Kollased iirised

Kollased iirised

Olenemata sellest, millise eriarstiga on tege­ mist, peitub meditsiinipraktikas teatav psühho­ loogiline mõõde, mille olemasolu olin õpingute ajal sageli aimanud, aga millest sain teadlikuks alles pikkamööda oma tööelu käigus.

Olin valinud üldarsti eriala mitmel põhjusel.

Esimene, täiesti isiklik, oli soov mitte kapsel­ duda ühtede ja samade tervisehäirete või ühe ja sama kehaosa korduvasse uurimisse. Tahtsin vaheldust ja vältida monotoonsust. Teine põh­ jus kujutas endast peaaegu mängu või välja­ kutset: kas ma olen võimeline ära tundma ja diagnoosima inimest vaevavat haigust, kui ma ei tea sügavuti kõike selle olemusest ja põhjus­ test. Kõige tähtsam, kõige altruistlikum põh­ jus seisnes aga selles, et valitud amet lubas mul kohata kõikvõimalikke isiksusi, arglikke ja või­ mukaid, enesekindlaid ja vaevatuid. Inimliku komöödia erivormilisust on kirjeldatud Dantest Balzacini ja ma ei väsi avastamast selle lõputuid rikkusi või, minu enda kogemusi arvestades, pigem lõputut vaesust.

Niisiis on mulle selgeks saanud, et minu kabi­ netti astunu ei tule niivõrd mulle oma vaevustest 7

Lionel Stoléru

usalduslikult rääkima, kuivõrd nende olemas­ olust pihtima. Ladina keeles on nende sõnade tüved väga sarnased: confidere tähendab, et midagi usaldatakse teisele, ja confiteri, et midagi tunnistatakse üles.

Kõigepealt teate nii teie kui mina – muuseas pole me sugugi esimesed seda märkama –, et suured valud on tummad. Kaaskondsetele rää­ gitakse sageli oma peavalust, aga mitte kunagi vähist. Veel enamgi, ühiskond, milles elame, ülistab sedavõrd õnne, et hoiab hoolega peidus haigused. Telereklaamides näeme õnnelikke perekondi, kes naeratavad säravalt ­Camemberti juustu või uut autot nähes, ja meile ei tule pähegi, et ühel või teisel pereliikmel võiks valu­ tada kõht või olla midagi muud viga. Seega, igaüks püüab oma haigusi varjata, et mitte rik­ kuda kujutluspilti, mis teistel temast on.

Arsti juures seevastu langeb mask, enam ei teeselda ja pigem vastupidi, kõik, mis on sot­ siaalse surve all ütlemata jäänud, paiskub nüüd jõuliselt välja.

Tuleb tunnistada, et see pihiisa roll meel­ dib mulle. Ütleksin isegi, et see on minu eriala see külg, mis mind kõige rohkem huvitab. Mis oleks veel põnevam kui kehale läbivaatust tehes uurida hinge!

On olemas religioone, mis selgitavad, et keha on üks asi ja hing hoopis teine. Sest 8

Kollased iirised

keha on ju määratud saama põrmuks, samas kui hing lendab taeva poole. Kuhu täpsemalt, see jääb segaseks. Vist paradiisi või põrgusse, aga ka purgatooriumi, mis mulle tundub kõige jubedam. Loomult kannatamatu olendina kohutab mind mõte, et pean kusagil ootama oma edasist saatust. Olgu põrgu või paradiis, mõlemad on paremad kui niisugune eba­ kindlus.

Ma räägin seda, mida ma ise ei usu, sest oma tööelus näen kindlaid tunnismärke, et keha ja vaim on lahutamatult seotud. Mured, mida pat­ sient mulle usaldab, viitavad sellele, mis toimub ta kehas, aga ka hinges.

Esmajärjekorras lähtub haigus paratamatult „hingeseisundist”, mida täiesti õigustatult nii­ moodi nimetatakse, ja mineviku läbielamistest.

Teiseks, mis on iseäranis huvitav, peaks patsient endalt küsima, kas ta pole mitte ise osaliselt vastutav oma haiguse eest, ja kui ta oma süüd suudab tunnistada, peaks ta leidma sellest lahti­ saamiseks võimaluse pihtida. Haiguse usalda­ mine muutub siis haiguse pihtimiseks.

Selles suhtes jagan ma preestriga iseäralikku haruldust – saladust. Meditsiiniline saladus ja pihisaladus on ühesugused väärtused ja see, kes läheb arsti juurde, on sellest kahtlemata tead­ lik: ta kasutab ja ühtlasi kuritarvitab seda. Ma olen õppinud päris hästi oma rolli mängima: 9

Lionel Stoléru

võidmine ja kahetsus on mu lipukiri. Ma kuu­ lan ja andestan.

Ja nüüd te küsite, miks ma seda kõike räägin.

Kollaste iiriste pärast.

Kollaste iiriste?

Jah, kollaste iiriste.

Proua de Saint Fulgent, kelle eesnimi on Évelyne, oli mu patsient. Sündinud Pariisi paremkalda heas perekonnas, neljakümnenda­ tes aastates lesk, saatis ta õdusalt mööda oma päevi, olles silmanähtavalt õnnelik vaatamata sellele, et ta mees oli surnud südameraban­ dusse. Tal oli kaks last, tollal alaealised, ja ta pidas lugu oma töökohast Delmonti kirjastu­ ses, kus tema kompetentsust ja kultuursust üks­ meelselt hinnati.

Võinuks öelda, et kõik läks väga hästi ja minu elukogemust arvestades isegi liiga hästi, et kaua kesta. See ei tähenda, nagu ma olek­ sin loomult pessimist, aga lõppude lõpuks pole ma kurt ega pime, ma näen oma kabine­ tis, kuidas kõik läheb hästi selle hetkeni, mil hakkab minema halvasti. Selline on elu, nagu öeldakse.

Proua de Saint Fulgent käis regulaarselt konsultatsioonil, et oma tervislikku seisundit kontrollida, ja ta ootas minult pärast läbivaatust rahustavaid sõnu, mida ma ka kohusetundlikult laususin.

10

Kollased iirised

Olin üllatunud, kui nägin oma registreerimis­ lehel, et ta on ilma selgitavate põhjusteta end kirja pannud üsna varsti pärast eelmist korralist visiiti.

Kui ta oli kabinetti astunud, ei tarvitsenud tal veel sõnagi lausuda, kui ma juba nägin, et midagi on meie suhetes täielikult muutunud: tegemist polnud enam arsti ja patsiendi sõbra­ liku vahekorraga.

Ma tahtsid paluda, et ta istet võtaks, aga ta oli juba vajunud tugitooli ja ütles kohe lõikaval toonil: „Ma siis tulin kollaste iiriste asjus.”

Vargsi silmanurgast vaadates veendusin, et tema endiselt ilusate silmade vikerkesta ümbrus polnud kollakas, järelikult oli asi milleski muus ja ma otsustasin, et on sobilik võtta pihiisa posit­ sioon, mis tähendab vaikimist. „Ma palusin teilt kiiret vastuvõtuaega eile pärastlõunal,” jätkas ta, „sest eile hommikul sain selle kollaste iiriste kimbu.”

Ta ei öelnud lihtsalt „kimbu”, vaid „selle kimbu”, nagu ma peaksin teadma, milles asi, või nagu ta ise oleks teadnud, et see juhtub.

Tekkis vaikus ja hea pihiisana laususin mahe­ dal toonil: „Kulla proua, on olemas hullemaid katast­ roofe kui lillekimbu saamine.”

Ta heitis mulle hävitava pilgu ja jätkas: 11

Lionel Stoléru

„Seal oli juures sedel üheainsa lausega: „Veel kord tänades eilse õhtu eest!””

Tekkis vaikus, ja endiselt oma rollis olles mai­ nisin: „See on kellestki ju väga viisakas!” „Nalja teete või?” ütles ta. „Üldse mitte,” vastasin. „Kas see ei pane teid imestama, et ma tulen teie vastuvõtule ütlema, et sain kimbu iiriseid?” „Veidike tõepoolest, aga ma eelistan kuulata ja mitte küsimusi esitada.” „Hea küll, kõigepealt pean ütlema, et keegi ei tea, et kollane iiris on mu lemmiklill.” „Jah?” „Just nii, ma olen linnainimene ega tunne eriti taimi ja lilli, ja kuigi see võib teile tunduda snobismina, aga iirised avastasin ma tänu van Goghile.” „Jah?” „Sellest ajast peale on mul harjumus neid osta oma floristilt, alguses eelistasin lillasid, nagu need on van Goghil, aga siis avastasin kollased toonid ja lausa armusin nendesse lil­ ledesse. Kollane värv koos pruunikate varjun­ ditega muudab iiriste tundliku keele laastavaks tulelõõmaks ja ma ei taha neid imetlemiseks panna salongi, vaid viin oma tualettlauale, kus saan neid täies üksinduses silmitseda.” „Jah?” 12

Kollased iirised

Mulle tundus olevat kasulik korrata selliseid sõnakilde või teisi onomatopöasid, mis loovad mittemidagiütleva keele. „See teie kohatu „Jah?” annab tunnistust, et te ei saa aru, mis ma teile räägin. Hea küll, kohe mõistate. See lause oli: „Veel kord täna­ des eilse õhtu eest!” Aga probleem on selles, et kõnesoleval „eilsel õhtul” ma ei käinud üldse kodust väljas…”

Seejärel jäi ta vait ja vajus unelmaisse, mil­ les ta oli ilmselt korduvalt viibinud pärast lille­ kimbu saamist.

Minagi vaikisin ja püüdsin olukorda siluda. „Kuulge, kas te mäletate kindlalt, mida te sel õhtul tegite?” „Täiesti kindlalt, seda enam, et mu kolleeg toimetusest tegi mulle ettepaneku koos õhtust süüa või kusagil midagi juua, aga ma keeldusin, läksin koju ega väljunud sealt enam.” „Ja kas teile toodud kimbul ei olnud floristi aadressi?” küsisin. „Ei, oli varane hommik ja kulleril tundus ole­ vat kiire.”

Ma ei tea, kuidas teile see olukord oleks mõjunud, aga mina hakkasin tundma, nagu ma ei tohiks seal viibida. Te ju teate seda veidrat tunnet, kui juhtute olema millegi sellise tun­ nistajaks, mis teisse ei puutu: perekonnatüli, tänavakaklus, avalik koosolek, mille teemat te 13

Lionel Stoléru

ei tea. Te olete kohal, aga samal ajal ka ei ole või täpsemalt öeldes, te ei tahaks olla seal, kus te tegelikult olete. See on ebamugav tunne, millest on raske hoiduda.

Igatahes, nagu ma teile ütlesin, olen valmis mängima pihiisa, aga mitte detektiivi rolli, ent olukord hakkas tõsiselt sinnapoole kiskuma.

Jätkasin siiski kiretul toonil: „Ma mõistan.” Tegelikult ei mõistnud ma midagi. „Ja kulla proua, mida te selles olukor­ ras minult ootate?” „Ausõna, ma ei tea seda isegi, sest olen sel­ lises segaduses. Aga mul pole kellelegi oma muret kurta ja pealegi ma võiksin sattuda naeru­aluseks või pilkamise objektiks.”

See selgitus näis mulle üsna mõistlikuna ja ma püüdsin teha mingi kokkuvõtte. „Niisiis, kulla proua, elu on täis kokku­ langevusi, õnnelikke ja murettekitavaid, mil­ lele ei maksa palju tähelepanu pöörata. Näi­ teks 8. juulil 1896. aastal suri meie suur poeet Verlaine ja tema matuserong möödus Pariisi ooperi­majast. Järgmisel ööl murdus ooperi­ maja kaunistavalt Poeesia kujult käsi koos lüüraga ja kukkus täpselt sinna kohta, kus oli olnud surnu­vanker. Sellest „kokkulange­ vusest” võiks lõputult rääkida! Unustage see kõik ja pöörduge tagasi oma tavapärasesse elurütmi.”

14

Kollased iirised

„Jah, teie jutt on kahtlemata mõistuspärane, isegi siis, kui mõistusel ei näi olevat midagi pist­ mist ei minu juhtumi ega sellega, millest rääki­ site. Palun ärge pahandage, et teid tühja asja pärast tülitasin, ma järgin teie nõuandeid.” „Suurepärane, aga lubage, et ma teie sõnu parandan: võtke teatavaks, et te ei tülita mind kunagi.”

Nii lõppes jutuajamine, millest sai alguse pikk rida vestlusi. Pean tunnistama, et olin selle järel parajas segaduses: proua de Saint Fulgent oli väga tasakaalukas inimene, kes ei lasknud end harilikult segada igapäevaelu pisisündmus­ test, aga nüüd nägin, et ta on tõsiselt ummikus.

Miks? Ühe seletamata või seletamatu kimbu pärast? Kas selle kummalise loo taga ei peitu midagi tõsisemat?

Seesuguses situatsioonis oleks öelnud Tar­ tuffe, et arstiks olemine ei tähenda seda, et ei jääda inimeseks. Proua de Saint Fulgent oli ilus naine, ma polnud temasse armunud, aga tunne ütles, et tema probleemis oli midagi meelelist. Teil on kindlasti ette tulnud, et keegi jutustab teile mingist kohtumisest, ja te saate kergesti vahet teha, kas tegemist on lihtsa looga või millegagi, mis on puudutanud jutus­ taja tundeid. Ei ole sugugi vaja, et ta punas­ taks, piisab sellest, et ta kõneviis ja kehahoiak muutuvad. Siin ei saa eksida. Eriti paljuütlev 15

Lionel Stoléru

on hääle kõla: helid on seotumad ja tiheda­ mad, otsekui oleks vaja neid jõuga kuuldavale tuua. Muuseas ütles ta ju ise, kui lilledest rääkis, et neil on „tundlik keel”. Armastada iiriseid sel­ lepärast, et nad räägivad tundlikku keelt, pole kaugeltki neutraalne väljend. Siin peitub tugev emotsionaalne laeng, mis seostub armusuhtega.

Nende kahe sõna koostarvitamine ei saa olla juhuslik. Üks mu muusikateadlasest sõber selgitas, et Chopini klaverikontserti f-moll kuulates pole vaja lugeda tema kirju sõber Tytusele, saamaks teada, et ta oli armunud Konstancjasse: piisab, kui jälgida adaadžos nootide seostust ja pause, mida õigustatult nimetatakse muusikas „ohe­ teks”, et mõista, kuidas heliloojal on raske hin­ gata ja end väljendada. Armastusavaldused on harva oraatorlikud esitused. Hääl, mis kurku kinni jääb, ei saa kõmiseda.

Igatahes lasksin oma elu veereda harilikesse rööbastesse ega mõelnud sellele kohtumisele rohkem, aga vaevalt nädala pärast teatas sek­ retär, et proua de Saint Fulgent on jälle tulnud vastuvõtule. Tõtt-öelda polnud ma eriti üllatu­ nud, sest eelmise vestluse järel oli mul tunne, et lugu pole lõppenud.

Kõigele vaatamata polnud mul mingit aimu, mida ta räägib, kui ta äärmises erutuses mu kabinetti astus.

16

Kollased iirised

„Te ilmselt arvate, et olen hulluks läinud,” alustas ta enne, kui suutsin suu lahti teha. „Jumal hoidku!” „Jätame jumala mängust välja, kuigi…” jät­ kas ta pärast pisikest pausi. „Võib-olla ma hull siiski pole, küll aga vaimselt häiritud.” „Ausõna, vaimselt mitte, aga ilmselt häiritud küll. Kust see tuleb?” „Hea küll. Ma olin teie nõuannete kohaselt sellele sündmusele, millest teile jutustasin ja mille te „kokkulangevuseks” ristisite, kriipsu peale tõmmanud ja peaaegu juba unustanud.

Aga eile läksin oma floristi juurde harilikku kimpu ostma, sest eelmine – te teate ju küll, millest ma räägin – oli närbunud. Müüja võttis mind vastu tavapärase sõbralikkusega ja ütles kimpu kokku seades: „Ma loodan, et te olite rahul sellega, mille telefonitsi tellisite ja mille me möödunud nädalal teile kätte toimetasime.”

See mõjus mulle nagu korduv õudusunenägu.

Ma kogelesin: „Jah muidugi! Muidugi!” Üsna ebakindlalt julgesin jätkata: „Ma ei mäleta, kas see olin mina ise või mu sekretär, kes teile helistas?” „Tellimuse võttis vastu mu abiline, aga ta väitis, et helistasite teie ja palusite muuseas lisada sedelile mõned sõnad, vist tänusõnad, kui ma õigesti mäletan.” Mulle tundus, et ma kukun kokku. Jalad nõrkesid ja ma ei teadnud, mida öelda. Siis aga põgenesin sõna lausumata 17

Lionel Stoléru

oma kimbuga. Doktor, öelge mulle, et see ei ole tõsi. Ega see ei saa ju olla tõsi?”

Vaikisin mõne hetke. „See „tõsi” on segane sõna. Mida ta tegelikult tähendab? Heebrea keeles on sõna émet tähen­ duseks nii „tõde” kui ka „tegelikkus”. Siin on vastus teie küsimusele. Freud pidi tingimata olema juut, et otsida tõde sügavike peidikutest.

Te küsite, kas see saab olla tõsi, teisisõnu tege­ likkus. Heakene küll, vaatame lähemalt. Kas te saite tegelikult lillekimbu möödunud nädalal?

Jah või ei?” „Jah.” „Kas selle juures oli tegelikult sedel? Jah või ei?” „Jah.” „Kas teie florist oli tegelikult saanud selle tel­ limuse?” „Jah.” „Näete nüüd, te teate tõde.” „Aga doktor, te lihtsalt mängite sõnadega.

Mida on väärt tõde või tegelikkus, kui seda ei saa seletada?” „Kes teile ütles, et seda ei saa seletada?” „Vaadake, ma ju ütlesin teile, et sedelil oli tekst: „Veel kord tänades eilse õhtu eest!” Samas ei teadnud keegi, et ma olin terve õhtu kodus.” „See ei ole päris nii, kulla proua.” „Mismoodi?”

18

Kollased iirised

„Minu amet nõuab, et ma hoolega kõik mee­ les peaksin, ja kui ma ei eksi, siis te ütlesite, et just enne kojuminekut olite ühele sõbrale ära öelnud kutsest veeta õhtu koos.” „Oli küll nii, aga mis siis?” „See tõestab, et on vähemalt üks inimene, kes teab, mida te sel õhtul tegite.”

Proua de Saint Fulgent võttis vastamiseks veidi aega. „Olgu. Aga see teeb asja veel imelikumaks!

Ega te ei kujuta ette, et seesama kolleeg saatis mulle lillekimbu ja tänas selle eest, et ta kutse tagasi lükkasin?” „Seda ma ei öelnud.” „Hea küll, hea küll, aga mida te siis tahate öelda? Ma hakkan närvi minema.” „Kulla proua, kui te tahate, et me edasi jõuaksime, peame mõlemad rahu säilitama.” „Olgu, ma kuulan teid.” „Suurepärane. Kas te ei räägiks mulle veidi sellest kolleegist?” „Meelsasti. See on üks minuvanune mees, kellega me koos sorteerime meile saadetud käsikirju, ta on väga kultuurne ja peenetun­ deline.” „Väga hea. Kas te saate kinnitada, et ta pole teie suhtes just ükskõikne?” „Tõepoolest, see on võimalik, ma ei oska öelda.”

19

Lionel Stoléru

„Ja kas te saate kinnitada, et teie pole tema suhtes just ükskõikne?” „Võimalik, kui ma selle üle sügavamalt järele mõtlen.” „Kas asi pole mitte selles?” „Ei.” „Lubage mulle üks ebadiskreetne küsimus.

Miks?” „See on tõesti ebadiskreetne ega puutu praegu asjasse.” „Võib-olla, aga vastake siiski, palun, mu küsi­ musele.” „Hästi,” võttis ta hääl äkki otsustavama tooni. „Ma elan oma meest mälestades ja sellest mulle piisab.” „Kas te olete selles kindel?” „Doktor, teie küsimus on taktitu ja solvav.

Kui me poleks olnud nii paljude aastate jook­ sul usalduslikes suhetes, oleksin siit juba lah­ kunud.” „Ärge tehke seda, me oleme eesmärgile väga lähedal.” „Millisele eesmärgile? Ma ju ütlesin ja kordan jälle, et kellelgi pole võimalik teada, mida ma sel õhtul tegin, aga teie väidate, et mu kolleeg teab seda. Olgu. Ometi saate ju isegi aru, et tal oleks olnud kohatu saata mulle need tänu­ sõnad. Aga peale tema ei teadnud seda keegi ja keegi ei saanud mind selle eest tänada.”

20

Kollased iirised

„See pole jällegi päris täpne, kulla proua.”

Proua de Saint Fulgent plahvatas: „Jätke lõpuks oma mängud!” karjus ta ja jätkas lausa kriisates: „Aga öelge siis, kes võis teada, et ma olin kodus, ja tänas mind selle eest? Kes? Kes? Kes?” „Kas te tõesti tahate, et ma seda teile ütlek­ sin?” „Jah. Ja lõpetame selle. Kes?” Ma pidasin väikese pausi ja vastasin rahuli­ kult: „Ah et kes? Aga see olite ju teie ise, proua!”

21