Koju lehitse

KOJU Indrek Koff Marja-Liisa Plats

Madis on suur poiss. Ta sai kevadel viieaastaseks ja varsti on ta juba kuuene. Kevad sai läbi ja siis tohtis kogu aeg lühikeste pükstega õues käia. Ja õhukese särgiga. Sügisel enam eriti ei tohi, ehkki mitte keegi ei saa aru, mispärast. Järgmiseks sünnipäevaks tahab Madis samasugust mõõka, nagu Rasmus sai.

Madis on sellepärast ka suur poiss, et kõik suuremad poisid lähevad varsti lasteaiast ära.

Kaupo läheb, Martin ja Harli lähevad, Juss ja Marten ja Emil lähevad ka. Praegu nad käivad eelkoolis, aga järgmisel sügisel algab neil päris kool.

Ja järgmisel sügisel ongi Madis oma rühma kõige suurem poiss. Või peaaegu kõige suurem, sest Kristjan ja Joonas ja teine Madis on ka viiesed, või siis kuuesed, seda keegi nii täpselt ei teagi.

Rasmus on vist väiksem, ehkki temaga saab täitsa mängida. Sander ja Paul on ka viiesed, nemad on pealegi kaksikud, aga ega see ei loe midagi. Madis on igatahes nii suur, et ta hakkab väiksematele lastele riideid selga aitama, kui nad ise hakkama ei saa.

Madis oskab muide üldse päris palju asju teha. Ja täitsa ise teha.

Hambaid pesta, ilma abiratasteta sõita, telekat mängima panna, legodest igasuguseid asju ehitada, varrukaid õigetpidi tõmmata, mänguasju koristada, tassi sisse vett valada, nii et maha ei lähe peaaegu mitte midagi. Ta oskab suurema osa nööpe ise kinni panna ja ainult vahel harva jääb särk imelikult viltu selga.

Tähti tunneb Madis ka, eriti Madisetähte ja Emme-tähte ja Issi-tähte.

Päris mitut muud tähte ka. Ja number 40 bussi ta tunneb ka ära, kui see Härjapea tänava otsast mööda sõidab.

See teisipäev oli üks eriline päev.

Teisipäev oli muidu ka eriline päev, sest pärast teisipäeva tuli alati kolmapäev ja kolmapäev oli Madisel kodupäev. Aga see teisipäev oli kohe eriti eriline, sest Madis pidi esimest korda ise lasteaiast koju minema. Täitsa üksi!