KUKERPALL

Tõlkinud Kristiina Kass
![]()

Tõlkinud Kristiina Kass
Tõlkinud Kristiina Kass
Illustreerinud Susanna Iivanainen
Algupärand:
Kiepaus
© Vuokko Hurme 2017
Soomekeelse raamatu andis välja S&S.
Avaldatud kokkuleppel Helsinky Literary Agencyga.
Tõlge eesti keelde Kristiina Kass ja Rahva Raamat 2026
Illustratsioonid © Susanna Iivanainen
Toimetaja Lyyli Virkus
Kujundaja Marge Nelk
Korrektor Stella Sägi
Raamatu välja andmist toetas FILI (Finnish Literature Exchange)
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
ISBN (trükis) 978-9916-14-309-4
ISBN (e-pub) 978-9916-14-310-0
2. peatükk
Tol teisipäeval, kui ema sai kaheksa-aastaseks, pööras maailm niisiis pea peale ja kõik muutus. Külgetõmbejõud viskas hundiratast, nagu isal oli kombeks öelda.
Kui Kukerpall juhtus, kukkusid inimesed, autod, koerad ja männikäbid viuhti taeva poole. Suur osa majadest, need, mille vundamendid vastu ei pidanud, läksid sama teed. Ja neid oli palju, selliseid maju. Sinna lendas kogu see maailm, mida mina tean vaid raamatutest. Osa lendas kiljudes, osa karjudes, osa vaikselt kadudes. Ja üksteise järel kostis paugatusi ja prahvatusi ja kõiksuguseid maapinna röögatusi. Vesi mühises tohutu jõuga meredest ja järvedest välja ning merepõhjad nutsid veel mitu päeva, kuni nad viimsedki pisarad oma põhjamuda ja kaljupragude soppidest välja valasid.
Selsamal hommikul oli minu ema Milda ärganud oma voodis. Mu vanaema ehk ema ema (keda ma pole kunagi kohanud) ja minu onu ehk ema vend (keda ma pole samuti kohanud) tõid mu emale hommikusöögi voodisse. Oli ju ta sünnipäev. Ema teeskles magajat ja ta pere lõõritas õnnitluslaulu.
Ema ei saanud tol hommikul ühtegi kingitust, sest sünnipäevapidu oli kavas pidada alles tuleval nädalavahetusel. Kurb küll, aga ta ei saanud lõpuks ei pidu ega kinke, ei tookord ega kunagi hiljem. Selliseid ja muid nõmedaid asju Kukerpall põhjustaski.
Ema arvates oli tore kooli minna, nii nagu ühe kaheksandat sünnipäeva tähistava tüdruku arust võib üldse olla. Puud sirutasid end maa seest taeva poole, päike paistis kõrgel pea kohal ja majad olid kenasti vundamendi küljes kinni. Inimesed kõndisid maa peal ja autod sõitsid mööda teed. Kool, mille esimeses klassis ema käis – lameda katusega punasest tellisest hoone kesklinna lähedal, suure pargi ja lääne poole viiva maantee ääres –, seisis tugevalt omal kohal nii nagu ennegi.
Kui maailm ümber pööras, oli ema kooli koridoris. Teised õpilased olid läinud välja vahetundi veetma. Ema õpetaja oli eelmise õppetunni lõpus ema õnnitlenud ja küsinud, mis plaanid tal sünnipäevaks olid. Õpetaja oli heleda pea ja sirge ninaga noor naine, kes emale väga meeldis. Koridoris kingapaelu sõlmides ei osanud ema otsustada, kas ta peaks kiirustama vahetundi sõpradele järele või veel hetke viivitama. Ta lootis, et õpetaja küsib talt veel midagi. Ja ta oleks tahtnud õpetaja oma sünnipäevapeole kutsuda. Niisiis oli ta otsustanud viivitada.
Juhtus nii, et see venitamine päästis ema elu. Selle peale mõtlen ma sageli, kui mul tuleb tahtmine veidi venitada: et unistamine võib elu päästa.
Ema seisis kooli koridoris ja kummardus kingapaelu sõlmima, nii et ta taguots oli lae poole püsti. Järgmisel hetkel kostis lahtistest akendest kohutav mürtsatus, palju igasuguseid prantsatusi, kolksatusi ja hirmsat kiljumist ja karjumist. Ema tundis, kuidas ta kukub ja paiskub millegi vastu. Ta kõhus keeras ja ta potsatas istuli. Ta tundis käsivarres teravat valu.
Midagi värvilist hõljus alla ta kõrvale.
Kõigepealt märkas ema laelampi, mis paistis eredalt ta käe kõrvalt. „Lamp kukkus mulle pähe,“ mõtles ta esmalt.
Tead, kui oled just lakke kukkunud, ei suuda sa seda algul kohe kuidagi uskuda. Siis mõtled olukorra seletuseks mingeid sobivamaid põhjendusi välja, selliseid, mida suudad mõista.
Muidugi ei olnud lamp kuhugi kukkunud, vaid minu ema. Ema istus oma kooli kolmanda korruse koridori laes sama kindlalt, nagu oli hetk tagasi istunud matemaatikatunnis oma koolipingis.
See oli kindlasti kohutavalt kummaline! Mõtle ise, et veedad täiesti normaalset toredat sünnipäeva ja siis muutub kõik ühe ropsuga, kõik on valesti ja lihtsalt hirmus, ja sa pead üksipäini selle kõigega toime tulema ja püüdma aru saada, mis on üleüldse juhtunud.
Mõnikord oli mul Kardumis emast kahju ja ma kallistasin teda kõvasti. Isa ei rääkinud eriti Kukerpallist, nii et teda ei olnud mul meeles haletseda. Minu arust oli kohutavalt kurb, et ema oli Kukerpalli üle elanud. Selle peale ütles ema mõni-
kord: „Lenna, tead, kohutav võib ka olla ilus ja ilus võib olla kohutav. Nii et ära minu pärast muretse.“ Siis jätkas ta veel: „Tead, on täielik ime, et sinu ema ja isa sattusid elama maa peal just Kukerpalli juhtumise ajal ja jäid sealjuures veel ellu. Selle eest võib õnne tänada. Nii eriline asi võib juhtuda inimesega ainult üks kord elus.“
Emal oli õigus, aga ainult osaliselt. Ma nimelt tean, et imesid võib ühe inimese elus juhtuda rohkem kui kord. Nii et ei või teada, mida kõike elus võib ette tulla, on see siis kohutavalt hirmus või täiuslikult ilus või midagi paha, milles on ka kübeke head, või midagi, mis tundub imetore, aga päriselt on hoopis kole. Maailm on selles mõttes üsna keeruline koht.
Pärast Kukerpalli vaatas ema üles. Ta nägi klassiruumide uksi, mis nüüd paistsid olevat kõrgel lae ääres. Ta enda klassi ukseavast nägi ema veidi paljast põrandat. Koridori otsast nägi ta kivitreppi, mis tõusis ülespoole. Mõlemal pool klassiruumi ust rippusid tagurpidi joonistused.
Läikiv telliskivi kujuga laelamp paistis ema kõrval. Tal oli väga raske mõista, mis oli juhtunud. Ta suu ja juuksed olid tolmu täis ja käsivarres haav. Emal on veelgi valge arm randme peal. Too arm on jäänud sellest haavast, mille ta siis kukkudes sai. Siiamaani ei tea ta, mille külge ta käe lennates ära lõi.
Enda ümber, igal pool mööda lage nägi ema nagist kukkunud värvilisi riidehunnikuid, ranitsaid ja kingi,
valgeid elektrijuhtmeid ja restiga ventilatsiooniauku. Ema punase kinga kõrval oli väike valge suitsuandur, mida tema harjumatu suund ei paistnud üldse häirivat. Eemal lebas kummuli pöördunud sinine sohva. Ema tundis ära sama diivani, mis alles hetke eest oli seisnud koridori otsas põrandal ja olnud õpilaste puhkediivan.

Randmest tuli verd. Ema keeras käe ümber kõrval vedeleva helesinise salli, kasutades abiks vasakut kätt. Siis surus ta randme vastu rinda. Ta tundis salli ära. See oli rippunud unustatult talvest saadik nagis. „Vahest tohin ma seda laenata,“ oli ta mõelnud. Ema uskus siis veel, et annab salli kunagi selle õigele omanikule tagasi. Vanas maailmas oli kombeks nõnda teha. Kõigil asjadel oli omanik.
Natuke hinge tõmmanud, kuulis ema kedagi klassiruumis nuuksuvat. Ema püüdis hüüda, aga ta kurgust ei tulnud häält. Ta otsustas püsti tõusta. See oli tema arvates täiesti hullumeelne, see täiesti kindlalt laes seismine.
Kõik ta kehas tundus samasugune kui varemgi. Ainult terve maailm ta ümber oli muutunud. Lagi tõmbas teda nüüd enda poole ja, astunud sammu, suutis ta oma jalgu liigutada, täpselt nagu varemgi. Ta ise polnud kuidagi muutunud.
Ainult ümberolev maailm oli valepidi pööranud.
Võid ise proovida: seisa näiteks voodis pea peal ja vaata, kuidas maailm välja näeb. Niimoodi võid ette kujutada, mis tunne oleks laes kõndida. Aga kui vaatad aknast välja? Kas märkad, et maa on nüüd hoopis üleval ja kõik puud ja majad ripuvad allapoole? Sellises maailmas elasin mina kogu oma lapsepõlve – see oli Kardum, rippuv linn.
Ema kõndis suitsuandurist ja lampidest mööda klassiruumi uksele. Aga uks oli liiga kõrgel, nii et ema ei näinud klassi sisse. Ta püüdis uuesti karjuda, aga ikka veel ei tulnud tal häält välja.
Helesinise salli peale ta randmel ilmus väike punane täpp.

Peadpööritavalt põnev laste fantaasiasari algab!
Lenna Anderssen oli elanud oma elu esimesed kaheksa aastat Kardumi-nimelises linnas, maailmas, mis oli pöördunud tagurpidi. Seal, kus enne oli olnud taevas, oli nüüd maa, ja seal, kus oleks pidanud olema kindel maa jalge all, oli nüüd hoopis lõpmatu langus tühjusse.
Sündmus, mida kutsuti Kukerpalliks, oli kõik sassi ajanud. Sellest hoolimata olid inimesed õppinud oma pahupidi maailmas toime tulema. Ka Lenna pere elu Kardumis oli tegelikult just sobivalt põnev ja tore ... kuni puhas vesi hakkas otsa saama.
Milline saatus Lennat ja ta pere – ema, isa, väikest õde ja kodukana – ees ootab? Kas nad julgevad minna otsima tulevikku teisest maailmast, mis võib olla kusagil allpool, taevas nende all?