Issuu

sisukord 7 Autorilt 11 Kodumaast lahutamine 20 Viktor Pätsi kiri vend Leole 25 Perlustratsioon 29 Viktor Pätsi teine kiri vend Leole 33 Ettekanne Moskvasse 41 Konstantin Pätsi omakäelised tunnistused 68 Viktor Pätsi kolmas kiri vend Leole 74 President Pätsi teine avaldus 86 Ühed jälgivad, teised on jälgitavad 93 Agent Bermose aruanne 101 Baškiiria eestlased 110 Pehme variant 124 Salakiri 136 Kommunism – tühi sõna 160 Konstantin Pätsi vangla-aastad 176 Uus süüdistus 210 Teine äratõukamine 214 Viktor Pätsi vangla-aastad 235 Vangla Helgi Pätsi elus 256 ... ja Olga Tünderist 259 Vastused iseenda küsimustele 268 Epiloog 276 Lisad 286 Register 289 Järelsõna. Küllo Arjakas

au tor i lt

Ma ei ole Konstantin Pätsi kirglik austaja, kuid ka mitte põlgaja. Suhtun temasse kui suurde ajaloolisse isikusse ja püüan selles raamatus jutustada nii presidendi kui ka tema poja Viktori ja noorema pojapoja Hennu traagilisest saatusest, samuti minia Helgi, vanema pojapoja Matti ja lapsehoidja Olga Tünderi eludraamast. Jutustada eelarvamusvabalt, mitte ülalt tulnud näpunäidete järgi, vaid nii-öelda külma peaga. Toon eriliste kommentaarideta ära president Pätsi ja tema poja Viktori säärasedki mõtted, mida nad asumisel või vanglas lootusetusest, solvumistundest, meeleheite ägedusest sageli väljendasid. Veel mõni aeg tagasi ei oleks ma söandanud neid trükis avaldada, kuid kõik see on juba kaheksakümne aasta tagune ajalugu. Las lugeja hindab kangelaste mõtteid. 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses, kui materjali kogusin, õnnestus mul tutvuda „Aktsionäri” (president Konstantin Päts) ja „Ülalpeetava” (Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner) kohta käivate dokumentidega. Need olid osa „Ministrite”, Balti riikidest pärast sovetiseerimist välja saadetud „vana režiimi” riigi- ja poliitikategelaste ühisest uurimisasjast. Nendesse toimikutesse olid kogutud NKVD-KGB-MGB juhtnöörid Eesti, Baškiiria ja Pensa oblasti julgeolekuorganitele, kuidas operatiivtöödelda „Aktsionäri” ja „Ülalpeetavat”, kohalike julgeolekustruktuuride ettekanded keskaparaadile, välisjälituse aruanded ja teised operatiivdokumendid, samuti ülekuulamisprotokollide koopiad. Need lubasid mul lõpule viia meie ajaloo jaoks tähtsa dokumentidel põhineva töö. Algul tekkisid raskused: ma ei suutnud kuidagi leida materjali esitamise vormi, soovitud kuju leidsin alles hiljuti. See on järjepidev, lausa päev päeva kaupa esitatud lugu Eesti presidendi ja tema pereliikmete elust asumisel ning Nõukogude vanglates ja kinnipidamis kohtades. Kuidas kirjutamine õnnestus, jääb lugeja otsustada. Vladimir Pool Tallinn, 2020

Kodumaast lahutamine

9. augustil 1940 kell 10.45 peatub Ufa* raudteejaamas täpselt sõiduplaani järgi kiirrong nr 16. Vagunist väljub neli täiskasvanut ja kaks last. Nad vaatavad üllatunult ringi, kõneldes kohalikele tundmatus keeles. Kõik kuus suunduvad NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD, Народный комиссариат внутренних дел СССР) riikliku julgeoleku peavalitsuse (GUGB, Главное управление государственной безопасности) 3. osakonna 15. jaoskonna ülema julgeoleku vanemleitnandi Jakovlevi saatel vaksaliesisele platsile. Seal ootavad saabunuid Baškiiria NKVD mustad „emkad” (Gorki autotehase sõiduauto GAZ M-1). Jakovlev rahustab elatanud härrasmeest: „Ärge muretsege, Konstantin Jakovlevitš! Pagasi toovad ära meie töötajad.” Sellest ajast peale hakatakse saabunud reisijaid – „välismaalasi” – nimetama objektideks, neile antakse koodnimed ja nad viibivad Baškiiri ANSV julgeolekuorganite lakkamatu operatiivjälgimise ja ööpäevase salajase valve all. * Ufa on tollase Baškiiri Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ehk Baškiiria pealinn, vabariigi täieliku nimetuse asemel kasutati ka lühendeid BašANSV ja BANSV. 11. oktoobrist 1990 kannab BANSV nime Baškortostani Vabariik. Siin ja edaspidi autori märkused, kui ei ole märgitud teisiti.

k o n s t a n t i n pä t s . va n g n r 1 2

Niimoodi kirjeldatakse „külaliste” saabumise stseeni välis jälituse 9. augusti 1940. aasta ööpäevases aruandes: „Vaksali esisel platsil istusid objektid sõiduautodesse M-1 numbrimärkidega БА 00-17 ja БА 00-18, mis suundusid Stalini tänava maja nr 37 juurde. Jälgitavate tunnusmärgid: „Vanamees” (Eesti president Konstantin Päts*) – keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, 60–70aastane (Päts oli tollal 66-aastane – autori märkus), nägu ovaalne, päevitunud. Juuksed hallid, silmad sinised, nina lühike, sirge. Kannab sarvraamiga prille, vuntse, habet raseerib. Riietus: hall koverkotülikond, metallivärvi kaabu, pruunid poolsaapad. Vasakus käes jalutuskepp. Kõndides lonkab kergelt. „Poksija” (Konstantin Pätsi poeg Viktor) – üle keskmise kasvu, tugeva kehaehitusega, neljakümne aasta ringis, nägu päevitunud, priske, raseeritud, nina lühike, silmad pruunid, juuksed tumepruunid, eest lokitud. Riietus: must viltkübar, must ülikond, pruunid poolsaapad. Kõnnib pikkade, harvade sammudega. „Nõel” (Viktori naine, president Pätsi minia Helgi) – üle keskmise kasvu, sale, kolmekümne aasta ringis, nägu piklik, nina pikk, sirge, silmad sinised, juuksed tumepruunid. Riietus: must kleit, rihmikud. „Jagaa” (presidendi perekonna koduabiline/lapsehoidja Olga Tünder) – keskmist kasvu, täidlase kehaehitusega, 32–34aastane, nägu pikergune, silmad pruunid, nina õhuke ja sirge, juuksed pruunid. Riietus: must kleit, mille peal valge põll, valged rihmikud. Kaks poissi: üks seitsmeaastane (presidendi pojapoeg Matti), noorem umbes nelja-aastane (presidendi pojapoeg Henn).” * Sulgudes toodud kaldkirjas selgitusi aruande originaalis ei ole. Välisjälituse osakonna, nn naružka töötajad ei teadnud jälgitavate tegelikke isikuandmeid. Pätsi pere majutati ajutiselt Stalini tänava majja nr 37, kuni nende jaoks remonditi ja seati sisse mugavam elamispind, väike majake Lenini tänava maja nr 46 hoovi peal.

kodumaast lahutamine

Jälitusaruandest: 9. augustil 1940: „Objektid aadressilt ei lahkunud.” 10. augustil 1940: „Kell 13 väljusid Nõel ja Jagaa majast ning läksid mööda Gogoli tänavat Marxi tänavani. Kell 13.40 naasid. Kell 14 väljus Poksija koos Nõela ja lastega korterist, läksid Stalini tänavat pidi Krupskaja tänavani. Tagasi tulid VerhneTorgovaja platsi kaudu, jõudsid Marxi tänavale, kus sisenesid kaubamajja ja ostsid kaks joonistuspintslit ... Vanamees aadressilt ei lahkunud.” Baškiiria siseasjade rahvakomissari asetäitja, julgeoleku vanemleitnant Kudrjakov viibis 9. augustil 1940 vaksalis, kui perroonile lähenes rong nr 16. Ei, ta ei astunud vaguni juurde, ei tervitanud Pätsi. Ta lihtsalt ei jaksanud oodata, et kas või eemalt heita pilk inimestele, kelle eest ta nüüd isiklikult vastutas. Naasnud oma kabinetti, võttis Kudrjakov seifist Moskva range korralduse ja hakkas juba teab mitmendat korda seda lugema: „BašANSV siseasjade rahvakomissarile julgeolekukapten Sokolovile

Ufa linn

Eesti presidendi Pätsi tšekistlikku järelevalve tagamiseks Ufas soovitame Teil võtta järgmisi meetmeid: – eraldada sobiv kõigi mugavustega korter, – põgenemise ärahoidmiseks tagada objektide öö päevaringne salajane valve Baškiiria NKVD 3. eriosakonna jõudude poolt. Valvkond maskeerida vastavalt majavalitsuse esindajateks, maja töötajateks, majaelanikeks jne, – korraldada Pätsi ja tema pereliikmete tähelepanelik jälgimine: selgitada välja kõik sidemed ja neid sügavuti kontrollida,

k o n s t a n t i n pä t s . va n g n r 1 2

– kohustada Konstantin Pätsi ja tema poega Viktorit iga nädal ilmuma NKVD 1. eriosakonna ülema juurde end registreerima. Nende meetmete vahetu rakendamise teen ülesandeks Teie asetäitjale, riikliku julgeoleku vanemleitnant Kudrjakovile. Tulemustest süstemaatiliselt ette kanda NSV Liidu NKVD-sse sm Vlodzimirskile. NSV Liidu siseasjade rahvakomissar riikliku julgeoleku 1. järgu komissar L. Beria.” Ufasse toimetas Pätsi koos pere ja teenijaga NSV Liidu NKVD töötajate brigaad eelmainitud vanemleitnant Jakovlevi juhtimisel. Vastutusrikka operatsiooni tulemustest kannab Jakovlev ette oma osakonna ülemale julgeoleku vanemmajor Kornijenkole. Toon tema raporti tervikuna ära: „Teel oli Päts endasse sulgunud, tundis huvi NSV Liidu tööliste ja teenistujate olme ja materiaalse olukorra vastu, jälgis tähelepanelikult möödasõitvaid kaubaronge, avatud veeremil veetavate kaupade laadi. Ta rõhutas korduvalt kavatsust kohe pärast sõja lõppu asuda elama Šveitsi, oma vaateid Eesti kaugema tuleviku kohta väljendas puhtalt natsionalistlikus vaimus, märkides rahvusliku kodanluse erilist rolli Eesti riigi majandusarengu edusammude ja rahva heaolu kasvu juures. Looritatult andis Päts mulle mõista, et nõukogude tegelikkust on Eestis raske juurutada. Nähes vaguniaknast meie kolhoosipõlde, ütles: „Kombainid ja traktorid on nõukogude talumehed laisaks teinud.” Päts, K. J. ja tema perekonna tšekistlikuks järelevalveks rakendati BašANSV siseasjade rahvakomissariaadis järgmisi esialgseid operatiivmeetmeid: – Kontrolliti kõiki elanikke majas, kuhu Päts majutati, ja kõiki tema maja lähikonnas elavaid inimesi.

kodumaast lahutamine

– Operatiivjälgimiseks ja Pätsi kodustel tegemistel silma peal hoidmiseks on ette valmistatud kolm agenti, seejuures on üks neist juba majahoidjana tööle vormistatud. – Et jälgida Pätsi meeleolu ja terviseseisundit (tal on suhkruhaigus ja podagra), on talle määratud usaldusväärne arst, kes hakkab teda külastama ja meile tema kohta ettekandeid tegema iga päev. – Juhul kui Päts soovib endale autojuhti ja Olga Tünderile abiks veel üht koduabilist, paigutatakse nendele töökohtadele kogenud agendid. – Välisjälituse teostamiseks ja Pätsi salajaseks valvamiseks on organiseeritud varjatud jälituspost. – Tehniliste operatsioonide läbiviimise puhuks on valmistatud varuvõtmed. – Kõigi Pätsi, tema perekonnaliikmete ja koduabilise Tünderi saadetud pakkide, kirjade, telegrammide, samuti nende isikute aadressil saabunute peal viiakse läbi perlustratsioon*. – Otstarbeka operatiivmeetme korras on kasutuskõlbmatuks muudetud Pätsi isiklik raadiovastuvõtja, nüüd on tal võimalik informatsiooni saada ainult üldisest raadiovõrgust. Ettepanek: arvesse võttes, et Ufas leidub palju kriminaalseid ja huligaanseid elemente, pidasin hädavajalikuks organiseerida BašANSV NKVD 3. eriosakonna liinis Pätsi alaline jälgimine tema kaitsmise eesmärgil. Kuna selles osakonnas puuduvad vastavad ametikohad, on uue ülesande täitmiseks ilmtingimata vaja Baškiiria rahvakomissariaadi koosseisu arvata neli välisjälituse ametikohta. Jakovlev” *

Perlustratsioon – läbivaatus, eriti kirjade lugemine adressaadi teadmata.

k o n s t a n t i n pä t s . va n g n r 1 2

Mis kuupäeval Jakovlev raporti kirjutas, ei ole täpselt teada: dokumendil ei ole daatumit, kuid tema ülemuse lauale jõuab see 17. augustil 1940 – kaheksandal päeval pärast Pätsi ja tema pere Ufasse elama asustamist. Kornijenko, lugenud raporti läbi, kirjutab dokumendile resolutsiooni: „Sm Vlodzimirskile”. Ja ei mingeid kirjalikke korraldusi. Lev Vlodzimirski teab hästi, mida tal tuleb teha, ta on osakonna ülema asetäitja, riikliku julgeoleku major. Baltimaadest välja saadetud poliitika- ja riigitegelaste, kõrge auastmega sõjaväelaste „teenindamise” küsimuses on tema peamine spetsialist: tema juurde jooksevad kokku ettekanded Ufast (president Pätsi pere kohta), Pensast (kus on asumisel endine Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner abikaasaga), Norilskist (sinna saadeti kindral Herbert Brede, kindral Hugo Kauler jt), Saratovist (kus hoitakse vangis paljusid Eesti sõjaväe vanemohvitsere), teistest linnadest ja arvukatest vangilaagritest. Vlodzimirski käsi käib seni hästi, temaga ollakse rahul, paljudest vaheastmetest mööda minnes pöördub ta vahetult NSV Liidu siseasjade rahvakomissari esimese asetäitja, riikliku julgeoleku vanemmajor Vsevolod Merkulovi ja tolle asetäitja Bogdan Kobulovi poole. Vlodzimirskil seisavad ees edutamine teenistuses ja ülendus auastmes, ta ei tea veel, et kõik see viib kuulsusetu lõpuni*. Beria korralduste täitmiseks koostati Baškiiri ANSV NKVD-s 24. augustil 1940 detailne luure-operatiivsete meetmete plaan Pätsi perekonna tšekistlikuks järelevalveks. Seejuures lülitati plaani Jakovlevi raportis sõnastatud punktid ja rida lisameetmeid, arvestades tegelikku olukorda kohapeal. Plaanile lisati BANSV NKVD eriosakonna kaks * 23. detsembril 1953 mõistab NSV Liidu Ülemkohtu Erikohus, olles uurinud kohtuasja, milles süüdistati Beriat seaduste massilises rikkumises, talle koos kuue lähema kaasosalisega (Merkulov, Vladimir Dekanozov, Kobulov, Sergei Goglidze, Pavel Mešik ja Vlodzimirski) kõrgeima karistusmäära – mahalaskmise.

kodumaast lahutamine

teatist – president Pätsi ja tema minia Helgi Pätsi (neiuna Lattik) lähemate sugulaste kohta. Teatis 1 Eesti Vabariigi endise presidendi Päts, Konstantin Jakovlevitši sugulaste kohta 1. Poeg – Päts, Leo Konstantinovitš, sündinud 1903. aastal, elab Tallinna linnas Varblase tänavas majas nr 3. 2. Poeg – Päts, Viktor Konstantinovitš, sündinud 1906. aastal, elab Ufa linnas Lenini tänavas majas nr 46, korter 12. 3. Õde – Päts (Luik), Marianna Jakovlevna. 4. Vend – Päts, Nikolai Jakovlevitš. 5. Vend – Päts, Vladimir (Voldemar – tõlkija märkus) Jakovlevitš. 6. Vend – Päts, Pjotr (Peeter – tõlkija märkus) Jakovlevitš. 7. Lapsehoidja – Tünder, Olga Martõnovna, elab koos Pätsi perekonnaga Ufa linnas Lenini tänavas majas nr 46. 8. Lapselapsed – Päts, Matti Viktorovitš ja Päts, Henn Viktorovitš, elavad koos vanaisa ja vanematega Ufa linnas Lenini tänavas majas nr 46, korter nr 12. Teatis 2 Päts, Helgi Ivanovna sugulaste kohta: Isa – Lattik, Ivan (Jaan – tõlkija märkus), endine Eesti saadik Leedus. Ema Lattik, Alisa (Alice – tõlkija märkus), elab Muttiku külas Tartu lähedal. Vend – Lattik, Heino Ivanovitš, advokaat, elab Tallinnas. Vend – Lattik, Aldo Ivanovitš, kindlustusosakonna inspektor, elab Tallinnas. Korterit määratud ajaks ette valmistada ei jõutud. Nagu alati, jääb õige pisut puudu, ainult mõni päev. Kudrjakov

k o n s t a n t i n pä t s . va n g n r 1 2

On 30. juuli 1940. Punavõimu kehtestamisest Eestis on möödas pisut üle kuu. Juba mitu nädalat on nõukogulased Eesti riigitegelasi ja kõrgemaid sõjaväelasi vargsi ja teadmata suunas minema toimetanud. Sel päeval jõuab kätte Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi kord. Ta saadetakse koos perega Ufasse asumisele. Aasta hiljem pere lahutatakse ja neile saab osaks traagiline saatus. Lapsi ootab ees lastekodu, täiskasvanuid väljamõeldud süüdistused, vangistus, sunnitöö või vaimuhaigla. Raamatus on kronoloogilise jutustusena avaldatud KGB arhiividest pärinevad haruldased dokumendid – erakirjad, ülekuulamisprotokollid ja fotod –, mis heidavad valgust president Pätsi viimastele eluaastatele ja tema pere käekäigule. Raamatu koostaja ja autor Vladimir Pool on kunagine Eesti NSV KGB esimehe asetäitja ning majandusvastuluure juht. 1988. aastast juhtis ta Eesti NSV KGB rehabiliteerimiskomisjoni, kes tegeles NSV Liidu julgeolekuorganite ohvrite rehabiliteerimisega. See võimaldas talle juurdepääsu olulistele dokumentidele. 2019. aastal ilmus tema autobiograafia „Minu elu ja teenistus KGBs”.