, et hotell võib jälle tsiviilkülalisi vastu võtta. Hotellitoad olid siiski sedavõrd kannatada saanud, et neis tuli teha remont, mis lõppes alles 1. juulil.

Selle tõttu ei saanud hotell aasta esimesel poolel normaalselt tegutseda. Devid paluski, et St. Petersburg vabastataks aasta esimese poole trahterimaksust. Midagi muud tal lisada ei olnud. Miilits küsitles ka lähiümbruse elanikke. Rahvas kinnitas, et Devid räägib õigust. Sõja51

väe majutuskomisjoni seletus oli kaunis ebamäärane, nemad ajasid kõik intendandi kaela.52 Devidi põhjendus paistab üldjoontes paika pidavat. St. Petersburg ja Du Nord olid määratud Soome vabatahtlike ohvitseride, peaintendantuuri ja nn. etapi ehk hooldusrühma majutuskohaks. Du Nordi ei läinud ilmselt vaja, kõik Soome ohvitserid majutati St. Petersburgi.

Sõdurid elasid tolleaegses Nikolai gümnaasiumis ehk Gustav Adolfi gümnaasiumis. Kõrgem juhtkond elas Kuld Lõvis.

Ajastuses ja arvudes ei ole Devidi jutt kõige täpsem. Vabatahtlike esimene kompanii saabus Tallinna 30. detsembril 1918 ja ühtekokku oli neid 150 meest. St. Petersburgi majutatud ohvitsere oli vaid viis.

Järgmisel päeval saabus kompanii ülejäänud koosseis, aga ka nemad olid hiljemalt 7. jaanuariks rindele läinud. Kolonel Ekströmi rügemendi esimesed kompaniid liikusid eelväena Narva suunas ja jäid sinna rinnet kindlustama. Peaintendantuur, etapp ja vabatahtlike staap

52

H o t e l l S t. P e t e r s b u r g

saabusid alles jaanuari teisel poolel nagu ka kolonel Hans Kalmu Põhja Poegade rügemendi kompaniid. Nemad siirdusid mõne päeva pärast lõunarindele.53 Kohalejäänud peaintendantuuris oli vaid 14 inimest, mõned neist olid eestlased. Etapp oli veelgi väiksem. Märtsis saadeti Ekströmi rügement Soome tagasi, „Põhja Pojad” lahkusid hiljemalt juunikuu alguses. Niisiis ei ole eriti usutav, et St. Petersburgi majutati 150 Soome vabatahtlikku – suurem osa ajast oli neid märgatavalt vähem. Igatahes Soome vabatahtlike ajalookirjutaja Vilho Helanen kinnitab, et peaintendantuuril ja etapil oli St. Petersburgis elamiseks ja töötamiseks ruumi laialt käes.54 Samas aga ei tohi unustada, et rindelt tulnud sõdurid käitusid vägagi vabalt ja peaintendantuuri katsed korda pidada jooksid enamasti liiva. Kodust kaugel olevate noorte meeste lõbutsemine võis küll nalja teha soomlastele endile, aga eestlastele vaevalt. Nii jutustatakse ühest jäägrileitnandist, kes läks vaba õhtut veetma koos oma hobusega.

Mees oli ilmselt hoolega joonud, sest St. Petersburgi tagasi tulles ratsutas ta hobusega otse kolmandale korrusele. Sõit läks hästi, sest hotelli trepid olid parasjagu laiad. Suur vaev oli aga hobune jälle trepist alla saada. Lõpuks tõmmati loomale kott pähe ja talutati ta tagurpidi majast välja.

Selles valguses mõjub Devidi kinnitus hotellitubade halvast olukorrast usutavana. Samas ei ole täpselt teada, millal tehti eelmine remont ja kes tegelikult St. Petersburgis elasid. Igatahes ei paista Devid protokolli põhjal otsustades läbielatust väga löödud olevat. Nähtavasti maksis soomlaste ülalpidamise kinni Eesti riik, küll soomlaste laenurahaga. Eesti valitsus maksis ka hiljem, kui kasutas hotelli oma vajadusteks.

1920. aasta kevadel tegi Eesti valitsus St. Petersburgile kohustuseks anda hotell Nõukogude Vene saatkonna kasutusse. Tubadele määrati kindel hind: kuus (!) marka. Devid ja Janson tegid Tallinna oludes

53

erandliku otsuse. Nad loobusid alkoholimüügi õigusest restoranis, kuni hotell oli saatkonna käes. Kuiv aeg kestis kuni 1922. aasta sügiseni. Selleks ajaks oli Nõukogude Venemaa ostnud endale saatkonnahoone ja sinna üle kolinud. Seesama maja Pikk tn. 19 on Venemaa suursaatkond ka täna. Ka pärast St. Petersburgis põhjalik remont.

venelaste

lahkumist

tehti

Pavillon de la Plage/Park/ Villa Mon Repos/Esplanade Kohvik-restoran Pavillon de la Plage/Park/Villa Mon Re pos /

Esplanade iseloomustab tolleaegset restoranikultuuri hoopis teisest küljest. Lisaks sõjaväe kasutusse võetud hotellidele ja restoranidele on Café de la Plage jne. väheseid näiteid sellest, milline osa oli Vabadussõjal Tallinna restoranide arengus. Pavillon de la Plage alustas kahekordses puumajas Kadrioru pargis supelranna lähedal Liiva, hilisemal

54

S t. P e t e r s b u r g

Jaan Poska tänaval majas nr. 38. Restoran oli esimesel korrusel, teisele korrusele jäid kabinetid ja numbritoad. Koht oli kesklinnast eemal ja mere ääres, millel oli oma mõju.

Juba algus ei läinud sugugi lihtsalt. 30.4.1919 palus keegi Aleksandra Sadovskaja luba avada sellessamas Liiva tn. 38 majas söögimaja.

Veel enne, kui linnavalitsus jõudis taotlust käsitleda, oli Sadovskaja oma söögimaja uksed lahti teinud. Koha nimi oli Pavillon de la Plage (Liivaranna paviljon), rahvapäraselt Plaash. Kui miilits ette hoiatamata kontrollkäigu tegi, avastati söögikohas keelatud vägijooke. Ja et oli ka muid eksimusi, siis andis prokuraator, kelle ülesanne oli jälgida seaduste täitmist Tallinna linnas, 1919. aasta juunis käsu koht sulgeda.

See tagasilöök restorani pidajaid ei murdnud. 23. juunil esitas eelmise tütar Helena Sadovskaja linnale uue taotluse Pavillon de la Plage’i avamiseks. Linnavalitsus oli kohe valmis ajutist luba andma tingimusel, et miilitsal ja prokuraatoril midagi selle vastu ei oleks. Helena Sadovskaja muretses vaialikud õiendid ja linnavalitsus saatis asja koos omapoolse toetusega volikogule otsustada. Linnavalitsust meelitas muidugi kavandatud 15 000-margane trahterimaks. Sellest julgust saanud, teatas Helena Sadovskaja juulis, et on avanud esimese klassi restorani-kondiitriäri Pavillon de la Plage. Publiku soovil oli ruume laiendatud, eriti tõsteti esile merele avatud rõdusid.

Volikogu aga lükkas 31. juulil Sadovskaja taotluse tagasi. Asja arutamisel toodi ette, et ümberkaudsed elanikud kaebavat majast kostva purjus lärmi üle. Ka ei olevat seal korda, müüakse salaviina ja on lõbutüdrukud. Keegi volikogu liikmetest nimetanud, et 15 000 marga suurune trahterimaks ei olevatki ilma viinamüügita võimalik. Oli ka poolthääli. Üks volinik juhtis tähelepanu sellele, et välismaalaste seas on Pavillon de la Plage hinnatud koht.55 Edaspidi püüdsidki Pavillon de la Plage’i eest seista Inglise mereväelased. Esimene Suurbritannia laevastiku väeosa oli ilmunud Tallinna reidile 1918. aasta detsembri keskel. Eesti vägede pealetungil olid

55

britid toetanud sõjategevust merelt. Üksi oma lähedalolekuga suutsid vahetuvad mereväeosad takistada punalaevastiku rünnakut Tallinnale kuni Vabadussõja lõpuni välja. Pavillon de la Plage oli reidile kõige lähem lokaal.

Suurbritannia esindaja Tallinnas, kolonelleitnant Harry PirieGordon saatis 21. augustil ülemjuhataja Laidonerile kirja. Üks laevastiku kapteneid oli palunud Pavillon de la Plage’i avamiseks midagi ette võtta. Tema mehed olid meelepärasest lõbustuskohast ilma jäänud.

Seepärast palus PirieGordon Laidoneri, et kohvik jälle lahti tehtaks, muidugi juhul, kui selleks ei olnud tõsiseid poliitilisi või militaarseid takistusi. Kiri tõlgiti Laidonerile ära, sest nagu tollele ajale küllalt tavaline, ei osanud ülemjuhataja inglise keelt. Laidoner ei tahtnud asjaga siiski mitte mingit tegemist teha. PirieGordonile vastati, et tema kiri on edasi saadetud linnavalitsusele teadmiseks. 56 Kohviku personal, 40 ettekandjat, toetasid palvet, teatades linnavalitsusele, et on mures oma töökohtade pärast. 40 ettekandjat ühele kohvikule tundub tänapäeva mõõdupuu järgi muidugi väga suur arv isegi kohviku kiiresti väljakujunenud mainet arvestades. Restoranid kasutasid tollal märgatavalt rohkem tööjõudu kui tänapäeval. Oma töökoha pärast võisid muretseda isegi 60 töötegijat ka niisugustes restoranides, mida prostitutsioonis ei süüdistatud. Linnavalitsus nagu ka volikogu siiski avamispalvetele järele ei andnud.

Augustikuu lõpul sai kohvik hakkaja perenaise. Naise nimi oli Anna Apsit, ta oli eestlane ja miilitsa teadetel ei olnud teda varem ka-

56

ristatud. Ta palus luba kohviku avamiseks, seekord restorani Park nime all. Tundub siiski, et mängus olid jälle Sadovskid, nüüd juba terve perekond. Tegelik omanik oli Roman Sadovski, kes tahtis restorani teha suurt ja esinduslikku kabareed. Linnavalitsus toetas taotlust ka seekord ja volikogu andiski trahteri asutamiseks loa.

Ainult sellega volikogu siiski ei piirdunud. Süüdistused Pargi vastu olid nüüdseks täpsustunud. Koht oli linnarahva silmis eriti valgete Vene ohvitseride, kindral Judenitši armee jõude jäänuste ja avalike naiste pesapaik. Pargile taheti määrata karistuseks 50 000 marga suurune aastamaks. Ja et kõikide restoranide maks oli kaks korda tõusnud, siis oleks karistusmaks olnud 100 000 marka aastas. Järgides varasemat otsust, määras restoranipidajate komisjon oktoobris Pargi maksuosaks 42 950 marka. Ka kahekordseks tõstmata oli see poole rohkem kui Kuld Lõvil.57 Anna Apsit asus end tarmukalt kaitsma. Ta väitis, et karistuseks määratud maks oli trahterimääruse vastane. Maksu võis sisse nõuda vaid restorani suuruse ja tulu põhjal. Apsiti kinnitusel oli Park vaid väike, viie toaga kohvik-restoran. Argumendid olid asjatundlikud ja linnavalitsus vähendaski Pargi trahterimaksu 26 210 margale.

See äratas teiste restoraniomanike protestilaine. Eriti pahased olid St. Petersburgi pidajad ning Hotellide ja restoranide pidajate ühingu ninamehed Johannes Janson ja Richard Devid. Nende arvates oli Park linna häbiplekk, valgete venelaste ja veel mõnede väheste kundede jaoks asutatud pordumaja. Pargist oli tõepoolest saanud Tallinna lõbujanuliste härrasmeeste ja välismaalaste lemmikpaik. Kaebajate meelest ei olnud õiglane, et linnaisad pidasid võimalikuks selle asutuse maksu vähendada, sel ajal kui teiste trahteripidajate koormus kasvas kahekordseks. Pargi maks jäi siiski endiseks. Ka volikogu pidi möönma, et maksu oli üritatud sisse nõuda määrusevastaselt.

Aga asi jäi otsustajate hinge sedavõrd vaevama, et volikogu arutas seda veel hiljemgi. Tõdeti, et üksnes uusaastaööl tõi Park sisse 18

57

000 marka puhast tulu ja et ta oleks suurematki maksu maksta suutnud. Miilits tegi 1920. aasta jaanuari alguses Parki üllatusreidi. Restoranist leiti paberosse, mille müümiseks ei olnud luba. Lisaks konfiskeeriti kaks pudelit, millel oli viina hais. Sellest oli küllalt, et tõendada salaviina müüki Pargis. Anna Apsiti karistuseks määrati 10 000 marka trahvi ja kuu vangistust. 58 Näib, et teiste restoranipidajate süüdistustes oli tõetera sees, ja et Park oli üks skandaalne joomaurgas tõepoolest. Järgmisel aastal avastati seal nii palju prostitutsioonijuhtumeid ja muid üleastumisi, et siseministeerium andis märtsikuu keskel korralduse koht sulgeda. Apsit päästis end sellega, et kolis Pargi teise majja: supelrannale veelgi lähemale Jaan Poska tänava ja Narva maantee nurgale aadressiga Narva mnt. 68. Kuna restoraniõigusi ei olnud Apsitilt ära võetud, siis kiitis linnavalitsus ülekolimise heaks ja ka keegi teine ei sekkunud asjasse, üldisest imekspanemisest hoolimata. Ühtaegu tahtis Apsit restorani

V i lR l ae s M e proks t oorna nRPa

laiendada. Teise korruse avamiseks ta siiski luba ei saanud, sest sinna viis vaid üks trepp, mis ei vastanud tuleohutusnõuetele. 59 Restorani nimeks sai 1922. aasta alguses Villa Mon Repos. Sadovski tahtis sellest teha kõrgel tasemel restorani, kus oleksid kabaree ja söögisaalid. Koha halb maine publikut eemale ei peletanud, pigem vastu-

58

pidi. Eriti Mon Repos’ algusaegadest on andmeid, et seal käis palju välismaalasi ja ka Tallinna koorekiht, osalt restorani väga hea köögi pärast. Tase hakkas siiski kiiresti langema. Teisel korrusel paiknesid mängusaalid. Katusel oli väike torn, kus mängupõrgu peremees mitmest suunast tulevaid teid silmas pidas. See kohta siiski ei päästnud. 1922. aasta suvel tegi politsei mängupõrgule haarangu. Pärast seda käskis siseministeerium 20.7.1922 Mon Repos’ tervenisti sulgeda. Hiljem ilmus ajakirjanduses kirjutisi, mis väitsid, et Plaash, Park ja Mon Repos olid rahvusvahelise, tegelikult siis Nõukogude Vene luure keskused Tallinnas, sest seal käis arvukalt kõrgel positsioonil eesti soost ja välismaiseid külalisi.60 Restoranide tegutsemist korraldavad seadused ja määrused olid iseseisvuse algusaastatel veel puudulikud. Kehtis Vene seadus, mis jättis eri instantside tegutsemisvolitused täpselt määratlemata. Ametivõimude poolt suletud restorani võis teisele maha müüa. Nii rahuldas linnavalitsus 1922. aasta septembris Anna Apsiti palve müüa restoranipidamise luba teisele isikule, kuna Apsit kavatsevat Tallinnast ära kolida.

Asemele astus endine Valga raudteejaama puhvetipidaja Heinrich Schiff. Ta avas 1. jaanuaril 1923 samas kohas restorani nimega Esplanade. Teised restoranipidajad protesteerisid ka nüüd. Ka siseministeerium küsis, mis tingimustel lubatakse suletud restoranil ikkagi jätkata. Linnavalitsus vastas, et restoranipidamise loa teisele müümist keelata ei saa. Kui siseministeerium seda heaks ei kiida, siis pangu restoran uuesti kinni.61 Restoran tegutses veel mõne aasta. Heinrich Schiffi puhul ilmnes vägagi kõnekas seik eestlaste hoiakutest vähemuste suhtes. Venelaste vastu oldi üsna neutraalsed, neist ei tehtud numbrit. Pavillon de la Plage’i, Pargi ja Mon Repos’ puhul ei vaadatud hea silmaga ennekõike Judenitši armee ohvitseridele, kes elasid jõude ja lodevat elu. Aga kui mõni juut määrusi rikkus, siis tõdeti heal meelel, et tegemist oli juudiga. Heinrich Schiffi puhulgi nimetati, et ta on „mingi juut”.

59

Kellele jäi Kuld Lõvi Re storani omanike vahetu sega kaasnevad int riig id ja ameti-

võimude küsitav pädevus tulid hästi esile ka 1924. aastal Kuld Lõvi puhul. Koha omanik oli osaühing, ennesõjaaegsete omanike Rodemanni ja Siimisvardi pärijad. 1919. aastal olid nad hotelli ja restorani Ernst Assmanile rendile andnud. 1924. aasta alguses aga tahtis Assman kohviku Kajak omanikuks hakata. Oma huvist esindushotelli ja restorani rendile võtta teatasid St. Petersburgi pidajad Johannes Janson ja Richard Devid. 1.4.1924 loovutaski Assman oma õigused neile.

Janson ja Devid olid edukad. Neil oli ka varem jätkunud energiat ja raha teiste restoranide pidamiseks. Ühtaegu olid nad hea paarisrakend ja oleksid linna parima hotelli pidamisega hästi hakkama saanud. Nad palusid linnavalitsuselt korrakohaselt luba Kuld Lõvi üle võtta. Linnavalitsus ei näinud asjas takistusi ja esitas linnavolikogule oma toetava seisukoha.62 Luba aga ei tulnud sugugi mitte kohe. Esimesel istungil ei jõudnud linnavolikogu asja käsitleda. 16.4. lükkas volikogu Jansoni ja Devidi taotluse tagasi. Ei olnud võimatu, et Kuld Lõvi tundus juba niigi edukatele St. Petersburgi pidajatele liiga hea. Ehk ei peetud ka õigeks, et tähtsamad hotellid ja restoranid lähevad kõik samade meeste kätte.

Tallinna linnavolikogu oli üsnagi pahempoolne, kommunistid olid 1923. aasta detsembrikuu valimistel saanud kolmandiku kohti endale.

Samas olid kommunistid 1924. aasta alguses volikogust minema aetud.

Nii ei võinud äärmuspahempoolne hoiak Kuld Lõvi asja arutamist eriti mõjutada. Teised pahempoolsed parteid olid sotsialistid ja tööpartei. Lisaks neile olid linna korteriasjadest eriti huvitatud üürnike ja majaomanike parteid. Nemad püüdsid hea seista selle eest, et eluruume restoranideks ei muudetaks, mis oleks linna niigi rasked korteriolud veelgi keerulisemaks teinud.

60

Võimalikku kadedust või muud vastuseisu kuigi selgelt esile ei toodud. Asja arutamisel oli vaid kaks sõnavõttu. Mõlemad olid alkoholimüügi vastu, mis oli tollal veel üsna üldine hoiak. Üks sõnavõtja leidis, et kui tegevusluba antakse edasi teisele isikule, siis ei peaks sellega enesestmõistetavalt kaasnema alkoholimüügi õigus. Teise sõnavõtja arvates oli Tallinnas juba niigi küllalt palju joomakohti. Pigem

tuleks kaaluda, kas ei peaks restorane hoopis sulgema ja neist eluruumid tegema, et pisutki leevendada Tallinna korterikriisi. Vaevalt, et just Kuld Lõvi eluruumideks teha taheti, aga probleem ise oli volikogus kaunis sageli arutusel. Miskipärast otsustas volikogu enamus Devidi ja Jansoni taotluse tagasi lükata, ilma et asja kohta leiduks kirjalikku põhjendust.63 Mehed muidugi sellega ei leppinud ning esitasid Tallinna ja Har-

Ku l d L õ v i s i s e õ u

61

jumaa rahukohtule kaebuse. Kohus tühistaski 28.5.1924 linnavolikogu otsuse ja tegi volikogule ülesandeks küsimus uuesti päevakorda võtta. Asjasse puutus ka siseministeerium. Ministeerium oli nimelt kuulda saanud, et Tallinna linnavalitsus ei kohtle kõiki restoranilubade taotlejaid võrdselt. Linnavalitsus oli vahel andnud lube ise, vahel aga jätnud asja volikogu otsustada. Siseministeerium nõudis, et linnavalitsus tegutseks seaduse raamides. Pahane linnavalitsus kaebas asja edasi kõrgemasse instantsi, Riigikohtusse. See toimus veel enne, kui rahukohus oli otsuse langetanud. Senise praktika järgi oli linnavalitsus tõesti ise restoranilube andnud. 1924. aasta algusest oli aga Riigikohtu otsus, mille kohaselt pidi restoranilube menetlema linnavolikogu. Esimest korda rakendati seda otsust Kuld Lõvi puhul.

Trahteriseadus ei määratlenud, kellel on otsustusõigus. Oma kaebusega tahtiski linnavalitsus asjasse selgust saada. 22.7.1924 anti Jansonile ja Devidile ajutine luba Kuld Lõvi pidamiseks, kuni Riigikohus on otsuse langetanud.

Riigikohtu otsus tuli järgmise aasta lõpus – 4.12.1925. Trahteriseaduse järgi kuulus restoranide asutamine volikogu pädevusse, niisamuti nagu alkoholiõigusega kohtade sulgemine vastavalt vajadusele. Antud asjas ei olnud tegemist uue restorani asutamisega, vaid juba olemasoleva loovutamisega teisele isikule. Niisugusteks puhkudeks ei olnud selgelt määratletud, kas asja pidi otsustama linnavalitsus või volikogu. Volikogu ülesanne oli seega anda asjale oma hinnang, restorani üleandmine teisele isikule võis aga toimuda ka linnavalitsuse otsusega, kui kõik trahteriseaduse tingimused olid täidetud. Linnavolikogule jäi siiski õigus seaduserikkumiste puhul restoran kohe sulgeda. 64 Selle põhjendusega lükkas Riigikohus linnavalitsuse kaebuse tagasi ja nii oli asi otsustatud. Kuni protsess kestis, olid Johannes Janson ja Richard Devid St.Petersburgi ja Kuld Lõvi üheskoos pidanud. Kui kohtuskäimine läbi sai, korraldasid nad töö nii, et Janson võttis endale

62

pidada Kuld Lõvi ja Devid jätkas St. Petersburgis. Hotelle reklaamiti koos ja 1933. aasta lõpul vahetasid Devid ja Janson kohad. Devid hakkas juhtima Kuld Lõvi, Janson pöördus tagasi St. Petersburgi. Miks nii tehti, minu kasutada olnud allikad ei ütle. Oleks muidugi ilus oletada, et Devid ja Janson leppisid juba alguses kokku, et vahetavad kümne aasta pärast kohti.

Seltskondliku Maja asutamine Se ltskondliku Maja saamislugu e ri ne b teiste st olulise lt. Õige

varsti pärast iseseisvumist selgus, et Eesti vajaks esinduslikku kooskäimise kohta, kus saaks ka korraldada suuri pidulikke koosviibimisi.

Naaberriikides, ka Soomes neid juba oli. Asja algatajateks olid Eesti ühiskondliku ja poliitilise elu juhtivad jõud. Tegutsema asuti 1924. aasta jaanuarikuus, mil riigi tähtsamad poliitikud eesotsas riigivanem Konstantin Pätsiga esitasid rahvale üleskutse teha korjandus Seltskondliku Maja ehitamise heaks.

Sobiv hoone leiti Aia tn. 12. Maja asus Grand Marina taga pargis.

Remondi- ja renoveerimistöödega alustati 1924. aasta mais. Ehitis valmis 25.4.1925. Seltskondliku Maja heaks olid oma jõud ühendanud Eesti kõik isamaaliselt meelestatud ühiskondlikud rühmad ja rühmitused. Maja läks maksma ligi 50 miljonit Eesti marka.

Renoveeritud kivimajal oli kokku viis korrust. Rahvuslikus stiilis sisekujunduse oli teinud Edgar Johan Kuusik. 1926. aastal maja külastanud Ilmari Kianto kirjeldab vaimustatult laevõlvide rahvusromantilisi ornamente ja poorte. „Kus on meil Soomes muinasaegsete ilustustega restorane?” Keldrikorrusel oli köök, mida esimese ja teise korrusega ühendas elektri jõul töötav toidulift. Teisel korrusel asetses suur peasaal, mida võis lükanduste abil laiendada üheks ühi63

seks ruumiks üle terve korruse. Peasaali kõrval olid lugemistuba, kabinetid ja restoran.

Teine korrus ja tema uhke saal olid Centumi klubi kasutuses. Sinna kuulus 100 Eesti ühiskonna mõjukat meest: majandustegelasi, poliitikuid, sõjaväelasi. Klubi asutajaid oli ka Johann Laidoner . Klubi võttis uusi liikmeid juurde sedamööda, kui kohti vabanes. Klubile kuulus ka maja kolmas korrus. Soklikorrusel olid personali toad.

Seltskondlikku Majja leiti sobivad olevat veel mitmed teisedki ühendused. Oma ruumid olid teisel korrusel Soome-Eesti-Ugri Liidul, mis korraldas hõimuõhtuid, ja ka kuuel akadeemilisel seenioriühendusel, nn. vilistlaste seltsil. Majja said ruumid Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Kunstnike Liit ja Eesti Ajalehtede Liit. Ka Meestelaulu selts ja Naistelaulu selts esitasid palve seal oma büroo avada.

Seltskondlikus Majas toimus ka kõrgel riiklikul tasemel kohtumisi.

Seal võõrustati Soome endist presidenti K. J. Ståhlbergi ja korraldati president L. Kr. Relanderi visiidi ametlik vastuvõtt. Niisamuti oli maja 64

S e l t s k o n d l i k M aj a , p u h v e t i ruum

sagedasti kasutuses välisajakirjanike või Eesti sõprusseltside külaskäikude puhul.65 Seltskondliku Maja asutajate soov oli teha sellest soodsa hinnaga kooskäimise koht. Nii taotleti võimalikult madalat trahterimaksu.

Linnavalitsus oligi asjas erakordselt vastutulelik. 1925. aasta juulis määrati Seltskondliku Maja trahterimaksuks 400 000 marka, kuigi alguses oli kavandatud 687 000 marka. Tavaliselt oli linnavalitsus maksu alandamise palvetele üsnagi kurt ja nõustus maksu vähendama vaid erandjuhtudel. Niisamuti lubati Seltskondlikul Majal avada restoran ja pakkuda seal alkohoolseid jooke juba mitu päeva enne ametlikku avamist.66 Niisiis näitas ka linnavalitsus kogu Eesti esinduskoha vastu üles vägagi soodsat suhtumist. Seltskondlikust Majast aga kujunes ajapikku kõigile avatud restoran. Maja hakkas pakkuma odava hinnaga lõunaid, seal hakati mängima muusikat, koguni tantsumuusikat. Tantsuorkester lõpetas kell üks öösel, aga seltside kinnised koosviibimised kestsid sa-

S e l t s k o n d l i k M aj a , H i i na t u b a

65

geli kauemgi. Nii näiteks teenis noorte pillimeeste „The Murphy Band” lisatulu, mängides Seltskondlikus Majas vahel hommikuni välja. Suletud klubides ei olnud see keelatud. Teise korruse saalis peeti ka pulmi. Konstantin Pätsi poja Viktori pulmas mängis seesama „The Murphy Band”.67 Publikut meelitas ligi ka suurte puude varjus suveõu, tõeline oaas keset linna. Maja on endiselt püsti ja seal asub Kanutiaia Noortekeskus.

Café Marcelle’i sünd Tallinnas oli mitu kohvikut, mis kandsid omaniku nime. Nime -

tagem siinkohal juba eespool toodud kohvikuid Kirstein, Feischner ja Ernest. 1925. aastal lisandus veel üks: kohvik Marcelle Raekoja platsil.

Ka Marcelle oli Tallinna restoranikultuuri kesksemaid nimesid. 1921. aastal hakkas mitmes restoranis esinema tantsubaar „Marcelle et René”, kes tutvustas uuemaid moetantse ja oli tantsuõhtute esitantsijaks. Tantsupaar olid eestlased Rosalie ja Bernhard Leer.

Tallinnas Raekoja platsi põhjaservas poolpõiki Raekoja vastas seisab tänagi uhke nn. Jegorovi maja. Hoones oli ka äripindu, mida paljud seltsid meelsasti rentisid. 1925. aasta aprillikuus teatas Rosalie Leer, et on üürinud maja keldrikorruse. Ta palus linnavalitsuselt luba avada seal kohvik Marcelle. Sellest pidi saama Rootsi eeskujul nn. „puhas” kohvik-kondiitriäri, kus alkoholi ei pakuta. Rosalie Leer kinnitas, et just niisugune kohvik oli Tallinnas puudu. Ta teatas ka, et tal on kogemusi niisuguse kohviku pidamiseks, sest elas kunagi Rootsis.

Linnavalitsus ei tahtnud neid põhjendusi uskuda. Kahtlustati, et nagunii hakkab kohvik viina müüma, sest asub keldrikorrusel ja lisaks 66

varjab teda veel sobivalt vana Vaekoda, mis tollal platsil seisis. Vaekoda hävis alles pärast Teist maailmasõda. Nii ei soovitanud linnavalitsus volikogul luba anda. Volikogu pidas seda soovitust põhjendatuks ja keeldus 22.4.1925 loa andmisest ilma asja arutamata.68 Rosalie Leer ei lasknud end äraütlemisest heidutada. Ta andis uue palve kohe sisse. Leer kinnitas visalt, et tema on artist Marcelle, kes on koos oma mehega juba 1920. aastast peale ministritele, saatkondadele ja Tallinna parematele perekondadele tantsimist õpetanud. Alates 1921. aastast on nad juba terves Tallinna linnas tantsukultuuri edendamise eest hoolt kandnud. Nad ei olnud kunagi seaduse vastu eksinud ja lubasid seista hea selle eest, et kohvik ei muutuks joomakohaks. Lõpuks koputas Leer linnavalitsuse südamele, et see annaks vananevale näitlejale võimaluse leida endale uus töö.

Ko h v i k M a r c e l l e

67

Oma naise palvet toetas ka Bernhard Leer. Ta lükkas ümber kuuldused, nagu oleks tema tantsukool 1918–1919 suletud korrarikkumiste pärast. Tema olnud tollal armeeteenistuses ja Rahumäe sõja vangilaagri ülem. Tantsukooli ruumid olid antud kõigepealt Inglise mereväelaste kasutusse. Leer ei tahtnud uskuda, et inglastel mingeid korrarikkumisi oleks ette tulnud. Iseasi, kui Eesti oma lennuväe sõdurid kooli üle võtsid. Nemad lõhkunud kõik ruumid täiesti ära. Teenistusest vabanedes ei jäänudki Leeril muud üle, kui kool kinni panna. Ka Bernhard Leer kinnitas, et temagi kohta ei ole olemas ühtki ülekuulamisprotokolli ja et teda ei ole kohtus karistatud.69 Nende selgituste peale muutis linnavalitsus oma seisukohta ja pooldas loa andmist Leeri „eeskujulikule ja korralikule” kohvikule.

Nüüd hakkas asja arutama ka volikogu. Kahtlused salaviina müügi kohta küll ei hajunud, aga paljud sõnavõtud rääkisid loa andmise poolt. 13.5.1925 kiitis volikogu kohviku avamise suure häälteenamusega heaks. Juuni alguses avas kohvik Marcelle uksed. Lehekuulutu-

68

Ko h v i k M a r c e l l e ’ i s i s e va a d e

sest võis lugeda, et kohvik pakkus nii päeval kui õhtul elavat muusikat, oma kondiitritooteid, aga ka kodu- ja välismaiseid värskeid ajalehti.

Esialgu nõudis kohvik laudade ettetellimisel 100 marka ettemaksu ja see pidi kohale äärepealt saatuslikuks saama. Päevalehe asjakohasest uudisest võis välja lugeda, nagu nõutaks seda raha igalt külastajalt. Üks kuuehingeline seltskond astunud sisse ja võtnud laua taga istet. Kohviku omanik tulnud neilt kohe sissepääsumaksu nõudma, 100 marka inimese pealt. Kui tulijad keeldusid, kutsunud omanik politsei ja süüdistanud külalisi purjus peaga lärmitsemises. Politsei jäi kohvikupidajat uskuma ja viis härrad ööseks arestikambrisse. Daamid olid põgenema saanud. Leer tegi lehes küll katset süüdistus ümber lükata, tema ei ole mingit sissepääsumaksu nõudnud, aga alles alustanud kohvikule heitis vahejuhtum halba varju.70 Marcelle jäi siiski ellu. Pärast sõda tegutses samades ruumides pikka aega populaarne restoran Vana Toomas, mis oli saanud oma nime Raekoja torni ajaloolise tuulelipu järgi. Seejärel oli koht remondis ja nüüd töötab seal keskaja hõnguga restoran Maikrahv.

69