Proloog
Reede BEN Ta sõrmed kerkivad klaviatuuri kohale. Kõik tuleb kirja panna. Sellest tuleb lugu, millega ta endale nime teeb. Ben süütab järjekordse sigareti, see on Gitanes. Eks nende siin suitsetamine ole paras klišee, kuid tegelikult meeldib talle nende maitse. Ja hea küll, eks ole, talle meeldib seegi, mis mulje ta neid suitsetades jätab. Ta istub korteri kõrge akna all, millest avaneb vaade sisehoovi. Akna taga on kõik pimedusse mattunud, vaid üksik latern heidab nõrka rohekat valgust. Maja on ilus, kuid miski selle sisemuses on läbinisti mäda. Nüüd, mil ta on asja läbi hammustanud, tunneb ta kõikjal selle lehka. Ta peaks siit varsti jalga laskma. Ta pole siin enam teretulnud. Jess poleks saanud tulekuks halvemat aega valida. Tüdruk andis oma otsusest teada peaaegu ilma igasuguse etteteatamiseta. Ta oli ka telefonis väga napisõnaline, kuid ilmselgelt on midagi lahti: midagi on tema järjekordse töökohaga mingis nõmedas baaris viltu. Beni poolõel on eriline anne saabuda just siis, kui teda kõige vähem oodatakse. Ta paistab igasuguste hädadele mõjuvat nagu tuletorni kutsuv valguskiir, need leiavad ta kõikjalt üles. Ta pole kunagi osanud lihtsalt kaasa mängida. Pole iial mõistnud, kui palju kergemaks teeme elu, kui lihtsalt anname inimestele seda, mida nad soovivad; ütleme seda, mida nad kuulda tahavad. Tuleb tunnistada, Bengi ütles Jessile, et too võib külla tulla ja tema juures ööbida, millal iganes soovib, aga ta ei mõelnud seda tõsiselt. Nagu Jessil kombeks, võttis ta venda sõnast. Millal ta poolõde üldse viimati nägi? Nagu tavaliselt, tekitab sellele mõtlemine temas süütunnet. Ehk oleks ta pidanud Jessile rohkem toeks olema, tal silma peal hoidma? Jess on õrnuke. Tegelikult – mitte niivõrd õrnuke, kuivõrd inimestele esimese hooga märkamatuks jääval moel haavatav. Nagu vööloom: kõva koorikuga kaetud kesta all on varjul pehme sisemus. 9