Koletised ja pimedus issuu

KOLETISED JA PIMEDUS

Nõbude Karlssonite sarjas on ilmunud Kummitused ja spioonid, 2014 Metslased ja vombatid, 2015 Viikingid ja vampiirid, 2015

Originaali tiitel: Katarina Mazetti Kusinerna Karlsson Monster och mörker Alfabeta Bokförlag AB, Stockholm Toimetanud Katrin Naber Kaanekujundus: Frida Axiö Kaaneillustratsioonid: Gunilla Hagström Copyright text © 2013 Katarina Mazetti Tõlge eesti keelde © Allar Sooneste ja Tänapäev, 2016 ISBN 978-9949-27-849-7 www.tnp.ee Trükitud AS Printon trükikojas

Katarina Mazetti NÕOD KARLSSONID

KOLETISED JA PIMEDUS

Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste

NÕBUDE KARLSSONITE SUGUPUU Vanaisa ja vanaema Karlsson Neli tütart: Ulla, uurija, abielus Allaniga, neil on kaks last – tütred Julia ja Daniella, hüüdnimega Kimmu Molly, näitleja, George’i ema Ellen, kokk, Claude Bouclé elukaaslane, Alexi ema Frida, kunstnik

1. peatükk

Üksinda pimeduses? „Küll sa nüüd alles rõõmustad, kullake!“ lausus George’i ema Molly ja suudles poega valju laksuga põsele. „Ma sõidan Storvallasse turneele ja sina võid kaasa tulla! Sul algab ju varsti koolivaheaeg.“ „Nüüd?“ imestas George ja üritas ära pühkida suurt lillat huulepulga laiku, mille ema ta põsele jättis. „Praegu on ju sügis! Ja mida ma Storvallas peale hakkan? Kas kavatsed mind jälle teie näidendis kaasa tegema sundida? Ma olen vist elu lõpuni sant pärast seda, kui mullu tolles jõulu­ näidendis inglit mängides viga sain.“ Molly ajas suu prunti. „Aga mina arvasin, et sa rõõmustad hullupööra. Sa räägid alati, kui vahva sul koos nõbudega seal Pütisaarel Frida juures on. Pealegi on Storvalla sealsamas lähedal, ma mõtlesin, et võiksid siis mõneks päevaks Frida juurde jääda. Ja meil on kavas etendada vanaaegset maskidega teatritükki, ma arvasin, et sa võiksid Surma mängida.“

5

„Ema, Idasadamast ja Pütisaarelt on Storvallasse mitukümmend kilomeetrit,“ kibrutas George laupa. „Ja mida ma seal teeksin, koos Fridaga omaette sügispimeduses?

Teisi ei ole ju seal. Ma jään sügiseseks vaheajaks parema meelega koju.“ Samal hetkel kostis korratus köögis nõrk kutsesignaal.

Nad asusid otsekohe mobiili otsima, Mollyl oli tavaks seda väga veidratesse kohtadesse unustada. Eile leidis George telefoni külmikust juustu tagant. „Siin!“ hüüdis Molly ja õngitses mobiili välja ajalehe­ korvist. Ta surus selle vastu kõrva. „Halloo, Kiira Kuukiir räägib ...“ lausus ta vaiksel ja madalal hääletoonil. See oli tema näitlejanimi, ema vastas alati näitlejahäälega, kui keegi helistas. See võis ju olla mõni huvitav filmipakkumine. Ehkki tema õige nimi oli niisiis Molly Karlsson. „Jajah, ta istub siin,“ jätkas Molly seejärel tavalisel toonil ja ulatas mobiili George’ile. Ema asus oma pikki lillasid küüsi viilima. „George?“ kostis Julia hääl telefonist. „Halloo! Kuidas käsi käib, kas oled viimasel ajal midagi maalinud? Mul on sulle uudiseid!“ Tüdruk rääkis kiiresti ja õhinal.

George naeris. Julia tegi alati tema tuju heaks. „Aitäh, käsi käib hästi, ei, ma ei ole mitte midagi maalinud, kas oled viimasel ajal midagi head lugenud, mis

6

uudised sul on?“ vuristas ta. Julia ja George olid nõod, poiss teadis, et Juliale meeldib lugeda ning talle endale meeldis joonistamine. „Ema ja isa sõidavad kogu sügisvaheajaks Taani konverentsile! Neil on kavas Fridalt küsida, kas võime tema juurde elama minna. Ehk saad sina samuti sinna tulla?“ George vaatas kahtlustavalt emale otsa. „Ema, kas sa oled Julia vanematega kokku leppinud, et sõidame kõik koos Pütisaarele? Et saaksid mu sinna saata?“ „Sugugi mitte! Kas nad lähevad sinna? Noh, kui sa ümber mõtled ja tahad saarele sõita, siis on sulle meie näidendis roll olemas. Nagu öeldud, sa võiksid mängida Surma, see on sõnadeta roll ... sa pead lihtsalt seisma ja õudne välja nägema ...“ George ei pööranud ema jutule tähelepanu. „Ma arvan, et seda asja annab korraldada,“ lausus ta Juliale. „Te võtate Kassiniru kaasa, eks? Aga Alexist hakkame küll puudust tundma, mis?“ „Me jääme seal nälga!“ karjus keegi Julia taustal. See oli ta noorem õde Kimmu, kes oli alati näljane. Tavaliselt valmistas Pütisaarel kõigile toitu Prantsuse nõbu Alex. Ta tahtis suureks kasvades saada kuulsaks telekokaks. „Ähh, me tuleme ka vorsti ja püreepulbriga toime,“ arvas Julia. „Aga ausalt öeldes saaks seal olema üpris õdus. Me

7

võime kamina ees lesida, lugeda, mänge mängida ja muud niisugust teha.“ „Olgu,“ nõustus George rõõmsalt. „Koolis ongi praegu väga pingelised päevad, pisut rahu ja vaikust kuluks ära küll. Ei, ema, ma EI KAVATSE sinu näidendis Surma mängima hakata!“ Kuid seegi kord ei saanud nad Pütisaarel eriti vaikust ega rahu nautida.

8

2. peatükk

Nägu Kolm nõbu ja nende tädi kõndisid hanereas mööda Idasadama kitsast peatänavat. Pärastlõunane päike oli laskunud madalale ja heitis nende varje majaseintele.

Kõige ees astus pikkade sammudega Frida, pikk ja rühikas naine, kelle sassis soeng oli juuksenõeltega kinni pandud. Paistis sedamoodi, nagu oleks tal linnupesa peas.

Tema järel vantsis Kimmu, väike pontsakas tüdruk, seljakott seljas peaaegu sama suur kui ta ise. Põlved nõtkusid koorma all, raskus vajutas ta peaaegu kahekorra.

Kimmu järel tuli ta vanem õde Julia, ta oli pikk, hoidis pead püsti ja käed olid pistetud punase jope taskutesse, ümber kaela oli mitu tiiru mähitud sall. Oli oktoobri lõpp ja õhtud olid külmad. Julia kandis kassipuuri, milles oli suur kirju kass.

Viimasena kõndis George, hele hobusesaba kuklas lehvimas. Tema oli samuti kandamiga, mügarlik riidest kott oli visatud üle õla.

Nad olid bussiga eri suundadest Idasadamasse kokku sõitnud ning parajasti teel sadamasse, et meretaksoga

9

Pütisaarele sõita. Fridal oli takso tellitud ja see ootas neid paadisilla juures – tohutu suur vana mahagonpaat vööri suunas avanevate klaasakendega. Paistis, nagu oleks rooliratta taga kõigest vaid nokaga kaptenimüts, kui aga hoolega järele vaadata, võis mütsi alt leida kõhetu mehikese, kes neile rõõmsalt viipas. See oli Maximilian Johansson, keda kutsuti Taximaxiks. Nad olid temaga sageli kohtunud. „Kui palju kordi me sinu juures olnud olemegi, tädi Frida?“ lõõtsutas Kimmu ja asetas ohates oma suure seljakoti kaiservale. „See on vist neljas kord, eks? Ehkki me ei ole varem siin sügisel olnud. See saab olema hiiglama vahva!“ „Mida sa seljakotis tassid, Kimmu?“ uuris George. „Me tulime ju ainult nädalaks. Või kavatsed sa siia elama kolida? Paistab sedamoodi, nagu veaksid sa lausa mööblit kaasas.“ „Käi tead küll kuhu!“ vastas Kimmu ninakalt. See oli tema uus väljend, ta vahetas oma lemmikväljendeid iga poole aasta järel või umbes nii. Mullu suvel oli tema lemmiksõna „tõsijutt“, millega ta võis teised lausa hulluks ajada. Ja enne seda „Noll, nothing, nada“. „Ulata mulle seljakott!“ palus Taximaxi. Kimmu hiivas koti üle kaiserva ja tõstis selle talle otse sülle, mees kaotas tasakaalu ja prantsatas istmele. Müts pudenes peast. „Oooooiiii!“ hädaldas ta.

10