Koletis öös

Mats Strandberg ja Sofia Falkenhem

Rootsi keelest tĂľlkinud Allar Sooneste

3

1 Üheksandal sünnipäeval sai minust koletis.

Ehkki ma seda kohe samal hetkel ei taibanud.

Minu nimi on Frank Steen ja kui see juhtus, pidasin aias oma sünnipäeva.

Minu perekond elab igavas väikeses majas, mis asub igavas väikeses linnas, mille nimi on Yrred. Mul ei ole iialgi olnud tõelisi saladusi. Põhjus võib olla ehk selles, et mul ei ole olnud sõpru, kellega koos midagi salajast ette võtta.

Püüdsin end lohutada mõttega, et sõprade asemel on mul minu raamatud. Need on peaaegu nagu sõbrad. Võib-olla isegi pare-

5

mad. Päriselus ei juhtu kunagi midagi nii põnevat kui raamatutes. Vähemalt arvasin ma nii seni, kuni üheksa-aastaseks sain.

Minu ema Mari küpsetas megasuure ja üpris inetu tordi ning riputas puude otsa õhupalle. Isa Kjelle valmistas ette mänge, mis talle endale meeldisid, kui ta laps oli, üks neist oli näiteks kotijooks.

6

„See on vahva meelelahutus, Frank,“ korrutas ta alatasa. „Kas sa ei leia?“ Tundsin sundi öelda jah, et isa ei kurvastaks.

Tegelikult on isa mängudes selleks liiga palju sporti, et need mulle meeldida võiksid.

Isa kipub unustama, et kõik ei pea tingimata olema samasugused nagu tema ja Oliver,

7

kelle meelest ei ole spordist mitte midagi lõbusamat ega tähtsamat. Oliver on minu vennake ja maailmaajaloo kõige tüütum tüüp.

Hiljem selgus, et mul ei olnudki vaja neid mänge mängida. Minu peole ei tulnud peaaegu mitte kedagi. Tulid ainult ema, isa ja Oliver. Ja Alice – tädi, kes elab kõrvalmajas – koos oma koera Uffega. Aga ei ühtki last minu klassist, ehkki ema oli kutsed saatnud kõigile. Jooksukotid jäid murule vedelema, tühjalt ja kasutuna.

Kõige rohkem häiris mind see, et emal ja isal oli minust hirmus kahju ning nad pingutasid lausa viimase vindini, et seda varjata.

Ema muudkui seletas, et „nad kõik oleksid kindlasti kohutavalt hea meelega tulnud, aga suvel on nii raske midagi korraldada, inimesed on ära sõitnud, bla-bla-blaa ...“. Justnagu ma seda usuksin.

Oliver irvitas ja pööritas silmi, tema sai ju samuti asjast aru. Tal endal on sõpru küll ja

8

küll. Tema sõbrad helistavad iga päev, käivad järjepanu meie uksele koputamas ja tahavad, et Oliver välja mängima tuleks.

Alice istus vaikselt ja naeratas mulle, nagu teaks ta täpselt, mida tunnen. Olen näinud teda sageli niiviisi naeratamas. See naeratus tekitas minus mõtte, et ma armastan Alice’it. Aga ma hoidsin suu kinni. Niisuguseid asju tundus piinlik välja öelda. Me

9

ei olnud ju sugulased ega midagi, ta lihtsalt elas juhtumisi meie kõrvalmajas.

Tädi koer Uffe oli sama rõõmus nagu alati. Alice tavatses öelda, et Uffe on maailma kõige kehvem valvekoer ja küllap see niimoodi oligi. Uffele meeldisid nimelt k õ i k. Ta tormas ligi kellele iganes ja heitis end tema jalge ees selili, et teda kõhu pealt sügataks.

Ma ei teadnud, mis tõugu Uffe oli. Aga igatahes oli ta kohutavalt karvane. Tema kasukas oli nii paks, et sõrmed kadusid pehmetesse sagris karvadesse üleni ära. Räägitakse, et kõik koerad pärinevad hundist, aga Uffet vaadates on seda väga raske uskuda.

Ma küsisin Alice’ilt, kas võin Uffele pisut torti anda, ja tädi lubas. Võtsin kätte üpris suure tüki ja sirutasin selle koera poole.

Uffe läks nii elevile, et hammustas kogemata minu sõrme. Verd tuli üksainus piisk.

Tordikreemi sisse tekkis punane täpp, mis hakkas laiali valguma, kuid hammustust ei

10

olnud isegi mitte tunda. Alice oli väga mureliku näoga. „Pole hullu,“ lohutasin ma teda. „Tõsijutt.“ Mul oli rohkem Uffest kahju. Ma ju teadsin, et tegelikult ei tahtnud ta mind hammustada. Koera kõrvad vajusid longu ja koon vastu maad. Oli näha, et tal oli tõesti häbi.

Sõrmele kleebiti plaaster ja mul läks kõik kohe meelest. Sel hetkel ei teadnud ma, et kogu mu elu oli muutunud. Mul polnud aimugi, et on olemas salajane maailm ja et hakkan seda varsti avastama.

11