Issuu

EELLUGU Esmaspäeval kella kümne või poole üheteistkümne paiku viib Sybil van Antwerp oma kirjutuslauale kruusitäie piimaga Irish Break fasti teed. Voodi on üles tehtud, nõud puhtaks pestud ning kraani kausi kõrval käterätiku peal kuivamas, taimed on kastetud ning riiulitelt tolm võetud. Ta nihutab tooli täpselt paika ning heidab siis mõneks hetkeks pilgu läbi akna oma aiale, selle taga allpool kulgevale jõele, kus kauguses paistab paar valget purje ning taevas peegeldub laial veeribal, ja Annapolise-poolse kalda suurtele häär beritele. Ta kohendab rahulolevalt kirjapaberi virna ning madalat, pidevalt ümber kukkuma kippuvat raamatukuhja, milles sisalduvat ta järgmiseks kavatseb lugeda. Ta sätib kruusis seisvaid sulepäid. Ta loeb oma margivaru üle. Ta uurib nende kirjade pakki, mis on küll kätte saadud, kuid millele ta pole veel vastanud, ja ka nende kirjade nimekirja, mille ta kirjutada kavatseb – kirjutuslaua sahtlis seisab kummuli keeratuna terve paberilehtede virn, üks kiri, mida ta on juba mitu aastat kirjutanud, kuid pole ikka veel ära saatnud. Sybil on ema ja vanaema, lahutatud naine, oma silmapaistvast juristikarjäärist taandunud, kõik see ümbritseb teda endiselt, aga see kirjavahetus … Kolmapäeval teeb ta sedasama. Ja reedel. Ja laupäeval. Esmaspäeval kella kümne või poole üheteistkümne paiku istub Sybil van Antwerp jälle oma kirjutuslaua taga. Kirjade kirjutamine on tema elustiil.

Felix Stone 7 Rue de la Papillon 84220 Gordes PRANTSUSMAA 2. juuni 2012

Mu kallis vend Felix Tänan sind sünnipäevakaardi ning täitesulepea ja raamatu eest, mida ma hakkasin lugema juba samal päeval, kui see saabus (neljapäeval), ning täna sain selle läbi. See vastas täpselt sinu kirjeldusele. Üldse mitte tõepärane, judinaid tekitavalt põnev, leidlik ja täpselt minu maitse järgi. Seitsmekümne kolmas eluaasta tundub oma artriidi, kõhukinnisuse ja magamisraskustega täpselt sama palju väärt kui seitsmekümne teine ning ma otsustasin oma juuste värvimise lõpe tada. Nagu sa tead, ei hooli ma enam eriti oma sünnipäevast, ehkki sinust on alati kena seda meeles pidada. Trudy ja Millie käisid loo mulikult suupisteid nautimas ja kaarte mängimas. Mõlemad lapsed võtsid minuga ühendust – Bruce laskis pagariärist mulle maasikatordi tuua (ta peab nagunii tulema järgmisel nädalavahetusel mu vihma veerenne puhastama) ja see oli nii jube, et ma viskasin selle minema. Ta maksis selle eest ilmselt rasket raha. Fiona helistas Londonist. Ta ütles, et ei tule enne jõule koju, sest töö ajab teda siia ja sinna ning taevas hoidku, nüüd ta kavandab midagi Sydneys ning peab kuu aega Austraalias elama. Ta kinnitas mulle, et Walt ei pane pahaks, et ta nii tihti kodust ära on, aga seda ma sulle ütlen, et mina ei tea, kuidas nende abielu selle üle elab. Selle töö peal ei saa ta endale kunagi lapsi lubada. (Nad isegi ei ürita. Vähemalt pole tüdruk mulle maininud, et nad üritaks. Kui ma teema üles võtan, nähvab ta mulle.) Theodore Lübeck meie tänavalt tõi mulle oma aia roose nagu igal aastal, mis on temast armas, ehkki ta on Ameerika Metsiku Lääne pätt. Kuidas Prantsusmaal elu kulgeb? Kuidas Stewartil läheb? Mida sa praegu kirjutad? Aitäh sulle küllakutse eest, sa ei lase sel endiselt

unustuse hõlma vajuda. Jaa, mulle meeldis „Loss”* väga, aga see oli romaan, ja kui väga ma ka ei tahaks sinu uut maja näha, ei, ma ei tule. Just nagu suvine pärastlõuna on konditsioneeriga siseruumis imeline võrreldes sellega, kui sa lähed õue kuuma, niiske ja masendava õhu kätte, on minu ettekujutust mööda ka lavendli ja päevalilledega post kaart Prantsusmaalt kaugelt ahvatlevam kui koht ise. Tänapäeval on lendamine nii tülikas kõigi nende turvanõuete ja reeglitega koti luba tud suuruse ja kreemide transportimise ja kontaktläätsede vedeliku väikestesse pudelitesse valamise tõttu. Ausõna, see ei meelita mind mitte natukestki ja kui sa teisele mandrile kolisid, ütlesin ma ju kohe selgelt, et sinna ma ei tule. Sorteerisin kaste ning leidsin foto (kirjale lisatud) päevast, kui sind Õdede juurest koju toodi. Pisikesed püksikesed ja täiesti kiilas pea nupp. Sa oled nüüd pika elu ära elanud. Ema näeb sel pildil vapustav välja ning ma polegi teda ühelgi muul fotol näinud selles rohelises seelikuga kostüümis, ehkki ma mäletan seda selgelt. Ma mäletan seda päeva nii hästi, nagu oleks see eile olnud. Mäletan, et kõva torm oli just läbi saanud – ilma vihmata, aga imeliku tuule ja kuuma ilmaga ning õues oli puu pikali ja oksarisu kõik kohad täis ning ma mäletan, kuidas naabrinaine, proua Curry, tegi õhtusöögiks ühepajatoitu ja šokolaadikooki ja mina ootasin terve pärastlõuna, millal auto ometi kohale jõuab ja su koju toob. Mitsy ei saanud hommikusi töid tegema tulla, sest torm tõmbas elektriliinid Cantoni sillale maha, nii et ma võtsin ise tolmu, tegin voodid ära ja tõmbasin kardinad akende eest. Kas sinul on aimu, kes selle pildi võis teha? Ema õde Heloise oli küll mulle lapsehoidjaks tulnud, aga ma ei suuda kujutleda, et Heloise võiks pildistada. Küllap see on meie esimene perepilt. Annan selle sulle, sest mul endal on olemas foto päevast, mil mind koju toodi. Loomulikult tervita Stewartit oma armastava õe poolt Sybil * Jaclyn Goldis „The Chateau”. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

P. S. Felix, ma sattusin eile õhtul väikesesse plekimõlkimisse. Polnud midagi hullu, päriselt, minuga on kõik hästi, aga Cadillac on töökojas. Natuke ebamugav olukord, ei midagi enamat, ausalt.

2. juuni 2012 Kallis härra Lübeck Tänan teid imeliste valgete rooside eest, mille te jätsite 29. mail, mu sünnipäeval, minu verandale. Lisaks sain täna hommikul kätte ka teie häälsõnumi. Mind toodi eile õhtul väikese autoavarii tõttu taksoga koju, aga kõige eest on juba hoolitsetud. Tänuga Sybil Van Antwerp

Pr Ann Patchett Parnassus Books (edastamiseks) 3900 Hillsboro Pike #14 Nashville, TN 37215 2. juuni 2012 Kallis Ann Kirjutan, et õnnitleda teid teie värskeima romaani „Imedemaa”* ilmumise puhul, mille vend mulle sünnipäevaks saatis. Jõudsin selle lugemisega täna hommikul lõpule. Täna on laupäev ja ma alustasin raamatuga neljapäeval, mis räägib juba ise enda eest, ehkki teie sel lest ei tea, sest me oleme võõrad, kuigi mitte väga võõrad, kuna me oleme varemgi ühel puhul kirjavahetust pidanud ning see oli siis, kui ma lugesin teie suure läbimurde teost „Bel Canto” päris uue aasta tuhande alguses ja teie saatsite mulle vastuse, milles tunnustasite minu kirjutamismeisterlikkust ning julgustasite mind pöörduma teie poole eesnime pidi. Te võite isegi, ehkki ilmselt mitte, arvestades seda kirjade hulka, mida te igapäevaselt saate ja loete, mäletada, et ma nautisin väga „Bel Cantot”, aga see uus raamat on isegi veel parem. (Peaksin selguse huvides lisama, et ma kirjutasin teile ka siis, kui lugesin läbi eelmise raamatu „Jookse”**, aga ma ei saanud vastust, kuid sellest pole midagi, nii et ärge sellega oma pead vaevake.) Tavaliselt kulub mul tavamõõdus romaani läbi lugemiseks neli päeva, aga „Imedemaa” leheküljed lausa lendasid mul käes – see eksootiline Amazonase taust ja need targad, tohutult keerulise loo muga naised doktor Singh ja Swenson. Kuidas te neist asjust nii palju teate – kõik need detailid Amazonase kohta ja teadus …? Kas te olete seal reisinud? Leidsin end puukoore peale mõeldes küsimast, milline võib siin olla tõe ja väljamõeldise suhe. Selles stseenis, kus hiiglasuur madu veest paati ronib ja oma lihaselise maokere ümber lapsukese mässib ning ameeriklased seda ainult õudusega pealt vaatavad, oli * Ann Patchett „State of Wonder” ** Ann Patchett „Run”

stseeni vaikus täiesti filmilik. Ma ei julgenud hingatagi nii umbes viie lehekülje jooksul või kauemgi. Ja loomulikult see lugu doktor Swen soniga, kes selles eas (minu eas! Doktor Swenson on seitsmekümne kolme aastane, nagu minagi) on rase. Ma ei suuda seda ette kujutada. Kui nad raamatu lõpuosas lapse vastu võtavad, vaat see ajas mulle küll judinad selga, aga ikkagi oli imeline lugeda nii keerulisest ja sellises vanuses naisest, kelle teevad vapraks nii tema tarkus kui ka väärikus, nagu ka tema tehtud vead, ning ta on väga mitmekihiline. Mina pole mingi teadlane, minu karjäärivaldkonnaks oli juriidika, aga ma näen temas enda mingeid peegeldusi. Piinarikkaid eetikaküsimusi, mille tõttu lugeja tema üle kohut mõistab. Seda vaimustust, mida sellesse eluetappi jõudnud inimene tunneb, mis on korraga omamoodi häm meldus ja segadus, mis omakorda viib välja muretsemiseni, ja ma arvan, et küllap ka mingisuguse hirmuni. Kuidas me sinna jõudsime? Kuidas saab niiviisi olla? Mu vennanaine Rosalie ja mina vahetame raamatuid ning ma olen kindel, et see lugu meeldib talle, nii et kõik on täiuslik. Palun pidage meeles, et kui te peaksite kunagi Annapolist külastama, võõrustan teid rõõmuga. Mul on väike maja võluvas vanas naabrus konnas, teate küll, kus majade vahel on tublisti ruumi ning kus kasva vad hiigelsuured vanad puud. Selle esikülg on vee poole ning ülemisel korrusel on kena suur külalistetuba, millel on oma tualettruum ning ärkliaken vaatega Severni jõele, nii et näete sealt üle mu aknaaluse aia, mille eest ma korralikult hoolitsen, ja üle tänava paate ning suuri elumaju. Ma elan üksinda ning käin ülakorrusel ainult koristamas pärast seda, kui mul on seltskonda olnud, nii et seal on täiesti privaatne olemine ning ma arvan, et te tunneksite end seal väga mõnusasti. Mina ei ole kirjanik, aga kui oleksin, siis oleks see minu meelest kena koht raamatu kirjutamiseks, nii et ütlen veel kord – kui te kunagi siia satute, olete väga teretulnud. See on pealinnast kiviviske kaugusel. Järgmise raamatuni või siis teie külaskäiguni, soojade tervitustega Sybil Van Antwerp 16

(jätkatud 2. juunil, eelmised lehed SAATMATA) Ma sõitsin oma auto risuks. Tulin raamatukogust esitluselt ning oli juba öö ja ma sõitsin madala betoonmüüri otsa. Mehaaniku sõnul masinat tõenäoliselt enam remontida ei anna. Minu kehaga on kõik korras, aga see vapustas mind jubedalt. Vapustas jubedalt. Loomu likult õnnetus ise, see heli, mis Cadillaci vanarauaks muutis, aga ka see, et kõik juhtuski päriselt. Ma pole kindel. Nojah. Mis minu meelest juhtus, on see, et kui ma sõitsin raamatukogu parklast välja, tuledest eemale pimedusse, nojah, tead ju – küllap ma ei oskagi täpselt öelda, mis juhtus. Sõitsin täpselt nagu tavaliselt, aeglaselt ja ühtlase kiirusega, aga midagi juhtus. Ma ei mäleta seda täpselt, aga minu meelest oli nii, et järsku ma enam ei näinud midagi. Ma ei näinud midagi! Aga kuidas? Oli see ajalõik ainult sekund või mitu minutit? See oli, nagu oleks mu elu film ning ekraan läks järsku mustaks, eks ole, aga ma pole kindel ja see mulle muret teebki. Ma pole kindel, et selle pimeda sügaviku tekitas mu nägemine. See ei olnud nii nagu siis, kui ma silmad kinni panen, see oli, nagu oleks ajalõik mu mälust ära kustutatud hetkeni, mil ma avarii tegin. Ja seda on minuga ennegi juhtunud, niisugust kustutamise tunnet. Just see ajab mulle hirmu nahka. Kuidas niisugused asjad saavad üldse juhtuda? Ma oletan, Varsake, et nägemise kaotus on juba alanud. Arvan, et just selles asi oligi. Ma põhimõtteliselt olen teadnud, et võin pimedaks jääda, aga see näis nii kaugel olevat. Nüüd paistab, et pimedaks jäämine on saabumas ja just sellega kõik lõpebki, aga ma ei oodanud, et see niiviisi juhtub. Sellise segadusega. Puksiir viis auto ära ja mind sõidutati taksoga koju ning ma istusin pimedust kartes kogu öö üleval. Kartsin tulesid kustutada. Ma näen õudusunesid. Võib-olla olen seda juba maininud. Õudus unedes on mul nägemine alles, aga ma tean, et olen mingis mõttes pime. Seega vaatan aknast purjekaid, aga võib-olla liiguvad need udus või siis ma tean, et on päevane aeg, aga paistab, nagu oleks öö. Või siis olen ma aias ega tunne lilli ära. Mis taim see on, mõtlen. Või 17

siis vaatan raamatu teksti ega saa sotti ei tähtedest ega sõnadest. Aga kõige hullem unenägu, just see, mida ma ikka ja jälle näen, on selline, et ma istun kirjutuslaua taha kirjutama ning seal on mu kirjapaberi virn, seal on mu sulepead, seal on mu ümbrikud – ning ma kraapan neid nagu kass, kuid ei saa midagi kätte. Või siis võtan sulepea ning see vajub nagu makaron mu käes lonti. Surun otsa vastu paberit ning see läheb pehmeks või katki. Või siis see versioon, kus ma jõuan isegi paberile tindijälgede tegemiseni, kuid ei saa millestki aru – ma ei saa midagi kirja pandud, kõik on ainult kritseldused. Mu hirm kujutleb pimedaks jäämist niiviisi. Võiks ju arvata, et unenäod muutuvad mus taks tühjuseks, ning ma arvan, et just nii see saabki olema, ehkki kui ma näen unes musta tühjust, siis ma arvan, et … ma ei näegi tegelikult und. Ma lihtsalt magan, aga ma ei usu, et praegusel eluhetkel ilma unenägudeta magada saaksin, sest vaim on selleks liiga küllastunud. Selle jaoks kummitab seal liiga palju asju. Mu oftalmoloog doktor Jameson ütles, et minu tervisliku seisundi juures võib see areng lõpule jõuda sama hästi ühe kui ka kümne aasta jooksul ning sedamööda, kuidas see areneb, võib olukord olla parem või halvem. Ma pean end visiidile kirja panema. Teen seda kohe täna. Ma pole sellest rääkinud kellelegi peale Rosalie ja sellele lapsele Harryle, keda varem olen maininud – lapsele, kellega ma igakuiselt kirju vahetan, mu endise kolleegi kohtunik James Landy pojale. Oh, ja kirjanik Joan Didionile mainisin ka. Bruce’ile ja Fionale ma ei rääkinud.