Mis hetkel saab juhuslikust kohtumisest tähenduslik? Olen kindel, et märkasin seda naist Koidu pargis esimest korda täiesti sattumisi, möödumise pealt. Teine möödumine, siis kui ta mängi vaid jõnglasi vaatas, leidis aset paar nädalat hiljem ning kui mu pilk oli teda tabanud – ja tema oli tabanud minu pilgu –, sain aru, et olin siin teda juba kohanud. Ta kandis tumepunast mantlit ning kui ta oli mu pilku märganud, hakkas ta midagi oma käekotist otsima. Tal oli kuidagi nukker nägu, nagu teaks ta juba ette, et mitte millestki ei tule mitte midagi. Jäin mõtlema, et äkki näen teda järgmisel jalutuskäigul varsti uuesti. Kui ma ennast sellelt mõttelt tabasin, sain esimest korda täie selgusega aru, et olen üksi. See oli ühtaegu vabastav ja jube. Pea käis korraks ringi. Umbes nii, et ma oleksin võinud tumepunase mantliga naist ilma süümepiinadeta kõnetada. Ja samas et kui ma koju jõuan, olen ikka ainus, kes ruume täidab, olgugi et olin tühjaks jäänud riiulitele raevukalt oma riideid toppinud, otsekui oleks õhk seinte taga vesi ja mu tuba uppuv laev. Järgmisel hommikul helistasin ülikooli, otsustasin, et jätkan igavesti poolelioleva doktoritööga. Ja lootsin, et äkki on neil midagi veel pakkuda, mõni loengusarigi. Arvi ütles, et võib mulle laenata või anda nii palju, kui mul vaja. Ma keeldusin, kuidagi järsult, järsemalt kui tahtnuksin. Võibolla tuli see märtsivalgusest. Hakkasin valima Tehnika tänava
· 19 ·