nüüdisromaan
N R Anne
Griffin Kui kõik on öeldud Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
EESTI RAAMAT
Originaal: Anne Griffin When All is Said Sceptre Toimetanud Mari Tuuling Kaane kujundanud Ande Kaalep Tagakaane foto: Ger Holland
Raamatu tõlkimist ja väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Copyright © Anne Griffin, 2019 First published by Sceptre imprint of Hodder & Stoughton, UK Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2020 ISBN 978-9916-12-001-9 (köites) ISBN 978-9916-12-002-6 (epub) www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti Raamat Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Jamesile ja Adamile
OSTAN: Edward VIII ajastu kuldsovrin, 1936. Valmis maksma k천rgeimat v천imalikku hinda. Esitage oma tingimused. Hinnasoovid on oodatud j채rgmisele aadressile: Thomas Dollard, 3 Fennel Way, London. Ajakirja International Coin Enthusiast Magazine 1977. aasta mai- ja juuninumber, v채ljaanne nr 51.
18.25 Laupäev, 7. juuni 2014 Rainsford House’i hotelli baar Rainsford, Meathi krahvkond, Iirimaa
Kui kõik on öeldud
Esimene peatükk
Kas asi on minus või on baaripukid madalamaks jäänud? Ehk ma olen kokku kuivanud. Kaheksakümmend neli aastat võivad inimesele niimoodi mõjuda küll, aastad ja karvased kõrvad. Poeg, mis see kellaaeg praegu Ühendriikides võiks olla? Üks, kaks? Küllap sina passid praegu selle va sülearvuti taga kliimaseadmega kontoris ja muudkui klõbistad. Muidugist, pole võimatu, et sa istud kodus terrassil logiseva käetoega lamamistoolis ja loed oma viimast artiklit ajalehest, mille juures sa töötad, mistan’d oligi …? Jestas, no ei tule praegu meelde. Aga ma näen, kuidas sa keskendud, laubal murekurrud, sellal kui Adam ja Caitríona su tähelepanu võitmiseks lärmi löövad. Siin on vaikne. Mitte ainsamatki patustajat. Üksipäini mina räägin siin iseendaga ja kopsin esimese lonksu ootuses baariletti sõrmedega oimetuks. Kui see kopsimine vaid aitaks seda kätte saada. Olen ma sulle rääkinud, Kevin, et mu isa oli kõva sõrmedega kopsija? Toksis lauda, mu õlga, mis aga nimetissõrme alla jäi, et oma seisukohta selgeks teha ja teenitud tähelepanu nõuda. Mu enda pahklikul sõrmel ei paista sellist annet olevat. Mind ei pane keegi tähele. Mitte et siin oleks kedagi, kelle tähelepanu püüda, välja arvatud üks neiuke vastuvõtulaua taga. Tema teab, et ma siin ootan, ja minu eiramine tuleb tal hästi välja. Siin kandis poleks janusse kõngemine mingi ime. 9
Anne Griffin 10
Eks nad ole muidugi kõik maakonna spordiauhindade ürituse asjadega ametis. Rainsfordi-suguse jaoks on tubli saavutus, et nad sellise pralle kahe hotelliga Duncasheli käest endale napsasid. Seda tegi Emily, juhataja, või tuleks öelda omanik, naine, kelle jaoks on ükskõik kelle ära moosimine ja talle selle koha imede pähe määrimine käkitegu. Mitte et ma ise oleks neid aastate jooksul hulganisti kogenud. Aga sellegipoolest istun ma siin. Eks mul ole omad põhjused, poeg, eks mul ole omad põhjused. Sa peaksid nägema seda päratuma suurt peeglit mu ees. Tohutu kaadervärk. Jookseb pudelirivi kohal terve baarileti pikkuses. Selle ülespanekuks pidi küll vähemalt kümme meest käed külge lööma. Sellest on näha diivanid ja toolid mu selja taga, mis ei jõua ära oodata iga hetk neil maanduvaid peentes hilpudes taguotsi. Ja nurgas kükitan mina otsekui mingi paganama tola, kes õigel hetkel pead kaadrist välja tõmmata ei jõudnud. Ja on see alles pea. Ega ma viimasel ajal suurt peeglisse vaata. Kui su ema veel elas, siis ma vahel ikka viitsisin vaeva näha, aga mis mõte sel praegu oleks? Mul on raske ennast vaadata. Ma ei taha seda näha, seda teravust – taipad küll, mida ma silmas pean, eks sa ole seda aastate jooksul piisavalt omal nahal kogenud. Aga sellegipoolest. Puhas valge särk, sirge krae, tumesinine lips, ühtki soustiplekki silma ei hakka. Kampsun, see roheline, mille su ema mulle enne surma jõuludeks kinkis, pintsak ja läikima löödud kingad. Kas tänapäeval inimesed veel üldse kingi läikima löövad või olen mina ainus, kes seda kunsti harrastab? Sadie oleks ikka täitsa uhke. Igati õnnestunud meessoost eksemplar. Kaheksakümmend neli aastat vana, juuksed ikka veel peas ja lõual habemetüügas. Aga kare on see küll, kare mis kare. Ei teagi, miks ma igal hommikul habemeajamisega vaeva näen, kui lõunaks katab mu lõuga traathari.
Kui kõik on öeldud
Ma tean, et mind olnuks noorestki peast raske nägusaks nimetada, kuid tänaseks paistab läinud olevat seegi vähene. Mu nahk näeb välja nagu kortsurägastik. Aga tead mis? Hääl on mul veel alles. „Maurice,“ ütles mu vanaema ikka, „sina võiksid oma häälega jäämägesid sulatada.“ Selle kõla on tänase päevani otsekui tšellol – sügav ja sume. Sunnib inimesi kuulama jääma. Piisaks ühest hõikest sellele vastuvõtulauas tähtsate asjadega tegelemist teesklevale tipsile ja juba oleks ta siin ja täidaks mu klaasi. Aga ma parem ei tekita rohkem sekeldusi kui hädapärast tarvis. Hiljem tuleb üks töö ära teha ja ees ootab pikk õhtu. Ma tunnen siin jälle seda lõhna. Soovin, et oleksid siin ja mõistaksid, millest ma räägin: Mr Sheen. Mäletad? Igal laupäeval lõhnas selle järele terve maja. Sinu ema tolmuvõtmis päev. Selle haigemajalõhn lõi mulle ninna niipea, kui tagauksest sisse astusin. Aevastasin terve õhtu, otsekui oleks viimnepäev kätte jõudnud. Aga reeded, vaat reeded olid põranda poonimise päevad. Vaha, koduste krõbekartulite ja suitsulõhe hõng, mis mu südant soojendas ja suu naerule vedas. Toimekus ja toitev eine – see läheb alati peale. Praegusel ajal pole enam kuulda, et keegi põrandat pooniks. Ei tea, millest see tuleb. Viimaks siseneb keegi ja astub baarileti taha, et mu janu piinad lõpetada. „No kas sa näed,“ ütlen Emilyle, ilu ja asjalikkuse kehastusele. „Tulid mind päästma sellest häbist, et peaksin endale ise jooki valama? Ma siin juba kaalusin preili Abivalmi poole pöördumist.“ „Siis jõudsin ma pärale täpselt õigel ajal, härra Hannigan,“ ütleb naine naeruselt, paneb letile virna pabereid ja heidab pilgu kõige peal olevale telefonile. „Pole vaja, et te oma kuulsa
11
Anne Griffin 12
sarmiga meie töötajatel päid segi ajama lähete.“ Naine tõstab mulle otsa vaadates pea ja ta silmi ilmub enne, kui need taas ekraanile kinnituvad, hetkeks sära. „Nii armas. Mees tuleb väikest napsi võtma, ja vaat mis teda selle asemel ootab.“ „Svetlana tuleb kohe. Meil oli kiire koosolek, arutasime tänast õhtut.“ „No kas sa näe, nagu päris Michael O’Leary kohe.“ „Ma näen, et te olete täna üsna atsakas meeleolus,“ ütleb tema mu ette seisma jäädes ja kogu tähelepanu minule keskendades. „Ma ei teadnud, et te täna tulete. Millele me sellise rõõmu eest tänu võlgu oleme?“ „Ma ei helista alati ette.“ „Nii see on, aga ehk peaks. Siis ma teaksin töötajaid hoiatada.“ Seal see ongi – see naeratus, armsalt ümar, hõrk nagu vahukooretörts soojal õunakoogil. Ja uudishimust säravad silmad. „Bushmills?“ küsib ta kätt klaasi poole sirutades. „Alustaks õige pudelist tumedast õllest. Paluks mitte külmkapist.“ „Alustaks?“ Ma ei tee ta häälest kostvast murelikkusest välja. „Kas võtad hiljem koos minuga klaasikese?“ küsin selle asemel. Ta katkestab oma tegevuse ja läkitab mulle pika pilgu. „Kas kõik on hästi?“ „Üks naps, Emily, muud ei midagi.“ „Te ikka teate, et ma sain meile maakonna spordiauhinnad?“ küsib naine, käsi puusas. „Rääkimata salapärasest VIP-külalisest, kes otsustas toa kinni panna. Kõik peab olema ideaalne. Ma olen liiga palju tööd rüganud, et lasta sel kõigel …“
Kui kõik on öeldud
„Emily, Emily. Täna õhtul ei tule mingeid üllatusi. Ma lihtsalt tahaksin istuda ja sinuga koos ühe napsi võtta. Ei mingeid pihtimusi sedapuhku, ma luban.“ Libistan käe lubatu kinnitamiseks üle leti. Möödunut arvestades ei saa tüdrukule ta umbusku ette heita. Vaatan, kuidas see ta naeratuse kustutab. Ma pole vist kogu seda Dollardite asja sulle ega emale tervenisti seletanudki? Küllap on tänane õhtu osaliselt sellest tingitud. „Ma ei usu, et täna mingi vaiksem hetk tekiks,“ ütleb tema nüüd juba seistes ja mind endiselt kahtlustavalt silmitsedes. „Aga ma püüan teie juurde jõuda.“ Naine kummardub veidi ja napsab oma osava käega alumiselt head ja paremat täis riiulilt pudeli väärt kraami – pudelite korralikku rivi, nende uhkelt väljapoole pööratud peeneid silte saab üksnes imetleda. Puha Emily kätetöö. Tal on kõik alati triksis-traksis. Uksest astub sisse keegi noor lapseke, kes temaga leti taga ühineb. „Suurepärane,“ ütleb Emily tüdrukule. „Koht on sinu päralt. Näed, anna see härra Hanniganile, enne kui ta kokku kukub. Ja teie,“ jätkab naine, ise mind ühe oma kena pika küünega sihtides, „pidage end korralikult üleval. Svetlana on uus.“ Selle hoiatuse saatel korjab ta oma asjad kokku ja kaob. Svetlana võtab pudeli kätte, leiab mu juhatust andva sõrme kaasabil baarileti alt pudeliavaja ja asetab pudeli koos klaasiga minu ette, et seejärel kõige kaugemasse nurka sibada. Valan tasapisi õlut, kuni vahumüts klaasiservani jõuab, ja jään selle alla vajumist ootama. Vaatan ringi ja mõtlen sellele päevale, sellele aastale, tegelikult kahele ilma su emata möödunud aastale, ja tunnen väsimust. Ja kui aus olla, siis hirmu. Vaatan vahu hõljumist klaasis ja mu käsi libiseb taas üle lõuga katva
13
Anne Griffin 14
tüüka. Seejärel köhin ja rögastan oma mured enda seest välja, nüüd enam tagasiteed pole, poeg. Tagasiteed ei ole. Silmitsen minust vasakul asuvast kõrgest, põrandani ulatuvast aknast mööduvaid autosid. Tunnen mõne neist ära: Audi A8, see on Brennan Duncashelist, talle kuulub tsemendi vabrik; puuduva ilukilbiga Škoda Octavia on Mick Morani jagu. Lavini autoromu on talle kuuluva ajakirjapoe ette pargitud. Igivana punane Ford Fiesta. Seda kohta tühjana eest leides valmistab oma auto sinna parkimine mulle iga kord suurimat rõõmu. „Sa ei tohi sinna parkida, Hannigan,“ röögib tema oma asjatoimetustelt tagasi jõudes end juhipoolsest aknast välja upitades. „Kas ma peaksin sinu meelest oma kaupa kuskilt linna teisest otsast kohale tassima hakkama?“ Ta turris lopsakate juustega pea kõigub kisamise ajal üles-alla ja minu oma kõrvale pargitud auto takistab liiklust. „Sa märki ei näe või? Parkimine keelatud, olgu öö või päev.“ Mina mõistagi seisan tema poe seina najale toetudes ja ajalehte lugedes. „Ära nüüd päris pükstest välja karga, Lavin,“ ütlen mõnuga ajalehte krabistades, „see oli hädaolukord.“ „Kas hommikulehe ostmist nimetatakse nüüd hädaolu korraks?“ „Eks ma võin seda mujalt ka ostma hakata.“ „Hakkad sa küll, Hannigan. Hakkad sa küll.“ „Ma olen kuulnud, et Duncasheli ajakirjapoes on nüüd kohvimasin ka.“ „Eks sa korista siis oma kuradima Jeep eest ära ja sõida sinna.“ „Ma pole kunagi eriline kohvisõber olnud,“ ütlen mina ust enne autosse ronimist ja tagumise käigu sisse lülitamist lahti klõpsutades.
Kui kõik on öeldud
Kõik on kinni lihtsates asjades, poeg, lihtsates asjades. Paistab, et poeringid hakkavad tänaseks läbi saama. Käed viipavad, autod annavad signaali. Autode juhipoolsed aknad on alla keritud, küünarnukid aknast välja pistetud ja juhid vahetavad omavahel viimaseid lauseid, et siis, gaas põhjas, koju kihutada ja õhtu teleka ees veeta. Mõned neist võivad mõistagi hiljem üles lööduna tagasi tulla. Pakitsedes soovist oma uute hilpude ja soenguga kekutada. Tõstan klaasi ja valan õlut juurde, kuni see on täis ja valmis viimaseks ootepausiks. Mu tumedate parkunud lõhedega sõrmed kopsivad protsessi kiirendamiseks vastu klaasi külgi. Heidan viimase pilgu peeglisse, kergitan sealt vastu vaatavale iseendale klaasi ja rüüpan esimese taevaliku lonksu. Tumeda õlle koorese sügavuse vastu ei saa miski. See kosutab keha ja paitab kõhtu voolates häälepaelu. Mu häälel on veel üks hea omadus: see jätab minust noorema mulje. Oo jaa, seda telefonis kuuldes ei saa keegi aru, et mu näos on sadu kortse või suus oma elu elavad proteesid. See teeskleb, et ma olen tõeline kompu, väljapaistev ja nägus. Mees, keda tasub kuulata. See tegelikult ei olegi vale. Ma ei tea, kust see hääl pärit on – mind on perekonnas ainsana sellise anniga õnnistatud. Nii ma neid meelitasingi, neid mujalt tulnud kinnisvara agente; mitte et nad erilist veenmist vajanuks, sest eks asunud meie talu ju kõikide suureks kadeduseks õigel pool Meathi ja Dublini vahelist piiri. Aga need šiki lipsu ja läikima löödud kingadega poisid ei saanud sellest kohast isu täis, kui ma neile rääkisin, kui suur ja lai see maatükk on, nad muudkui nõkutasid päid nagu koerad autode tagumistel akendel. Ära muretse, nad said vett ja vilet. Iga mees, kes minu raha tahab, peab iga viimse kui veeringu auga välja teenima. Nad käisid mu maa pikuti ja laiuti läbi, kuni silm enam kingade värvi ei seletanud. Nad kõik olid kohe
15
Anne Griffin 16
varmalt valmis kätt lööma. Õite naksid, nagu oleks öelnud mu isa. Valisin viimaks välja Anthony Farrelli, tema pidi mu väikese impeeriumi kõrgeima pakkumise tegijale müüma. See sai olla üksnes tema – mitte seepärast, et ta loba oleks mulle muljet avaldanud, selles osas ei erinenud ta ülejäänutest. Otsus polnud ajendatud ka tema huule kavalast kõverusest. Ta oli lihtsalt su onu Tony nimekaim. Mees on juba seitsekümmend aastat surnud, aga minu jaoks ikka veel iidol. Noor Anthony tõestas, et olin teinud õige valiku: ta ei jätnud enne, kui maja ja kogu muu kupatus kenakese kopika eest müüdud sai. Ma lahkusin sealt eile õhtul, majast siis. Ma tegelesin terve möödunud aasta toahaaval asjade pakkimisega. Igal kastil on nimi peal, niisiis tead, mis on mis: Maurice, Sadie, Kevin, Noreen, Molly – tema kast sai kõige pisem. Aga kogu see tassimine ja tõstmine oleks mul peaaegu tossu välja võtnud. Ilma Anthony saadetud poisteta poleks ma sellega iialgi toime tulnud. Nende nimed ei tule mulle praegu meelde, Derek või Des … aga tegelikult, mis vahet seal on? Enamasti ma lihtsalt teesklesin nende abistamist, pigem olin nagu käidujuht. Nad olid igati asjalikud, seda ei tule tänapäeva noorte puhul just sageli ette. Hädavajaliku jätsin pakkimata kuni tänase hommikuni, mil Anthony viimase kasti oma autoga minema viis. Kevin, imelik tunne oli sel kõigel minna lasta. See, kui väike oli viimane kast juhi kõrvalistmel, tegi korraga haiget. Kuigi selles polnud midagi väärtuslikku, kõigest teekann, raadio, mõned hilbud, habemeajamisasjad, tead küll. Kõik muu lendas renditud prügi konteinerisse. Ajalehe Meath Chronicle pakid jõudsid sinna viimastena. Meath Chronicle tähendab kohalikke uudiseid ja GAA tulemusi, mis sest, et pühapäeviti said kõik mängud vaadatud. Mulle pakkusid kõige enam huvi kohalikud ja krahvkonna mängud. Minu kõrval diivanil kerkivas ja lõpupoole
Kui kõik on öeldud
vildakaks kaoseks muutunud virnas oli ilmselt kuue kuu jagu lehti. Sadie eluajal poleks see mul muidugi läbi läinud. Aga saad aru, nende õigel paigutamisel püsis mu teetass täpselt sobival kõrgusel. Äkilised liigutused olid muidugi välistatud, aga neid polnud ka eriti karta, mul ei käi viimasel ajal enda diivanilt püsti ajamine kuigi kärmelt. Anthony paneb kastid mingisse oma kontori lähedal asuvasse kohta hoiule. Meie elu on nüüd Dublinis – nii raske uskuda. Mõned olulised ülejäägid on mul ühes võetud. Mu pintsaku sisemises rinnataskus on rahakott, pastakas ja mu kasvavat hajameelsust arvestades mõned lehed paberit üksikute märkmete jaoks. Välimistes taskutes on hotellitoa võti, raske ja jäik; mu isa pruunides ja mustades toonides piip, mida ma iialgi suitsetanud pole, kuid mis on mu pöidla pidevast hõõrumisest läikivaks ja siledaks kulunud; paar pilti; kamalutäis tšekke; prillid; sinu ema juuksenõelakotike; telefon ja lisaks mõned kummipaelad, kirjaklambrid ja haaknõelad – iial ei või teada, millal neid võib vaja minna. Ja siis muidugi sinult kingiks saadud viskipudel, kenasti silma alt ära pandud ja mu jalge ees seisvasse Dunnes Storesi kotti mässitud. Küllap mõtled, mis on saanud koerast, Käigukangist. Koristaja Bess võttis ta endale. Adam ja Caitríona võivad seda muidugi pisut pahaks panna. Ma tean, et neile meeldis kodus käies temaga mängida. Nemad oma rihmaga ja tema, kes sellest midagi ei teadnud. Aga ta jäi sellele vaatamata väärikaks ja lasi neil end nädala jagu või nii ringi talutada. Lahke hingega, sellist teist juba naljalt ei leia. Mäletad, mida su ema ütles, kui ma koera tõin? Aga ilmselt olid sa selleks ajaks juba ammugi läinud. Tema aina ketras: „Sa ei saa seda vaest väiksekest Käigukangiks kutsuma hakata,“ ja veel pärast seda, kui peni oli terve tee koju autos käigukangi järanud.
17
Anne Griffin 18
Ja mina ütlesin: „Mis temal selle vastu olla saaks?“ See oli esimene ja ainus kord, kui ta oma jala majja tõstis. Ma jätsin viimastel kuudel tagumise ukse lahti ja püüdsin teda sisse meelitada. Tema asus tõrksalt üle läve tagumisse koridori, torkas pea üle köögiukse, kuid üksnes selleks, et mulle endast märku anda. Jäi lõõtsutades jalutuskäiku või midagi muud ootama. Kuidas ma teda ka Carrolli singiviilu või koguni praerasvaga ei meelitanuks, kaugemale tulema ta ei nõustunud. Mulle oleks meeldinud, kui ta oleks teleka vaatamise ajal mu kõrval istunud või kas või õhtusöögi ajal laua all pikutanud. Aga tema tahet murda ei õnnestunud. Eks ma ole muidugi aastate jooksul tema vastu kaigast tõstnud, niisiis ei tahtnud ta riskida. Lõpuks heitis ta lihtsalt porisele jalamatile pikali ja magas seal, lastes mu elutegevuse summutatud helidel end unele suigutada. Päeval, mil Bess koerale järele tuli, oli tal kaasas terve pere: abikaasa ja kolm last. Kõik seisid ja naeratasid vastamisi, minagi andsin endast parima, et samaga vastata; me noogutasime ja teesklesime, et saame üksteisest aru. Nad on Filipiinidelt, vähemalt minu meelest, igatahes kuskilt välismaalt. Lapsed karglesid mõnda aega õues Käigukangi seltsis ringi. Tema mängis kaasa, hüples ja sörkis nende kõrval. „Mida tema sööma?“ küsis Bess. „Kõike, mis üle jääb.“ „Üle jääb?“ „Õhtusöögist.“ „Teie toidab tema õhtusööki?“ „Tead küll, sellega, mis üle jääb. Isegi tükk saia törtsu piimaga sobib.“ Naine vaatas mind, kulm kortsus, otsekui oleksin ma just peeru lasknud. Tundsin tahtejõudu endast välja immitsevat.
Kui kõik on öeldud
„Ükskõik mida, noh. Anna talle ükskõik mida.“ Mul oli kõigest villand saanud. Silitasin Käigukangi kõrva ja vaatasin viimast korda, kuidas ta pea viltu keeras ja ta silmad kinni vajusid. „Tubli oled. Mine nüüd,“ ütlesin teda naise suunas nügides, aga koer ei liikunud paigast. Patsutasin ta siidist pead, siis hoidsin kätt koera lõua all, kui ta lõõtsutades ja innukalt, keel suunurgast välja rippumas, minu poole üles vaatas. Sel hetkel vilksatasid kõik mu eest mööda: sina, Adam, Caitríona, Sadie. Tillukesed killukesed ajast, mille olite tema seltsis veetnud. Ja ma nägin ka iseennast – koer kannul, neil viimastel aastatel üle oma põldude kõndimas. Ja ma oleksin peaaegu ära öelnud. Oleksin Bessile öelnud, et pööraku auto ümber ja lasku meil olla. Mu silmad anusid Käigukangi, et too asja veel raskemaks ei teeks, aga iga kord, kui ma eemale nihkusin, järgnes koer mulle. Kas ma tõepoolest ootasin, et see ustav hing mu samamoodi lihtsalt hülgaks nagu mina tema? Reetmine oli otsekui klomp mu kurgus, mis ei lasknud end alla neelata ega välja tatistada. Viimaks ei osanud ma teha muud kui majja kõndida ja ukse enda järel kinni panna. Toetusin seljaga vastu ust, teades, et teisel pool on Käigukang, kes vaatab üles, jälgib ukselinki ja ootab, et see liikuma hakkaks. Sundisin end kööki minema, panin vastu kiusatusele aknast välja vaadata, kuulates lärmi, mida nad koera oma luukpäraga autosse saada üritades tekitasid. Selle asemel liikusin edasi ja pobisesin omaette, üritades tõrjuda järjekordse punkti panekuga kaasnevat raskust, veel ühte kaotust oma viledaks kulunud elus. Ma ei küsinudki, kus nad elavad. Linnas, nii palju ma tean. Küllap müüridega ümbritsetud tagahooviga majas või mis veel hullem, korteris. Ma ei oska öelda, kas Bess annab endale aru, mida sellise töökoera võtmine tähendab. Mul oli valida, kas tema või varjupaik, ehk olnuks viimane variant paremgi. Ma
19
Anne Griffin 20
tean, et võinuksin ta anda ükskõik kellele siinsetest poistest. Nad oleksid nii tubli koera üle üksnes rõõmustanud, aga siis oleks nad ju taibanud, et midagi on toimumas. Kui Bess viimaks minema sõitis, võtsin elutoas istet ja sulgesin silmad, kuulates, kuidas mootorimüra tasapisi hääbub, ja kujutades endale ette, millises segaduses Käigukang on. Vedasin käega üle näo ja mu suu vajus kipitust silmis tõrjudes pärani lahti. Muidugi on praegu esimene kord, mil sa sellest kuuled – maja, maa, kogu kupatuse müügist. Ma lihtsalt, ühesõnaga ma ei saanud riskida võimalusega, et sa üritad mind takistada. Poeg, ma ei saanud sel sündida lasta. Svetlana silmitseb baari. Vaatab ükshaaval kõiki pudeleid, kontrollib külmikuid, ta sõrm riivab igast margist möödudes silte. Pea liigub noogutades ja huuled vormivad hääletult ja meelde jättes nimetusi. Aeg-ajalt peatub ta pilk ruumi poole pöördudes minul. Ta naeratab mulle napilt ja mina kergitan õige pisut tema suunas klaasi. Ta väljub baarileti tagant, lapp käes, ja käib kõik lauad tolmu pühkides üle. Kas tema siis ei tunne Mr Sheeni lõhna? Näen peeglisse vaadates, kuidas ta käed juba läikivat läikima lüües ringikujulisi liigutusi teevad. Ta nihutab baaripukke sentimeetri võrra ühes, siis teises suunas. See on ikka tõsine töömesilane. Pärast seda, kui Anthony täna hommikul lahkus, suundusin mina Robert Timoney büroosse. Ma olen alati öelnud, et tema on advokaat, keda võib usaldada. Mitte mõni selline, kes baaris istub ja kuulujutte levitab. Läbi ja lõhki oma isa poeg. Robert seenior teadis, et igaüks teab ise, mida teeb. Kuigi ega ma talle midagi rääkinud. Anthony otsis Dublinist advokaadi, et ma ei peaks selles asjas Robertit kasutama; ma ei tahtnud, et majamüük temas mingeid kahtlusi tekitaks ja ta sulle traati tõmbaks. Praegu palusin ma tal üksnes hotellitoa asja ära korraldada.
Kui kõik on öeldud
„On ta siin?“ küsisin veidi varem kohale jõudes Roberti sekretärilt. Too on üks Heaneydest. Sa tunned teda, sõbrustasid ta venna Donaliga. „Peaks kohe tulema. Te võite seal istet võtta.“ Vaatasin nelja otse akna alla ritta sätitud musta polstriga tooli, millel istudes avanes vaade peatänavale. „Ja lasen tervel maailmal oma tegemisi passida? Ma ootan tema kabinetis.“ Ronisin juba trepist üles. „See on eratsoon, härra Hannigan!“ kuulutas tüdruk mulle järgnedes, sammud minu omade taktis kajamas. Trepp on kitsas, eesliikujast mööda ei pääse. Hoidsin ühtlast ja rahulikku tempot. „Uks on lukus,“ teatas ta üles jõudes endaga väga rahulolevalt. „Sest pole lugu.“ Sirutasin käe, kobasin uksepiida kohalt, leidsin võtme ja näitasin seda talle. „Probleem lahendatud,“ ütlesin. Tüdruku nördinud nägu kadus mu silmist, kui ma talle laia naeratust läkitades ukse enda järel kinni tõmbasin. „Muide, see on sissemurdmine. Ma helistan politseisse!“ karjus ta läbi ukse. „Väga hea,“ vastasin Roberti tooli istudes. „Mul on Higginsiga kah väheke klaarimist, tapamegi kaks kärbest ühe hoobiga.“ Kui ta midagi enamat ei öelnud, kallutasin pea kuklasse ja jäin tukkuma, kuulates, kuidas ta sammud müdinal trepist alla lähevad. „Mul on rõõm näha, et sa end koduselt tunned, Maurice,“ ütles Robert veidi vähem kui viis minutit hiljem uksest sisse astudes ja mulle kätt ulatades. „Linda maha rahustamiseks kulub mul muidugi terve päev.“ Olen päris kindel, et Linda-preili räägib praegu kodus õhtusöögilaua taga seda juttu oma isale. Ja tema rõõmustab, kuuldes, kuidas tüdruk mulle säru tegi.
21
Anne Griffin 22
„Rõõm sind näha, Robert.“ Tõusin ja asutasin ümber laua oluliselt ebamugavama tooli suunas minema. „Ei, istu-istu,“ ütles tema odavamal toolil istet võttes. „Sõnapidaja mees, mis? Täpselt õigel päeval. Võti on siin.“ Ta asetas portfelli lauale, avas selle ja ulatas mulle mõnusalt vanamoodsa raske võtme, mille ma taskusse pistsin. „Kas nad teavad, et tuba tahan mina?“ „Ütlesin, et see on VIP-ile, „ta lepib üksnes pruutpaari sviidiga“,“ naeris mees. „Emily püüdis igat moodi mu käest infot välja meelitada.“ „Tore, see on tore. Kuule, Robert,“ ütlesin pisut ebalevamalt kui muidu. „Ma, ee, kolin Kilboy kanti vanadekodusse. Müüsin kulude katteks nii maja kui maa maha. Kevin aitas mind. Leidis Ühendriikidest ostja.“ Küllap annad mulle andeks, poeg, et ma sinu oma pettusesse segasin. „Mida?“ hüüatas tema ja ta hääl saavutas kõrguse, mida kuulevad üksnes koerad. „Ja millal see veel juhtus?“ „Kevin rääkis sellest viimane kord siin käies. Ma ei pidanud sellest jutust siis midagi, ausalt öeldes arvasin, et küllap ta unustab kõik ära, aga siis, täitsa ootamatult, helistas ta mulle umbes kuus kuud tagasi ja ütles, et leidis ostja. Mingi jänki otsib kodutunnet. Ja siin ma nüüd siis olen, pangaarve paksult raha täis ja asjad pakitud. Ma olen üllatunud, et ta sulle ei helistanud. Ta lubas seda teha, ainult ta on viimsel ajal oma ajalehevärgiga kole hõivatud olnud, mingi Obamacare’i või asjaga. Aga küllap ta teeb seda.“ „Nojah,“ vastas Robert ja vaatas mind pisut solvunud pilguga, kuna me polnud tema teeneid kasutanud. „Küllap pole see minu asi, kui kõik on seaduslik ja ametlik ja keegi sul nahka üle kõrvade ei tõmba.“