ELU EETRIS
TOM HAGLER
Esmakordselt avaldatud 2026. aastal kirjastuses Welbeck, mis on HEADLINE PUBLISHING GROUP Limited kaubamärk. Originaaltiitel: River of Words. Joni Mitchell at the BBC by Tom Hagler © 2026 Tom Hagler Kaanekujunduse autor © 2026 Jet Purdie International Rights Management: HEADLINE PUBLISHING GROUP LIMITED Tõlkija Piret Reinson Toimetaja Killu Mei Kujundaja Mai-Liis Raidaru Väljaande bibliograafilised andmed on kättesaadavad Briti Raamatukogus. Kõvakaanelise väljaande ISBN 978-9916-4-4191-6 Trükitud ja köidetud Eestis, Tallinna Raamatutrükikojas Kirjastaja Riverson Publishing OÜ Tallinn 2026
SISUKORD Sissejuhatus 1 1. Kõik teed viivad Londonisse. 1967 5 2. Purunenud kohvitassid. Top Gear 1968 14 3. Püha Graal. Joni Mitchell In Concert 1970 24 4. Joni jämmib Jamesiga. Joni Mitchell In Concert 1970 39 5. Matala Matala. Sounds for Saturday 1972 48 6. Täiesti teisest puust. The Old Grey Whistle Test 1974 57 7. See ongi kõige olulisem. Rock On 1982 61 8. Maailmaturnee „Refuge”. Saturday Live 1983 71 9. Joni top. My Top 12 1983 88 10. Wembley 1983 110 11. Laulan kurbust, maalin rõõmu. Whistle Test Extra 1983 115 12. The Mullet. Wogan 1985 135 13. Iron Eye Cody. Johnnie Walker 1988 143 14. Ajastu baromeeter. Breakfast Time 1988 153 15. Joni džaivib. Spirit of Woodstock 1989 160 16. „Hävitage lindid!”. Trevor Dann 1990 167 17. Tõeline maalikunstnik. Newsday 2025 188 18. Rahutus, küsimus, kahtlus. Rapido 1991 196 19. Välja jäetud kaadrid. Rapido 1991 200 20. Eelmises elus. The Late Show 1994 222 21. Budism. The Great Music Experience 1994 235 22. Joni ja Jaco. Punk Jazz Liberty City: A Portrait of Jaco Pastorius 1998 242
23. Me ei oska hinnata seda, mis meil on. The Andrew Marr Show 2007 24. „Ära mürgita mu beebit!”. Come in from the Cold: The Return of Joni Mitchell 2007 25. Kolm päeva köögipõrandal. Newsday 2025 26. Taastumine. Legend: The Joni Mitchell Story 2021 27. Välk selgest taevast. 2023 Kokkuvõte Vastused küsimustele lk 70 Autorist Tänusõnad Lõpumärkused Fotode autorid Register
249 255 301 305 325 343 349 351 353 357 359 361
SISSEJUHATUS Kord paluti Jonil välja mõelda nimi sõbra uuele bändile. „Kes seal mängivad?” küsis ta. Vastuseks sai ta, et kanadalane, norrakas, inglane ja kaks austraallast. „No on see vast üks eklektiline kooslus,” vastas Joni. „Pange bändi nimeks Eclection.” Eclection sobib hästi kirjeldama ka seda raamatut ja mitte ainult seepärast, et Joni sõnadest koosnev raamat laenab Joni leiutatud sõna. See raamat ei ole ei klassikaline elulugu, arhiivileidude kokkuvõte ega ka mitte intervjuude kogumik. „Sõnajõgi. Joni Mitchell BBC-s” on muusikaline ja inimlik brikolaaž: mosaiik BBC raadio- ja televisiooniarhiividest pärit Joni esinemistest, vestlustest ja ülesastumistest, mis on kokku põimitud kohal viibinud inimeste mälestustega. Joni kõrval kõlavad siin ka muusikute ja saatejuhtide, produtsentide ja kontserdikorraldajate, sõprade ja fännide hääled – BBC on aga nii vaataja kui ka salvestaja rollis. Selle asemel, et ühe ropsuga Joni lugu ära jutustada, tehakse siin valitud hetkedel pause – esinemisel, stuudiosessioonil, intervjuul –, et vaadata sügavamalt sisse, mis toimus, kes olid kohal ja miks oli see hetk oluline. Lugu ei arene sirgjooneliselt, vaid see on otsekui elavaks muudetud stseenide jada, millele annavad erilise sügavuse mälestused ja tagasivaade. BBC-l on olnud Joni karjääris unikaalne roll. Paljude fännide jaoks on tõeliseks pühaks graaliks endiselt tema 1970. aasta esinemine BBC saates „In Concert”, mida vaadates 1
RIVER OF WORDS
tundus, nagu kirjutaks ta oma suurimat albumit reaalajas, otse meie kõigi silme all. Esimest korda meenutavad seda kontserti siin mitte ainult „In Concerti” looja, legendaarne nüüdseks ligi saja-aastane Stanley Dorfman, vaid lisaks temale ka üks inimene, kes viibis tol õhtul väikesearvulise stuudiopubliku hulgas. Siin on ka kontsert BBC Paris Theatre’s, kus Joni esineb koos James Tayloriga vahetult enne nende lahkuminekut. See on suurepärane kontsert, kuid tagantjärele vaadates peitub selles tahtmatult ka koomiline külg: armastav paar teineteisele hellalt oma peatsest lahkuminekust laulmas. Produtsent Jeff Griffin, kes kutsus Joni sellesse saatesse, pidas tolle legendaarse õhtu kohta üksikasjalikku päevikut, mis avaldatakse siin esimest korda. Selliste esinemiste kõrval leidub raamatus intervjuusid, mis ulatuvad üle nelja aastakümne. Saates „The Old Grey Whistle Test” lubab Joni BBC võttegrupi oma Los Angelese stuudiosse ning BBC-st saab esimene telekanal, kes filmib teda maalimas ning kirjeldamas end kui kunstnikku, kelle puhul muutsid mitmesugused asjaolud selle teekonna võimatuks. 1990. aastal ütleb ta BBC raadios esimest korda avalikult välja, et lasi oma lapse adopteerida. Ülestunnistus viis temaga kaasas olnud Kanada saatkonna ametniku sedavõrd endast välja, et too tormas pärast intervjuud stuudiosse ja nõudis lintide hävitamist. Saatejuht Trevor Dann selgitab siin, miks ta pidas lõpuks õigeks salvestis alles hoida. Uskumatul moel ei pälvinud intervjuu toona peaaegu üldse tähelepanu ning uudis Joni lapse adopteerimisest jõudis pealkirjadesse alles kolm aastat hiljem, kui tema endine kolledži toakaaslane müüs loo kõmulehtedele. Elulookirjutajate suurim unistus on leida arhiivisügavustesse lukustatud materjali, millest keegi mitte kunagi mitte midagi 2
SISSEJUHATUS
kuulnud ei ole. See raamat sisaldab BBC 1988. aasta intervjuud, mis on varjul olnud ligi nelikümmend aastat, aga ka midagi veel haruldasemat: kaadreid, mis ei jõudnudki kunagi eetrisse. Enneolematu ettenägelikkusega lasid BBC2 saatesarja „Rapido” tegijad kaameratel käia kogu Joniga veedetud päeva jooksul. Nii jäid lindile hetked, mil ta ringi patseerides plaadifirma töötajaid tervitas, endale meiki tegi ning pidas maha hea mitu minutit visa võitlust tõrkuva videomakiga. Omal ajal oleks need kaadrid televisioonis mõjunud talumatult igavana, praegu on need aga ilmutuslikud – umbes nii, nagu oleks sind kutsutud kellegi koju perevideot vaatama. Raamat käsitleb ka sündmusi, mille tähendus saab selgeks alles tagantjärele. 1968. aastal kutsus BBC stuudiosse Jonit saatma The John Cameron Groupi, Ühendkuningriigi parimad džässmuusikud – see oli esimene kord, kui Joni salvestas koos džässmuusikutega. John Cameron meenutab seda päeva siin ning tahtmatult tekib kiusatus mõelda, kas tolle salvestuse sundimatus ja muusikaline vabadus võisid mõjutada Joni hilisemat otsust teha džässmuusikutega ulatuslikku koostööd. Aasta varem oli Joni teinud oma esimese reisi Suurbritanniasse, innustatuna sellest, et BBC tema laule eetrisse lasi. Raamat pöördub tagasi 1967. aastasse ja tema esimese kontserdi juurde Ühendkuningriigis, mis toimus klubis The Marquee. Seal juhatati ta ühe sõbra palvel kahe esinemisvooru vahel lavale. Tol õhtul esinenud ansambli The Picadilly Line laulja meenutab seda õhtut siin esimest korda trükisõnas. Sama teeb ka sõber, kes Jonile esinemise korraldas – Kanada trompetist Michael Rosen, kelle mälestustes veedavad koos aega Joni, tema ise ja tema tüdruksõber Marcy. Jah, seesama „Marcie”. 3
SÕNAJÕGI
Lugu jõuab välja tänapäeva, Joni kodus toimunud ja juba legendaarseks saanud „Joni jämmideni”, mis olid osa BBC auhinnatud dokumentaalfilmist. Üks selles osalenud lauljatest, Celisse, meenutab, kuidas ta esimest korda närviliselt Joni uksele koputas ning ukse avas ei keegi muu kui Sir Paul McCartney ise. Ta viibis majas ka siis, kui Joni pärast ajuaneurüsmi esimest korda laulis. Celisse’i sõnul oli see nagu ülestõusmise tunnistajaks olemine. „Ma tundsin, et absoluutselt kõik, mis ta ütleb, ma lihtsalt pean kõik üles kirjutama,” ütleb Joni sõber Amanda Ghost, kes intervjueeris teda 2007. aastal BBC jaoks laulja köögilaua taga. See ongi selle raamatu võlu. Joni kuulub nende haruldaste kunstnike hulka, kelle vestlused ei jää alla nende laulutekstidele: intelligentsed, uudishimulikud, halastamatult ausad ja sageli ka naljakad. Kuulates teda läbi kogu selle aja, kohtume mõistusega, mis on sama fenomenaalne ja mõtteterav kui tema muusika. Et intervjuudele vajalik kontekst anda, pöördub raamat ikka ja jälle tagasi inimeste juurde, kes olid nende hetkede tunnistajaks. Nende mälestused põimuvad kogu raamatusse mitte joonealuste märkuste või kõrvalepõigetena, vaid lugu kandva niidina, moodustades mälestustest ja talletatud hetkedest kirju terviku. Nii avanevad Joni elu ja looming tema teekonna pöördelistel hetkedel süvitsi, BBC ühtaegu nii hüppelaua kui ka tunnistajana. Suure osa möödunud sajandist on BBC-l olnud kultuurielus ainulaadne koht: see on olnud värav nii oma rahva kui ka laiemalt kogu maailma juurde ning samal ajal mõjukas maitsekujundaja. Läbi oma mikrofonide ja kaamerate on BBC toonud avalikkuse ette mõned ajastu suurimad kunstnikud. Joni Mitchell on üks neist.
4