1. peatükk
Hullumeelsed aastad
Hiina, 1967. Punane Liit oli kaks päeva rünnanud 28. Aprilli Brigaadi pea korterit. Nende punased lipud laperdasid rahutult hoone ümber nagu lõkkepuude järele igatsevad leegid. Punase Liidu komandör oli rahutu, ehkki mitte kaitsjate pärast, kellega ta vastamisi oli. 28. Aprilli Brigaadi enam kui kakssada punavalvurit olid täielikud kollanokad võrreldes 1966. aasta hakul suure proletaarse kultuurirevolutsiooni alguses loodud Punase Liidu punavalvuritest veteranidega. Neid olid karastanud kõikjale üle kogu maa viinud revolutsiooniliste ringsõitude tormilised läbielamised ning esimees Mao võimsate kihutuskõnede nägemine Tiananmeni väljakul. Küll aga kartis ta kümmekonda või umbes nii raudahju majas sees, mis olid lõhkeaineid täis ning üksteisega elektriliste detonaatorite kaudu ühendatud. Ta ei näinud neid, kuid tundis nende olemasolu, nagu raud tunneb lähedal asuva magneti tõmmet. Kui mõni kaitsjaist peaks lülitit klõpsama, saaksid ühes suures tulekeras ühtviisi hukka nii revolutsionäärid kui ka kontrrevolutsionäärid. Ning 28. Aprilli Brigaadi noored punavalvurid olid selliseks sõgeduseks täiesti võimelised. Võrreldes punavalvurite esimese põlvkonna paljunäinud meeste ja naistega olid uued mässajad kui hundikari hõõguvatel sütel, hullud mis hullud.