Kiri sündimata jäänud lapsele

S A AT E S Õ N A Oriana Fallaci, itaalia ajakirjanik ja kirjanik, sai kuulsaks paljude selle maailma vägevatega tehtud intervjuudega ning erinevatest sõjakolletest saadetud reportaažidega. Ja muidugi kirjandusteostega, kus mitmed rahvusvaheliselt tähtsad teemad leidsid kajastamist ja edasiarendamist ilukirjanduslikus vormis. Ja loomulikult oma kirglike seisukohavõttudega paljudes inimkonda puudutavais põletavais küsimusis. Oriana julges öelda, et kuningas on alasti, kui võimumehed, lipitsejad, kiibitsejad, pugejad, nahahoidjad, võltstolerantsist nakatunud, ükskõiksed, hoolimatud, rumalad, naiivsed, harimatud, mõtlematud, heausksed jne imetlesid ning imetlevad siiani kooris kuninga uusi nähtamatuid rõivaid.

Oriana Fallaci olemuse on suurepäraselt ära tabanud ajakirjanik Lucia Annunziata: „Sina, Oriana, sammusid kartmatult maailma kullipilkude all, sa ei lasknud end mõjutada mingitest tõmbetuultest. Sinu silmis polnud vaheseintel ja erisustel inimeste puhul mingit tähtsust. Polnud tähtsust kutsealadel, ametitel, kodakondsustel, sugudel, poliitilistel või religioossetel määratlustel. Sinu jaoks oli tähtis vaid jõuliselt tuksuv eluallikas, mida nimetatakse isiksuseks. Oli see siis ajakirjanik, pianist või tänavapühkija, sel polnud sinu silmis tähtsust. Tähtis oli vaid üllameelsus, millega inimene oma elus tõde teenib.”

5

Oriana Fallaci on tuntud, tunnustatud ja imetletud terves maailmas. Tema teoseid on tõlgitud ja tõlgitakse paljudesse keeltesse. Ta on andnud palju mõtlemisainet, põhjustanud poleemikat ja vastukäivaid arvamusi. Sest ta julges ennastsalgavalt kaitsta demokraatlikke väärtusi, vabadust, tõde ja elu. See kirglikkus läks talle maksma ilmselt mitu elamata jäänud aastat.

Oriana Fallaci sündis 29. juunil 1929 Firenzes, esimesena oma vanemate neljast tütrest. Lõpetanud lütseumi klassikalise haru, astus ta ülikooli arstiteaduskonda, kust aga ajakirjanikust onu mõjutusel peagi lahkus ning asus tööle ajakirjanduses. Ta oli siis alles kaheksateistkümneaastane. „Sõjaristsed” sai Oriana juba teismelisena, kui tema aktiivne antifašistist isa Edoardo kaasas tütre Teise maailmasõja ajal põrandaalusesse liikumisse „Õiglus ja Vabadus”. 1944. aasta augustis, kui Firenzet okupeerisid sakslased ja sillad olid õhku lastud, tuli tütarlapsel läbi kuivaks jäänud koolmekoha partisanidele teisel pool Arno jõge laskemoona kätte toimetada. Nii sai Oriana oma esimese sõjaväelise teenetemärgi juba neljateistkümneaastaselt.

Hiljem kritiseerib ta oma kirjutistes ägedalt kommuniste, kes tahavad kogu vastupanuliikumise võidu enda arvele kirjutada.

1956. aastal saadeti Oriana Fallaci esimest korda Ameerika Ühendriikidesse, et kirjutada suurilma diivade elust. Artiklite ja intervjuude põhjal vormub raamat „I sette peccati di Hollywood” (Hollywoodi seitse pattu, 1958). Fallaci arvates on Hollywood kõige ebademokraatlikum paik Ameerikas, kõige kummalisem kontrastide kogum, kus inimesed jagunevad ületamatutesse kastidesse tuntuse, professionaalsuse, honoraride, lugupeetavuse jne 6

järgi. Kuid kindlasti pole seal kohta laiskadele ja hädavarestele, eelkõige hädavarestele.

Kuulsuste elust pajatab ka 1963. aastal ilmunud intervjuuraamat „Gli antipatici” (Vastumeelsed), mis räägib kaheksateistkümnest silmast silma toimunud kohtumisest tolle aja väljapaistvate tegelastega, kelle hulgas oli näitlejaid, režissööre, kirjanikke, sportlasi, playboy’sid ja aadlikke, nagu näiteks Federico Fellini, Ingrid Bergman, Alfred Hitchcock, Natalia Ginzburg, Anna Magnani jt. Kuulsuste iga sammu, iga liigutust saatis ajakirjanike kõrgendatud tähelepanu, mis muutis need inimesedki aeg-ajalt tüütuks, vastumeelseks.

1960. aastal reisis Oriana Fallaci L’Europeo korrespondendina mööda maailma ringi, et tutvuda naiste eluga erinevates riikides.

Hiiglaslikust reportaažide hulgast valmib raamat „Il sesso inutile” (Tarbetu sugupool, 1961), mis toob Fallacile esimese kirjandusliku edu. Ent Fallaci-sugune iseseisev, võitlev natuur ei piirdu ainult naiste maailma kajastamisega. Tema arvates ei kujuta naised endast omaette loomaliiki, kellel peaks ajalehtedes olema eraldi rubriik nagu spordil, poliitikal ja ilmaennustusel. Kuid lisab, et ilmselt oli uurimine vaeva väärt, sest paljudes maailma paikades peetakse naisi tõepoolest teisejärguliseks, koguni tarbetuks sugupooleks.

1962. aastal ilmus Oriana Fallaci sulest esimene puhtalt ilukirjanduslik teos „Penelope alla guerra” (Penelope läheb sõtta). See on lugu noorest New Yorki kolinud itaallannast Giovannast, Giòst, kes ei jää kodukanana Odüsseuse tagasitulekut ootama, vaid asub ise reisile oma tõelise identiteedi, iseseisvuse ja vabaduse otsingul.

Meestekeskses ühiskonnas tuleb tal kokku puutuda ka selliste teemadega, nagu homoseksuaalsus, abort ja rassiprobleemid, mis on aktuaalsed tänaseni.

7

Seejärel viibis Fallaci juba tunnustatud kirjaniku ja L’Europeo korrespondendina jälle pikalt USA-s Cape Kennedy astronautide ja teadlaste hulgas. Ta elas koos nendega, küsitles ja jälgis neid.

Tulemuseks on teos „Se il sole muore” (Kui päike sureb, 1965), mille autor pühendas oma isale Edoardole ja astronautidest sõpradele. Raamat on kirjutatud isa ja tütre vahelise dialoogina: isa ei taha minna Kuule ega teistele planeetidele, sest seal pole lilli, kalu ega puid, tütar seevastu tahab mõista uut ja sellega kaasa minna. Ometi jääb kõlama küsimus: millist hinda tuleb inimkonnal selle kõige eest maksta? Ja mis saab siis, kui Päike sureb...

Teost on nimetatud kõige erakordsemaks, kõige ausamaks ja liigutavamaks, mis sel teemal üldse kirjutatud.

1969. aastal sõitis Fallaci Apollo 12 komandöri Charles (Pete) Conradi palvel Ühendriikidesse, et aidata tal leida lause, mida Kuule astumisel öelda. Fallaci soovitas Conradil öelda: „Neilile (Armstrongile) võis see samm tõesti olla lühike, mulle aga küllalt pikk.” Conrad oli muuseas lühikest kasvu. Nii Conrad ütleski. Ühtlasi viis ta Kuule Oriana Fallaci lapsepõlvefoto. Kosmoseteemaga on seotud ka 1970. aastal ilmunud „Quel giorno sulla Luna” (Sel päeval Kuu peal). Oma pikaajalistele kogemustele ja teadmistele tuginedes esitab Fallaci teoses üksikasjaliku ülevaate kosmoselendudest ja astronautidest. Viimaste puhul kumab läbi veidi pettumust, sest kollektiivses ettekujutuses on neist loodud müütilised tegelased, Fallaci silmis on nad isiksustena aga tavalised inimesed. Olles näinud neid ängi, pettumuse, nõrkuse ja kurbuse hetkil, on autor veendunud, et tegemist pole üliinimestega, neilt ei maksa oodata intellekti, mis oleks võrdväärne nende vastutusega. Ega ka mingit uut visiooni elust. Ilmselt on Fallaci viidanud sellele ka raamatus „Kiri sündimata jäänud lapsele”.

8

1967. aastal saadeti Oriana Fallaci sõjakorrespondendina Vietnami, kuhu ta hiljem veel kaheteistkümnel korral seitsme aasta jooksul tagasi pöördus. „Niente e cosÌ sia” (Mitte midagi ja nii jääbki, 1969) on vapustav kajastus esimese aasta (1967– 1968) sõjasündmustest, mida Fallaci nimetab veriseks hulluseks.

Jälle tõstatab ta küsimuse, mis on elu ja miks peavad inimesed nii palju jõudu raiskama, et üksteist tappa. Ent tõdeb kurvalt, et nii on see aegade algusest peale olnud. Ometi jääb kõlama üleskutse: elage oma elu võimalikult hästi ja täisvereliselt, sest kui meie eksistents kord lõpeb, ei ole meil sellest kõigest enam midagi kasu. Mitte midagi ja nii jääbki. Raamat räägib ka 3. oktoobril 1968. aastal Mehhikos toimunud üliõpilasrahutustest, mille võimud verre uputasid. Fallaci sai sündmuste keerises haavata ning viidi koos laipadega surnukuuri. Sealt leidis ta imekombel üks preester ja tõi ellu tagasi. Raamat võitis 1970. aastal Bancarella preemia.

Sõjakorrespondendina jälgis Fallaci konflikte veel maailma mitmes eri paigas, Indias ja Pakistanis, Lõuna-Ameerikas ja LähisIdas. Ta oleks tahtnud minna ka Iraagi sõtta, kuid pidi loobuma, tõdedes kurvalt, et kui haigusest vaevatud keha ei allu enam aju käsklustele, kui sa ei jõua enam tankidele ronida ega kuulirahe all joosta, pole sinust seal mingit kasu.

21. augustil 1973. aastal läks Oriana Fallaci intervjueerima äsja vanglast vabanenud Alekos Panagulist. Nad armusid, vastastikune armastus kestis kuni Alekose vägivaldse surmani 1. mail 1976. aastal. Alekos Panagulis (Alexandros Panagoulis, 1938–1976) oli kreeka poeet, kolonelide režiimi ajal 1970. aastail vabadusvõitleja ja hiljem parlamendisaadik, kes maksis oma vabadusihaluse eest 9

eluga. Kahtlemata olid Oriana ja Alekos oma eluhoiakute ja kirglikkuse poolest väga sarnased. Alekos Panagulise lugu leiab kajastuse Oriana Fallaci 1979. aastal ilmunud romaanis „Un uomo” (Üks inimene), mida saadab tohutu kirjanduslik edu. Teos võitis Viareggio kirjandusauhinna. Romaani edukäik pole tänini vaibunud: 2010. aastal ostis filmistuudio Fandango teose autoriõigused, et jäädvustada lugu kinolinal. Ühes intervjuus on Fallaci öelnud: „See on raamat üksildusest, inimesest, kes ei lase end moodidel, ideoloogiatel, ühiskonnakorraldustel ega võimudel katalogiseerida, skematiseerida, süstematiseerida. Raamat poeedi traagilisest saatusest, kui ta ei taha olla ega olegi massiinimene, kui ta ei taha olla võimumeeste, lubaduste jagajate ja hirmutajate tööriistaks, olgu need siis parempoolsed, vasakpoolsed või tsentristid või äärmusparempoolsed, -vasakpoolsed või -tsentristid.

Raamat kangelasest, kes võitleb üksi vabaduse ja tõe eest, kes ei anna alla ja kelle kõik seepärast surma saadavad.”

1974. aastal nägi esmakordselt ilmavalgust Oriana Fallaci „Intervista con il potere” (Intervjuu võimuga), mida hiljem uute intervjuudega täiendatult uuesti ja uuesti välja antakse, terves maailmas tõlgitakse, uuritakse ja millest õpitakse. Raamat sisaldab ajavahemikul 1964–1982 tehtud intervjuusid inimestega, kes määrasid (ja määravad) maailma saatust: Homeinist al-Gaddafini, Robert Kennedyst dalai-laamani, Sharonist Berlinguerini, Deng Xiaopingist Lech Wałęsani, Henry Kissingerist Golda Meirini jne, jne. Need on silmast silma toimunud kohtumised Ajalooga, mis tänu intervjuudele omandavad inimliku ja konkreetse näo, sest neid ilmestavad nüüd luust ja lihast inimesed.

Fallaci suudab vaistlikult tabada inimese tõelist olemust. Autor 10

ei jäta jutustamata ka ülihuvitavaid seiku, millega tal selles töös on tulnud kokku puutuda. Näiteks kihutas Haile Selassie I ta pärast küsimust, kas imperaator kardab surma, koos fotograafiga uksest välja, kus nad sattusid vastamisi lõviga. Õnneks toideti lõvi esmaklassilise lihaga ning loom ei hakanud oma isu inimestega solkima. Ajatolla Homeini juurde minekuks tuli Fallacil ootamatult abielluda tõlgiga, kuid lõppes lugu veel kurioossemal moel. Muammar al-Gaddafit intervjueerides andis talle plusspunkti asjaolu, et ta oli julgenud Homeini juures näo eest loori ära tõmmata. Põnevust rohkem kui seiklusromaanides. Ometi pidi Fallaci endalt kurvalt küsima: „Miks ma küll olen mõistnud elu? Nüüd piinavad mind kogu aeg kahtlused. See tähendab kaotada kõik pidepunktid, millele enne võis toetuda: hea ja halb, tõde ja vale, õige ja väär. Kui elu oli alles saladus, alles otsing, siis tähendasid need pidepunktid kindlust, nii et võisid kõhklemata tee valida ja otsuse teha. Kui sa aga taipad, et hea ja halb, tõde ja vale, õige ja väär on vaid seisukohad, siis tundub iga tee ebakindel, iga otsus meelevaldne. Kindlana tunned end vaid oma kahtlustes ja üksilduses.”

1975. aastal ilmus „Lettera a un bambino mai nato” (Kiri sündimata jäänud lapsele), mida on saatnud ja saadab endiselt tohutu lugeja- ja müügimenu. Raamatut on tõlgitud väga paljudesse keeltesse ning müüdud maailmas üle kolme miljoni eksemplari.

Fallaci enda sõnade järgi sündis mõte isiklikust kogemusest, jutustus aga on fantaasiavili. Ometi võttis loo kirjapanek ja ilmaletoomine mitu aastat – nagu pikk rasedusperiood. See ei ole feministlik raamat, ehkki on ühe naise pühendus kõigile naistele, ehkki 1970. aastatel toimus Itaalia ühiskonnas tõeline murrang: 11

võeti vastu lahutus-, perekonna- ja abordiseadus (1970, 1975, 1978). Fallaci oli toimunust kõvasti ees – ilmunud olid „Tarbetu sugupool” ja „Penelope läheb sõtta”. „Kiri sündimata jäänud lapsele” on lugu Elust kogu selle sügavuses ning kannatusest, mis viib mõistmiseni. Traagikast hoolimata lõpeb raamat optimistlikult, sest Elu läheb alati edasi.

Ingmar Bergman tahtis raamatu ainetel teha filmi, kuid Fallaci ei nõustunud soovitud muudatustega. Raamatu esitamisest olid huvitatud ka Liv Ulmann ja Sofia Loren, kuid 1993. aastal otsustas Fallaci oma „lapse” ise CD-le jäädvustada. Ka muusika peatükkide vahele valis ta ise, heliloojateks Grieg, Sibelius, Smetana ja Dvořák, kelle muusikaga ta lugu kõige paremini samastas.

Alguses ja lõpus kõlab aga inglise rahvalaul „Greensleeves”, mis oli Fallacile niivõrd hingelähedane, et ta palus seda mängida ka oma muldasängitamisel. Üksteist aastat pärast teose „Üks inimene” ilmumist avaldas Fallaci monumentaalse romaani „Insciallah” (Kui Jumal tahab, 1990), mis tähistas autori tagasipöördumist rahvusvahelise poliitika areenile. Raamat räägib läänlaste (ameeriklaste, prantslaste ja itaallaste) rahuvalvemissioonist pärast 1982. aastal Liibanonis toimunud veriseid sündmusi. Tegevus toimub kolme kuu jooksul, ühest oktoobripühapäevast ühe veebruaripühapäevani, ning algab kirjeldusega, kuidas tuhanded näljased koerad piiravad Beirutit. Sellele järgneb USA ja Prantsuse rahuvalvajate traagiline hukkumine islamiterroristide enesetapurünnaku tagajärjel. Imekombel jäävad ellu itaallased, kel igaühel on oma lugu, oma murrak, oma side eluga. Tõusetuvad küsimused, kas ellujäämise loogika sõltub pelgalt juhusest ning mis on elu ja surma valem.

12

„Kui Jumal tahab” – araabia keeles in ša Allah – kujutab endast ülistuslaulu Elule ja inimese õigust seda ka ilma julmuse ja sõdadeta elada. Romaan võitis 1991. aastal Super Bancarella preemia.

1990. aastate algul tõmbus Fallaci aktiivsest ajakirjanikutööst eemale, sest tal diagnoositi vähktõbi. Ta jäi elama New Yorki ning asus kirjutama oma perekonna saagat „Un cappello pieno di ciliege” (Kübaratäis kirsimarju; ilmus postuumselt 2008. aastal). Seda kirjutama ajendas teda vajadus jõuda läbi mineviku selgusele, kes ja mis olid vorminud tema mina. Oriana Fallaci perekonnalugu katab aastaid 1773–1889, lisaks kõrvalepõiked veel varasemasse ja palju hilisemasse aega. Hoolimata aastaid kestnud uurimistest ja otsingutest, on Fallacil enda sõnade järgi tulnud appi võtta fantaasia, ja nii valmib muinasjutt, kus eellastest saavad kirjaniku lapsed, nüüd on tema see, kes nad ilmale toob ja neile elu annab, nagu nemad olid selle andnud kord talle.

11. septembril 2001 New Yorgis juhtunu sundis Fallacit vaikust katkestama ja taas kirglikult sõna võtma. Ta tunneb end jälle sõjas, kuid mitte korrespondendina, vaid lausa sõdurina eesliinil. Tulemuseks on 29. septembril 2001 Corriere della Sera’s ilmunud artikkel, millest paari kuuga vormub raamat „La rabbia e l’orgoglio” (Raev ja uhkus, 2001). See tõlgitakse viivitamatult paljudesse keeltesse, inglis- ja prantsuskeelse tõlke teeb Fallaci ise. Raamat muutub otsekohe rahvusvaheliseks bestselleriks, tekitab ägedat poleemikat ning vihaseid vastasseise. Fallaci kõrvutab oma teoses lääne- ja islamimaailma saavutusi teaduse, kultuuri ja ühiskonnakorralduse alal. Ta tunnistab, et on karm islami ja selle pinnalt võrsunud terrorismi vastu. Ent veelgi karmim on ta 13

Lääne vastu, kus ei märgata või ei tehta märkama islami halastamatut ja globaalset võitlust Lääne vastu. Võitlust, mida peetakse kirega. Kirega, mis ammutab jõudu usust ja vihast. Fallaci kutsub Läänt üles ärkama, silmi avama, loobuma ükskõiksusest, silmakirjalikkusest jne, leidma ka endas jõudu ja kirge, et oma saavutusi kaitsta. Muidu jääb Lääs paratamatult kaotajaks. „Kõik, mis mul oli öelda, seda ma ka ütlesin. Raev ja uhkus sundisid mind selleks. Puhas südametunnistus ja soliidne iga nõudsid mult seda. Nüüd aitab. Punkt ja lõpp.”

Ent Oriana ei suutnud lõpetada. Küllap tundis ta end mingil moel Kassandrana, kes loobib sõnu tuulde. Ta jätkas kirjutamist samal teemal, ehkki vahepeal uinunud vähktõbi andis endast uuesti märku. Ta ei ravi ennast, ei lase teha analüüse, ei lähe arsti juurde. Ta muudkui kirjutab, tulemuseks „La forza della ragione” (Mõistuse jõud, 2004). Seekord ei püüa Fallaci tekitada Lääne inimestes raevu ja uhkust, ta kutsub neid tulema mõistuse juurde. See raamat on diktatuuride, terrorismi, ekstremismi ja islamifanatismi vastu, ent ka küündimatute võimulolijate, pidevalt laveerivate reaalpoliitikute vastu, kes on mänginud läänemaailma islami suhtes kaitsetusse olukorda. Teos lõpeb kurva tõdemusega mõistuse allakäigust nii indiviidi kui ka kollektiivi tasandil. Allakäigust alateadvuses, mis valitseb ellujäämistahet, ning allakäigust teadvuses, mis toidab mõistmis-, õppimis- ja arutlemisvõimet, see tähendab võimet teha vahet Heal ja Kurjal. Fallaci pühendab oma raamatu kõigile islamiterrorismi ohvritele. See ilmus trükist täpselt 24 tundi pärast Madridi veresauna 11. märtsil 2004.

Nüüd tõmbas Oriana hetkeks hinge ning läks arsti juurde.

Kuid opereerimiseks oli juba liiga hilja. Kirgliku tõearmastuse 14

eest tuli tal maksta lõivu tervisele. Kuid sulge ei pannud Oriana ometi käest. Sünnib „Oriana Fallaci intervista Oriana Fallaci” (Oriana Fallaci intervjueerib Oriana Fallacit, 2004), millele paari kuu pärast lisandub „Apocalisse” (Apokalüpsis). Ennast intervjueerima ei usaldanud Fallaci mitte kedagi teist, ta tahtis, et tema sõnum jõuaks lugejateni moonutamata kujul. Intervjuu iseendaga andis talle võimaluse inimestele lähedale tulla, rääkida neile Võõrast (nii kutsus ta oma haigust), oma minevikust, eluhoiakutest, suhtumisest vabadusse, demokraatiasse, sotsialismikommunismi, poliitikasse ja poliitikutesse, immigratsiooni, rahvusvahelistesse organisatsioonidesse jne, jne. Ta räägib ka väärtustest, vanadusest ja surmast. Oriana meelest on vanadus ilus iga, elu kuldaeg, enam pole vaja muretseda tuleviku pärast – see on nüüd käes, inimene on lõpuks vaba. Surmaga on ta oma pika ja sündmusterikka elu jooksul liialt palju kokku puutunud ja mingil määral kodunenud, ometi teda tundmata. Ta lepib surma kui paratamatusega, kuid vihkab teda niisama kirglikult, nagu armastab elu.

Surema tuli Oriana Fallaci Firenzesse, oma kodulinna. Ta lahkus ööl vastu 15. septembrit 2006 ning maeti perekonna krüpti Firenzes Alloro evangeelsel kalmistul, kus leidub ka ateistide, muhameedlaste ja juutide haudu. Koos kirstuga pandi Orianale kaasa üks Corriere della Sera number, kolm kollast roosi ja kirjanikule Firenze linna poolt omistatud kuldauraha Fiorino d ’oro. Fallacide matmispaiga kõrval on ka väike mälestustähis Alekos Panagulisele. Suure osa oma rikkalikust raamatukogust ning mõned tähtsad mälestusesemed, näiteks temaga Vietnami sõjas käinud seljakoti, pärandas Oriana Fallaci Rooma Paavstlikule Lateraani Ülikoolile, sest tundis paavst Benedictus XVI 15

vastu suurt lugupidamist ja imetlust. Paavst kohtus Oriana Fallaciga eraviisiliselt 2005. aastal. Kohtumise fakt on üldteada, ent vestluse sisu on jäänud saladuseks.

Oriana Fallaci oli oma vaadetelt ateist, seda on ta oma kirjutistes korduvalt toonitanud, lisaks mitmed kirikuvastased väljaütlemised. Elu viimastel aastatel hakkas ta end nimetama kristlikuks ateistiks, sest leidis, et Euroopa peab oma kristlike juurte juurde tagasi pöörduma, oma saavutatut kalliks pidama ja kaitsma.

Fallacit lugesid ja loevad kõik, see tähendab paljud. Aga kes teda vaenasid (vaenavad) ja kes teda armastasid (armastavad)? Teda vaenasid eelkõige võimumehed ja peenutsevad intelligendid, kelle konnasilmadele ta liiga valusasti astus. Fallaci oli liiga vasakpoolne parempoolsetele, liiga parempoolne vasakpoolsetele, liiga (ilus) naine paljudele kolleegidele, liiga „kiivriga” (näiteks Saigonis tehtud fotol) feministidele. Liiga Oriana kõigile. Ent ta oli ja on ülipopulaarne „oma” lugejate hulgas, kes polnud sugugi ainult lihtsamate kutsealade inimesed (ta suutis ka neid end lugema panna!), vaid haritud, mõtlevad inimesed. Need nn tavalised inimesed alustasid 2005. aastal allkirjade kogumist, et taotleda Orianale eluaegse senaatori tiitlit, nimetasid teda Isamaa Emaks ning oleksid tahtnud talle ausamba püstitada. Ausammast Fallaci eluajal siiski ei püstitatud ja vaevalt ta tulihingelise tõeteenijana seda oleks soovinudki. Ent Fandangos on teoksil mitmeseerialine telefilm Oriana Fallaci elust...

Anne Kalling

Sellele, kes ei karda kahtlemist sellele, kes küsib endalt väsimatult miks ja on valmis kannatama ja surema Sellele, kes seisab valiku ees, kas anda elu või mitte See raamat on ühe naise pühendus kõigile naistele

1 Täna öösel sain ma teada, et sa oled olemas – olematusest plehku pannud elutilk. Vahtisin pärani silmi pimedusse ja äkki sähvatas pimeduses välguna kindel teadmine: jah, sa oled olemas. Oled olemas. See oli nagu püssikuul rindu. Mul jäi süda seisma. Ja kui see tumedalt, jahmatusest tingitud kanonaadina uuesti lööma hakkas, tundsin end sööstmas kuristikku, kus kõik oli tundmatu ja hirmuäratav. Ja nüüd olen ma siin, vallatud hirmust, mis valgub üle mu näo, üle juuste, üle mõtete. Ja selles ma ekslen. Püüa aru saada, mul ei ole hirmu teiste ees. Ma ei hooli teiste arvamusest. Ma ei karda Jumalat. Ma ei usu Jumalasse.

Mul ei ole hirmu valu ees. Ma ei karda valu. Mul on hirm sinu ees, juhuse ees, mis rebis su lahti olematusest ja istutas minu kõhtu. Ma pole iial olnud valmis sind vastu võtma, ehkki olen sind väga oodanud. Ma olen esitanud endale alati julma küsimuse: aga kui sulle ei meeldikski sündida? Kui sa mulle ühel päeval etteheitvalt karjuksid: „Kes sul käskis mind ilmale tuua, miks sa mind siia tõid, miks?” Elu on üks igavene rist ja viletsus, laps. See on päevast päeva korduv sõda, milles rõõmuhetked kujutavad endast vaid lühikesi pause, mille eest tuleb maksta hingehinda. Kuidas saaksin ma teada, kas poleks õigem sinust loobuda, kuidas peaksin ma aimama, et sa ei taha vaikusesse 19

tagasi pöörduda? Sa ei saa ju minuga rääkida. Sinu elutilk on vaid äsja tärganud rakukerake. Vahest pole see isegi veel elu, ainult elu võimalikkus? Annaksin palju, kui sa võiksid mind aidata mingi märgi või endega. Minu ema väidab, et temaga juhtus nii, ja sellepärast ta mu ilmale tõigi.

Minu ema, võta teatavaks, ei tahtnud mind. Ma sain alguse eksitusest, kellegi hajameelsusest. Ja et ma ei sünniks, lahustas ta igal õhtul vees mingit rohtu. Ja jõi selle nuttes ära. Ta jõi seda õhtuni, mil ma end tema kõhus liigutasin, virutasin talle jalakesega, et ta ei viskaks mind minema. Ta oli just klaasi suu juurde tõstmas. Kohe loobus ta sellest ning kallas klaasi sisu maha.

Mõni kuu hiljem vähkresin ma võidukalt päikese all ega oskagi öelda, kas see oli hea või paha. Kui ma olen õnnelik, siis mõtlen, et see oli hea, kui aga õnnetu, siis mõtlen, et paha. Ent isegi kui ma olen õnnetu, mõtlen, et mulle poleks meeldinud sündimata jääda, sest miski pole hullem olematusest. Kordan sulle: ma ei karda valu. See sünnib koos meiega, kasvab koos meiega, sellega harjutakse nagu asjaoluga, et meil on kaks kätt ja kaks jalga.

Tegelikult ei karda ma isegi surma, sest kui inimene sureb, siis tähendab see, et ta on sündinud, et ta on väljunud eimiskist. Ma kardan eimiskit, mitteolemist, ütlemist, et mind pole olemas olnud isegi mitte juhuse, isegi mitte eksituse, isegi mitte kellegi hajameelsuse tõttu. Paljud naised küsivad endalt: milleks laps ilmale tuua? Et ta kannataks nälga, et tal oleks külm, et teda reedetaks ja solvataks, et ta tapetaks sõjas või sureks ta haigusesse? Neil pole lootust, et ta nälg leiaks leevendust, et ta saaks sooja, et teda ümbritseks sõprade ustavus ja lugupidamine, et ta elaks kaua ning püüaks võidelda haiguste ja sõja vastu. Kas eelistada eimiskit kannatusele? Hetkil, mil ma nutan oma läbi20

kukkumiste, oma pettumuste, oma kannatuste pärast, jõuan lõpuks ikka järeldusele, et kannatada on siiski etem kui olemata olla. Ja kui ma laiendan selle küsimuse elu peale, valikule, kas sündida või mitte sündida, ütlen ma lõpuks ikka, et sündida on parem kui sündimata jääda. Ent kas on õige sellist mõttekäiku ka sulle peale suruda? Kas pole see sama, mis tuua sind ilmale minu enda pärast, ja kõik? Ma ei taha tuua sind ilmale minu enda pärast, ja kõik. Seda enam, et mul pole sind sugugi vaja.

21