1. peatükk
See oli kummaliselt lämbe suvi, toosama suvi, kui Rosenbergid saadeti elektritoolile, ja ma ei saanud aru, mida ma New Yorgis õieti teen. Ma olen hukkamiste suhtes nagu napakas. Mõte elektrivooluga tapmisest teeb mind haigeks, ja tollal polnud lehtedes midagi muud lugeda – meetrised pealkirjad jõllitasid mulle vastu igal nurgal ja hallitanud maapähklite järele lehkavate allmaaraudteepääslate juures. Mul polnud endaga midagi peale hakata ning ma ei suutnud hoiduda kujutlemast, mis tunne oleks otse närvikiudusid pidi elusalt põletatud saada. Minu meelest oli see kõige õudsem asi maailmas. New York oli iseenesest üsna talumatu. Kella üheksaks hommikul haihtus seegi võlts kastemärg värskus, mis öö jooksul kusagilt õhku oli imbunud, nagu ilusa unenäo mälestus. Viirastuslikult hallid tänavad värelesid graniitkanjonite põhja ulatuvas päikeselõõsas, autokered särtsusid ja pimestasid silmi ning tuhakarva tolm tungis laugude alla ja kopsudesse. 7
Rosenbergidest aina räägiti nii raadios kui toimetuses ja lõpuks ei suutnud ma neid üldse kujutlusest peletada. See oli nagu siis, kui ma nägin esmakordselt laipa. Laiba pea või õieti tomp, mis sellest järel oli, kangastus mulle mitu nädalat nii munaroataldriku kui Buddy Willardi näo tagaplaanil – tema see ju eeskätt oli, kelle pärast ma tolle vaatepildi osaliseks sain –, nii et õige varsti oli mul tunne, nagu tilpnekski üks lömmisninaline kolp mul musta formaliinilehase õhupallina kõikjal kaasas. Ma tundsin, et minuga on sel suvel midagi lahti, sest ma suutsin mõelda üksnes Rosenbergidest ja sellest, kui totter ma olin olnud, et ostsin endale kõik need ebamugavad kallid riided, mis kapis nukralt lontis rippusid, ning kuidas kõik mu kolledžis õhinal ülespuhutud pisikesed edusammud hajuvad Madisoni avenüü sileda marmori ja peegelklaasi taustal õhku nagu suits. See pidi olema mu elu kõrgaeg. Ja ma ise pidin olema kadestamisobjektiks tuhandetele minusugustele tüdrukutele kõikjal Ühendriikides, kes muud ei soovivatki kui tippida ringi just niisuguste number seitse lakk-kingadega, mis ma olin kord lõunavaheajal Bloomingdale’ist ostnud, ning kanda musta lakkvööd koos seda täiendava musta lakk-kotiga. Ning kui mu pilt ilmus ajakirjas, mille toimetuses me kaheteistkümnekesi töötasime – pildil imen ma martiinit kuskil pilvelõhkuja katuse-ööklubis, kleidi sünteetilisest hõbelameest pihaosa uppumas seeliku tohutult laia tüllipilve, ümber selleks puhuks palgatud või laenatud 8
anonüümsete, ameerikalikult robustse kondiga noormeeste salk –, arvas küllap igaüks, et olen lausa seitsmendas taevas. Näe, mis sellel maal kõik juhtuda võib, öeldi isekeskis. Üheksateist aastat elab üks tüdruk kusagil kolkalinnas, ise nii vaene, et ei või endale ajakirjagi lubada, ja korraga saab ta kolledžistipendiumi, võidab siin-seal paar auhinda ning juba tunnebki end New Yorgis niisama kindlalt kui isikliku auto roolis. Ainult et ma ei roolinud eriti kindlalt midagi, koguni iseennast mitte. Ma lihtsalt loksusin hotellist tööle ja olengutele ning olengutelt jälle hotelli ja tööle, tuimalt nagu trollibuss. Küllap ma pidanuksin olema vaimustuses nagu teised tüdrukud, aga ma olin kuidagi reageerimisvõimetu. Liikusin oimetuna ringi keset mind ümbritsevat melu ja minu sees oli väga vaikne ja väga tühi, otsekui viibiksin ma keeristormi keskmes. Hotellis oli meid kaksteist. Me olime kõik ühe moeajakirja artiklite, juttude ja reklaam arvustuste konkursi võitjad ning autasuna saime kuuks ajaks New Yorki tööle, kus meie eest maksti kõik elamiskulud ja pakuti hulgana muudki tasuta ajaviidet, nagu balletietenduste ja moedemonstratsioonide priipiletid, soengutegemine kuulsas kallis juuksurisalongis, võimalus kohtuda mõne meid huvitava ala edukate tegelastega või saada konkreetset nõu oma näonaha hooldamise kohta. Mul on ikka veel alles tookord kingituseks saadud pruunisilmsele šatäänile mõeldud jumestuskomplekt: tillukese pintsliga piklik ripsmetušš, sõrmeotsa kastmiseks täpselt paras sinakas 9
lauvärvisõõr ja kolm huulepulka, punasest roosani, kõik kenasti väikeses kullatud karbis, mille üks külg on peegel. Mul on alles ka valge, värviliste teokarpide ja litritega kaunistatud päikeseprillitoos, millele oli õmmeldud rohelisest kilest meritäht. Ma mõistsin küll, et me saime virnade viisi kingitusi vaid seetõttu, et neid asju tootvatele firmadele polnud see muud kui tasuta reklaam, aga ma ei osanud veel olla küüniline. Olin sellest kinkide sajust nagu puuga pähe saanud. Pärast panin ma nad tükiks ajaks silma alt ära, aga hiljem, kui jälle terveks sain, võtsin uuesti välja ja nii on nad siin majas praegugi veel minuga. Ma kasutan aeg-ajalt huulepulki ja just möödunud nädalal lõikasin lapsele välja prillitoosi meritähe. Niisiis oli meid hotellis kaksteist, kõik ühes ja samas majatiivas samal korrusel ridamisi asuvates ühestes tubades, mis meenutasid mulle mu kolledži internaati. See aga polnudki õige hotell, ma mõtlen selline, kus igal korrusel elab läbisegi nii mehi kui naisi. Hotell nimega Amatsoon oli ainult naistele ja need nais asukad olid enamikus minuealised tüdrukud, kelle rikkad vanemad tahtsid olla kindlad, et nende tütardele ei pääse ööbimiskohas ligi petistest mehed. Tüdrukud ise kavatsesid enamasti poosetada mõnes Katy Gibbsi kooli taolises sekretäride õppeasutuses, kus tuli kanda seisusekohaseid kübaraid ja sukki-kindaid, või olid nad mõnest sihukesest Katy Gibbsi koolist äsja läbi käinud ja viivitasid sekretäridena või ärijuhi abidena New Yorgist lahkumisega, oodates, et saavad ehk mõnele karjääri tegevale noorsandile mehele. 10
Need neiud näisid mulle õudselt elutüdinud. Ma nägin neid katusel päevitamas, kus nad haigutades küüsi lakkisid, püüdes aina parandada oma naha lõunamaist jumet, ning neil oli kõigest hullupööra villand. Ühega ma rääkisin, tema oli tüdinud jahiga purjetamisest ja lennureisidest, jõulude aegu Šveitsis suusatamisest ja Brasiilia meestega kurameerimisest. Sellised teevad mind haigeks. Ma olen nii kade, et ahmi või õhku. Olen üheksateist täis, kuid välja arvatud see nüüdne New Yorgi reis, veel mitte kordagi Uus-Inglismaalt kaugemale saanud. See oli mu esimene suur võimalus, ent siin ma nüüd olin, pikutasin lamamistoolis ja lasksin kõigel sel voolava veena läbi sõrmede niriseda. Küllap tegi mu elu kuigivõrd keerukamaks ka Doreen. Ma polnud kunagi tundnud kedagi niisugust nagu Doreen. Ta oli lõpetanud jõukama kihi tütarlastekolledži kusagil lõunaosariigis, kohevad valged juuksed ümbritsesid ta pead nagu suhkruvatt, sinised ahhaatselged silmad olid kui lihvitud ja purunematud vääriskivid ning ta suu ümber püsis kogu aeg üleolev muie. Ma ei ütleks, et see oli vastikult üleolev, pigem jättis ta lõbustatud ja salapärase mulje, nagu oleks kõik inimesed ta ümber üpris nõmedad ja ta võiks soovi korral nende kulul palju nalja saada. Doreen valis mu hoobilt välja. Ta oskas mulle mõista anda, et ma olen teistest jupp maad terasem, ja tegi ise tõepoolest imehead nalja. Tavaliselt istus ta koosolekulaua taga minu kõrval, ja kuni külla palutud kuulsused oma lugusid pajatasid, sosistas mulle kõrva kõiksugu sarkastilisi kommentaare. 11
„... minu sees oli väga vaikne ja väga tühi, otsekui viibiksin ma keeristormi keskmes.“ Esther Greenwood on andekas ja ilus noor naine 1950. aastate New Yorgis. Hoolimata edust ja paljutõotavatest karjäärivõimalustest murdub ta vaimselt – võib-olla lõplikult. Tema mentaalne kokkuvarisemine, enesetapukatsed ja sellele järgnenud kuud vaimuhaiglas on lugejateni toodud erakordses eheduses. Inimpsüühika kõige tumedamatesse ja ahistavamatesse nurkadesse tungiv „Klaaskuppel“ on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse.
kirjastus.postimees.ee
12