„On raske elada, kui sa kedagi ei usalda,“ ütles Nugise-nimeline mees. „Siis oled sa kas väga kurb või väga-väga iseseisev.“ „Seepärast ma olengi Kass,“ ütlesin. „Sest kassid on iseseisvad.“ „Nimi ei tee veel kedagi kassiks,“ ütles Nugis. „Aga kui sa oled Kass, siis ma kutsun sind Kassiks.“ „Ma olen Kass,“ ütlesin. „Aga mul on tunne, et ma olen pigem üksildane kui iseseisev.“ Mees tõusis püsti. Ta oli pikk nagu korsten. Ta hall habe ulatus peaaegu nabani ja oli sassis nagu nõialuud.
Nugis kummardus mu kohale ja vaatas mulle otse silma. Ta haaras mul turjast ja surus mu enda rinna vastu. Tundsin, kuidas ta sees tümises suur süda. „Me sarnaneme teineteisega,“ ütles Nugis. „Oleme mõlemad
„Nüüd on see läbi,“ ütles Nugis habeme värinal.
ühesugused karvased nässakad, segaverelised krantsid.“
„Mis on läbi?“ küsisin.
„Ja üksildased,“ haugatasin.
„Üksildus.“
„Me olime üksildased,“ ütles Nugise-nimeline mees.