1
Heiki Vilep
Kapiukse kollid Illustratsioonid: Ott Vallik Kujundus: Margus Noõ mm Truü kkinud: AS Greif ISBN: 978-9949-9032-8-3 Raamat sai VII Nukitsa konkursil (2004, paberväljaandes) 6. koha Raamatut on keelatud paljundada ja edasi muü uü a Autori oõ igused on kaitstud Eesti Vabariigi seadustega Tartus E-raamatuna 15.02.2018
2
JAN OLI LOHAKAS POISS. OMA ASJU EI HOIDNUD TA SUGUGI HÄSTI. KLOTSID JA AUTOD VEDELESID PÕRANDAL LAIALI, MÄN-GUKARU RIPPUS PAELAPIDI UKSELINGI KÜL-JES JA PILDIRAAMATUTE NURGAD OLID RULLIS. EMA MANITSES JANI KOGU AEG: “KUIDAS SA KÜLL NII LOHAKAS OLED! HEAD LAPSED KORISTAVAD ALATI PEALE MÄNGIMIST OMA ASJAD KOKKU.”
3
MÕNIKORD JAN PÜÜDISKI HEA LAPS OLLA JA ASJAD KOKKU KORJATA, AGA JUBA JÄRGMISEL PÄEVAL UNUSTAS JÄLLE KÕIK LAIALI. ÜHEL ÕHTUL, KUI JAN JUBA VOODIS OLI, VAATAS TA RIIDEKAPI UKSEL PUIDU-MUSTRIT JA HAKKAS IGASUGU ASJU ETTE KUJUTAMA. TALLE NÄIS, ET ÜKS PIKK SINKA-VONKALINE TRIIP ON JÕGI JA TUMEDAMAD LAIGUD SELLE KÕRVAL ON PÕÕSAD. KUI TA VEEL NATUKE AEGA VAATAS, KUJUTAS TA JUBA ETTE KAUGUSES AIMATAVAID MÄGE-SID JA MINGISUGUST IMELIKKU LINNA. SEE OLI ROHKEM NAGU KOOBASTE LINN.
4
JAN MUUDKUI VAATAS JA VAATAS JA LÕPUKS JUHTUS MIDAGI VÄGA VEIDRAT. ÜHES KOOBASTEST OLEKS JUSTKUI KEEGI LIIGUTANUD. JAN PINGUTAS SILMI JA TÕE-POOLEST – KA TEISTES KOOBASTES LIIKU-SID RINGI PIKAD VARJUD. JAN HAKKAS KARTMA JA TÕMBAS TEKI ÜLE PEA. KUI TA TEKI ALT JÄLLE VÄLJA PIILUS, OLI KOO-BASTES VAIKUS. JAN IKKA VAATAS JA VAATAS JA KORRAGA TEKKISID KOOBASTESSE JÄLLEGI PIKAD LIIKUVAD VARJUD. VARJUD OLID SUURTE KOLLIDE MOODI, KES PIDEVALT ÜKSTEISEGA KOKKU PÕRGATES EDASI-TAGASI SEBISID. LÕPUKS HAKKAS JANILE TUNDUMA, NAGU OLEKSID KOLLID VÕTNUD SUUNA TEMA POOLE. NAD KASVASID JA KASVASID NING JAN KOOS VOODIGA TAGANES NEIST KAUGEMALE. TUBA VENIS HÄSTIHÄSTI SUUREKS. NII SUUREKS, ET AKEN, MILLEST TÄNAVALATERN SISSE PAISTIS, KAHANES HOOPIS VÄIKESEKS TÄPIKS KAUGUSES. KOOS TOAGA KASVAS KA JANI HIRM. VOODI, MILLES TA LAMAS, MUUTUS VANKRIKS JA KIIKHOBU, MIS MUIDU OLI NURGAS KÜLILI LEBANUD, OLI NÜÜD RAKENDATUD JANI VOODI ETTE JA PAISTIS PÄRIS HOBUSE SUURUSENA. KOLLID KAPIUKSELT OLID JUBA NII SUUREKS KASVANUD, ET EI MAHTUNUD ENAM KAPIUKSELE ÄRA JA RONISID SEALT MAHA. NAD TRAMPISID KOLEDATE KAPJA-DEGA JA VIBUTASID OMA PIKKI KOLME SÕRMEGA KÄSI JANI SUUNAS. 5
“NÕÕ!” HÜÜDIS JAN KIIKHOBUSELE JA SEE PISTIS TUHATNELJA KAPPAMA. KUSA-GIL KAUGEL SILMAPIIRIL PIDI OLEMA TOA VASTASSEIN JA SINNAPOOLE LÄKS NENDE SÕIT. “MIDA MA NÜÜD KÜLL PEALE HAKKAN?” MÕTLES JAN. KAUGUSEST KOSTIS KOLLIDE KOLETUT KABJAPLAGINAT JA NEIL KÄIS JÄREL ÜLESKEERUTATUD TOLMUPILV. ÜKS ERITI SUUR KOLL PURSKAS NINASÕÕR-METEST TULD VÄLJA JA MÖIRGAS HIRMSA HÄÄLEGA.
6
“MUL ON ABI VAJA!” MÕTLES JAN. “KUS ON MU TANKID JA TINASÕDURID? KUS ON MU KLOTSID, ET EHITADA KINDLUST?”
KIIKHOBU OLI JÕUDMAS UKSENI, MIS VIIS KORIDORI. UKS OLI NII SUUR JA KÕRGE, ET JAN PIDI PEA PÄRIS KUKLASSE AJAMA, ET LÕPPU NÄHA. SEAL ÜLEVAL RIPPUS PAE-LA OTSAS JANI MÄNGUKARU. KARU-MÕMM OLI SAMUTI KÕVASTI KASVANUD JA PAISTIS NÜÜD JANIST MITU KORDA SUUREM. “BRRRRRR!” TEGI JAN JA KIIKHOBU PEATUS. 7
“ME PEAME TA SIIT ALLA AITAMA! TEMA KAITSEKS MEID KOLLIDE EEST!” “TA ON NII KÕRGEL!” HÜÜDIS KIIKHOBU. TULETÕRJEAUTO REDELIT OLEKS VAJA!” “MEIL EI OLE AEGA!” ARVAS JAN JA VAATAS KOLLIDE SUUNAS. NEED AGA MUUDKUI LÄHENESID JA LÄHENESID KOOS ÜLESKEERUTATUD TOLMUPILVEGA. “OTSIME SÕDURID ÜLES!” HÕIKAS JAN HOBUSELE JA NENDE SÕIT LÄKS EDASI PIKI SEINAÄÄRT. MÕNEMINUTILISE KIHUTAMISE JÄREL MÄRKASID NAD TINASÕDURIT, KES ISTUS SELG VASTU SEINA MAAS JA POPSU-TAS RAHULIKULT PIIPU. “HÄDA ON TULEMAS!” KARJUS JAN JUBA EEMALT. “SUURED KOLLID! PALJU KOLLE!” VANA TINASÕDUR AJAS ENNAST PÜSTI JA VAATAS SILMAPIIRI POOLE. SEALT PAISTIS JUBA SELGESTI KÄTTE TOLMUPILV, MIDA KOLLID ÜLES KEERUTASID. “KUS ÜLEJÄÄNUD SÕDURID ON?” KÜ-SIS JAN. “KUHU SA NAD JÄTSID?” KÜSIS TINA-SÕDUR VASTU. NÜÜD OLI JAN KORRAGA ENDA PEALE VÄGA PAHANE. “TUGITOOL!” TURGATAS TALLE PÄHE. “VIIMATI LÜKKASIN NAD TUGITOOLI ALLA EEST ÄRA, ET EMA EI NÄEKS JA MA EI PEAKS KORISTAMA. TINASÕDUR HÜPPAS VANKRILE JA NAD SUUNDUSID GALOPPI LASTES KAUGUSES MÄENA KÕRGUVA TUGITOOLI POOLE. KUI NAD KOHALE 8
JÕUDSID, NÄGID NAD KAHTE-KÜMMET SÕDURIT MURETULT MAAS PÕÕ-NUTAMAS. MÕNI NORSKAS KOHE NII KÕ-VASTI, ET VAIBA KARVAD ÕÕTSUSID. “HÄDA!” KARJUS JAN. “SUUR HÄDA!” ÜKS OHVITSER AJAS ENNAST ISTUKILE JA VAATAS UNESEGASENA JANILE OTSA. “ISE SA MEID SIIA TUGITOOLI ALLA PIKALI JÄTSID!” “PALUN VABANDUST!” POMISES JAN JA TEMA PÕSED VÄRVUSID PUNASEKS. “ÄRATUS!” KARJUS OHVITSER JA SÕ-DURID 9
HÜPPASID ÜKSTEISE JÄREL PÜSTI. SEEJÄREL KAMANDAS OHVITSER: “JOONDU! VALVEL!” JAN TÕUSIS PÜSTI JA SELETAS SÕJAMEESTELE: “KAPIUKSE KOLLID TULID OMA KOO-BASTEST VÄLJA JA TAHAVAD NÜÜD VALLU-TADA MEIE TUBA. ME PEAME NAD TAGASI LÖÖMA!” SÕDURID VAATASID KAUGUSES KASVAVAT TOLMUPILVE JA KÕIGE VANEM NEIST VÕTTIS SÕNA:
“SIIN OLEKS VAJA KARUMÕMMI ABI JA TANKE JA KINDLUST.” 10
“KARUMÕMM RIPUB UKSELINGI KÜLJ-ES....” LÕI JAN SILMAD MAHA. “NII,” VÕTTIS OHVITSER JUHTIMISE ENDA PEALE. “KIIKHOBU JA TINASÕDUR NUMBER 4! TEIE MEELITATE KOLLID KORIDORIUKSEST EEMALE. MEIE SIIN VÕTAME SIDET TULETÕRJEAUTOGA JA PÜÜAME KARUMÕMMI LINGI OTSAST ALLA SAADA.” KIIKHOBU JA TINASÕDUR NUMBER 4 KAPPASID MINEMA, OTS KOLLIDE SUUNAS, ET NEID SIIS VALELE POOLE MEELITADA. KOLLID LÄKSIDKI ÕNGE JA TORMASID TU-HATNELJA KIIKHOBULE JA SÕDURILE JÄRE-LE. “TINASÕDURID NUMBER 1, 2, 3, JA 5, 6, 7! TEIE VÕTATE KALLURI, MIS ON KIRJUTUS-LAUA JALA KÕRVAL JA OTSITE KOKKU NII-PALJU KLOTSE KUI VÕIMALIK. SIIS SÕIDU-TATE NAD SIIA JA ME EHITAME ENDALE KINDLUSE. ON ARUSAADAV?” Järg raamatus...
11
AUTORIST: Heiki Vilep
www.vilep.com vilep@vilep.com https://www.facebook.com/heikivilep
12