KGB

Vladimir Pool

1 . PEATÜKK

2 . PEATÜKK

3. PEATÜKK

4. PEATÜKK

5. PEATÜKK

6. PEATÜKK

7. P E AT Ü K K

8. PEATÜKK

9. PEATÜKK

Esivanemad. Siber. Luteriusuliste asundus Ülem-Suetuk 11 Kullapalavik. Rahareform.

Mahalaskmisküla Suetuk 41 Unustamatu 1953. aasta 58 Trans-Siberi magistraal ja Taišeti raudteesõlm 73 Teenistus Tšukotkal. Korea sõda.

Luurelennuk U-2 82 Rahareform.

Novotšerkasski tragöödia.

Stalin mausoleumist välja!

Hüvastijätt Taišetiga 117 Esimesed aastad ajaloolisel kodumaal.

Laiad ja kitsad rööpad 129 Raudteelasest rahvakontrolöriks: vanametalli kogumine, juurdekirjutused, liialdused, riisumine 135 Tšehhoslovakkia perestroika.

Vägede sissetung. „Lenin, ärka üles, Brežnev on hulluks läinud!”

Dubčeki saatus 141

S I S U K O R D

Autorilt 8

10. PEATÜKK

11 . PEATÜKK

1 2 . PEATÜKK

13. PEATÜKK

14. PEATÜKK

Spiooni higised käed. Ülejooksikud ja ülelendajad.

Lennutibu Rust. „Spekulatsiooni räpane soo“.

Tallinna pruudid ja soome peiud 160 Pärnu noorterahutused.

Massiline emigratsioon Nõukogude Liidust.

Müütilised miniallveelaevad.

Kohtumised Kossõgini, Käbini, Vaderi, Klausoniga 199 Operatsioon „Lõhkajad“.

Objekti „Vega“ kuulsusetu lõpp.

Nähtamatu tint ja Iraani pomm Ameerika spioonile 237 Johannes Hindi tõus, langus ja rehabiliteerimine.

Toimik „Herilased“.

Kes peatas fosforiidisõja? „Vapper nelik“ ning „neljane bande“ 268 Erakordne sündmus Tartu linna KGB osakonnas.

Tallinna ja Moskva seaduste duell.

Kahe tooli peal ja kahe tule vahel.

KGB arhiivid. Augustiputš.

Nõukogude Liidu lagunemine 318

14. PE AT ÜK K

Erakordne sündmus Tartu linna KGB osakonnas.

Tallinna ja Moskva seaduste duell.

Kahe tooli peal ja kahe tule vahel.

KGB arhiivid. Augustiputš.

Nõukogude Liidu lagunemine

VLADIMIR POOL

MINU ELU JA TEENISTUS KGBs

1988.

318

aasta oli rahutu ja ärev, kuid riigi juhtkonnal jätkus aega ja tahtmist tegelda mitte kõige aktuaalsematena tundunud

probleemidega.

Lahkuva aasta eelviimasel päeval otsustati lõpetada kahe kadunud NLKP juhi, Leonid Brežnevi ja Konstantin Tšernenko mälestuse igavikustamine: tühistati linnanimed, mis pärast peasekretäride surma olid nende järgi antud. Brežnevi linn Tatarstanis sai tagasi oma endise nime Naberežnõje Tšelnõ ja Tšernenko linn Krasnojarski krais sai uuesti Šarõpoviks. Andropov jäeti seniks rahule.

Tšernenkost räägin lähemalt. Konstantin Ustinovitš – minu kandi mees, sündis Bolšaja Tesi külas Minussinski maakonnas Jenissei kubermangus (nõukogude ajal läks küla Krasnojarski krai Novoselovski rajooni koosseisu). Mina sündisin Siberi mõõtmete järgi Bolšaja Tesi lähedal, Ülem-Suetuki eesti külas.

1985. aastal taheti Novoselovski rajooni ümber nimetada Tšernenkovski rajooniks. Seoses Krasnojarski hüdroelektrijaama paisu rajamisega tekkis tohutu veehoidla, mis ujutas üle enam kui 30 asustatud punkti selles rajoonis, sealhulgas ka keskuse – Novoselovo alevi ja Tšernenko sünniküla, Bolšaja Tesi. Tõsi, osa endisest suurest rajoonist jäi alles, seda kutsuti jätkuvalt Novoselovo rajooniks, aga sellel jäänukil ei olnud soliidne kanda peasekretär Tšernenko nime, pealegi veel ilma Bolšaja Tesi külata. Ja minu kandi meest ei solvatud: Tšernenko nimi anti „töörahva palvel“ naaberrajooni keskusele,

Šarõpovo linnale. Tõsi, needsamad inimesed tahtsid 1988. aastal, glasnosti perioodil, siiski oma linnale endise nime tagasi anda ning Gorbatšovi-aegne juhtkond rahuldas nende soovi vastu vaidlemata.

1988. aastal leidsid Eestis aset olulised kaadrimuudatused. 16. jaanuaril vabastati EKP Keskkomitee pleenumil ametist ideoloogiasekretär Rein Ristlaan, kes nõukogude ühiskonna demokratiseerimise perioodil „ei osanud efektiivselt organiseerida ideoloogilist tööd“. Räägiti, et Ristlaan sai kannatada kirjanik Heino Kiige pärast, kelle ideoloogiliselt ebaküpse romaani „Maria Siberimaal“ ta lubas välja anda.

Teised rääkisid, et Eesti peaideoloog Ristlaan, teades esimese sekretäri Karl Vaino kõikuvast positsioonist, aitas spetsiaalselt Kiigel gorbatšovliku perestroika vaimus kirjutatud romaani välja anda, planeerides üle joosta demokraatide poole ja võtta endale kõige tähtsam parteiline ametikoht vabariigis. Ristlaane koha sai endale Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Indrek Toome.

Kuid selle aasta peasündmuseks sai Karl Vaino mahavõtmine EKP Keskkomitee esimese sekretäri kohalt. Inimesed talusid Vainot tervelt kümme aastat, sellest ajast, kui ta 1978. aastal vahetas välja (rahva seas räägiti – „sõi välja“) oma eelkäija – kõigi poolt austatud Johannes Käbini, kes viidi üle ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks.

Eestis oli arenenud põllumajandus, aasta keskmine lüps ühe lehma kohta peaaegu kaks korda suurem üleliidulisest näitajast, loomakasvatuses anti ühe kilo sööda kohta ka rohkem toodangut kui teistes liiduvabariikides, sellepärast sai Eesti kergesti hakkama põllumajandustoodete planeeritud normide üleliidulisse fondi andmisega.

Eestis polnud ka kunagi probleemi põhitoiduainetega: liha, vorsti, kala, piima, või, kohupiimaga.

Kui me naisega 1963. aastal Siberist Eestisse kolisime, olime üllatunud: poed olid täis igasugust kaupa, siin nägin ma kauplustes esimest korda tõelist vorsti, kohupiima ja keefirit, Viru värava lähedal kalapoe leti ääres seisid taskukohase hinnaga punase ja musta kalamarja pütid.

NSV Liidu Plaanikomitee nõudis Eestilt pidevalt üleplaanilisi tarneid, kuid endine esimene sekretär Käbin seisis kui mägi Eesti huvide eest.

NLKP Keskkomitee Poliitbüroos oli Käbinil kaks tugevat kaitsjat: NSV Liidu peaideoloog Mihhail Suslov ja lätlasest Parteikontrollikomitee esimees Arvīds Pelše.

Suslov nõustus Käbini järeldusega, et kui Eesti poodides ei ole enam liha ja võid, siis on ideoloogilises plaanis raske eestlastega poliitilist kasvatustööd läbi viia, taguda neile pähe tarku mõtteid sotsialistliku korra eelistest ja kommunistliku klassideta tuleviku ehitamisest.

14. PEATÜKK

Uued tuuled EKP Keskkomitees

319

MINU ELU JA TEENISTUS KGBs VLADIMIR POOL

320

Pelšel olid Käbini toetamiseks teised põhjused. Võib öelda, et 1941. aastal päästis EKP Keskkomitee propagandaosakonna juhataja Käbin Pelše elu.

Nõukogude väed ja ametiasutused taganesid sakslaste võimsa pealetungi eest Lätist massiliselt läbi Eesti põhja suunas. Tollane Läti KP Keskkomitee sekretär Pelše jäi parteitöötajatega kuskil Eesti territooriumil ummikusse ja Käbinile oli tehtud ülesandeks ta üles leida ning aidata Leningradi evakueeruda. Eesti NKVD töötajate abiga täitis Käbin tähtsa ülesande edukalt.

Karl Vaino, erinevalt oma eellasest, ei seisnud eriti vabariigi huvide eest, tema lähikonna inimesed rääkisid, et ta nõustus vastu hakkamata liiduliste ametkondade nõudmistega ja juba tema esimesel võimuaastal tõusid Eesti põllumajandustoodangu üleliidulisse fondi andmise plaanid oluliselt. See viis omakorda elanikkonna liha- ja piimatoodetega varustamise halvenemisele. Sellist olukorda polnud vabariigis varem kunagi olnud ja see peegeldus kohe inimeste meeleoludes, rahva suhtumises uude parteiliidrisse.

1979. aasta märtsis toimusid NSV Liidu Ülemnõukogu valimised, Vaino kandideeris liidunõukogusse Tallinna valimisringkonnas. Minu hea tuttav kuulus ühe Mustamäe mikrorajooni valimisjaoskonna valimiskomisjoni.

Ta rääkis nendest valimistest huvitava loo, mis vahetult puudutab ka meie kangelast Vainot.

Valimisjaoskondades oli vähe kabiine, neid lihtsalt ei vajatud palju, need olid rohkem moepärast pandud, kuna valijad tavaliselt kabiini ei sisenenud, vaid, saanud sedeli, lasksid selle sõbralikult otse komisjoni silme all urni. Kuid 1979. aasta valimistel kujunes olukord teistsuguseks: kabiinide juurde tekkisid järjekorrad ja komisjoni liikmed taipasid, et inimesed ei oota järjekorras niisama, vaid tahavad kabiinides oma vaba tahet väljendada. See pole naljaasi, vaja oli päästa esimene sekretär. Tuttav tunnistas, et kandis ärevast olukorrast ette partei rajoonikomitee esimesele sekretärile, see läks ähmi täis ega teadnud, mida teha. Kontrolliti olukorda teistes ringkonna jaoskondades – situatsioon samasugune: valimisaktiivsus kõrge, kabiinide juures järjekorrad.

24. mail 2018. aastal ilmus Maalehes suur artikkel, mis oli pühendatud hea tervise juures oleva Karl Vaino lähenevale 95 aasta juubelile (28. mail).

Artiklis oli kirjeldatud mitmeid juhtumisi märtsikuistelt valimistelt. Selle artikli andmetel hääletas kuus protsenti valijatest ainukandidaadi Vaino vastu, mis oli nõukogude valimiste puhul ebatavaline, kuna poolt hääletas reeglina 99,90 kuni 99,99 protsenti valijatest. „Rikutud“ valimissedelitele oli kirjutatud: „Tooge meile Käbin tagasi!“, „Maha Vaino!“, „Kus me liha on?“ Olukorda arutati kohe EKP Keskkomitee kitsas ringis eriti usaldusväärsete isikutega. Leiti väljapääs: valimisjaoskondadesse otsustati saata piisavas koguses lisasedeleid ja „rikutud“ asendada „õigetega“. Erakorralisest juhtumist ei räägitud, esimese sekretäri maine

See veteran oli Hendrik Allik, kes küsis irooniliselt Gorbatšovi käest, kas tal jätkub vaimu perestroika lõpule viimiseks. Allik ei istunud vangis mitte kolm, vaid 19 aastat – 14 aastat revolutsioonilise tegevuse eest „kodanlikus” Eestis ja viis aastat nõukogude vangilaagris.

122

14. PEATÜKK

päästmisel osalenud hoidsid keelt hammaste taga. Järgmisel korral kandideeris Vaino juba teises valimisringkonnas, Kirde-Eestis, kus elas vähe eestlasi ja olukord paistis väliselt rahulik.

Kirjutasin eelmises peatükis põgusalt Gorbatšovi visiidist Eestisse ja Lätisse, mis leidis aset 1987. aasta veebruaris. Sõidu tulemustest kandis ta ette sama aasta 23. veebruaril toimunud Poliitbüroo istungil: „Poliitiline olukord ja inimeste meeleolud on Eestis põhimõtteliselt head. Ja elavad nad hästi. Perestroika ei jäta neid ükskõikseks. Kasvab sisukate küsimuste hulk. Ka meie poolt püstitatud teravad küsimused võeti hästi vastu. Mõned nõudsid isegi rohkem jäikust. Inimesed on valmis perestroikas osalema.

Kuid nendeni ei jõua meie ideed ega selgitused. [---] Pugo ja Vaino sobivad täiesti praeguse etapi jaoks. Nad saavad perestroika probleemidest aru, aga neil pole kaadriga kõik korras, rääkisime sellest spetsiaalselt, et anda probleemi teravusest mõista. Opositsioonilisi meeleolusid pole märgata, kuigi neid võib ridade vahelt seda välja lugeda. Ma provotseerisin spetsiaalselt inimesi avameelsusele. Midagi ei järgnenud, kui kõrvale jätta üks Tallinna veteran122, kes istus kolm aastat vangis. [---] Elamispinnaga on situatsioon keeruline. 40–45 protsenti elamufondist on amortiseerunud. Külakesed vajuvad kokku. Need on vanemad kui pool sajandit. Elamispinnast räägiti mulle kõikjal – tänavatel ja tehastes. Palju toppab selle taga, et ei ole ehituslikku võimsust. [---] Isemajandamises on probleeme: raha on, materjale mitte. [---] Rahvusküsimusest. Läti juhtkond ja Vaino on põhimõttelisel positsioonil, et aktiivi ees tuleb propageerida NSV Liidu „kultuurilist mitmekülgsust“ ja vastastikust positiivset mõju. [---] Vähe on rahvustevahelist suhtlust liiduvabariikide vahel. Ja samuti Venemaaga. Eesti- ja lätikeelse kirjanduse tõlkimine vene keelde on täielikult läbi kukkunud. Need, kes sinna on sõitnud, peaksid kohaliku keele vastu austust üles näitama. Kuid mõned arutlevad: milleks „nende“ keelt osata? Vene keelest piisab. Lihtsalt häbi!

Mõned pseudoteadlased suruvad meile peale tugeva rahvuse ideed. Aga tegelikult, reaalses elus peavad isegi Baltikumi rahvad teineteisele veel rohkem lähenema. See on ülimalt delikaatne asi. Mida meil sellest kaotada on? On, muidugi, natsionalistlikud tendentsid. Nende jaoks on pinnas olemas. Kaebavad: meid sunnitakse vene keelt õppima, aga oma emakeelt ei tunne. [---]“

321

MINU ELU JA TEENISTUS KGBs VLADIMIR POOL

322

Oma aruandes Gorbatšov ärevaid sõnu välja ei öelnud, opositsioonilisi meeleolusid ei märganud. Ma arvan, et signaalid sellistest meeleoludest Pugo ja Vaino suhtes olid temani jõudnud, kuid aeg nendest avalikult rääkida ei olnud veel saabunud. Seni tuli Eesti ja Läti esimesi sekretäre toetada: nad mõlemad olid ühtse Liidu ja perestroika toetajad. Vahetad nad välja, kutsud esile terve laviini vahetusi kogu maal.

Kuid valimisteaegse skandaali söed ei kustunud. 1. ja 2. aprillil 1988. aastal toimus Tallinnas Eesti loomeliitude pleenum. Ja ennekuulmatu lugu: pleenumi korraldamiseks valiti kõige prestiižsem koht – Toompea lossi saal.

Inimesed mõistsid, et tulemas on midagi suurt ja loomeinimeste selja taga seisavad mingid suured jõud. Tõepoolest, Toompea lossi tribüünilt nõuti EKP KK esimese sekretäri lahkumist.

Pind Vaino jalgade all lõi vankuma, keskkomitee bürool tekkis temavastane opositsioon, mida toetasid selgelt paljud partei linna- ja rajoonikomiteede esimesed sekretärid ning reakommunistid, kuid „vandenõulased“ ei teadnud veel, kuhu poole kaldub keskkomitee büroo liige, KGB esimees kindralleitnant Karl Kortelainen. Tallinna partei linnakomitee esimene sekretär Enn-Arno Sillari otsustas pinda sondeerida ja kutsus Kortelaineni pärast järjekordset büroo istungit endaga vanalinna jalutuskäigule. Kindral nõustus.

See 15minutiline jalutuskäik keskkomitee majast Lenini puiesteelt Ministrite Nõukogu hooneni Toompeal otsustas Vaino saatuse. Kortelainen ei olnud kursis mitte ainult loomeinimeste meeleoludega – KGBsse laekus informatsioon paljudest allikatest –, ta toetas Sillarit ja kandis sellest NSV Liidu KGB juhtkonnale ette.

Karl Vainol ei tekkinud algusest peale häid suhteid Käbini lemmiku, Keskkomitee ideoloogiasekretäri Vaino Väljasega. Põlu alla sattunud Väljas, nagu sellistel juhtudel tollal tavaliselt tehti, viidi 1980. aastal üle diplomaatilisele tööle ja saadeti Eestist kaugemale, Lõuna-Ameerikasse Venezuela Bolívari Vabariigi suursaadikuks. Pärast Venezuelat oli ta veel üle kahe aasta suursaadik Nicaragua Vabariigis ning naasis tulevasse Eesti Vabariiki kaheksa aasta pärast. Selleks ajaks oli olukord maal ja liiduvabariigis radikaalselt muutunud, oli perestroika kõrgaeg.

Mihhail Gorbatšovi kaitse all, keda Väljas teadis veel komsomoliaegadest, vahetas Väljas kõrgel parteilisel postil oleva Karl Vaino välja – kuu pärast Sillari salajast vestlust Kortelaineniga. Väljas vahetas omakorda välja rea Karl Vaino pooldajaid-stagnante oma lähikonnas. Ebasoosingusse sattus ENSV Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul, kes samuti saadeti Eestist kaugemale, kuid tulutoovale ametikohale kaubandusesindajaks Ida-Saksamaale. Valitsust hakkas juhtima uue esimese sekretäri mõttekaaslane Indrek Toome, kes jõudis EKP Keskkomitee ideoloogiasekretärina töötada kõigest kümme kuud. Toome koha hõivas tuntud tegelane, sotsioloogiadoktor Mikk Titma – üks Eesti „vaprast nelikust“.