Kindel linn

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Teine trükk Toimetanud Krista Leppikson Kujundanud Mari Kaljuste © Tiit Aleksejev, 2011 ISBN 978-9985-3-2380-9 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 2

Beiruti eestlastele. Ivole, Danielile, Jaanusele ja Meelisele

Autor t채nab Kultuurkapitali ning Piret ja Vahur Volli, kellele kuuluval Pajakal k채sikiri valmis.

3

... ja kihutan ratsul, keep tuule käes, ise vägede kuningas, ja kihutan nende ees koolmetel, nõlvadel, ja nemad mu kannul.

Paavo Haavikko

*

ESIMENE PEATÜKK

Anno Domini 1148. Boscodoni Jumalaema klooster Provence’is † Kirjutatud on: mina käin su ees.

Mina käin su ees ja raiun riivid.

Ja purustan väravad.

1098. aasta maikuuks oli Sõna täide läinud.

Antiookia, kogu Süüria pealinn, kuulus kristlastele.

Valitud rahvale. Taevaminejatele.

Me oleme juba ammu teisel pool joont, oli mu armsam mulle öelnud.

Meile on ainult aega antud. Ajapikendust.

Tal oli õigus. Öeldakse, et pühakud on ühe jalaga taevas, teisega maa peal.

Antiookia all oli seda terve armee.

Noateral.

*

„Kaksikkotkas”, soome keelest tlk Paul-Eerik Rummo 5

† Anno Domini 1098. Antiookia Orontese ääres. † Rüütel Tancred, Bohemondi käskjalg, leiab meid Sillavärava juurest.

Me oleme end välja sirutanud raudvõrega kaetud kaevu kõrvale, seljad vastu graniidist rakkeid. „Sant lugu,” ütleb ta nähes, kui vähe meid on järele jäänud. „Aga mis teha.”

Ma ei vasta talle.

Keegi ei vasta.

Tahmase näoga mehed meist mööda tuikumas, magamatusest, veinist ja tapmisest oimetud.

Tumedate plekkidega kaetud nahkturvised varjavad ihu.

Verega määrdunud sõjariistad me kõrval. Öises segaduses ei ole keegi märganud, et olime linnas ammu enne teisi.

Nii palju on meil õnne olnud.

Mu relvale on roninud väike kuldsete täppidega sisalik. Ta kergitab pead, tardub hetkeks paigale ja hakkab siis mööda terasest teed sibama.

Väljakule ilmub tonsuuriga munk, käes kahest toikast kokkuköidetud rist. „Vennad!” hüüab ta põlvili laskudes, „Jumala mõõk on joobunud taevas! Vaata, see on langenud alla Süüria peale!”

Mecharim võtab kotist leivatüki ja hakkab seda mugima, pilk otse enda ette suunatud. „Seepärast kiitke Issandat! Kiitke ja koguge kokku kõik sellest patusest linnast saadud saak! Keset turgu! Turuplatsi! Täisohvriks Issandale!”

Ta hääl on kõrge ja katkendlik. See tõuseb ja langeb. Keeran pea kõrvale.

Tancred seisab me ees, jalad harkis, pöidlad hõbeneetidega 6

kaunistatud nahkrihma vahele torgatud. Mantel ta seljas on räbaldunud ja põlenud, aga rõngassärk selle all maksab terve varanduse. „Krahv Bohemond on sinuga rahul,” ütleb ta minu poole pöördudes. „Ta koguni kiidab sind.”

Või rahul, mõtlen.

Silme ees lahvatab midagi tumedat.

Tunnen, kuidas sõrmed mööda maapinda liiguvad. Vastu tahtmist, nagu elaksid nad omaenda elu. Nad libisevad mööda sillutuskive… piki sisaliku rada... jõuavad maas lebava mõõgani… ületavad käekaitse… sulguvad pideme ümber. „…ja tema ees käib hävitav tuli,” kriiskab munk.

Sõrmed on pärale jõudnud. „…ja tema taga kõrvetav leek!”

Mida nad ootavad? mõtlen. „…laastage siis linn ja kõik, mis temast saada!”

Nüüd! sosistavad varjud. Aeg! „Igal juhul – hästi tehtud,” ütleb Tancred. „Ja mis peamine…”

Ta huuled liiguvad. Verekohin mu kõrvus.

Normann on löögiulatuses.

Nüüd… „…ja jäägu see ahervaremeks… kuni tuleb märki kandev palverändur, tema on valitud!… Ja on see tal ihusse lõigatud, sest…” „Vait, munk!” röögatab Tancred end ümber pöörates.

Léon asetab välkkiire liigutusega saapakanna mu käe peale.

Hääl katkeb nagu lõigatult.

Normann võtab kiivri peast ja pühib laupa. „Vaat nii,” ütleb ta rahulolevalt. „Kaua sa seda kraaksumist kuulad.”

Ta vaatab maha. Seejärel mulle otsa.

Me pilgud kohtuvad.

Veritsev lõikehaav ta põsel. Õlgadeni ulatuvad juuksed, hallid nagu laagrilõkete tuhk.

Ta on juba vana mees. Üle neljakümne.

7

Aga ta rüht on sirge. Ja silmad säravad.

Säravad heameelest kahekordse võidu üle.

Kaks põlist vaenlast: basileus ja uskmatud. Seda on palju.

Viieteistkümne aasta eest oli rüütel Tancred läbi teinud sõja Alexios Komnenose vastu. Ja kaotajaks jäänud.

Osa võlast on nüüd makstud.

Ja selsamal hetkel näen kedagi teist.

Dieterit, mu relvavenda, kes Dorylaeumi all langes.

Normann ja germaanlane olid samast sulamist. Ja teegi oli neil üks.

Via Dei… Ainult Tancred on elus. Ja Dieter mitte.

Ma näen, kuidas nad kõrvuti seistes rünnakukäsku ootasid.

Rahulikult, juttu ajades. Samal ajal, kui türklased meie pihta nooli lasid.

See ei olnud rüütlite uhkus, võõrastele mõeldud poos. Need mehed olidki sellised.

Meie asi ei ole täita maad elavate, vaid taevast surnutega, kuulutasid preestrid.

Taevased väljad pidid tõesti mõõtmatud olema.

Ja meie oleme ainult eelsalk, conroi.

Tegelik vägi on seal ülal. Vägi, mis koguneb, nii nagu vihmavesi koguneb.

Tunnen, kuidas viha lahtub, kuidas ta minema voolab.

On asju, mida ei saa enam muuta. Mis jäävadki nii.

Jumala maailm, koltunud käsikiri.

Ajan end püsti. On aeg. † „Mine, võta oma tasu vastu,” ütleb Léon. „Siis on see ühel pool.” „Mis on ühel pool?” küsin. „Kreeklased. Normannid. Tormijooks. Kogu see lugu.” „Kas ikka on?” „Peab olema,” ütleb Léon. „Muidu lähed juba järgmises lahingus.”

8

Ta ütleb: mis oli, see oli. Loeb see, mis on. Nüüdsama. Praegu.

Ta ütleb seda väga rahulikult.

Ta on kogu aeg rahulik olnud, laagrist lahkumisest saadik. Miski ei ole teda endast välja viinud. Iga ta liigutus on olnud väljapeetud nagu turniiril. Ta on lasknud mul juhtida. Ta on lasknud mul juhtida ja otsustada.

Sest ta on kogu aeg teadnud.

Ta on sama hea linnade võtja kui Alexios.

Kui mitte parem.

Ja ta on kogu aeg mu kõrval olnud. Märkamatult, varjuna.

Varjuna, nagu need, kes...

Nagu need, kes on läinud. Kellega on hüvasti jäetud.

Selles sõjas ei vaadata tagasi. † Väljakule ilmub jässakas palverändur, käes saapapaar. Ta räntsatab sillutisele ja asub mähiseid säärte ümbert lahti harutama. Mehe näol on rahulolev ilme. Ja õige on, mõtlen. Surnutel pole saapaid vaja.

Mecharimi silmad on poolsuletud ja ta huuled liiguvad. Nagu loeks ta palveid. Võib-olla ta loebki, juutide jumalale, kelle nime ei tohi välja öelda. Kes ei sekku, kes on eemal.

Ehita endale tsitadell, oli ta mulle kord öelnud. Lao müüre oma mõtteis. Ja kujuta ette, et oled seal ülal. Kõrgel ja kättesaamatu.

Oled sa seda, Mainzi palverändur?

Kui kõrgele peab kive kandma?

Sõõrmeisse kandub suitsulõhna. Väljakule on lõke süüdatud. Mehed loobivad aknaluuke rõdudelt alla ja lohistavad neid tulle. „Huvitav, milleks see hea on,” ütleb Léon leeke silmitsedes. „Varsti on niigi palav nagu põrgus.” „Kui linn on kord võetud, siis peab lõkkesid põletatama,” ütleb meie kõrval istuv relvakandja. „Juba Lunastaja on seda öelnud: kui vallutad, siis põleta ka!” „Kus ta seda öelnud on?” küsib Léon kahtlevalt.

9

„Seal,” vastab mees ebamääraselt.

Mööduvad kaks sõjasulast, kes kannavad neljast risti asetatud odast valmistatud kanderaami. Sellel lebab mantliga kaetud noor rüütel, nägu surmkahvatu.

Sillutisele tilgub midagi tumedat.

Haavatu ranne kõlgub sammude taktis edasi-tagasi. „Angelo?”

Sienalane sirutab käe välja. Ta peopesal on silindrikujuline pronksitükk. Selline, millega kreeklased kirju märgistavad.

Pitsatsõrmuse asemel. Silindril on aas, mille külge on kinnitatud siidnöör. „Kust see pärit on?” küsin. „Chrysoselt,” ütleb Angelo. „See rippus tal kaelas.”

Ta tõuseb püsti ja saadab metallitüki teisele poole linnamüüri. „Tervitustega basileusele,” irvitab ta. „Ja tema nuhkidele.” „Kas elavatele või surnutele?” küsib Léon. „Mõlematele,” pomiseb Angelo. Ootamatult hakkab ta üle kogu keha värisema.

Léon astub meie vahele ja võtab tal randmete ümbert kinni. „Mis nüüd, ilus poiss?” küsib ta.

Ta pigistab väga kõvasti. Nii kõvasti, et sõrmed tõmbuvad valgeks.

Ilus poiss... Kunagi on sienalane seda tõesti olnud. Piiramine on ta meiesarnaseks teinud. Patriitsipoeg Angelo, rikka mehe võsu.

Kes võis arvata, et ta end palgamõrtsukate hommikust leiab?

Süüria pealinna tänavail.

Pea kohalt kostab lindude kriiskeid. Kajakad? Püha Siimeoni rannalt?

Meri on ju kaugel… Sinine meri ja valge linn. „Sangue e sangue e sangue,” pomiseb Angelo. „Aitab juba, valus on.” „Peabki olema,” ütleb Léon.

Tancred vaatab meid üksisilmi.

Ta saab aru, et tal ei ole meiega asja. Teda ei ole seal tornis olnud.

Ta on võõras.

10

† Päev lõõskab kuumust ja kuumus peegeldub müüridelt tagasi.

Antiookia kohal lasub hall vine, tuuletu ja tardunud. Neljas ingel, mõtlen. See, kes kausi päikese peale tühjendas.

Linn on välja surnud. Elu on temast välja voolanud.

Vaikus. Me sammude kõla. Teistsugune vaikus. „Katsu vähem vehkida,” ütleb Tancred. „Ja astu lühema sammuga, muidu higistad end surnuks.”

Tal on õigus. Siin tuleb uuesti kõndima õppida. „Kohalikud ei liigu sellise kuumusega üldse,” jätkab normann. „Palju sa neid täna näinud oled?” „Me oleme nad maha tapnud,” ütlen.

Tancred raputab pead. „Kreeklasel on visa hing. Nagu kassil. Ja uskmatul pole üldse hinge.” „Oled selles kindel?”

Normann vaatab mulle üllatunult otsa. „Loomulikult. Sa ei ole või?” „Ma ei tea,” ütlen, käsivarrelt roostevärvi klompi maha hõõrudes. „Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud.”

Rõngasrüü põletab läbi aketoni. Seda on parem mitte puudutada. † Jõuame basaldiga sillutatud tänavani, mida ääristavad marmorsambad.

Neile toetub kiviplaatidest laotud katus.

Kolonnaad, meenub mulle Konstantinoopolist. Poepidajad olid seal oma kaubad välja ladunud. Kreeka kaupmehed…

Heraikleon… mees, kes arvas, et ta ostab… Ja kes müüs.

Elas kord üks kaupmees, kes otsis hinnalisi pärleid, kuni ta leidis ühe, mis oli eriti hinnaline. Ja ta müüs kõik, mis tal oli. Ja ka tema müüdi maha. Ja ta läks läbi linnavärava taevavärava poole.

Salakuulaja Heraikleon, basileuse mees. Blachernai paleest.

Konstantinoopolis oli peatänav täis inimesi ja hääli. Siin aga...

Siin oleme ainult meie kaks. Heraikleonist oli saanud vari.

Ka meie oleme varjud.

11

„Sambad ja sambad ja sambad,” ütleb Tancred laubalt higi pühkides. „Ja lõppu ei paista ikka veel.” Ta mõõdab pilguga tänavat. „Oma sada jalga… Päris hea mõte see niimoodi kaheks jagada. Kinnine osa ja lahtine… Kaupmehed ei pea muret tundma, mis saasta taevast alla tuleb. Vihma või rahet või…” Ta peatub ja kohendab rõngasrüü kaelust. „Ma ei saanud tükk aega aru, mis neis kreeklaste linnades nii imelik tundub… aga näe, nüüd saan. Kõik on kokku laotud. Müürid ja seinad ja sillad ja katused.”

Tõepoolest, mõtlen. Üksainus suur kiviskelett. On linnu, mis lõhnavad hauakambri järele. Mille kohal hõljub vaikne sosin: meie aeg on ümber saamas.

Hõbedast ööd ja hiilgavad päevad…

Hõbedased ööd, porfüürist purskkaevud; vee ühtlane ladin, langeva vee muusika… Marmorbasseini pudenenud lehed; kalade varjud, lehtede kohal paigale tardunud… Ning jahedus, kergendus sellest.

Jahedus, mida me otsime ja mille puudumisega meil harjuda tuleb.

Kõik väreleb. Kõik on võnkuv ja laialivalguv, kuldnoolte ja kuumuse surve all.

Taeva raske käsi me kohal. „Oh sa kurat!” hüüatab Tancred. „Vaata seda!”

Eespool kõrgub palee, mille välissein koosneb sadadest peopesasuurustest rombidest. Antiookia meistrid on ehituskivi lõiganud nagu teemanti. „Ma arvasin, et olen juba kõik ära näinud, milleks kreeklased on võimelised,” ütleb normann. „Aga ei, ikka suudavad nad millegagi üllatada.”

Ta astub sammu tagasi ja ajab pea kuklasse. „Seda ma arvasin,” sõnab ta ja osutab rõdupiirdesse torgatud lipule. „Juba võetud… meie omad!

Kõik on juba ära jagatud.” „See käib teil kähku,” ütlen. „Ei ole esimene kord.”

Ta võtab lähkri ja rüüpab. „Küpsetab nagu ahjus. Hullem kui Sitsiilias.”

12

† Sammaste vahelt paistavad risti-rästi lebavad surnukehad.

Surnukehade ja tuha org, laastatud maa.

Keegi on marmorile ristimärgi joonistanud. Võidumärgi.

Ma annan märke ülal taevas ja tunnustähti all maa peal: verd ja tuld ja suitsusambaid...

Silme ees läheb häguseks… see on näljast. Millal ma viimati midagi hamba alla sain? Eile? Üleeile? Ma ei mäleta. Õhus hõljub midagi rasvast ja kleepuvat. Kui lõkkele liiga lähedal uinuda, siis on hommikuks sõõrmetes samasugune lehk. Samasugune peavalu. „Kalmistut meenutab see kõik,” ütlen. „Surnukehad ja kiviplaadid.”

Tancred raputab pead. „Mitte kalmistut. Sarkofaagi. Kui kaetud, siis igaveseks.” Ta nägu valgustab naeratus. „Ma ei suuda seda seniajani uskuda! Me oleme vallutanud kindlaima linna maailmas!” „Ma arvasin, et see on Konstantinoopol.” „Konstantinoopol on lahtisel maastikul. Tema alla on kerge piiramistorne veeretada. Ja laevastikku Kuldsarve lahte tuua. Aga need müürid siin…” Ta vangutab pead. „Isand Dieter, see oli suur ime, mida Issand sinu ja su meeste läbi korda laskis saata!”

Ta patsutab mulle õlale. „Siia tuleb teine Toledo. Ja siit saab alguse teine rekonkista. Normannide oma.” „Normannide?” küsin. „Muidugi! Või arvad sa, et Bohemond suudleb basileuse saabast ja annab Antiookia võtmed talle üle?” „Ja vasallivanne?” „Kehtetu! Juba ammu. Muide, Alexios oli esimene, kes sellest taganes.

Vähe sellest, et ta ise palverännuga ei liitunud. Ta kutsus ka oma eunuhhist väejuhi tagasi. Kui see ei ole reetmine, siis mis veel?” „Hm,” ütlen. „Ma olen ka teistsugust seletust kuulnud.”

Tancred jääb seisma. „Isand Dieter,” ütleb ta tõsiselt. „Ma tean väga hästi, kelle vaprus meid siia tõi. Kellele me tänu võlgneme. Aga basileusele antud lubadusi ära minu kuuldes enam meelde tuleta.

13

Pealegi, kas need ei olnud mitte kreeklaste surnukehad, mis sinna torni maha jäid?” „See ei olnud nii mõeldud,” ütlen mornilt. „Räägi seda Alexiosele! Vaevalt, et ta oma salakuulajate tapmist nii lihtsalt andestab. Need ei olnud odavad mehed.” „Läheb aega, kuni ta sellest teada saab.” „Hiljemalt ülehomseks, mu sõber.” „Ükski sõnum ei jõua nii kiiresti Konstantinoopolisse,” ütlen. „Kirjatuvid!” ütleb Tancred. „Kui me 1082. aastal Dyrrachionis randusime, teadis Alexios seda juba järgmisel päeval. Ja saatis oma laevastiku kohale. Väga ebameeldiv üllatus. Pealegi,” lisab ta nagu muuseas, „räägitakse, et basileus ei olegi enam Konstantinoopolis…

Räägitakse, et ta ikkagi kavatses Antiookia alla tulla. Kindlasti selleks, et meid kohapeal uskmatutele maha müüa... Aga näe, taevas tahtis teisiti. Need on need Issanda äraarvamatud teed, millest mungad jahvatavad…” Ta hõõrub silmi. „Pikapeale hakkab see öine taplemine ära väsitama… ei ole enam need aastad.” „Oota,” ütlen. „Aga siis ei saa Kerbogha meie vastu midagi! Või ei olegi mingit Kerboghat? Oli see kõik Bohemondi vale?” „Bohemond rääkis tõtt. Paganad on iga hetk kohal.” „Ja kreeklaste abivägi?” „Selle saabumises ma nii kindel ei ole. Kahjuks.” Ta ajab selja sirgu. „Aga nüüd, isand Dieter, me oleme siia liiga kauaks arutama jäänud.

Asjade üle, mille muutmiseks meil võimu ei ole. Nii et edasi.” † Meile tuleb vastu kümmekond meest. Välimuselt meenutavad nad kerjuseid, aga nende samm on kindel. Sääraseid märke tasub tähele panna. Jumala armee on nagu süüria kaupmehe rahalaegas, kus on koos kõik maailma mündid. Ja kõige säravamad ei pruugi olla kõige väärtuslikumad. Palverändurite seas on rüütleid, kes on välisest hiilgusest lahti öelnud. Kes väidavad, et ainus, mis Kristuse sõjamehel vaja läheb, on vahe mõõgatera ja oskus sellega ümber käia.

14

Sest relvade ilmas alandlikkust ei ole. Mõnel takuriidest tuunikaga palveränduril võib vööl olla mõõk, mille eest terve sõjasalk endale uhked rõivad saaks.

Vastutulijate sõjariistad on aga rohmakad ja tahumatud: nuiad, koodid ja sõjanoad. Lihtrahvas, mõtlen. Võitlema õppinud talupojad. Mehed, kes eelistavad varustust, millega nad on maast-madalast harjunud.

Relvi, mis meenutavad pigem töö- kui tapariistu. Mis on mõeldud langetamiseks ja kokkukraapimiseks.

Ja sõjasaagi põhjal otsustades ei ole mehed aega raiskanud.

Palverändurid võivad kaasa krahmata kõige kummalisemaid esemeid, millest nad hiljem kuidagi loobuda ei raatsi: mõlkis vaskkandikuid, pronksist küünlajalgu, katkiseid õlilampe. Mäletan sõjasulast, kes lohistas terve päeva enda järel rasket raudahelat, nagu kavatsenuks ta mõnd põrguolendit köitma hakata. Alles isand Ywaini ähvarduse peale heitis ta selle maantekraavi. „Jumal appi, mehed!” tervitab Tancred neid reipalt. „Oli hea lõikus?”

Sõjasulased vaatavad talle tuimade nägudega otsa.

Tancred kordab oma küsimust. „Sul ju silmad peas, rüütliärra,” irvitab sisselöödud ninaga palverändur, kelle suust mustavad hambatüükad. „Sellist saaki pole saadud maailma loomisest peale!” „Tore, tore… Ja mis sealt paistavad? Kirikuriistad?” „Need on minu!” kähistab lühikest kasvu jämeda turjaga sõjasulane, kes on sülle krahmanud hõbedast missaali ja roheliste kividega kaunistatud armulauakarika. „Mina päästsin need uskmatute käest!” „Issand õnnistagu sind, mu poeg. Kuhu sa neid nüüd viid?” „Meie kuningale. Tema otsustab.” „Mis kuningas see veel on?” „Tafuuride oma.” „Või sedamoodi… Siis muidugi.”

Tancredi näole on ilmunud ilme, mida võiks esmapilgul naeratuseks pidada. Aga see oleks viga. Samamoodi võib hundi koon naeratavana tunda, kui too oma hambad paljastab. Sarnasus on hämmastav.

15

Liikumatu pilk… kangestunud turi... jõud, mis iga hetk esile prahvatab.

Kiskja, kes end meis peidab… Noor lõvi tee peal ees.

Normanni parem käsi on liikunud kehast eemale. Mehed tajuvad toimunud muutust. Nad on õppinud selliseid asju ära tundma. Üheksa kuud öiseid reide ja vahikordi on nii mõndagi õpetanud.

Mina annan sulle kolm võimalust, vali neist enesele üks. Oli see nii?

Või hoopis: mina olen sinu Issand ja sul on ainult üks võimalus ja valida pole siin midagi. Üks rüüstajatest, pöetud pea ja kõrge laubaga mees, tõstab vinnastatud ammu ja sihib sellega Tancredit otse rindu. „Üks päev ja üks öö,” ütleb ta vaikselt. „Sõjaseadused.”

Mehe silmad on magamatusest ja joodud veinist verd täis valgunud, aga ta käsi ei värise. „Jumala eest,” ütleb Tancred mõtlikult. Ta ohkab ja hõõrub peopesasid vastamisi. „Aga ärge unustage, et me ei tulnud siia usuvendi röövima.

Ja öelge seda ka oma kuningale. Öelge, et normannid tervitavad teda ja paluvad seda meeles pidada.”

Mehed rahunevad. Pöetud peaga mees laseb ammul langeda. „Tõesti, prohvet Jeremija on öelnud…”

Järgmisel hetkel sööstab Tancred ettepoole ja virutab talle teraskindas rusikaga hoobi näkku. Mees paiskub tahapoole. Laskeriist ta käest pudeneb maha, selle kaar vallandub ning minema lennanud nool tabab raksatades marmorsammast. „Säh sulle Jeremijat, tõbras!” röögatab Tancred mõõka tõmmates. „Mina olen siin kuningas ja sõda ja seadus! Küllalt teile rüüstamisest, neetud lojused!” Ta vuhistab relvaga enda ümber.

Mehed viskavad saagi käest ja moodustavad meie ümber poolringi.

Kärmelt, sisseharjunud liigutustega.

Kristuse nimel, nad on osavad. Teavad, kuidas koos jahti pidama.

Väsimus on hetkega kadunud. Meeled on erksad. Kõik on paigas. Kõik ristub ja haakub ja kattub. Iga viimne kui neet, iga rõngasrüü lüli.

Tõstan mõõga pea kohale ja heidan pilgu selja taha. Kaitstud.

16

Sinu riik tulgu. Nüüd.

Veel on koos kõik võimalused. Aga mitte kauaks…

Käsi paiskab täringud lauale, näen, kuidas need üles-alla hüplevad…

Ja paigale jäävad… „Ülikuraiped!” surub üks ründajaist läbi hammaste. „Küllalt olete me verd imenud!” Ta silmis on väga palju vihkamist.

Tancred teeb petteliigutuse ja astub kiire sammu ettepoole. Samal ajal on kuulda kiiresti lähenevat kabjaplaginat. Kõrvaltänavast ilmub salk ratsanikke, kes meid nähes hobustele kannuseid annavad. Ühel neist oli tuunikal punane maokujutis. Bohemondi märk. † Mõne hetkega on kõik läbi. Sõjasulased pagevad mööda kitsaid tänavaid. Normannid ei vaevu neid jälitama. Üks rüüstajatest on mõõgaga lapiti vastu pead saanud ja lebab liikumatult selili.

Pöetud peaga ammumees on end püsti ajanud ja seisab, selg vastu müüri. Tancredi rusikas on tal põsesarna lõhki rebinud ja ta nägu nõretab verest. Mees ei tee seda märkamagi. „Poome üles?” küsib üks normannidest, nooruke helesiniste silmadega miles, kes on toimunust silmanähtavalt ärritunud. „Kurat, kui iga hulgus rüütli vastu relva hakkab tõstma, siis on maailm omadega varsti õhtal!” „Seda kindlasti,” nõustub Tancred. „Kirikuriistade pihtapanemine on selle kõrval köömes.” „Nii et otsustatud,” ütleb rüütel ja viipab kaaslastele.

Ambur sülitab suust tumepunase klombi. Ta näol on põlglik ilme. „Pole vaja,” ütlen. „See mees oskab sõdida.”

Köit käes hoidev normann jääb seisma ja pöörab pead. Ta silmad on kaks mudast lompi. Sogased ja ükskõiksed. Neis ei ole küsimust.

Kõhklust samuti mitte. Aga ta ootab. „Mis tähendab, oskab sõdida?” uurib sinister silmadega miles umbusklikult. „Kõik me oskame. Kes ei oska, on surnud.” „Iga käsivars on arvel,” ütlen. „Las tapab veel mõne pagana. Hiljem otsime ta üles”.

17

Sõjasulane keerutab köit. „Millal hiljem?” „Siis kui Kerbogha on puruks löödud.” „Tjaah…” venitab noor rüütel.

Tancred kortsutab kulmu. Seejärel puhkeb ta naerma. „Jumala õige!” ütleb ta. „Isand Dieter, sinust saaks hea normann. Kui see võimalik oleks.” Ta viipab käega pöetud peaga mehe poole. „Hakka astuma, molkus.”

Vabakslastu korjab maast ammu ja viskab selle õlale. „Pärast lahingut siis,” ütleb ta. „Kui sa veel elus oled, rüütliisand.” „Selle pärast ära muretse,” ütlen.

Mees noogutab ja pöörab end minekule. † „See läks napilt,” ütlen, kui oleme Tancrediga kahekesi jäänud.

Normann lööb käega. „Me oleksime neist jagu saanud.” „Me oleksime kristlaste verd valanud.” „See on odav veri. Pealegi, selle rämpsu ees ei tohi kõhelda. Nülivad elusalt. Sa ei ole vist näinud, kuidas talupojad sõdivad. Ja mida nad oma vangidega teevad.” „Aga need ei olnud talupojad. Kuidas nad end kutsusidki…

Tafuurideks?”

Tancred noogutab. „Oled sa nende juhist kuulnud?” „Ei,” ütlen. „Kes see on?” „Keegi rüütel. Frank või burgund. Üks neist, kes Pelicanumi alt pääses.

Koos Petrus Eremiidiga.” „Eremiit on elus?” „Elus ja au sees.” Ta sülitab. „Deus vult.” „Mis siis, kui Jumal tahabki seda,” ütlen. „Kõik need verevalamised üle elada...” „Seda kindlasti,” ütleb Tancred sapiselt. „Eriti kui mõelda selle vere peale, mida Reinimaal valati. Mainzis ja Kölnis ja Wormsis. Mitte et juudid mulle eriti korda läheksid. Aga see, kuidas neid sadade kaupa surnuks notiti…” Ta kummardab ja korjab üles vasest käevõru. „Igal 18

juhul hakkas see seltskond ülejäänud lihtrahvast üles kütma. Kogu seda lambakarja.” Ta viskab ehte minema. „Ainult et lambakari oli vahepeal sõdima õppinud,” ütlen. „Ja nüüd on nad endale pähe võtnud, et nende sõda ongi see õige.

Et Kristuse hauda suudavad vabastada ainult vaesed, sest mingi rohutirtse õgiv pühamees on kusagil nii öelnud.” Ta vangutab pead. „Ma ei saa sellest lihtsalt aru. Eremiit viis oma palverännu otse paganate mõõkade alla. Ülikute juhtimisel langeb üks linn teise järel.

Ja ikkagi usutakse rohkem Eremiiti kui Bohemondi.” „Võib-olla on tal midagi, mida Bohemondil ei ole.” „Jah? Huvitav, mis see olla võiks? Peale libeda suuvärgi. Nii või teisiti, lihtrahvas hakkas endale juhte otsima. Ning ühel päeval selgus, et lojustekarjast on saanud tafuurid. Kuninga alamad!” „Miks Eremiit ise kuningaks ei hakanud?”

Tancred kehitab õlgu. „Kust mina seda tean. Võib-olla tahab ta paavstiks saada. Või basileuseks… Seda lihtrahva ussipesa tuleks igal juhul veidi kepiga sorkida. Et vaadata, kes sinna kõik kokku on roomanud. Enne kui nad palverännu üle võtavad.” Ta kortsutab kulmu. „Ilmaasjata lasime sellel poisil minna. Praegu oleks ta juba ilusasti köie otsas kõlkunud. Ning sina ei peaks öise ammunoole pärast muret tundma.” „Vaevalt et ta kreeklastest paremini laseb.” „Seda küll,” nõustub Tancred. „Kreeklasi pead kõige rohkem silmas pidama. Aga isegi kui…” „Vaata seda,” ütlen.

Sillutisel lebab mustas sutaanis mees, nägu vastu kive, üks käsi välja sirutatud. Ta selg on mõõgahoobist lõhestatud. „Mida ma vaatama pean?” küsib Tancred pahaselt, et ma teda katkestasin. „See on vaimulik. Nad on vaimuliku surnuks löönud!” „Tõesti? Mõne meie omadest?” „See on antiooklane. Huvitav, kuhu ta jooksis? Katedraali?” „Sinna liduvad nad alati,” nõustub Tancred.

19

Ta uurib kangale hõbeniidiga tikitud risti. „Vaevalt, et ta seda ürpi uskmatute nähes kanda julges.” „Võib-olla arvas, et vaimuliku rüü kaitseb teda. Et me tunneme ta ära.” „Aga ei tundnud,” nendib normann end sirgu ajades. „Kahju küll.

Lähme edasi.” „Oota veidi,” ütlen. Surnud mees hoiab midagi peos. Püüan ta sõrmi lahti kangutada. Lõpuks läheb see mul korda. „Midagi väärtuslikku?” küsib Tancred uudishimulikult.

See on piklik metallitükk. Neljatahuline, umbes peopesa pikkune raudvarras, mis lõpeb lapiku teraga.

Veeretan seda sõrmede vahel.

Nooleots? Selleks on vars liiga jäme.

Ahingu teravik?

Miks ei olnud sutaanis mees sellest loobunud? „Tõstame ta kõrvale,” ütlen. „Kui me hakkame kõiki teele ette jäävaid surnud kreeklasi kõrvale tõstma, siis ei jõua me enne õhtut pärale,” uriseb normann.

Tal on õigus. Kõigil on õigus ja mitte kellelgi. Jumal on maailma pahupidi pööranud. Torkan rauatüki vöö vahele, kummardun ja haaran koolnul jalgadest. † Linn on muutunud. Majad on uhkemad, sepistatud raudväravatega.

Kõrged müürid, aiad nende taga. Küpresside ladvad, kooldus teraslehed üle müüriharjade.

Pöördume kitsale kõrvaltänavale.

Tancred seisatab kahekorruselise villa ees, mille tänavapoolne külg on laotud punakat värvi kivitahukatest. Massiivne uks on metall-lehega üle löödud, sellest välja ulatuvad naelapead on rosetikujuliseks taotud.

Aknaluuke kaitseb raudvarbadest sepistatud võre. Kindel elamine, mõtlen, kaljule rajatud. Arukas majaperemees, kes iganes ta polnud.

Lävepaku sisse on löödud tumesinise vimpliga oda.

20

„Kohal,” ütleb normann. „Tere tulemast, isand kastellaan.”

Ta tõmbab oda välja ning tõukab ukse õlaga lahti.

Hämarus. Seejärel mõrkjas lõhn nagu kabelis. Mis see on? Viiruk?...

Mürt?... Mürdiõli? Lõhn ei tohiks nii tugev olla…

Eesruumis on näha kiire pagemise jälgi. Kildudeks purunenud savitaldrik. Nurka veerenud hõbekarikas. Seina ääres asuv riidekirst on lahti kistud ja üle selle ääre ulatub siidvarrukas.

Tancred tõstab ümber lükatud tooli püsti ja nõjatub vastu vaskneetidega kaunistatud seljatuge. „Kes siin elas?” küsin. „Pole aimugi,” haigutab normann. „Igal juhul on ta nüüd läinud.” „Teie mõõkade alla?” „Siinkandis ei olnud erilist tapmist. Kui peatänaval kisa lahti läks, siis jäi piisavalt aega, et jalga lasta. Ja palee rohuaia juures on värav, mida öösel keegi tähele ei pannud. Lipsasid sealt läbi nagu rotid... ” Tancred hõõrub silmi. „Igal juhul kuulub see kõik sulle.” Ta pilk muutub üha ähmasemaks. ”Kurat, selline tunne, nagu oleks ämbri veini ära joonud... Aga ei ole ju…” „Kus Maria on?” „Temaga on kõik korras.”

Raputan normanni õlast. „Kus ta on? Ma tahan teda näha!” „Sa näedki…” pomiseb Tancred. „Juba varsti… Ma toon ta ise kohale... Ära muretse, provanslane…ära üldse mõtlegi… ” Järgmisel hetkel langeb ta pea rinnale. † Tancred on läinud. Ma olen üksi, keset võõraid lõhnu. Suletud ruumis on midagi loomuvastast. Liiga kaua oleme lageda taeva all elanud.

Viledaks kulunud telkides...

Majas on kõik kas liivakivi või marmor või raud. Puust esemeid on vähe, ainult mõned üksikud mööblitükid. Kaks-kolm järi, paar riidekirstu. Isegi söögilaud on kiviplaadiga.

Torkan mõõgatera kirstukaane vahele ja painutan. See ragiseb, aga ei 21

avane. Antiookia kaitseb oma saladusi.

Surun tera sügavamale. Lukk murdub.

Kirst on tühi.

Liiga palju avarust, mõtlen enda ümber ringi vaadates. Liiga palju eetrit ja valgust… tühimikke järide, laudade ja riiulite vahel. Ja päike, päike kõikjal, terrakotavärvi seintel, savinõudel, saapaninal...

Päike, läbi tuhmi klaasi, läbi avatud aknaluukide. Klaasid akende ees? Nii see tõesti on, hoolikalt lihvitud ruudud on asetatud kipsist raami sisse.

Värelevad laigud põrandal.

Liiga habras, mõtlen. Liiga õrn. Seedripuust laegas, mida keerubid kandsid… ja mis ikkagi purunes.

Aga võib-olla on nii Süürias kombeks. Süürias ja Palestiinas, millest ma veel midagi ei tea. Isegi kõige igapäevasemad esemed on teistsugused... harjumatud.

Lambijalg valgustuseks… valgustusõli.

Ja Tema ütles: mina olen valgus ja kõik, mis selleks vajalik.

Ja lõpuks pole neidki vaja. † Ülakorrusel on söögisaal külaliste võõrustamiseks. Triclinium, kuhu mahuks ära terve sõjasalk.

Siin on kõik puutumata. Midagi ei ole puruks pekstud. Maha valatud.

Vastu seina virutatud. Ei ühtegi surnukeha.

Seina ääres seisab raudsõrestik.

Käsikirjad? See on ju terve varandus.

Tõmban ühe rulli lahti. Kollakal pärgamendil jooksevad kreekakeelsed read. Maailm ei tähendagi ainult müüride lõhkumist. Kusagil on ka need, kes müüre laovad. Või kes neid kord ladusid.

Vähemalt on nende jäljed.

Ja jälgi on veel, ma ei ole neid märganud. Ja ometi on nad siinsamas, jalge all. Vaata ometi põrandat! oli naerev Taaniel kuningale öelnud.

Vaata ja tunnista!

Põrand on üksainus suur mosaiik. Flöödiga kääbus. Silm, mille on 22

läbistanud kolmhark; silm, mida ründavad skorpion, sajajalgne, kaaren ja madu.

Väänlev madu nagu Bohemondi lipul. Kiri mosaiigil: KAI CY. Mida tähendab KAI CY? On see kellegi nimi?

Laskun ühele põlvele ja tõmban sõrmeotstega üle siniste kivitükkide.

Merelained. Hõbedased killud, vaikne loksumine.

Hiljem, mõtlen. Tuleb ka see aeg. Praegu tuleb elamisega kohaneda.

Elus olemisega.

Laskun trepist alla. Ja siis veel ühest.

Järjekordne ruum. Köök. Kolle. Tahmunud keedunõu kolmhargil.

Kaardus metallvarb seina vastas. Ammukaar? Kui ta põgeneb raudrelva eest, siis laseb vaskamb temast läbi… Ja kui ei põgene? Kui enam ei taha?

Tõukan valgeks värvitud ust. Päevalgus. Siseõu. Põletatud tellistest laotud müür, sellele naalduvad oksad.

Veel valgust. Laia võraga puu… plaatan… lindude säutsumine… Nii palju linde… Kuidas olid nad ellu jäänud? Oli keegi neid kaitsnud?

Käsi, mis kaitseb ja säästab ja vabastab.

Taeva linnud kindlas linnas.

Asetan peopesa vastu puutüve. See on soe ja krobeline.

Linnud on kõhuli liival ja peksavad tiibadega enda ümber. † Ma istun aias, plaatani varjus. Okste külge on riputatud sõrmepikkused savikujukesed. Kausiga kerjus... kilbiga sõjamees... naine maani ulatuvas kleidis... Huvitav, milleks? Kui lindude hirmutamiseks, siis pole neist just palju abi.

Varblased mu ümber. Julgemad neist tulevad päris lähedale, kallutavad pea viltu, oodates, et ma neid leivaraasukestega toidaksin. Võimalik, et majaisand oli seda teinud. Kuniks linnas veel leiba oli.

Ja mina annan maale rahu, te saate magada ja ükski ei hirmuta teid.

Millal siis? Millal tuleb see aeg?

23

Sina peaksid seda teadma, Issand, kes sa head ja halba veini kokku kallad.

Mõtled liiga palju, relvakandja. Mõtted ei vii kuhugi. Tegu on see, mis meist jälje jätab, mis selle Süüria liiva vajutab.

Arguse jälje ja julguse jälje.

Julgus paigale jääda, oma tegusid tunnistada.

Teie teate seda, vennad. Teie, kes te minuga olite, Süürias ja Palestiinas.

Rannikuriigis, mille kaldail on templivaremed.

Kiirelt loojuv päike, uskmatute hüüded palvetornidest.

Ohutunne, mis liidab. Mis meelde jääb.

Teid ei ole enam minuga, aga mina mäletan.

Ma jäängi mäletama. † Vihm oli tulekul. Ta oli kusagil ülal, taevastes kristallkoridorides, musta südamega vihmapilvedes, ja võimalik, et taevase Jeruusalemma rentslites oli ta juba allamäge pahisemas.

Seal ülal ta oli. Maa peal veel mitte.

Lõhnad mu ümber: tolm, marmor, niidetud rohi väljal, uuesti tolm.

Siis kustumine, madalaks keeratud leegiga lamp.

Ja seejärel tuulehoog, plaatani kahin, justkui oleks keegi pärgamendirulle vastamisi hõõrunud.

Vihm oli õhus, aga maa peale ta ei langenudki.

Ootus, alati millegi ootus. Raskus, tuikamine meelekohtades, häilitud teraskiiver.

Sädemeid pilduv, oh-et-ta-küll...

Läbikatsumise ajal nad hiilgavad…

Heinapepri täis tühermaa, kuivusest krõbisev Issanda ilm.

Lämbus-kuumus-liitumine.

Päike, mu kaaslane.

Sinu riik tulgu, commiles.

Sinu rist.

24

† Seina ääres on suured kummuli keeratud saviastjad. Nende kõrval väiksemad.

Piiramine, mõtlen. Piiramine, mis viljasalved ja õlinõud tühjendab.

Aga mitte kõik. Ühel kannul näib lakkpitser terve olevat. Murran selle lahti ja nuusutan.

Vein. Ole kiidetud, Issand.

Valge linane eesriie liigub tuules, nagu peidaks selle taga end keegi…

Aga ei. Öine lahing, mõtlen. Magamatus… Tuleb pikali visata, kasvõi korraks. Selleks veingi… Joon ja uinun.

Muidu lähen hulluks.

Ole tervitatud, kuninganna! Sinu ootuse terviseks!

Vein on vaigumaitsega. Segatud. Kõik on segiläbi, erinevad viinamarjad, öö ja päev, elavad ja surnud. Issanda ööpäev... teadmatus.

Antiookia, Süüria pärl. Palverändurite linn.

Pärl, mis valitseja karikasse langes, mis seal lahustus. Sogaseks laiguks, setteks, eimiskiks.

Kõrvus kohiseb, keha haaravad külmavärinad. Oli vein mürgitatud?

Sa ju soovisid magada, seda sa lootsid…

Muigan. Milline surm. † Ülakorruselt kostab kolksatus. Olen hetkega jalul. Kreeklased, mõtlen.

Basileuse mehed, reetmise eest kätte maksmas.

Kuulatan. Peaaegu eimiski.

Peaaegu, sest majas on keegi.

Hiilin trepist üles. Vaba ruum, mõtlen, seda tuleb enda ümber hoida. Lähivõitluses on kreeklaste lühikesed mõõgad meie omadest ohtlikumad. Kui mõrtsukas mind muidugi ammuga ei varitse. Siis pole midagi teha.

Piilun avatud ukse vahelt sisse. Tühjus. Päikesevalgus ruumis.

Tolmukübemed valgussammastes.

25

Ja siis märkan midagi, mis on varem kahe silma vahele jäänud. Seinal rippuva peenemustrilise vaiba kõrval joonistub välja küünralaiune ristkülik. Praod seinas on liiga laiad. Kiviplaat, mõtlen. Midagi, mis sissepääsu varjab.

Hingan sügavalt sisse ja virutan jalaga kõigest jõust vastu plaati.

Kostab summutatud karjatus. „Tule välja!” käsin. „Ära tapa!” hüüab keegi seina tagant. „Välja!”

Virutan uuesti. Kiviplaat lööb kõikuma ja maandub kõmatades põrandale.

Mustavast avausest vaatab vastu hirmust moondunud nägu. „Halastust!” „Romaion? Hellenikos?” „Armenikos! Iēsous Christos Theou Hyios Sōtēr!”

Armeenlane ja kristlane?

Peidikust ronib välja määrdunud toogat kandev kõhn vanamees.

Kongus linnunina, kumerale laubale kleepunud üksik juuksesalk.

Lihasteta kõhnad käsivarred, tubase tööga harjunud keha. Märkan, et ta nimetissõrmes on oonüksiga kuldsõrmus. Mees ei ole lihtne hulgus.

Ta rapsib endalt tolmu maha ja piidleb mind ärevalt. „On siin veel keegi?” küsin. „Ei-ei, kõik põgenesid!” „Ja miks sina ei põgenenud?”

Kaks ümmargust silma vaatavad mulle segaduses otsa. Siis ma taipan. „See on sinu maja, kas pole?”

Vanamees ohkab ja noogutab pead. † Mõne aja pärast olen märgatavalt targemaks saanud. Armeenlase nimi on Andronikos ja ta on raamatukoguhoidja. „Librarius,” kinnitab vanamees. „Pepaideumenos.” „See, kes käsikirju korras hoiab?”

26

„Jah! Käsikirju, kaarte, plaane.” „Kelle käsikirjad need on? Uskmatute?” „Uskmatute?” „Uskmatud… see tähendab türklased. Turci, Jaghi Sijan.” „Jaghi Sijan, sultan kébir,” noogutab vanamees. „On ta surnud?” „Ma ei tea. Võib-olla.” „Liiga hilja,” pomiseb armeenlane ja ma ei saagi aru, mida ta sellega öelda tahab. „Olgu,” ütlen. „Jätame käsikirjad. Räägi mulle parem, mida ma sinuga nüüd peale hakkan? Võib-olla on sul endal mõni hea mõte? Mis?” Armeenlane torutab huuli ja pöörab pilgu kõrvale.

Istun laua taha ja pean veidi aru. Kõige lihtsam oleks vanamees tänavale visata. Tancred teeks seda hetkegi kõhklemata. Aga mina ei ole Tancred. Ning Antiookia on ainult peatuspaik. Öömaja. „Kurat sinuga,” ütlen. „Võid jääda.” „Sina oled kyrios minu majas,” ohkab vanamees kergendatult. „Ei,” vaidlen vastu. „See poleks õige.”

Armeenlane raputab ägedalt pead. „On küll. Kõik kristlased on nüüd võõrad. Omaenese linnas.” „Minagi olen kristlane.”

Andronikos teeb näo, nagu ei saaks ta minust aru. „Mida sa soovid, kyrios?” küsib ta.

Vanamehe kangekaelsus vihastab mind. „Ei midagi,” ütlen. „Või siiski – söögipoolist. Toitu, mida kõlbaks daamile pakkuda.” „Toit on otsas. Ainult veini on järel.” „Veini ma juba leidsin.” „Siis on kõik,” nendib ta õnnetult.

Mulle meenub midagi. „Mida tähendab kay ci?”

Andronikos tõstab pea. „See tähendab: ja sina.”

27

† Pronksrõnga koputus.

Liikumine… aimdus sellest. „Oota siin,” ütlen vanamehele ja laskun südame tagudes trepist alla.

Rahu nüüd, mõtlen. Uskmatute mõõkadele vastu sööstes olid sa märksa rahulikum.

Aga need on erinevad tunded. Tunded, mis Jumal inimese rinda on sulgenud. Laekasse, mis mõõgahoobist puruneb.

Avatud uksest tulvab valgust. Selles ta seisab.

Kord olen ma sellist hiilgust näinud. Dorylaeumi väljadel.

Kuldses valguses kuldtikandiga kleidis.

Ta on kõhnemaks jäänud, ta vaatab mind väga tõsiselt.

Uus armastus ja vana armastus, kaks Mariat.

Aga seekord ei ole ümberringi surnud liivad. Ma sulen silmad ja näen, kuidas augustituul Provence’i kuldse vilja liikvele lükkab. Ühe naise valgus teises naises. Ühe mehe vari teiselt mehelt langemas.

Kergendus sellest.

Aeg, mis on sulle elamiseks antud.

Tuhat ja sada.

Ja väljad läksid liikvele ja neist sai Jumala armee.

Terad, mis langesid valminud viljapeadest, viljapead, mis langesid sirbi all.

Tume kogu, põlev tõrvik väljasirutatud käes.

Mesilased väljade kohal, tuhanded kuldsed punktid.

Uks kiviseinas, mis avaneb pimedusse.

Tulised jutid, õhus tiirlevad sädemed.

Tuli, mis neelab nii terad, kõrred kui lõikaja. † „Siin on kena,” ütleb Maria ringi vaadates. „Teistsugune,” ütlen. „Aga me saame siit varju.” „Vähemalt piiramine on nüüd möödas.”

28

Piiramine ei ole möödas, mõtlen. Aga me elame ka ülejäänu üle.

Me jääme püsima, me jääme maailma alles.

Väga kauaks, võib-olla kauemaks kui...

See mõte rahustab. „Mis see on?” küsib Maria raudvarrast uurides. „Ma ei tea. Ma leidsin selle tänavalt.” „Ta on kuum. Nagu oleks teda tule kohal hoitud.”

Ta oli päikese käes, ütlen. Seepärast.

Võtan rauatüki ta sõrmede vahelt ja asetan lauale.

Ma ei taha, et meie vahel oleks midagi liigset. Midagi, mis möödunud ööd meenutaks. Ja päikesetõusu… ja hommikut…

Surun huuled vastu ta ihu. See lõhnab millegi tuttava järele.

Provence’i kevad... Kevadhommik. Tuhat miili merd... laiem kui meri... klaasväli trooni ees, mäekristalli sarnane... Ja Ta ütles: tahad naasta – ületa!

Mõrkjas lõhn tema kehal. „Mis see on? Lavendel?” „Raudürt.”

Raudürt? Ma pole sellisest taimest kunagi kuulnud. „See kasvab kodus,” ütleb Maria. „Sitsiilias.”

Hetkeks on ta näol igatsev ilme. „Ma toon siia õlilambi,” ütlen. „Lavendlilõhnaga. Me põletame siit kõik halva välja.”

Surma leha, mõtlen. Ja siis tuleb maikuu vihm... Peab tulema.

Ma võtan ta ümbert kinni. „Ja kõige lõpuks paneme siia preestrid seisma. Viirukipannidega. Siis on kõik täiuslik.”

Maria tõuseb kikivarvule, lähedale, hästi lähedale, ja sosistab: „Ära räägi mulle preestritest... ega viirukist... Ära räägi midagi....”

Ta hingeõhk vastu mu kõrvalesta.

Mu käed ta pihal.

Ta keha on sale ja nõtke nagu jugapuust vibu. „Tasa... oota... kuni ma ütlen...”

Ma olen tagasi kodus, ma pole sealt kunagi lahkunud.

29

Tuuleõhk kanarbikuväljal, mesilaste sumin.

Kuldne mesi, kuldsetest kärgedest nõrgumas. † Me istume laua taga, veinikarikad ees. Süüa on ainult tulisoolast juustu ja aganaleiba. Aga me oleme puudusega harjunud.

Vähemalt ei ole vaja joogipoolise pärast muret tunda.

Andronikos seisab kohmetunult seina ääres. „Mis tunne see on,” küsin, „omas majas külaline olla?” „Halvem oleks mägedes redutada, kyrios,” ütleb kreeklane. „Või surnud olla.” „Tark mees,” ütleb Maria. „Teeni samas vaimus, ja kõik läheb hästi.” „Kuidas seda kutsutakse?” küsin leivatükile osutades. „Katharos artos,” ütleb Andronikos. „Nii pikk sõna?” „Igal leival on oma nimi, kyrios.” „Ja vein? Mis selle nimi on?” „Absinthion. Taimedega.” „Või nii. Kuidas seda valmistatakse?” „Ma ei tea,” ütleb armeenlane. „Kuidas sa ei tea? Andronikos, sa oled vilets võõrustaja. Ja veelgi viletsam teenija.”

Maria ütleb: „Temasuguseid tuleb juurde leida. Ja tuleb leida ruumid, kuhu sa saaksid oma mehed majutada.”

Tal on õigus. See, kes käsutab, peab ka hoolt kandma. Nii on maailm kord juba seatud. „Mehed peavad end välja puhkama,” ütlen. „Enne järgmist lahingut.” „Sa arvad, et see tuleb varsti?” „Ma tean, et see tuleb.” „Iga palverännu võiduga võidad ka sina. Iga korraga üha rohkem. Ja keegi on seda tähele pannud. Vähemalt nii olen ma kuulnud.” „Keda sa silmas pead?” küsin. „Bohemondi. Kas pole kummaline, ta on alati kohal olnud, kui sinuga 30

on midagi olulist juhtunud. Dorylaeumi all… Järve lahingus… kui sa Antiookia ära võtsid. Tundub, et teie saatused on omavahel seotud.”

Sina oled meid kokku viinud, mõtlen. Aga välja ma seda ei ütle.

Ma küsin: „Oled sa kindel, et ta mind unustada ei soovi?” „See mees ei unusta midagi,” ütleb Maria. † Sinine taevas, võõras sadam, senitundmatu. Galeer, lainemurdjad, avameri, seal kusagil ees, kildude all. Päike, lained, laeva saatvad delfiinid. Desertum oceanum.

Tõstan pilgu kivipõrandalt, paganate laotud mosaiigilt.

Laotus. Pikenevad varjud. Õhtupäike me akna taga. Süüria päike, mis üleminekuta loojub. Tumenemine, hämarus, pimedus. Kõik. Ja seejärel – ööhääled.

Tuul küpressisalus. Tsikaadid. Vahimeeste hõiked.

Orient, mõtlen. Millal see nii lähedaseks muutus? Öeldakse: see, kes suudab magada, ilma et uskmatute palvehüüded teda ärataks, on Idaga ära harjunud.

Antiookia hommikud on hääletud.

Maria paneb pea mulle õlale. „Kui ma olin väike tüdruk, siis luges Bari piiskop meile püha Brendani elulugu ette. Seal olid samasugused pildid. Samasugused delfiinid.” „Tahaksin neid näha,” ütlen. „Kui me tagasi läände purjetame. Tagasi koju.” „Koju,” kordab Maria. „Ma ei ole kindel, et ma seda veel kunagi näen.” Ta astub aknaorva juurde ja tõmbab luugid kinni. „Püha Brendan pidi seitse aastat merd sõitma. Ta oli kunagi põletanud voluumeni, milles räägiti ookeani imedest. Sest ta ei uskunud neisse.

Karistuseks pidi ta kõik need imed läbi elama. Mulle tundub, et meiega on samamoodi.” „Me räägime liiga palju,” ütlen. „Sul on õigus,” ütleb ta särki seljast libistades. „Süüria ööd ei ole väga pikad.”

31

Ta asetab sõrme niiskete huulte vahele ja puudutab sinakaks tõmbunud leeki.

Pimedus. † Ja siis on hommik ja uus päev ja paganaid ei ole ikka veel.

Me lamame kõrvuti ja Maria pea on mu õlal. „Mis siis, kui Kerbogha on tagasi pööranud?” ütleb ta unistavalt. „Mis siis, kui paganaid ei tulegi? Siis võime alatiseks siia jääda.”

Me ei pääse neist, mõtlen. Nii nagu mõrtsukas ei pääse oma ohvrist.

Aga kuuldavalt ütlen: „Muidugi. Võib-olla on püha maa meile juba ammu lahti.”

Maria suudleb mind. „Püha maa võib oodata,” ütleb ta kätt allapoole libistades. † „Ilus päev ja rahu sellele majale,” tervitab Tancred sisenedes. „Käskijanna!” kummardab ta Maria ees. „Veini?” küsin. „Palju veini, isand Dieter! Eriti kui sul seda külmas on. Teine tund, aga lõõskab nagu põrgus.”

Viipan Andronikosele, kes peagi savikannuga naaseb. „Eks nüüd tuleb meil kuumusega kohaneda,” jätkab normann. „Võibolla ei pane mu järeltulijad seda enam tähelegi. Tulevad sellised tumeda naha ja krässus peadega nagu need Nuubia põrgulised, keda siingi osta võib. Kristuse nimel, mees, ära näe peekriga vaeva!”

Ta rüüpab januga. „Uus teener?” küsib ta suud pühkides. „Kannupoisi kohta veidi vanavõitu minu maitse jaoks, aga võib-olla on hilja alustanud.” „Ta on selle maja peremees.” „Ei ole,” ütleb Tancred jooginõu lauale asetades. „Sina oled selle maja peremees. Ja Bohemond on selle linna valitseja.”

32

„Ja mida krahv Raymond sellest arvab?” „Arvaku, mida tahab. Antiookia on meie.”

Mulle meenub päev, mil ma Heraikleoni kõrval mäetipult Antiookiale esimese pilgu heitsin. Terassinine laotus me kohal, müüride hõbevöö kaugel all. „Kas ikka on?” küsin. „Sa tead?” kergitab Tancred kulme. „Ei,” ütlen. „Aga räägi mulle.” „Tsitadell,” ütleb Tancred. „Teil ei õnnestunud seda ära võtta?” „Maha magasime. Suurem osa garnisonist ei hakanud meile vastu panema. Kui selgus, et väravatest on läbi murtud, siis taganesid nad kõige kindlamasse kohta. Võimalik, et see oli neil algusest peale nii mõeldud.” „Palju seal mehi on?” „Palju.” „Siis on hästi. Varsti on neil vesi otsas.” „Me arvasime alguses ise ka nii. Aga selgub, et seal on maa-alused tsisternid. Ja tegelikult polegi neil vaja väga kaua vastu pidada. Paarist päevast piisab. Kui Kerbogha müüridele tormi jookseb ja uskmatud samal ajal tsitadellist välja tungivad, siis jääb meil meestest puudu.

Tsitadell on rünnaku sillapea.” „Nagu Malregard, mille te uskmatute hauakividest püstitada lasksite.”

Tancred noogutab. „Me peame uskmatud selleks ajaks välja suitsetama, kui Kerbogha linna alla jõuab.” „Ja mina?” küsin. „Miks sa seda mulle räägid?” „Sina oled üks väheseid, kel on õnnestunud niisugusse torni sisse tungida. Ma tahan, et sa kohale tuleksid ja asja oma silmaga üle vaataksid.” „Millal?” „Nüüdsama. Kaks meest ootavad väljas hobustega.”

33