koertest arstid

MAR I A G O ODAVAG E

Koertest arstid Kuidas meie parimatest sĂľpradest saab meile parim ravim

Inglise keelest tĂľlkinud Madli Viigimaa

Originaali tiitel Doctor Dogs. How our best friends are becoming our best medicine by Maria Goodavage Copyright © 2019 by Maria Goodavage Tõlge eesti keelde © Madli Viigimaa ja Kirjastus Pegasus 2020 Tõlkija: Madli Viigimaa Toimetaja ja korrektor: Killu Mei Kujundaja: Ivi Piibeleht Kaanefoto: Shutterstock Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda ISBN 978-9949-681-85-3

pegasus.ee

SISU KO RD

Sissejuhatus. Arsti nina

1

I OSA. ELLUJÄÄMINE 17 I ptk.

Peatage karussell, ma tahan maha minna. Koerad ja diabeetikud 19 II ptk. Kohe hakkab peale. Epilepsia abikoerad ja inimesed, keda nad armastavad 61 III ptk. Koerast arst võitluses. Kuidas koerad võivad ühel päeval aidata võita vähi 95 IV ptk. Dr Koer, MD. Universaalselt andekad ja mitmeotstarbelised koerad meditsiinis 147 II OSA. HARULDASED TÕUD 179 V ptk. Kuninganna ees minestamine. Ja teised koertest arstide ees seisvad probleemid VI ptk. Peidetud vaenlased. Superkoerad superbakterite vastu

181 207

III OSA. PIMEDUSEST VÄLJA 233 VII ptk. Koeralausujad. Autismispektrumil: Freudi koerast tromboonide ja küngasteni

vii

235

VIII ptk. Südametukse mu jalge ees. Kuidas koerad meid vaimse haiguse korral aitavad IX ptk. Pärast sõda. Koerad PTSH rindeliinidel X ptk. Seisa minu kõrval. Koerad kriisi ja katastroofi aegadel Epiloog. Uued viisid arstiga suhtlemiseks

257 287 321 349

Allikad 367 Tänusõnad 395 Register 404 Autorist 416

I peatükk

PE ATAGE K A RUSS ELL, M A TA H A N M A HA MI N NA Koerad ja diabeetikud

1

674. aastal avastas inglise arst ja anatoom Thomas Willis ootamatult, et diabeeti põdevate inimeste uriin on magusa lõhna ja maitsega. Ta lisas haiguse nimele sõna mellitus, mille ladinakeelne tüvi tähendab mett. Veel pühendas ta teemale terve peatüki oma raamatus, nimetades haiguse „pissivaks kurjuseks“, ning selgitas, et diabeetiku uriin on „imeliselt magus, nagu see oleks läbi imbunud meest või suhkrust“. Kuidas ta seda teadis? Loomulikult ise kuldset kokteili maitstes. Willise selgitusest võib jääda mulje, et talle meeldis see ehk lausa liiga palju. Kõlab nagu kirjeldaks ta veinimaitsjana mõnd haruldast jooki, mitte kellegi uriini. Willis ei olnud esimene arst, kes diagnoosi panemiseks pissilonksu võttis. Tegelikult oli ta diabeediga kaasneva magusa maitse ja lõhnaga uriini üks hilisem märkaja. Ta oli aga inglane ja teiste toonastega võrreldes üsnagi moodne, nii et just tema sai anda haigusele tänapäevase nime. Tõenäoliselt ta ei teadnud, et 5. sajandil eKr oli India arst Sushruta juba kasutanud väljendit „madhumeha“ (’mesi­uriin’) oma kirjutistes diabeedi tuvastamisest. Sushruta kirjeldas 19

uriini magusat maitset ning selle – oled valmis? – võimest meelitada ligi sipelgaid.* Aastal 634 märkas Hiina arst Chen Chuan taas uriini magusat maitset. Oli ka teisi tunnustatud arste, kes jõudsid samale järeldusele. Vanasti oli uriini maitsmine ja nuusutamine tavaline. Toimekate keskaegsete arstide õnneks oli neil tööriist nimega Uriiniratas, sodiaaki meenutav diagramm, mis seostas uriini erinevaid maitseid ja lõhnu haigustega. Kui arst märkas oma patsiendi „lastud veel“ kummalist lõhna või maitset, ei olnud diagnoosimine nagu jalgratta leiutamine, neil oli vaja vaid ulatada oma käsi õnneratta järgi. Tänapäevaste arstide rõõmuks ei kaasa diabeedi uurimine enam nende ninasid ega maitsenäsasid. See paneb siiski mõtlema: kui inimesed saavad oma meeli kasutades diabeeti nii kergesti tuvastada, peaks see olema koerte ja nende fenomenaalse lõhnataju jaoks kerge ülesanne. Me ei vaja koerte andeid diabeedi diagnoosimiseks, kuna selleks on olemas lihtsad testid. Palju väärtuslikum on treenitud koerte võime öelda insuliinsõltuva ehk I tüüpi diabeediga inimestele, kui nende veresuhkru tase liiga madalaks või mõnel juhul ka kõrgeks muutub**. Kui nende töö on hästi tehtud, võib see inimese jaoks olla elu ja surma küsimus. Kõik, * On lihtne kujutada ette mõnda tema vaest patsienti iidses Indias kraavis kükitamas, et põit tühjendada, samal ajal palvetades, et sipelgate kiirreageerimisrühm teda poole joa pealt kätte ei saaks. Sushruta tähelepanekud on siiski tõesed. Sipelgatele meeldib diabeetiku uriini magusus. Artikkel Filipiinide uudistesaidil kirjutab, et sipelgate kogunemine pealetõmbamata veega tualettide, uriinipritsmete või märgunud aluspesuga riidehunniku ümber „võib olla esimene märk ebanormaalselt kõrgenenud veresuhkru tasemest“. ** Mõni organisatsioon kaalub koertetreeninguid ka II tüüpi diabeedi patsientide vajaduste jaoks, kuid kuna insuliinsõltuvate patsientide vajadused on palju kiireloomulisemad, treenitakse enamikku koeri vaid I tüüpi diabeedi abikoerteks. 20

mida koerad vastu soovivad, on lemmikmänguasi või maius ning südamlikud sõnad nagu „tubliiiii koeeeer!“.

Clay Ronkil oli alati janu. Kui ta ei võtnud klaasi kraanivett, valas ta sinna midagi külmikust. Tavaliselt limonaadi, kuid enamasti isutas tal apelsinijoogi Tang järgi. Isegi unes kuulis ema poissi hüüdmas: „Tang, Tang, Tang, emme!“ Ta ärritus kergesti ning kaotas järjest kilosid. Seitsmeaastane poiss märgas esimest korda pärast mähkmetest vabanemist voodit. Vanemad ei olnud suvevaheaja lõppu nii ette kujutanud. Nad arvasid, et seda põhjustab uue kooliaasta algus, kuigi Clay ei olnud selline laps, keda kooliminek ärevaks muudaks. Ta paistis muus suhtes end hästi tundvat, nii et perekond ei olnud väga mures. Paar nädalat pärast kolmanda klassi algust saatis koolisekretär Clay koju teate, et laps on haige ning peab koju minema. Tema ema Karin Schimka-Ronk töötas dispetšerina California Ukiah’ politsei- ja tuletõrjejaoskonnas öövahetuses ning oli saanud magada vaid paar tundi, kui kuulis kõneposti sõnumit. „Kas te teete nalja? Juba käivad viirused ringi?“ küsis ta endalt, ronides zombina voodist välja, et kooli juurde sõita. Poiss, kelle ta koolist ees ootamas leidis, oli kui ära vahetatud laps võrreldes sellega, kellele ta õhtul enne tööle minemist voodis head ööd musi andis. Tema silmad olid auku vajunud nagu väsinud vanainimesel. Tema nahk oli hall. Õrnad näokarvakesed paistsid silma, sest ta oli nii kahvatu. Karin viis lapse koju ja pani voodisse teki alla. Tal oli vaba päev, mis andis võimaluse olla kodus ning käia poega pidevalt kontrollimas. Paaril korral leidis ta lapse lihtsalt põrandal lebamas ning vaevu küsimustele reageerimas. Järgmine kord oli poiss tagasi oma voodis. Vanaema tuli külla ning oli mures, 21

sest Clay ei paistnud üldse olevat enda moodi ega isegi mitte tavalise haige lapse moodi. Sel ööl tahtis Clay vanemate toas magada. Karin tegi talle aseme põrandale enda voodi kõrvale. Laps liigutas terve öö jooksul väga vähe. Hommikul oli Karinil raske teda üles äratada. See oli ebatavaline, sest Clay oli harilikult varajane ärkaja. Ta ei tundunud isegi märkavat, kui tema isa Ken end tööpäevaks valmis sättides paaril korral temast üle astus. Ken proovis Clayga mängida, et veenduda, kas laps võiks olla kooliminekuks piisavalt terve. Karin nägi, et see pole nii, ning palus, et isa lõpetaks ja laseks poisil lihtsalt puhata. Karinil oli sel päeval vaja minna tähtsaid asju ajama ning ta ei saanud Clayd lihtsalt haigena koju jätta, nii et ta võttis poja autosse endaga kaasa. Autosse minekul pidi poiss emale toetuma. Kohale jõudes ei saanud Clay ise autost välja, kõndimisest rääkimata. Karin mõistis, et tegemist on rohkema kui viirushaigusest põhjustatud väsimusega. Ta helistas lastearstile ning neil kästi kohe vastuvõtule tulla. Iidvana arst, keda nad polnud kunagi varem näinud, kiirustas vastuvõtukabinetti ning ütles, et peab minema kiiresti tagasi tuharseisus kaksikute sünnitust abistama. Ta näpistas Clay kätt ning ütles, et poiss on suures vedelikupuuduses, tellis vereproovid ning saatis nad ära. Pärast vereproovide andmist sõitsidki nad koju. Paar tundi hiljem puhkas Clay multikaid vaadates diivanil. Telefon helises. See oli arst. Ta ütles, et poisi vereproovide vastused on käes ning tema veresuhkru tase on 870. „Kas te teate, mida see tähendab?“ Karin teadis, kuna ühel tema heal sõbral on I tüüpi diabeet. Ta teadis, kui ohtlikult kõrge on see näitaja. Üle tema keha tulvas paanika. „Peate ta kohe erakorralisse vastuvõttu tooma. Me helistame ette ning ütleme, et olete teel.“ Normaalne vere glükoositase on umbes 70-130 mg/dl, pärast sööki pisut kõrgem. Tase üle 300 on ohtlikult üle normi. 22

Clay glükoositasemest ning teiste uuringute vastustest selgus, et tal on diabeetiline ketoatsidoos (DKA) – tõsine seisund, mis võib lõppeda diabeetilise kooma või isegi surmaga. I tüüpi diabeedi puhul hävitab immuunsüsteem kõhunäärme rakud, mis toodavad insuliini. Vähese või puuduva insuliini mõjul ei saa glükoos liikuda verest rakkudesse, nagu see normaalselt peaks olema. Nii kogunebki glükoos verre, samal ajal, kui rakud nälgivad. DKA puhul ei saa keha glükoosi näol piisavalt kütust, nii et energia saamiseks hakkab keha lagundama rasvarakke, mille lagunemisel tekivad happelised jääkained nimega ketoonid. Maks aitab keha energiakulu katta oma suhkruvarude vabastamisega, kuid insuliini puudumisel tõstab see vaid veres ringleva glükoosi taset. Kõrge veresuhkru ja ketoonide tase korraga muudavad vere liiga happeliseks. See võib viia erinevate elundite puudulikkuse ja ajuturse tekkeni. DKA on kõige sagedasem surmapõhjus noorte I tüüpi diabeedi patsientide seas. Kohe, kui nad jõudsid Ukiah Valley haiglasse, hakkas Clay arstide meeskond tööle tema veresuhkru taseme normaliseerimiseks, kasutades selleks insuliini ja veenisiseseid vedelikke. Poisi veenid olid vedelikukaotuse tagajärjel juba kokku vajunud. Clay oli valusa torkimise tõttu ärritunud ning kui õde ütles, et insuliini ja vedeliku vereringesse viimiseks ning vereproovideks vajaliku vere saamiseks on vaja paigaldada perifeerselt sisestatav keskne kateeter tema kaelaveeni, hakkas ta karjuma ja rabelema ning teda oli vaja jõuga kinni hoida. „Kas te ei võiks seda öelda keeles, millest poiss aru ei saa, või kanüüli hoopis tema jalga paigaldada?“ küsis Karin. Ta palus, et kohale tuleks osakonna parim õde, kes tuligi ning sisestas kanüüli jalga ilma pikema jututa. Clay veresuhkru taset mõõdeti iga 30 minuti tagant sõrme­ otsaprooviga, kuid see ei alanenud nii kiiresti, kui arstid seda soovisid. Meeskond otsustas saata Clay San Francisco 23

haiglasse. Kohe. Nende haigla ei olnud valmis toime tulema sellise taseme diabeetilise eriolukorraga. Ilma liikluseta on see umbes kahetunnine sõit, kiirabi­ autoga mõnevõrra lühem. Kuid San Francisco lahe piirkonnas on liikluseta aega väga vähe. Karin lootis, et üks kiirabimeeskond, kellega ta koos töötab, saaks nad ära viia. Haiglatöötajad ütlesid, et kui Clay veresuhkru tase langeb alla 499, mis oli kõrgeim tase, mida nende aparatuur mõõta suutis, saab kaaluda mööda maad transportimise võimalust. Karin helistas tööle ning selgitas ülemusele, mida ta vajab. Raadio vahendusel võeti transpordimeeskonnaga ühendust. See meeskond ootas seitse tundi, et Clay veresuhkru tase lubatud määrani langeks, kuid seda ei juhtunud. Vaja oli kasutada lennutransporti. Clay viidi kiirabiautoga lennujaama ning tõsteti ootavale lennukile. Temaga olid kaasas seisundit jälgivad arst ja õde. „Ma saan ju ka kaasa minna, eks?“ küsis Karin. Clay kõikus teadvusel olemise piiril. Karin ei saanud lasta pojal üksi minema lennata. Piloot vastas, et lennuk suudab peale võtta veel vaid 50 kg. Karin kaalus sellest rohkem. Piloot nägi siiski veel ühte võimalust asja lahendamiseks. „Karin,“ ütles ta, „sa pead alla kirjutama paberile, mille kohaselt meie ei vastuta, kui lennuk alla kukub.“ See ei paistnud olevat hea idee. Alla pidi kukkuma tema poja veresuhkru tase, mitte lennuk. Karin otsustas sõita kohale autoga, koos Keniga. Nad vaatasid, kuidas lennuk õhku tõusis. Siis kihutasid nad San Francisco poole, teel sõnagi rääkimata, proovides lihtsalt üle saada igast lõputust minutist, mis lahutas neid oma poja uuesti nägemisest.

24

Toatäis arste ja õdesid töötasid San Francisco laste intensiivravi osakonnas Clay seisundi kallal kogu öö. Ta oli jõudnud juba kuristiku äärele, kuid järgmiseks pärastlõunaks olid nad suutnud poisi sealt tagasi tõmmata. Clay elu I tüüpi diabeediga sai dramaatilise alguse, millele järgnes kohutavalt vaikne aeg. Õde tuli palatisse virna raamatutega ning ütles, et vanemad peavad need kõik haiglas olemise ajal läbi lugema. Clay veresuhkru tase langes, ta magas ega lahkunud voodist. Neil oli piisavalt aega keskenduda ja seedida esmapilgul hoomamatut hulka informatsiooni sellest, mida on vaja teada, et nende poeg ellu jääks. Järgmine päev kulus praktilistele õppetundidele sellest, kuidas doseerida ja süstida insuliini ning mõõta veresuhkrut, samuti kõigest, mida raamatutes kirjutati. Ken ei tulnud vere ja nõeltega hästi toime, kuid andis oma poja jaoks endast parima. I tüüpi diabeediga elamine on kurnav köielkõnd, milles on liigagi lihtne tasakaalu kaotada. See on lõppematu jada veresuhkru mõõtmistest ning söödud süsivesikute ja kehalise aktiivsuse hulga järgi insuliinivajaduse arvutamisest. Liiga palju insuliini võib olla sama ohtlik kui liiga vähe, tekitades hüpoglükeemiat, mis võib raskemal juhul põhjustada krambihooge, koomat ja isegi surma. Ka kõige moodsamate tehniliste lahenduste abil, nagu glükoosimonitorid ja insuliinipumbad, ei ole diabeedi puhul miski ettearvatav ega lihtne. Mis näib ühel päeval töötavat, ei pruugi seda teha järgmisel. Enamikul meist ei ole I tüüpi diabeediga inimest nähes aimugi, mis toimub tema tervise töös hoidmiseks kaadri taga. See on nähtamatu puue, mille paljastab vaid pilk väikesele seadmele inimese keha küljes või sõrmeotsast vereproovi võtmine võimalikult märkamatult. I tüüpi diabeet on üks sagedasem lapseeas põetav krooniline haigus, kuigi see võib avalduda ka alles täiskasvanueas. USA-s saab selle diagnoosi aastas keskmiselt 40 000 inimest. Kui­ 25

I tüüpi diabeet hõlmab vaid 5% kõigist haigetest, siis II tüüpi diabeet on märksa levinum: Ameerika haiguste tõrje keskuse andmetel elab sellega rohkem kui 30 miljonit ameeriklast. See on peaaegu üks igast kümnest elanikust. Kui lisada need, kes elavad diabeedieelse seisundiga, mis sageli kujunebki välja II tüüpi diabeediks, plahvatab koguarv 100 miljonini, see on ligi kolmandik kogu rahvastikust. Erinevalt I tüübist, insuliinsõltuvast diabeedist, on II tüüpi diabeeti sageli võimalik kontrolli all hoida trenni ja toitumise abil. Heatahtlikud inimesed räägivad sageli I tüüpi diabeedi põdejatele õigest toitumisest ja kehalisest aktiivsusest, mis aitaks neil diabeedi seljatada. Kuid I tüüpi diabeet ei ole elustiilihaigus. Ja sellele ei ole ravi. Clay vanemad üritasid mitte mattuda kiirkorras õpitu alla. Koos Clayga mõni päev hiljem koju sõites lootsid nad vaid mitte põruda eesootavates päriselulistes diabeediga ellujäämise katsumustes. Lühikest aega pärast Clay kaheksandat sünnipäeva luges Karin artiklit, mis rääkis organisatsioonist Dogs4Diabetics Concordis Californias. Diabeedi abikoerad ehk hüpokoerad, mida see organisatsioon välja õpetas, tundusid imetegijatena. Ta näitas artiklit Clayle, kelle silmad läksid suureks. „Emme, kas koer saaks mind aidata?“ „Jah, ma arvan küll.“ Järgmisel päeval tegi ta taotluse ning sai kohe vastuse, et taotlejad peavad olema diabeediga elanud vähemalt aasta. Nad ootasid seega ühe aasta möödumist diagnoosi saamisest ning tegid uue taotluse. Sel korral oli vastuseks e-kiri, mis ütles, et organisatsioon on muutnud taotlejate vanuserühma ning lapsed pidid koera saamiseks olema vähemalt 12 aastat vanad. Kolm aastat veel, kuni nad saavad uuesti proovida. Sel hetkel tundus see võimatult kauge tulevik. Perekond plaanis siiski 26

oodata. Nad teadsid, et on olemas teisigi organisatsioone, kuid Karin oli teinud uurimistööd ning leidnud, et Dogs4Diabetics oli kogu riigis üks lugupeetumaid ühendusi diabeedi abikoerte treenimise ning kodudesse andmise vallas. Lisaks ei maksaks koer neile midagi, kui nad programmi tingimustele vastavad. Organisatsiooni asutaja, I tüüpi diabeediga Mark Ruefenacht teenib elatist täppismõõtmiste kvaliteedi kindlustamise ülipunktuaalses maailmas. Tema juhtimise all töötab mõõtmisstandarditega tegelev laboratoorium, lisaks teeb ta koostööd Ameerika riiklike standardite ja tehnoloogia instituudiga ning konsulteerib teadus- ja kohtumeditsiinilaboratooriume üle maailma. 1999. aastal hakkas Ruefenacht ühendama oma profes­sio­ naalset kogemust ja vabatahtlikku tööd pimedate juhtkoertega ning looma uuenduslikke viise, kuidas treenida koeri märkama hüpoglükeemiat I tüüpi diabeedi puhul. Kui ta oli välja arendanud parima süsteemi, otsustas ta seda teistega jagada. Ta avas Dogs4Diabeticsi 2004. aastal. Arvestades tema tausta mõõtmistulemuste täiustamisel, ei üllata, et selle organisatsiooni standardid on kõrged ning näivad pärinevat ülikooli statistikakursuselt. Lahkelt avaldasid nad mulle mõned algtõed. Meie standardid põhinevad statistiliselt usaldusväärsetel mõõdetavatel võimekuse tasemetel treeningu kõigis faasides: koera ei viida inimese juurde enne, kui ta jõuab 80% hüpo­ glükeemia lõhna usaldusväärse tuvastamiseni. Meeskond* ei läbi programmi enne, kui suudab 80% juhtudel teavitada kõrgetest ja madalatest veresuhkru näitudest enamikus igapäevastest keskkondadest, nagu kodus, tööl, koolis, võttes arvesse kõiki märguandeid ja hüpoglükeemia juhte, mille üle *  Teenistuskoertest rääkides kasutatakse mõistet „meeskond“, mõeldes enamasti koera ja temaga töötavat inimest. Siin peetakse silmas koera ning diabeediga inimest. 27