Öeldakse, et depressioon on hangunud viha. Minu ettekujutuses on see aga kivistunud troll. Pimeduse ja lõpetamatuse olend – raevukas, ohtlik –, kelle päevavalgus on liikumatuks ja elutuks tinistanud. Minu meelest on maania see, kui sa unustad end ära, nagu võib unustada poti köögis tulele. Psühhoos tekib siis, kui maania on tühjaks jooksnud ja sel ei jää muud üle kui kohtuda reaalsusega (ja reaalsust kardab maania nagu tuld). Psühhoos on niisiis üks võimalus. Psühhoos on nagu üks muinasjutu kolmest uksest, mida mingil juhul avada ei tohi. Seda ei tohi avada! Kõik teavad seda. Ometi tehakse uks lõpuks ikka lahti. Kui sul on valida eimiski või miski vahel, siis proovid enne miskit. Muinasjutud. Trollid, kolm ust, mets. Kus loomad oskavad rääkida ja inimesed muutuvad loomaks. Kus on nõiad, popsid, kuningad, maaalused võlvid ja saalid, kännud, printsessid, kellel keegi ei suuda suud kinni panna, võõrasemad ja kerjuseided, mägikarjamaad ja sinavad mäetipud. Juba väiksena oli mul tunne, et muinasjutud varjavad midagi. Ja nende saladused on tähendusrikkad. Hiljem lugesin Jungi ja tema teooriaid arhetüüpidest ja kollektiivsest alateadvusest, aga ega ma seda ei olnud muinasjuttudes tajunud, vaid midagi muud. Jungist võtsin selle, et mina olen maag ja Arne on orb (kuigi ta sai isaga kuni tolle surmani hästi läbi ja sai emaga ikka veel hästi 9
läbi), ja ka sümbolite universaalsuse ja väe mõistmise, muud ei midagi. Maag on see, kes muudab. Maag on revolutsionäär. Orb aga kannatab puudust. Orb on manipulaator. Psühhoos ei ole põrgu. Põrgu on psühhoosist väljumine. See on maapealne põrgu. Mitte miski, mida oled mõelnud, näinud või tundnud, ei ole olnud tõsi. Ja sa oled mõelnud, näinud ja arvanud seda kõigest hingest. Vähe sellest. Korraga seisavad nad seal ja vahivad sind, su mees ja lapsed. Paluvalt või vihaselt, ma ei tea, kumb on hullem. Siis on aeg lasta pisaratel voolata. Põhjatu kurbus. Mille üle? Enda ja oma küündimatuse üle. Mitte keegi ei taha endale hullu ema. Mitte keegi ei taha ka hull ema olla. „Kas sa oled nüüd normaalne?” küsis Heming ükskord, kui nad mulle külla tulid. Mida muud mul üle jäi kui noogutada, nutta ja suruda tema puiklev keha enda vastu?
Jõudsime suvilasse hilisõhtul pärast terve päeva pikkust autosõitu. Heming, Asle ja Ingvild tagaistmel, üksluisusest nagu uimased kärbsed. Arne, kes oli viimastel tundidel elevil olnud, et on lapse põlvepaigus tagasi, keeras süüte välja ja vaatas naeratades laste poole. „Kaheksa tundi ja kaks minutit,” ütles ta. „Kolmteist minutit kiiremini kui eelmisel aastal!” „Väga tubli,” ütles Ingvild vastu naeratades. Kaksikud ei teinud teist nägugi. „Viige ise oma asjad majja,” ütles Arne. „Ja tehke seda kohe, et saaks tehtud. Ingvild, sina võtad kassi, eks?” „Turvalukk on kinni,” ütles Heming. „Jaa-jaa, kohe teen lahti,” ütles Arne. Tabasin Ingvildi pilgu. Ta naeratas mulle täpselt samuti nagu enne Arnele. Tõstis kassiga puuri sülest, pani enda kõrvale istmele ja tegi turvavöö lahti, samal ajal kui poisid teiselt poolt uksest välja pudenesid. Ta oli liiga hea laps. „Tead, sa võid ulakust ka teha,” ütlesin ma. „Ma tean,” ütles ta ja naeratas jälle. Aga tema pilku ilmus korraks tibake tumedust. Seda tal jätkus. Kas ta ise teab seda? Võtsin kindasahtlist sigaretid ja välgumihkli ja läitsin auto kõrval seistes suitsu. Teised kadusid seljakotte ja kohvreid tassides majanurga taha. Meri lõhnas. Ja abajas kohises. Ühtlaselt ja talitsetult, nagu magaks seal all keegi. Sshhh – shh. Sshhh-shh.
11
Valkjashall taevas. Mustjashall muru. Puud ja põõsad mustad. Siis süttis õuetuli ja värvis rohu ebaloomulikult roheliseks. „Vist on hea suitsu teha,” ütles Arne, kes tuli veel asju võtma. „Jah,” ütlesin. „Tahad ka?” „Heh-heh,” ütles ta, viskas turjale hiiglasliku seljakoti ja võttis kätte poekotid, milles oli silla juurest supermarketist ostetud söögi kraam, ja kadus uuesti nurga taha. Rotveileritega naabrid olid kohal, nende maja mu selja taga oli valge. Eks nüüd olid kõik kohal, sest oli alanud üleriigiline puhkus. Viskasin koni kruusale ja viisin kohvri majja. Tee peal tuli mulle vastu Arne, nõksutas paar korda peaga, nagu kuulaks muusikat, mis talle hirmsasti meeldib. „Kas sa tantsid mulle?” küsisin. Ta küünitas lähemale ja suudles mind. „Nii hea on siin olla,” ütles ta. „Sa ei arva?” „On küll.” „Ma teen veini lahti.” „Kas meil siis on?” „Jaa-jaa. Eelmisest aastast on palju pudeleid järel. Kui Egil neid tühjaks pole joonud. Aga vaevalt. Need, mida meie joome, pole talle küllalt head!” Majas kõndisid Heming ja Asle toast tuppa, olime nii pikalt eemal olnud, et see tundus päris põnev. Ingvildi ei paistnud, eks ta oli kassiga oma toas. Vedisin kohvri teise korruse magamistuppa ja läksin seejärel aeda, perve peale, kust nõlv järsult abajasse laskus. Läitsin suitsu, püüdsin maastikuga tooni leida, olla sellega koos hetkes. Olla kohal. Suveõhtu. Hallikas vidu, milles tibake sinist. Ja selles suvilatulede kuma. „Kas istume õue?” küsis Arne lahtiselt ukselt minu taga valjusti. „Ma võin aiamööbli välja tõsta, siis on see tehtud.” Vastust ootamata sammus ta üle õue, tegi külalistemaja lukust 12
lahti, tuli kohe seejärel välja, kummaski käes tool, ja pani need õunapuu alla murule. „Kas ma aitan sul lauda tuua?” „Oh ei. Aga äkki tooksid veini ja kaks klaasi?” Seisin, veinipudel põlvede vahel, ja püüdsin tõrksat korki välja tõmmata, kui Asle kööki tuli. „Meil on kõht tühi,” ütles ta. „Kas varsti saab süüa?” „Mida sa tahaksid?” „Takot.” „Kõlab hästi,” ütlesin. „Seda on kerge teha ja saab ruttu valmis.” „Kas isa ei võiks teha?” „Võib ikka,” ütlesin ja keskendusin uuesti korgile, mis lõpuks lahti pääses ja pudelisuust välja plumpsas. „Muide, miks sa tahad, et isa seda teeks?” hüüdsin ma Aslele järele, kui ta oli teel elutuppa. Ta keeras minu poole ja kehitas õlgu. „Hakkliha tuleb siis mahlasem.” „Ahah,” ütlesin, võtsin klaasid ühte, pudeli teise kätte ja läksin välja. Arnet seal ei olnud. Istusin ja süütasin sigareti, nägin, et mul on ainult kolm tükki veel järel. Tuleb vara magama heita, siis vean välja. Minu taga läks kuuriuks kinni ja Arne tuli üle muru, latern käe otsas kõlkumas. „Luba välgumihklit,” ütles ta. Halli vidusse valgus kollast valgust, mis täitis selle nagu kausi ümber lambi, kui ta selle lauale pani. Ta valas meie klaasid täis ja tõstis enda oma minu poole. „Terviseks, Tove.” „Mille?” „Meie. Suve. Siinoleku.” „Terviseks.” „No kuule,” ütles Arne. „Suudaksid endast äkki pisut entusiasmi välja pigistada?” 13
„Ma olen väsinud. See oli pikk sõit.” „Mina ju juhtisin.” „See’p see on.” Ta ohkas ja me vaikisime. Kostis ainult mere sosinat. „Mulle meeldib see valgus,” ütlesin natukese ja pärast. „Muidugi meeldib. Sa oled ju maalija.” „Mulle on alati meeldinud laternavalgus, kui pole veel päris pime. Olgu keskpäeval või videvikus.” „Ma ju räägin, sa oled maalija.” „Mulle meeldis see veel enne, kui ma maalima hakkasin. Mäletan, et ma mõtlesin juba lapsena nii.” „See on romantism. Või uusromantism. Neile meeldis maalida suveööd ja videvikku. Müstika, tead küll. Oda Krohgi kõige kuulsam maal on laternast suveöös. Ja Richard Bergil „Suveõhtu Põhjamaal”. See näib olevat sama vaimustus.” „Võib-olla.” „Mitte et sa romantik oleksid.” „Ah nii? Mis ma siis olen?” „Sina? Uussümbolist äkki? Postmütoloog?” „See ongi meie suur erinevus. Sina lahterdad. Mina lõhun lahtrid lahti.” „Nii sa räägid.” „Mitte et lahterdamine halb oleks.” Ta muigas mere poole vaadates vaevumärgatavalt. „Vähemalt maksab see meie arved kinni,” ütles ta. „Isa?” hüüdis üks poistest meie taga. See oli Asle. „Jah?” küsis Arne. „Kas sa teeksid nüüd takot?” „Kahe minuti pärast.” „Meil on kõht kohutavalt tühi.” „Isa tuleb varsti,” ütlesin. „Mine-mine tuppa.” Ta tegi, nagu ma ütlesin. Arne valas oma klaasi uuesti täis. 14
„Kuidas oleks, kui prooviks sel aastal kena puhkuse veeta,” ütles ta. „Jah.” „Äkki pingutaksime mõlemad.” „Jah.” Ärkasin keset ööd mingi unenäo peale. Kuigi ma jäin liikumatuks ja keskendusin, ei suutnud ma seda meenutada. Alles oli vaid meeleolu. Tahtmatus, ebameeldivus. Ja midagi emaga seoses. Arne magas selili ja norskas nagu alati, kui oli joonud. Väljas oli peaaegu täitsa valge. Püüdsin uuesti magama jääda, kuigi teadsin, et see ei õnnestu. Ja kas mitte just see teadmine ei teinud uinumist võimatuks? Arvatavasti. Tõusin üles, läksin esikusse, panin kummikud jalga, jaki selga ja mõtlesin aias suitsu teha. Alles siis, kui ma laua taha istusin, tuli meelde, et sigaretid said otsa. Suitsu tegemata polnud võimalik paigal istuda, siis ma muust ei mõtlekski. Nii et tõusin püsti ja läksin üle muru, mööda jalgrada pikast järsust nõlvast alla abajasse. Rohi kahel pool kõrge ja kastemärg, meri peegelsile, taevas sinkjashall. Mis kell võiks olla? Vahet polnud. Ma ei olnud põrmugi unine ja kogu maailm oli minu päralt. Teeraja kõrval koltunud heinas joonistusid selgelt välja kolm musta tigu. Kükitasin nende kõrvale. Nad olid mustad nagu rehvid. Ja nägid oma vagudega, mis olid jalga justkui sisse stantsitud, ka nii välja, nagu pärineksid rehvivabrikust. Väikesed viipuvad tundlad. Aeglane visa tahe. Silitasin nimetissõrme otsaga kõige lähema pead. Ta tõmbus karpi, talle ei meeldinud. Erinevalt riistast, mis hakkab täis pikkusse venima, kui seda niiviisi silitada. 15
Tigudele meeldib niiskus. Tigudele meeldib lima. Pärinesid metsaaluse rõskusest. Tõusin püsti. Nad olid kindlasti ainult paarikuised. Siiski, kui ma neid uurisin, jäi mulje, et nad on iidvanad. Nagu pärineksid aegade algusest. Nii oli kõigega. Kõik, mida nägime, oli umbes niisama vana nagu meie. Aga selle vorm, jah, vorm oli iidvana. Puhh. Jõudsin alla rannakaljule ja vaatasin üle peegelsileda merepinna. Tahtsin, et mõtted läheksid lahti, nagu meri ja taevas läksid lahti, ega oleks niisked ja limased, mustad ja venivad. Kui ma väike olin, armastasin üle kõige igasugu pisiloomakesi ega teinud neil vahet; korjasin tigusid ja hoidsin neid jakitaskus, samuti mutukaid, ussikesi ja ämblikke, tegin neile mulla, rohu ja lehtede sisse pesi kingakarpidesse, mida hoidsin voodi all, sest ema jälestas seda ja lõi hirmsat lamenti, kui pesad üles leidis. Ta sai pööraselt vihaseks, kui oli põrandad just puhtaks pesnud ja mina poriste jalanõudega tuppa marssisin. Ilmselt arvas ta, et teen seda meelega, et teda marru ajada. Ja marru ta läks. Kuradi rajakas, röögatas ta. Võis mulle vastu vahtimist äiata. Ja seejärel metsikult kahetseda, täielikult kokku variseda. Järsku polnud musidel ja paidel, silitustel ja kallistustel otsa ega äärt ja ma tohtisin tema kaisus magada, ta tahtis mulle pakkuda nii suurt hoolitsust, kui vähegi suutis. Ja seda polnud vähe. Ainult kahju, et see jaotus nii ebaühtlaselt. Miks ta mulle meelde tuli? Unenägu. Ta kerkis minus pinnale, kui ma magasin, nagu laip mudalauka põhjast. Mitte et mu palveid oleks kuulda võetud. Ta oli ju veel elus. Aga mitte minu jaoks. Minu jaoks oli ta laip, mis tõusis pinnale. Läksin päris kaljunuki servale ja kükitasin maha. Vesi loksles õige vaevu nagu ilmatus kausis, mida keegi ettevaatlikult tassib, ja 16
adru huljus selles läikivas, mustas ja külmas aeglaselt ja kollakas pruunilt edasi-tagasi. Mets minu taga oli hääletu. Kõik oli liikumatu, välja arvatud vee hillitsetud hällimine. Ilmselt kõige kaunim viiv. Hetk enne päiksetõusu. Kas see oli tõesti nii lihtne, et minule meeldis pori, räpp, mustus, muda, muld, mülkad, sitikad ja satikad ja emale vastupidi, piinlik puhtus ja parem veel, kui steriilsus? Kindlasti mitte. Kui saaks kuskilt üheainsagi suitsu. Läksin ümber neeme ja üle kitsa veerkiviranna, ronisin teisel pool mäkke ja läksin seda mööda edasi, samal ajal kui idataevas lõi algul õhetama ja seejärel, vaid mõni sekund hiljem, värvisid selle kuldseks esimesed päikesekiired, mis olid veidi aega nähtamatud, kuni tulvasid üle maailma serva ja paiskasid valguse laiali. Koidupuna. Nagu seegi: juba neli miljardit aastat igal hommikul niisama uus. Naersin valjusti. Äkki kukub puhkus siiski hästi välja, mõtlesin edasi minnes. Kui ilma peab, siis on siin tore koht, kus olla. Eriti lastel. Rõõmus, aga mitte liiga rõõmus. Kui nõlvak järgmise veerkiviranna poole laskus, turgatas mulle pähe, et Egili suvila ei ole kaugel. Linnulennult ei olnud sinna meie majast rohkem kui kaks kilomeetrit. Ja Egil on suitsumees. Egilil on sigarette! Vaevalt ta rõõmustab, kui teda sel kellaajal üles aetakse. Aga kas on minu ülesanne talle rõõmu pakkuda? Ei ole. Happiness is easy, laulsin ma. Joy be written on the earth! And the sky above. Jesus, star that shines so bright Gather us in love! 17
Hämmastav, kuidas laulud, mis pähe turgatasid, nii sageli mu mõtteid või tundeid kommenteerisid. Tegelikult oli siin ju iroonia. Aga alateadvus vist ei tabanud seda ära. Värskesse merehõngu segunes mingi roisuhais. Kindlasti tormiga kaldale uhatud adru või merihein. Tol talvel, kui ma Arnega tutvusin, oli mul kombeks minna kempsu pärast teda, et nuhutada tema lõhna. Kui ma oleksin öelnud, mida teen, oleks ta olnud šokeeritud. Vahest isegi huvi kaotanud. Ei, ei oleks. Aga oleks ägedalt nina kirtsutanud. Tahtsin teda lihtsalt üleni tunnetada. Nüüd oli taevas laussinine ja päike saatis kiiri maailma. Ühe laiu ääres õõtsus kalapaat, võeti vist võrku välja. Maailm oli täis inimesi, kes teadsid, mida teevad. Oskasid kõike. Oskamatud neile ei meeldinud. Mis mõtet on olla inimene, kui sa midagi ei oska, mõtlesid nad endamisi kalgilt. Aga abitus võib ka sõber olla. Ainult see saab luua, kes ei tea, kuidas asjad peavad olema. Kajakad olid juba taeva all. Kuigi ma ei näinud enda taga metsas muud kui puid, oli tunne, nagu oleks sealgi kõik ellu ärganud. Kui ma uuesti rannakaljule jõudsin, võtsin kummikud jalast ja läksin edasi paljajalu, kummik kummagi käe otsas kõlkumas. Egili suvila asus järgmise abaja taga, mitte rohkem kui viie minuti kaugusel. Mis kell päike juulis tõusebki? Neli? Viis? Praegu tundub küll pigem viis kui neli. Kaugel eespool nägin Egili punast rannamaja. Tundsin, et mul on hea meel teda jälle näha. Võiksin ta magamistuppa hiilida ja tal pead sasida. Ta saaks kreepsu! Kui ma suvila ees terrassil seisin, piirdusin koputamisega laiale klaasist lükanduksele, mis oli pealegi lukus. Midagi ei juhtunud. Panin pihud varjuks ja piilusin sisse. 18
Seal oli päris suur segadus. Igal pool raamatud ja ajalehed. Riideid ka siin ja seal. Koputasin uuesti. Kuskil läks uks lahti ja Egil ilmus nähtavale, juuksed sassis ja käterätik ümber niuete. Ta vaatas mind klaasi tagant üllatunult. Tegi lükandukse lukust lahti ja tõmbas kõrvale. „Tove? Kas juhtus midagi?” „Suitsud said otsa. Kas sul on?” Ta heitis mulle kiire uuriva pilgu ja noogutas siis. See ei kestnud kauem kui sekundi või paar, aga ma sain aru. Tahtis teada, mis seisundis ma olen. „Ikka,” ütles ta. „Üks hetk.” Ta läks laua juurde, tuli tagasi, ühes käes suitsupakk ja välgumihkel, ja hoidis teisega seda totakat käterätikut kinni. „Sa oled hea inimene,” ütlesin ma suitsu süüdates. „Päästja ingel.” „Ma ei teadnudki, et te siin olete. Millal te jõudsite?” „Eile õhtul.” „Ahah, jah.” „Ma ei saanud magada nagu ikka.” „Sain aru jah. Vabandust, ma viskan midagi selga. Muide, kas sa kohvi tahad?” „Kui sul on!” „Kas just on,” pomises ta ja läks magamistoa poole. Võtsin laua alt tooli ja istusin, nõjatusin seljatoele ja tõstsin jalad rinnatisele. Taevas mitte pilveraasu. Merel mitte õrna virvet. Ta tuli tagasi, jalas laiad puuvillased püksid ja seljas valge T-särk, paljajalu nagu madrus, ja pani lauale kaks tassi. „Kohv on kohe valmis,” ütles ta ja läks jälle ära. Ta ei olnud jutukas inimene, pigem ettevaatlik ja uje, nii et mõtlesin, kuidas me hakkama saame. Ilusad tassid. Haprad ja õhukesed, sinivalge lillemuster. Reedri poja pärandvara. 19
Ta tuli välja, ühes käes läikivaks kulunud ja kohati süsimust kohvikann ja teises metallrest. „Kas Arne teab, et sa siia tulid?” küsis ta, kui oli kohvi välja valanud ja teisele poole lauda istunud. „Arne magab.” Ta noogutas ja tõstis tassi huultele. Pakkus mulle pakist suitsu. Kui ma olin veel ühe sigareti võtnud, võttis ka tema. „Kuidas siis läheb?” küsis ta. „Ammu pole näinud.” „Kas tahad viisakat või ausat vastust?” Ta muigas. „Viisakat, ma arvan.” „Siis läheb hästi.” „Tore kuulda!” Ta naeris natuke itsitades. „Aga sinul?” küsisin ja puhusin õhku suitsurõnga. Maag. „Siin on kõik endine.” „Kas igav ei hakka? Ma mõtlen talvel, kui pole ühtki inimest?” „Mul ei ole kunagi igav. Kas sinul on?” „Vahel. Kui ma tööd ei saa teha.” Ta noogutas ja võttis lonksu kohvi. Istus, jalg üle põlve. Püksid olid nii lühikesed, et paljastasid sääremarja peaaegu tervenisti. See oli üsna karvutu, ainult üksikuid udemeid helkis päikeses. Kas see tähendas, et tal on vähe testosterooni? Põskedel polnud vähimatki tüügast, kuigi tal polnud aega habet ajada. „Mis töö sul käsil on?” Kehitasin õlgu, vaatasin merele. Päike kõrvetas juba turja ja kukalt. „Ma olen kogu talve ja kevade joonistanud.” Ta ei jätkanud seda teemat uue küsimusega, nagu olin oodanud. Olin pidanud teda huvitatuks ja uudishimulikuks. 20
Aga ka ettevaatlikuks. Jah, ta oli valvas nagu loom. Aga miks õieti? „Kas sa ei küsigi, mida ma joonistasin?” küsisin ja sipsisin sigaretilt tuhka põrandale. „No mida sa siis joonistasid?” Kas ta oli irooniline? Siis ei viitsinud ma sinna kauemaks jääda. Kustutasin koni tuhatoosi. „Nii, ma pean koju minema, enne kui nad ärkavad. Aitäh sigarettide eest.” „Võta pakk kaasa,” ütles ta ja tõusis püsti. „Kas ma tohin?” „Jah, muidugi, mul on kaks tervet plokki.” Kell oli pisut kuus läbi, kui ma tagasi jõudsin. Maja oli täiesti vaikne. Ka naabermajad olid täiesti vaiksed. Ei ühtki autot, ei ühtki paati, ainult kajakad all lahel ja orav, kes siuhkas aianurgas tükk aega siia-sinna, enne kui puu otsa pages. Kui ma vara üleval olin, ei saanud ma aru, kuidas on võimalik magada kella üheksani, või veel hullem, üheteistkümne-kaheteistkümneni, nagu see Ingvildil korda läks. Minu ees laius häirimatu ajaväli. Võiksin sellega midagi kasulikku teha. Läksin külalistemajja ja vaatasin ringi. Küll lõhnas hästi. Tärpentini ja õlivärvi järele, aimamisi, sest neid polnud ammuaega kasutatud. Mingi räige, rõske hõng, kindlasti kiviseintest. Ja midagi kuiva ja tolmust puidust, põrandast ja laest. Kõik muutus nii avaraks päikese käes, mida tulvas akendest puupõrandale ja lauale, millel olid pintslid, karbid ja paletid, ja piltidele, mis seisid vastasseinas näoga seina poole. Mida võiks teha? Need tööd, mida olin sel talvel ja kevadel teinud ja mille kohta Egil ei olnud küsinud, olid muinasjuttudest lähtuvad joonistused. Olin kasvanud üles Werenskioldi, Gude, Petersseni, Kittelseni ja teiste tolleaegsete vanade gravüüridega. Ma armastasin neid, need 21
toitsid fantaasiat, olid niisama tähtis osa lapsepõlvest nagu see maja, kus ma üles kasvasin. Aga need olid illustratsioonid. Pealispind. Neis puudus muinasjuttude sügavus. Grotesk ja metsikus. Ja ma tahtsin selle kätte saada. Mäetroll, kes tüdrukul pea otsast käänab ja selle koos kehaga keldrisse viskab. Vanaeit, kes seksib trolliga ja püüab teda sundida oma poega tapma, et nad saaksid omaette jääda ja veel rohkem keppida. Tüdruk, kelle kolm hiigelpead vees ära nõiuvad, nii et kui ta räägib, pudeneb tal suust tuhka. Loomad ja inimesed, kes lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Lapsi söövad hundid. Veri ja kehad. Vägistamine ja tapmine. Värdjad, viletsus, söömapeod, salatuba, kuhu on keelatud sisse minna, alati kas kolmas või seitsmes. Need olid pühad arvud. Püha oli järelikult kiusatus, mille eest hoiatati. Ainult mitte see uks! Kas nad tahtsid öelda, et püha on hädaohtlik? Muinasjutud käsitlesid kõike seda, mis kultuuri pealispinna all mulksus. Need muutsid olenditeks ja juhtumusteks selle, millest ei räägitud ega mõeldud, vaid mida ainult tajuti. Kuidas seda joonistada? Ma tahtsin, et joonistused lõhnaksid, lehkaksid, voolaksid, jookseksid verd, viskleksid ja väänleksid. Aga see ei tulnud välja. Ütlesin endale, et süüdi on joonistus. Ühesõnaga vorm. Joon piirab millegi ümber, sulgeb selle ja siis muutub kõik kontrollituks ja ratsionaalseks. Aga see oli kõigest ettekääne. Mida kõike suutis oma gravüüridega edasi anda Goya! Olin Arnele mõnda tööd näidanud, sest arvasin, et võlgnen talle seda. „See on hea,” ütles ta ja pani selle kõrvale. „Ja see on kõik, mida sul on öelda?” „See räägib ju enda eest.” „Miks sa seda kogu aeg „selleks” nimetad?” „See on lihtsalt üks võimalus sinu joonistusi nimetada. Ma ei saa ju kogu aeg öelda „sinu joonistused”!” 22
Pärastpoole ütles ta veel midagi. „Miks on see, millega sa tegeled, nii seksualiseeritud? Kas nii sa maailma näedki?” „Ah nüüd on see siis „see, millega ma tegelen”?” ütlesin ma. „Noh, sinu joonistused. Miks nad kõik on nii seksualiseeritud?” „Ma ei tea. See kukub nii välja.” Minu mees kartis seksuaalsust. Ta ei oleks seda ilmaski tunnistanud ega mõistnud, nii et jätsin asja sinnapaika. Muinasjuttude energia on puhas seksuaalenergia. Sealt need pärit ongi. See vägi lugusid vormibki. Ja igal pool mujal on see ka nii. Keha nälg teise keha järele on meeletu. Aga teeme näo, et see nii ei ole. Muidu kistaks ju kõik lõhki. Nii et jah, minu joonistused olid seksualiseeritud. Aga mitte piisavalt. Mulle meeldis, kui tussi hiireks nimetati. See oli tabav, vahel võis paista, nagu oleks jalgade vahel hiir. Ilmselt oli see ka iidvana väljend, nii oli öeldud tuhandeid aastaid. Ja nii muutis see tussi loomaks. Nii et olin harkis naisejalgade vahele hiire joonistanud ja veel paar tükki sinna lähedale ukerdama. See nägi välja nagu naljapilt. Nagu mõni The New Yorkeri karikatuur. Olin joonistanud jalgade vahele hundi, kel ripub keel väljas. See oli parem, aga mitte palju, sest illustreeris midagi, ei olnud asi iseeneses, ja pildist ei lähtunud muud kui pilt, seos tüdruk/hunt. Olin kõik joonistused koju jätnud. Ja siin polnud niikuinii õige koht, kus nendega edasi töötada. Heitsin diivanile ja tegin lakke vaadates suitsu. See, mis on sügaval, muutub pinnale jõudes tihtipeale nii lamedaks. Tähendus puruks jahvatatud, kui selle sümbolid on üldteada. Kui ma oleksin värve kasutanud, oleks probleem olnud lahendatud. Värvid on sügavus, värvid on põhjatud. Värvid lähevad üksteiseks üle. Veritsevad. 23