Kohtumised legendidega

Toimetaja Daila Aas Fotod: RIA Novosti / Scanpix, Reuters / Scanpix, Itar-Tass / Scanpix, Õhtuleht / Scanpix, autori erakogu Fotode digitaalne töötlus Pille Ohno Kujundaja Lemmi Kuulberg Trükikoda Print Best © Haldi Normet-Saarna ja kirjastus Argo, 2015 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-527-39-7

Saateks Meie ees on kakskümmend eri saatusega näitlejat-lavastajat. Kakskümmend säravat isiksust. Peamiselt Vene filmi- ja lavatähed, kellest on saanud või saamas legendid. Aastate eest tekkis mul ühtäkki tõsine huvi teha mõnega neist raadiosaade. Milles oli loomulikult ka killuke nostalgiat. Muidugi ma aimasin, et sekeldusi ja asjaajamisi saab olema piisavalt – ja õigesti aimasin. Seevastu äraütlemisi polnud peaaegu üldse! Ühest kohtumisest sai teine, siis kolmas, neljas ja lõpuks terve sari. Nii jõudsid siinsed kangelased aastatel 2004–2009 Vikerraadio keskööprogrammi. Kes oma kuulsuse tipul ja kes kunagise hiilguse paistel. Nendest, kes jõudsid juba lahkuda teisele poole igavest eesriiet, olid nõus rääkima lähedased ja lood ei jäänud sündimata. Mõnigi legend on teispoolsusse läinud meie kohtumise ja selle raamatu ilmumise vahelisel ajal. Need kaotused tunduvad eriti isiklikud. Tegelikult said kõik need inimesed muidugi väga omaseks. Nagu ka paljudelt kohtumistelt kõlama jäänud mõte: andekus andekuseks, aga inimlikkust ei tohi unustada…

Loodan, et see raamat annab väikese ettekujutuse nendest võluvatest inimestest ja ehk ka õhustikust, mis noil kokkusaamistel valitses.

Haldi Normet-Saarna

5

6

Sisukord

Saateks 5

Andrei 8 Mironovi fenomen 19 Alissa Freindlihh – armastusega tööpostil

27 Hea inimene Juri Nikulin 35 Filmijumal Eldar Rjazanov 45 Miljonite iidol Bulat Okudžava 54 Leonid Gaidai – briljantkäega naljameister 61 Oleg Jankovski katkenud lend 71 Saatuslik naine Natalja Varlei 79 Igavene musketär Mihhail Bojarski 86 Donatas Banionis – ainult näitleja 94 Häbelik staar Anatoli Papanov 102 Aleksei Buldakov – general Mihhalõtš 111 Smoktunovskid – isa ja tütar 120 Liza Bojarskaja sädelev tulek 127 Väsimatu publikumagnet Oleg Basilašvili 135 Ajastu hing Vladimir Võssotski 145 Arkadi ja Konstantin Raikin 153 Elurõõmus Mihhail Jefremov 160 Veera Alentova pisaraid ei usu 168 Ainulaadne ja asendamatu Lev Durov

7

ANDREI MIRONOVI FENOMEN Võib-olla peaks alustama sellest, et tal oli jalustrabav naeratus. Millele aja möödudes lisas oma varjundi hingekriipivalt nukker pilk. Siis tuleks veel lisada ebajumala staatus aastakümnete tagusel laial kodumaal. Ja mitte ainult. Sõprust ja koostööd ihaldasid kuulsad tegijad ka mujalt maailmast. Temast on uskumatult palju räägitud, kirjutatud, lauldud, fantaseeritud ja legende loodud. Lahkudes siitilmast pea kakskümmend kaheksa aastat tagasi, jättis mees endast maha totaalselt tühja koha. Tänaseni.

Särav ja ekstsentriline näitleja jäi mulle esmakordselt silma „Briljantkäes” – see Gaidai superfilm jooksis Eesti kinodes siis, kui olin alles koolilaps. Gena Kozodojev hüüdnimega Krahv oli lootusetult naljakas oma ühtaegu rafineeritud ja äpulikus olekus. Valitud kohti grotesksest komöödiast võis ja võib ikka vaadata nõrkemiseni ning kuulus kolmik Mironov-Papanov-Nikulin troonib jätkuvalt vene komöödiafilmi tippude seas. Edaspidi Moskvas käies sai aegapidi selgeks, et Satiiriteatrisse mul asja pole, sest pilet selle maja etendusele oli ja jäi eluvõõraks unistuseks. Mironovi koduteatri repertuaar lasus lõviosas tema õlul ja etenduste eel püsis välisuks vaevu hingedel. Tuli leppida filmidega, mille seas temaväärilisi oli paraku vähe. Läksid aastad ja ma sain kolme Mironovist kõneleva raamatu omanikuks. Lisaks hulk videokassette erinevate filmide, etenduste ja kõikvõimalike muude esinemistega. Tagatipuks sattusin nägema PBK-s mälestussaadet, milles rääkis kuulsa näitleja lesk Larissa Golubkina, samuti näitleja.

See oli 8. märtsil 2001. aastal, kui pühitseti staari 60. sünniaastapäeva. Sealsamas tegingi otsuse Larissa Ivanovna üles otsida, et tema abikaasa Andrei Mironovi lugu jõuaks ka meie raadiosse.

Koduse telefoninumbri sain uskumatult lihtsalt sealtsamast Vene Armee Akadeemilisest Teatrist, kus Golubkina töötas. Esimese küsimise peale anti. Ka proua ise võttis esimese helistamise peale kohe toru. Aga see oli alles algus. Tõsiasi, et mind niisama lihtsalt jutule ei võeta, sai kiiresti selgeks. Naine oli napisõnaline, vabandas end välja pliidil üle keeva supiga ja palus mõne päeva pärast tagasi helistada. Helistasin. Nüüd öeldi, et jaa-jaa, ega vastu ei olda, aga helistagu ma ikka uuesti, sest elu on tihe ja igasuguseid asju võib vahele tulla. Nii ma siis valisin juba pähekulunud numbrit 8

Andrei Mironovi fenomen

iga paari-kolme päeva järel ega suutnud oma vestluskaaslaselt kuidagi seda maagilist kohtumispäeva välja võluda. Põhjuseks muidugi ootamatud esinemised – Golubkina oli mitte ainult draamanäitleja, vaid ka ooperiklassi lõpetanud koolitatud laulja. Teisipidi aga tähendas see minu põhjalikku testimist.

Lõpuks koitis õnnepäev. Kui kokkulepitud ajal uks avati, tundus see kõike läbielatut arvesse võttes hetkeks küll ebareaalsena. Kuni väikese valge puudli äge klähvimine jälle maa peale tagasi tõi.

Istusime laua taha, kuhu olid ilmunud pudel valget veini ja suur juustuvaagen.

Mind oli oodatud. Proua vaatas mulle oma kavalarmsa kassinaeratusega otsa ja teatas: „Kõigepealt on mul hea meel, et tulite Moskvasse, ja siis on mul hea meel, et just nimelt Eestist!”

Pidasin seda tavaliseks viisakuseks ning võtsin vaikselt hoogu, et hakata ridamisi esitama perenaise abikaasat puudutavaid küsimusi, aga võta näpust, Larissa Golubkina otsustas hakatuseks rääkida hoopis endast. Loomulikult võis seda mõista – ta oli ammu tüdinud olemast teatud seltskonnale, kuhu kuulusid ka meedia esindajad, üksnes Mironovi naine. Lõppude lõpuks oli daam ju hinnatud tegija ka ise, nii näitleja kui lauljana.

Niisiis, miks Larissal oli hea meel, et olin Eestist? Mulle jutustati tudengipõlve kohtumisest Leningradi spartakiaadil ühe eestlasest kunstiüliõpilasega, ja sedavõrd suurest kiindumusest, et isegi eesti keele õppimine oli päevakorras. Aga spordipidu sai otsa ja noorte teed läksid lahku. Edasistest sündmustest, mis panid teatritudengi elu juba vurrina keerlema, rääkis Larissa nii: „Umbes poole aasta pärast kutsuti mind „Husaariballaadi” võtetele. Film osutus uskumatult populaarseks ja kogus hoobilt ligi 50 miljonit vaatajat. Mina hellitasin lootust, et ehk näeb seda lugu ka minu unistuste prints Eestis. Muidu aga sõitsin selle kinoimega palju ringi nii meil kui mujal ja kuskil välisriigis sain tuttavaks meie oma vene filmidiivaga, kes mulle ühel ilusal hetkel lõbusalt kuulutas, et tema juba teab, kellele ta mind kodus tutvustab. Kui olime Moskvas tagasi, kutsus ta mind oma sünnipäevale ja … tutvustas Andrei Mironovile. Olin küll elevil, ent samas ikka veel oma platooniliste tunnete mõju all ega osanud esimese hooga uut sõpra üldse vääriliselt hinnata!”

Larissa naeris, et see oli siis lõppkokkuvõttes ikka üks ebaõnnestunud kohtumine ja et Mironovi repertuaaris olevat olnud ka üks täpselt sellenimeline laul. Mis tähendas loomulikult seda, et lisaks geniaalsele näitlemisoskusele tegi Andrei endale nime ka laulude esitajana. Kuulus läti helilooja Raimonds Pauls olevat kord meenutanud, millise fantastilise kergusega suutis draamanäitleja Mironov laulda ja kuidas ta kolleegidega võrreldes haaras muusikat otsekui lennult ja laulu mõtte endale omaseks tegi. Kohtunud kunagi filmi „Kolm pluss kaks” helisalvestusel Riia stuudios, jäid 9

ANDREI MIRONOV Andrei Mironov, Tatjana Gavrilova ja Oleg Jefremov filmis „Ettevaatust, auto!“ (1966)

nad sõpradeks kogu eluks. Heliseadest vabu hetki kasutasid nad aga koos musitseerimiseks – Andrei laulis oma lemmiku Armstrongi ja teiste džässikuulsuste laule, Pauls saatis teda klaveril. „Pauls rääkis ka, kui rabatud ta oli elegantsist, millega Andrei laulude saatel liikuda oskas. Aga noh, ega ta oma filmi- ja teatrirollideski ühtki juhuslikku sammu teinud.

Kui need polnud just tantsulised ja muusikast saadetud, siis vastava tegelaskuju olemusele täiesti iseloomulikud kindlasti. Alustades või Ostap Benderi tiigrikõnnakust ja lõpetades Gena Kozodojevi närvilise hüplemisega.”

Märkamatult oli Larissa meenutustes põhirõhk temalt endalt abikaasa poole nihkunud. „Aga tulles tagasi meie esmakohtumise juurde – Andrjuša polnud meie tutvuse hetkeks veel mänginud kultusfilmis „Briljantkäsi”. Lõpetanud äsja teatrikooli, oli ta lootustandev noor näitleja, kel selja taga juba mõned tugevad rollid Satiiriteatris.

Kõige selle juures oli ta nii õnneks kui õnnetuseks väga kuulsate vanemate laps. Tema ema-isa Maria Mironova ja Aleksandr Menaker hiilgasid juba aastakümneid estraadilaval ning olid oodatud staarid ka väljaspool kodumaad. Andrei, kes oli küll armastav poeg, ei sallinud silmaotsaski, kui temast räägiti kui tuntud artistide pojast, kellele isaema kuulsusesärast ka üht-teist pudenenud oli. Nõnda võttiski ta endale kohustuseks tõestada iga päev ja iga tund, et on hea näitleja tänu iseendale, mitte vanematele.”

Kui nende tutvumisest oli möödas pool aastat, palus Andrei Mironov Larissa Golubkina kätt. Aasta oli 1963 ja nooruke näitlejanna ehmatas päris ära. Äsja oli alanud tema tähelend – filmid, mitmesugused rollid, pealegi polnud õrna aimugi, missuguseks elu ülepea kujunema hakkab. Takistas hinge takerdunud romantiline tunne Eesti tudengi vastu.

10

Andrei Mironovi fenomen

„Nii et Andrjušale ütlesin tookord ära. Mõistagi oli põhjusi teisigi. Kartsin ka tema pretensioonikaid vanemaid, eriti ema. Aga elu läks edasi. Mul oli palju tööd, mängisin filmides, sõitsin ringi ja … aeg-ajalt kohtusin Andreiga. Ning ikka tavatses ta küsida: miks sa küll ei taha mulle naiseks tulla? Ükskord nähvas naeruga pooleks, et huvitav küll, kõik tahavad minuga abielluda, ainult sina mitte! Selle peale ma vastasin talle: eks siis abiellugi nende kõigiga!”

Siinkohal meenutasin asjakohaselt, kui sümpaatselt laulis Mironov naisevõtust telefilmis „Õlgkübar”. Okudžava sõnadega ja puha. Sellest aga arenes meil väike mõttevahetus teemal Mironov ja tema lugematud filmid ning telelavastused. Mingi hulk neist oli ju selgelt panustanud üksnes staari talendile ja sarmile. Seega võis kahtlemata tekkida küsimus, miks ta üldse sellistes keskpärastes üllitistes kaasa tegi. Teatrirollidest kandis suur osa geniaalsuse pitserit – nii olid otsustanud kriitikud ja vaatajad, kõik tema talendi austajad. Hlestakov, Don Juan, Prissõpkin, Figaro, Velossipedkin, Tšatski… Klassikalise mängu reegleid arvestav, nõtke ja samas groteskses laadis lahendatud roll, ekstsentriline lähenemine oma tegelaskujudele – see oli laval vaid Mironovile omane ennenägematu ja järeleaimamatu tase. Mis ei tähendanud, et ta poleks olnud veenev ka teistsugustes tingimustes, ent kui on tegemist harukordse andega, siis on lihtsalt pööraselt kahju, kui seda raisatakse tühja-tähja peale. Nii olla arutlenud ka tema sõbrad. Andrei oli samas põdenud, et näiteks Tarkovski või mõni teine hinnatud režissöör talle pakkumist ei teinud. Aga ikkagi, miks ta siis nõustus neis tühistes tükkides mängima? „No ju siis selleks, et lihtsalt mängida, oma energiat maandada, teistsuguseid kogemusi omandada, sest tegevusetust, kui see ähvardas tekkida, ta vihkas. Ja lõppude lõpuks maksti filmide eest raha, elu tahtis ka elamist. Aga Mironovi aristokraatlik eluviis oli ju teada. Nagu ka soov sõita korraliku autoga, omada väärtuslikke raamatuid, plaate ja normaalset muusikakeskust, käia hästi riides, suitsetada ainult „Marlborot” ning kasutada üksnes Prantsuse lõhnavett. Niivõrd kui see tollal üldse mõeldav oli, aga Mironovile Andrei Mironov ja Juri Nikulin filmis „Briljantkäsi“ (1968) olid üldjoontes uksed lahti.”

11

ANDREI MIRONOV

Larissa lisas, et mingi rahakoguja tema mees kindlasti polnud. Mis tuli, see ka läks. Hea, kui võlgu ei jäänud.

Aga naisevõtu jutt oli enne siiski pooleli jäänud ja meie vestlust vürtsitasid taas lõbusamad noodid. „Loomulikult ütlesin lõpuks „jaa”.

Täpsemalt öeldes pärast seda, kui oma esimesest abielust lahutatud Andrei oli teinud viimase hoiatuse.”

Sõnakas lesk turtsatas, ent tõsines kohe ja meenutas, kuidas oli taibanud, et ega tal pääsu ole. Kummalgi oli selja taga tükk elatud elu ja uus algus pidi tooma uued lootused.

Andrei Mironov ja Anatoli Papanov „Muide, tulevane äi üritas hoiafilmis „Briljantkäsi“ (1968) tada, et Andrjušal on tegelikult pööraselt raske iseloom, aga mina jälle arvasin, et leidsite, millega hirmutada. Nii me siis hakkasimegi elama siinsamas korteris ja seesama tuba, kus me teiega praegu istume, võis omal ajal mahutada ka kolmkümmend külalist. Praegu on seda vist raske uskuda, vahetevahel läheb mul siin ihuüksigi kitsaks. Aga siis olid teised ajad ja teised kombed, igapäevased rahvarohked koosviibimised ja öine seltsielu vägagi levinud. Minu käest on palju küsitud, missugune oli Andrjuša kodus ja kui sageli me nõusid lõhkusime. Mitte keegi ei uskunud, kui ma vastasin, et me ei tülitsenud üldse. Mu mehel oli kombeks öelda, et mina ei riidle seetõttu, et lihtsalt ei armasta teda. Mina kordasin papagoina sama tema enese kohta. Tegelikult olime mõlemad üksjagu elukogenud, meie kodus kasvas minu tütar Maša, kellele Andrei oli lihase isa eest, meil kõigil oli piisavalt kohustusi, töid ja tegemisi, nii et suheteklaarimine ei tulnud nagu üldse päevakorda. Loomulikult oli üksikuid hetki, kus masendus ligi hiilis, ning selge see, et seesugused hetked oleksid abielu varasema sõlmimise puhul saatuslikuks saanud. Andrei oli teadagi suur naistelemmik ja vähe sellest, et talle löödi külge nii teatris kui ka igal pool mujal, söakamad piigad ei pannud paljuks ka meie koduukse taha ilmuda. Meenub, kuidas meie väike Maša hakkas ühel hommikul kooli minema ja nii kui välisukse avas, komistas ühe magava muusa otsa. Vaene austajanna oli ilmselt öö läbi edutult valvanud ja vastu hommikut ära kustunud. Vaat nii me siis elasime, aga mis parata, minu abikaasa oli tol ajal megastaar, kui kasutada tänapäevast väljendit, ja see oli fakt, mis tõi endaga kaasa ka ettearvamatuid asju. Aga kõigile vintsutustele vaatamata olin õnnelik!”

12

Jätkame vestlust meenutustega meenutustest. Larissa jutustab, mida on kirjeldanud oma raamatus Andrei vanemate sõber Orest Vereiski. Nimelt läinud nad kord Mironovale ja Menakerile külla ja esikus olnud külalistel vastas ka 8-aastane trullakas perepoeg. Poiss oli lisaks nutikusele, suurele teadmisjanule ja varasele intellektile omandanud ka estraadiartistidest vanemate mõningase teatraalsuse. Kui talle tutvustati auväärset võõrast prouat, kraaksatanud poisike kandu kokku lüües kuskilt kuuldud lopsaka komplimendi: „Hmm, pikantne lõustake!” Ja kuigi šokeeritud Filmis „Itaallaste uskumatud seiklused ema ja isa üritasid noorsandile otseVenemaal“ (1974) maid selgitada, millise matslusega ta oli hakkama saanud, uppus nende üritus ikkagi külaliste naerulaginasse ja see nakatas lõpuks kohmetuid vanemaidki.

Veel on Vereiski meenutanud aega, kus Andrei oli juba tunnustatud näitleja ning osales parasjagu filmi „Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal” võtetel. Kunagisest täidlasest poisslapsest oli saanud tippvormis näitleja, kes erinevalt paljudest teistest keeldus kaskadööride abist. Tasub vaid meenutada stseene, kus Mironov laskus voodilinast köit pidi hotelli „Astoria” kõige kõrgemalt korruselt alla tänavale, seisis silm silma vastu lõviga või turnis sõitva auto katusel. Menukomöödia võtetel oli asi neil hetkedel naljast kaugel. See oli osa Andrjuša näitlejanatuurist – teha kindlasti kõik ise, sest nii elab rolli paremini sisse.

Jutt läks seejärel taas koduste asjade peale. Andrei Mironovi ja Larissa Golubkina kodu asub 15-korruselises telliskivimajas. Puhtas ja hubases korteris oli Andreil eraldi oma tilluke tuba, kus ta armastas üksi olla ja mõtiskleda. „Istume siin teiega, aga kui Andrei astuks praegu uksest sisse, oleks ta üpris nördinud,” teatas Larissa ja kiikas automaatselt ukse poole. „Sest vaadake, külaline on majas, aga korda ei mingisugust. Asjad vales kohas, söögilaua peal tont teab mis – kohutav. Edasi uuriks ta, kas vähemalt tolmu on kuskilt pühitud, aga selle kohta ei tohiks nüüd küll mingit ütlemist olla, sest eile sai tegelikult hoolega koristatud. Ühesõnaga, Andrei oli paras pedant. Nii iseenese välimuse kui kõige ümbritseva suhtes. Kodu pidi läikima. Tean, et paljusid ärritab sedasorti nõudlikkus.

13

ANDREI MIRONOV

Mina jälle teadsin, et mul pole valikut, kui tahan tema naine olla. No vajab inimene ideaalset puhtust, siis tuleb talle seda võimaldada. Ja nagu juba enne sai mainitud – sama palju armastas ta külalisi. Taas kord polnud mul valikut. Mina, kes ma olin varem ikka ammu enne südaööd magama läinud, pidin harjuma elukorraga, mis võimaldas voodisse pugeda nii kella kolme paiku öösel, et kell seitse hommikul jälle tõusta ja särada. Andrjuša ei kujutanud ette, et võiks elada väljaspool pidevat suhtlemisprotsessi, ta vajas külalisi nagu õhku. Võimalik, et ta ka tundis, et tema aeg on piiratud, Satiiriteatri laval Pierre Beaumarchais’ näidendis „Figaro pulm“ (1980) võimalik, et sai ühel hetkel teada oma tervislikust seisundist ja otsustas elult võtta, mis võtta annab. Muide, teiegi teatripublikule tuntud Oleg Tabakov on Andrjuša kohta öelnud, et sõbralikkus ja diskreetsus olid talle erinevalt mõnest teisest kolleegist üliväga omased.

Sest vaatamata suurele talendile tuli ometi ette, et teda ei hinnatud vääriliselt, näidati üles kadedust, tõrksust või püüti muul moel tema tähte taevast alla sikutada. Andrei ei laskunud iial vastuintriigidesse ega õelustesse – ta võis muutuda nukraks, abituks, ent säilitas siiski sõbralikkuse. Ilmselgelt oli temas piisavalt seda suurvaimule omast leebust. Midagi, mis andis mõista, kui palju sa teistest kõrgemal oled ja milleks see sind kohustab.”

Edasi tulid jutuks teise kuulsa näitleja Lev Durovi mälestused koostööst Mironoviga. Durov oli teatavasti tippnäitleja Malaja Bronnaja teatris teise tipu – Anatoli Efrose juures. Seal oli töösse võetud Edvard Radzinski „Don Juani lõpp”. Peaossa kutsuti külalisena Satiiriteatri täht. Mironov oli pikemalt mõtlemata nõustunud, sest oli ammu unistanud mängida mõnes Efrose lavastuses.

Kui Durov esimest korda proovis Andreiga kohtus, oli tal tunne, et nad on alati koos mänginud. Partneritunnetus ja paindlikkus olid Satiiriteatri esinumbril niivõrd enesestmõistetavad, et töö lausa lendas. Ent oli ka üks aga. Nimelt olnud Efrosel kombeks öelda, kui mõni stseen nii psühholoogiliselt kui misanstseeniliselt paika istus: kõik, sellega on nüüd ühel pool! Ja mitte enam torkida. Kuni kontrolletenduseni välja.

Mironoviga see läbi ei läinud. Vaevalt jõudis Anatoli Vassiljevitš suu paotada, kui Andrei teatas, et ei, asi vajab kindlasti viimistlemist ja tuleks ikka veel proovida. Ja veel ja veel. Tohutu töövõime poolest tuntud Efrosel ja Durovil olnud pärast seesugust proovi särk seljas läbimärg. Kui esietendus hakkas lähenema, saabus Mironovil tegelaskuju 14