SISSEJUHATUS

Eesti on kivirikas maa. On vähe paiku, kust kaevates labidas kivi vastu ei kolksata. Ometi on need kivid pisikesed, mõned üksikud ka tõelised kivimürakad, mille jääajal kahe kilomeetri kõrgune jäämass siia kokku on lükanud.

Just selline uhke rändrahn on ka Eesti märgiks valitud. Eesti rahvuskivi on aga paekivi ehk lubjakivi. Lubjakivi on meil väga erinevat, alates ilusast lumivalgest dolomiidist kuni põnevate lubikivististeni.

Paekivi Lõuna-Eestis enamasti näha ei saa, aga sealgi on oma paekiht – vanarahvas kutsus kõrgeid liivakiviseinu jõgede orgudes punaseks paeks.

Meie väärtuslikumaks kiviks peetakse põlevkivi, aga see on peidus sügaval maapõues.

Meie maapõue kivide seas ei ole kalliskive, aga põnevalt helklevaid kive leidub meilgi. Püriiti ehk vilgukivi paeseinte alt on lapsed ikka otsida armastanud ja maakivide sees helgib alati ka natuke rohkem või vähem kassikulda.

Mängimiseks sobivad aga just valged paekivid ning hallid või roosad graniidist kivid, mida leidub mererannas, kruusakarjääris või teede ääres.

Ja kuigi kividega on mänginud läbi aegade nii lapsed kui ka täiskasvanud, ei lubanud meie esivanemad kive tuppa tuua. Kirjandusteadlane Astrid Tuisk ütleb, et neid peeti elututeks asjadeks, mille tuppatoomine võis tähendada õnnetust.

Aga mis saab olla paremat, kui see, et kivid kutsuvad meid õue. Mängima!

Mängude kirjeldamisel on kasutatud Kirjandusmuuseumi andmebaasi Ukauka, Aleksander Kalamehe „Eesti rahvamänge”, enda ja sõprade lapsepõlvemälestusi ning koolitustel õpetajatelt kogutud kivimänge. Kõigile suur aitäh!

Head mängimist!