Kehale meeldib tõde

2

DAVID SERVAN-SCHREIBER

Kehale meeldib tõde artiklid

1999–2011

Prantsuse keelest tõlkinud Madis Jürviste

3

Originaali tiitel: David Servan-Schreiber Notre corps aime la vérité Robert Laffont 2012 Toimetanud Mart Paberit Korrektuuri lugenud Janne Jõeots Kujundanud Janika Vesberg © Editions Robert Laffont, S.A., Paris, 2012 © Tõlge eesti keelde. Madis Jürviste, 2014 ISBN 978-9985-3-2929-0 Kirjastus Varrak Tallinn, 2014 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

4

SISUKORD Eessõna: Heatahtlik sõber ............................................. ............................. 9 Paitused, mis panevad kasvama ........................................................... 11 EMDR: uus „turboteraapia” .................................................................. 13 Nõid ja platseebo.......................................................................................... 15 Uue arstiteaduse otsingul .............................................. .......................... 17 Kirjutada, et vähehaaval paraneda...................................................... 19 Meditsiiniline needus ...................................................... .......................... 21 Hinge sünd. . . . . . . . . . .................................................................. .......................... 23 Vaimsus kui instinkt ................................................................................... 25 Immuunkaitse: appi tulevad emotsioonid ............ .......................... 27 Miks ma kahte meditsiini olen lähendanud ........ .......................... 29 Miks fütoteraapia toimib? ....................................................................... 33 Alakeha-hingamine: püha hingus ............................ .......................... 35 Hüpnoos, mediteerimine ja kirurgia ....................... .......................... 37 Koidiku imiteerimine ...................................................... .......................... 39 Vaimsuse neuronid ............................................................ .......................... 41 Ravida oma südant nagu taime ............................................................ 45 Kas me oleme telesõltlased? ................................................................... 47 Tasugem unevõlg ............................................................... .......................... 49 Doktor armastus ........................................................................................... 51 Beebidel on nälg armastuse järele ............................. .......................... 53 Tappev viha . . . . . . . . . .................................................................. .......................... 55 Laskem komplimentidel kõlada................................. .......................... 57 Parem juba joosta … .................................................................................. 59 Kui lootus tervendab ........................................................ .......................... 61 Armsuses on alati head ............................................................................. 63 Meie rakkudele meeldib tõde ................................................................ 65 5

Lõpp valule. . . . . . . . . . . . . . .................................................................. ...................... 67 Tähelepanu on puhas energia! ....................................... ...................... 69 Hüvastijätud . . . . . . . . . . . .................................................................. ...................... 71 Usaldus on õpitav ........................................................................................ 73 Armastus kui lõhna küsimus ................................................................. 75 Jäägem stressi suhtes paindlikuks ....................................................... 77 Teiste ravimine on ka enese ravimine ............................................... 79 Loobuda suitsetamisest ilma stressita................................................ 81 Vaev, mis teeb väga haiget ........................................................................ 83 Keha kui intuitsiooni koht ................................................ ...................... 86 Terveneda – see on avastada osa iseendast ..................................... 89 Hinge süngemad tunnid .......................................................................... 92 Teiste valu on meis ................................................................ ...................... 95 Kas me oleme määratud pidevalt elama stressis? . ...................... 98 Elu mõtted . . . . . . . . . . . . . . . .................................................................. .................... 101 On palju tähtsamatki kui GMOd...................................................... 104 Homöopaatia näitab tulevikusuundi .............................................. 107 Ka muusika tervendab ........................................................ .................... 110 Teismeliste aju on … ebaküps! ....................................... .................... 113 Kuidas mõõta leina aega? ...................................................................... 116 Õppigem kõnetama oma keha ............................................................ 118 Kas me tõepoolest oleme ükskõiksed?........................ .................... 121 Uus positiivne psühholoogia................................................................ 124 Lapse kasvatamine on parim ravi ...................................................... 127 Sõltumatuse aju . . . . .................................................................. .................... 130 Ärge lämmatage oma emotsioone!.................................................... 133 Ärge küsige endalt – miks; küsige hoopis – kuidas.................. 135 Haigusega võideldes: rääkida tõtt ja anda lootust .................... 138 Kuidas muuta halbu harjumusi?................................... .................... 141 Kust tuleb sisemine ilu? ..................................................... .................... 144 Kes teab, mis saab pärast surma?....................................................... 146 Stress. Depressioon. Väärad ja ohtlikud ideed ........................... 149 Meie septembrikuine tusatuju ............................................................ 152 Kehas talletunud mälestused ............................................................... 155 Lihtsalt olla olemas ................................................................................... 158 Olla ka vanalt noor .................................................................................... 160 6

Tuleviku psühhiaatria ...................................................... ........................ 162 Anna mulle oma käsi….................................................. ........................ 165 Seistes silmitsi oma surelikkusega, saame tugevamaks.......... 167 Osakem vastu võtta meile ulatatud käsi ......................................... 170 „Ma armastan sind …” ........................................................................... 172 Unistagem! . . . . . . . . . . .......................................................................................... 174 Uus meditsiin: läänelik ja alternatiivne ................. ........................ 178 Neli ravimit või teistsugune toitumine? ................ ........................ 180 Vähk ja eneseravi: uus lähenemine .................................................. 182 Võtkem eeskuju lindudest ............................................. ........................ 184 Hingates saledamaks........................................................ ........................ 186 Eluenergia stimuleerimine ................................................................... 189 Su õrn puudutus......................................................................................... 191 Säilitagem lootus ................................................................ ........................ 194 Õnn on see, mida me teistele anname ............................................ 196 Haigel planeedil ei saa elada tervena .............................................. 198 Viha energia . . . . . . . . .................................................................. ........................ 201 Elu läbi naeruprisma ....................................................... ........................ 204 Mälestus kõneleb ................................................................ ........................ 206 Õnne tootmine . . .................................................................. ........................ 209 Rännakem üheskoos................................................................................. 212 Gripivastane kaitsesüsteem........................................... ........................ 214 Laskem armastuse allikal voolata .............................. ........................ 217 Aju on petlik . . . . . . . .................................................................. ........................ 219 Ega teid ei häiri, et ma haige olen? .................................................. 221 Meie toitumine tekitab meil depressiooni............. ........................ 223 Puhastagem oma mõtted ............................................... ........................ 225 20 nõuannet tervislikumaks eluks............................. ........................ 227 Igapäevaseid soovitusi.............................................................................. 229 Söögem koos . . . . . . . .................................................................. ........................ 231 Temaatiline sisujuht ......................................................... ........................ 233

7

8

Eessõna

HEATAHTLIK SÕBER David tundis inimeste vastu huvi – eks ole see kõva trump suure tervendaja jaoks? Kui ma 1999. aastal tegin talle ettepaneku avaldada ajakirja Psychologies magazine igas numbris artikkel, ei olnud tal muud kirjutamiskogemust kui teadusartiklite koostamine. Ent ta soovis oma avastusi jagada nendega, kes neid vajasid, ilma seda ise teadmatagi.

Stiili osas aitasid teda kindlasti head geenid perekonna kaugest pärandist. Mõistsin seda juba tema esimestest kirjutistest: ta kirjutas selgelt, veenvalt, ja tal oli instinktiivselt õnnestunud tabada hea artikli kaht põhilist tingimust – tuleb esitada üks tõsielufakt või idee ja teha seda nii, et lugeja selle omaks võtaks.

Neid artikleid hakkas kohe saatma püsiv edu. David jätkas nende kirjutamist kaksteist aastat, kuni oma surmani 2011. aasta juulikuus. Pannes kõik oma jõuvarud haiguse vastu võitlemisele, oli tal alati sihiks järgmine artikkel, kuna ta oli veendunud, et kui ta peaks neist ühe vahele jätma, tähendaks see saatusele alla andmist.

David oli tõeline teadlane – mitte üksnes tänu psühhiaatriaprofessorina avaldatud teadustöödele, vaid ka tänu lõputule uudishimule kõige uue vastu, mis võiks parandada meie eluviisi, tervist, heaolu. Kui ta meie juurde õhtusöögile tuli, tõi ta sageli kaasa mõne uue loodusliku toote immuunsüsteemi tugevdamiseks. Või rääkis meile oma viimasest kohtumisest mõne arstiga, kes oli talle tutvustanud uut preventiivravi meetodit. Nagu oli kombeks vanas Hiinas, nii arvas ka David, et oma arstile tuleb tasuda regulaarselt senikaua, kuni tervis on 9

korras, ja lõpetada maksed niipea, kui jäädakse haigeks, kuna see tähendaks arstitöö praaki.

Kaheteistkümne aasta jooksul pöördus David isiklikult meie lugejate poole. Seda võis näha enamiku tema artiklite vormistusest: ta jutustas liigutava või õpetliku sisuga loo koos käitumissoovituse või praktilise nõuandega, mida igaüks saab kohe rakendada. Tänu sellele õpiti ajakirja viimasel lehel, tema väljavalitud kohas, paremini elama, arutledes inimesega, kellest oli saanud lugejate heatahtlik sõber.

Plaan avaldada nende artiklite kogumik sündis teadvustamisest, et enamik neist ei ole aja jooksul oma väärtusest midagi kaotanud. Jätsime välja vaid paarkümmend artiklit, mis olid liiga tihedalt seotud mõne konkreetse päevasündmusega.

Kõik teised aga – ja selles peitub nende väärtus – on endiselt inspireerivad ja kasulikud, nagu kogu see lootusesõnum, mille David meile jättis. Võiksite neid artikleid lugeda kogumikus esitatud järjestuses, et lugemine oleks võimalikult mitmekesine. Ent võite ka teematabeli järgi otsida artikleid kindla teema kohta.

Lugemise kohta ei ole kombeks soovitusi anda, ent oma kogemusest lähtudes soovitaksin nende ridade lugejal võtta ette üks artikkel päevas. See võimaldab autori humanistliku ja tolerantse sõnumi olemust enda jaoks paremini selitada.

Siinset eessõna kirjutades tunnen üha enam, kuivõrd me Davidist puudust tunneme. Mitte üksnes seepärast, et ta oli minu jaoks väga lähedane inimene, vaid ka seepärast, et tal oli väga hea otsustusvõime, samas oli ta sageli ettevaatlik ja tagasihoidlik. David mõistis, et samavõrd kui meditsiin on teadus, on see ka – ja ehk veel enamgi – suhtumine teise inimesse. Ta oli veendunud, et pool tervenemise tõenäosusest tuleneb usaldusest, mis tekib patsiendi ja arsti vahel. Tema töid lugedes mõistame, et temaga kokkusaamine oli suur õnn nende jaoks, keda ta aitas, ja ka minu jaoks nende hulgas.

Jean-Louis Servan-Schreiber

10

PAITUSED, MIS PANEVAD KASVAMA Professor Schonberg on tõsine mees. Poodiumilt, millelt ta oma lugupeetud kolleegidele kõnet peab, ei näita ta ühtegi märki irooniast ega hämmastusest. Detailipüüdlikkus annab talle veenmisjõu, kui ta tutvustab tema hinnangul väga olulise tähtsusega avastust: „Füüsiline kontakt on lapse kasvuks vajalik mõjutegur.” Tunnen publiku seas istudes külmavärinat.

Mis meiega juhtunud on? 20. sajandi lõpus pidime kulutama miljoneid franke ja viis aastat uurimistööd maailma ühes kõige prestiižsemas meditsiinikeskuses, et „avastada” seda, mida kõik emad – ja paljud isad –, nagu ka kõik imetajate emasloomad on kogu aeg teadnud, alates sellest, kui nad Maale tekkisid.

Nimelt, et meie liigi vastsündinutel on arenguks vaja füüsilist kontakti emaga. Mis viis professor Schonbergi ja tema Duke’i ülikooli uurimisrühma sellele ootamatule uurimisrajale? Üks naine, kes oli võtnud kuulda oma südant. 1980. aastatel võimaldasid vastsündinute reanimatsiooni edusammud jääda ellu üha noorematel enneaegselt sündinutel: hermeetiliselt suletud ja ultraviolettvalgustusega kuvöösides on kunstlikult loodud elutingimused seatud piisavalt täpseks, et need „väikesed krevetid”, nagu haiglatöötajad neid hellitavalt kutsuvad, saaksid ellu jääda. Neil aastatel ilmnes ka see, et nende laste esialgu väga habras närvisüsteem ei võimaldanud meditsiinitöötajatel neile teha tavapäraseid hügieeniprotseduure. Lapsi õpiti hooldama ilma neid puudutamata ja kuvöösidele asetati süstemaatiliselt silte „Mitte puutuda!”. Vastsündinute abitu nutt pitsitas ka kõige blaseerunumate meditsiiniõdede südant, aga reegleid järgides ignoreerisid nad laste kisa. Kuid selgus, et hoolimata ideaalsest temperatuurist, ülimalt täpseks sätitud hapniku- ja niiskustingimustest, milligrammidega mõõdetud toitmisest 11

ja violetsest valgusest … imikud ei kasvanud. Teaduslikult oli tegu mõistatusega, peaaegu isegi alandusega. Miks loodus nii täiuslikes tingimustes keeldub koostööst? Arstid ja teadlased otsisid sellele vastust ja rahustasid end nagu oskasid: kui lapsed kuvöösist välja võetakse, siis need, kes ellu jäävad, jõuavad küllap kiiresti normaalkaalu. Ühel päeval märgati üllatusega, et osa veel kuvöösis olevaid lapsi näis kasvavat. Hoolduseeskirjades ei olnud ometi mitte miski muutunud. Mitte miski?

Peaaegu … Asja hakati uurima. Kliiniku töötajad avastasid oma suureks üllatuseks, et kasvavate laste eest hoolitses alati üks ja sama öise vahetuse õde, kes oli haiglasse äsja tööle võetud. Noort naist hakati küsitlema. Alguses ta kõhkles, kuid viimaks tunnistas üles, et ei olnud suutnud oma väikeste patsientide nutule reageerimata jätta. Mõni nädal varem oli ta hakanud silitama vastsündinute selga, et neid rahustada. Algul küll mõningase ärevusega, sest see tegevus oli keelatud, kuid hiljem, märgates, et see ei tee midagi halba, juba üha julgemini. Hiljem kinnitas professor Schonberg oma uurimisrühmaga neid tulemusi eksperimendi najal, mille ta oli korraldanud vastsündinud rottidega. Need näitasid, et organismi iga rakk sõna otseses mõttes keeldub arenemast, kui rotibeebit ei mõjuta füüsiline kontakt: iga raku genoomi see osa, mis toodab kasvuensüüme, ei ole enam ekspresseeritud ja kogu keha jääb nagu mingisse talveunne. Ent kui rotibeebidel silitati selga, taastus ensüümide tootmine – ja koos sellega ka rotibeebide kasv. Järeldus: füüsiline kontakt on kasvuks ilmselgelt vajalik tegur!

Selle „avastuse” tagajärjed võivad siiski küsimusi tekitada.

Kas lähitulevikus võib näha kuvööse, millel on elektrooniline käsi, mis kindlal kellaajal lapsi silitab? Kui just mõni teine uurimisrühm ei tee muud sama suurt avastust … Võime juba ette kujutada pealkirja ajalehtede esiküljel: „Emaarmastus on vajalik tegur …”

Märts 1999

12

EMDR: UUS „TURBOTERAAPIA” Kindla pilguga jälgib Jennifer terapeudi kepikest, mis tema näo ees edasi-tagasi liigub. Ta keskendub kurgus ja rinnas olevale lämbumistundele, mille pärast ta vastuvõtule tuli. Ta silmad liiguvad kiiresti paremalt vasakule. See on nende tavapärane liikumine paradoksaalse une ajal, mille jooksul me näeme und ja mida kutsutakse ka REM-uneks (Rapid Eye Movements, kiired silmaliigutused). Kümme sekundit hiljem vajub Jennifer tugitooli just nagu selleks, et end sellesse peita, klammerdudes kätega käetugede külge. Ta hingamine kiireneb järsult ja ta näojooni moonutab lapselik õudusilme. Ta karjub: „Mine ära, isa, mine ära! Jäta mind rahule!” Tema silmad järgivad endiselt kepikese liikumist. Ta kallutab keha ettepoole ja tal on veidi raske hingata. Veel kümme sekundit, kakskümmend, kolmkümmend! Ta pulss on kindlasti üle 150! Kas ta suudab seda pingutust taluda? Äkitselt hakkab ta kergemini hingama.

Hirm paistab taanduvat. Tema huulile tekib naeratus. Veel viis sekundit ja kepike peatub. „Hingake sügavalt … Nüüd öelge mulle, mida te nägite …”

– Mu isa lähenes mulle, et mind lüüa. Ma olin voodi all peidus ja nägin ainult tema hiigelsuuri kingi. Karjusin talle, et ta mind rahule jätaks. See kestis lõputult kaua. Ja siis olime äkitselt kõrvuti ühel pingil, ta rääkis minuga, ajas mind naerma. Ja mu peast käis läbi mõte: ilmselt ta ei teadnud, kuidas meid, tema lapsi, karistada. Ta üksnes kordas liigutusi, mida talle oli poisipõlves õpetatud. Tegelikult kannatas tema selle pärast sama palju kui meie, sama palju kui mina.

– Kuidas te end praegu tunnete?

– Paremini, isegi hästi. Mul ei ole enam lämbumistunnet.

See on läbi. Ma ei tea, kuidas ma sain sellel lasta mürgitada kogu oma elu.

13

EMDR (eye movement desensitization and reprocessing ehk silmaliigutuste abil desensitiseerimine ja ümbertöötlemine) on psühhoanalüüsi ja hilisemal ajal antidepressantide revolutsioonist saadik olnud kõige enam vaieldud ravimeetod. 1980. aastatel avastas Menlo Parki doktorant Francine Shapiro, et kiirete silmaliigutuste abil saab leevendada traumakogemusi ning asendada need uute kujutiste ja mõtetega. Pärast viisteist aastat kestnud uurimistööd on raskete traumajärgsete häirete ravimisel EMDRi tulemused osutunud ravimitest tõhusamaks, lausa märkimisväärselt tõhusamaks kui klassikaline või käitumispõhine psühhoteraapia. Olgu tegemist sõjaneuroosi, vägistamise, maavärina või õnnetuse tagajärgedega – 80% patsientidest väidavad, et said terveks kolme raviseansiga. Viieteist kuu pikkune jälgimine ravi järel näitab, et ravi positiivne mõju kestab veel kaua pärast seansse.

Kuidas see on võimalik? Tugevad traumad loovad n-ö ebanormaalseid mälestusi (kujutisi, helisid või kehalisi tundeid), millega ajul on raske toime tulla. Olles kodeeritud pigem aistingu- kui tunnetuspõhiselt, võivad need ükskõik millal uuesti aktiveeruda. Nende mälestustega ei kaasne sageli verbaalset sidet, mis võimaldaks traumaatilise sündmuse paigutada inimlikesse mõõtmetesse, millel on minevik ja tulevik. Kiired silmaliigutused pidavat sünkroniseerima kahe ajupoolkera – aistimis- ja tunnetuspiirkondade – tegevust ja võimaldama niimoodi siduda trauma algemotsiooni (nn fotograafilise mälestuse) mõtte- ja keeletarkusega. Seda kontakti hõlbustades olevat EMDR sarnane „verbaalse ravi” kiirendatud vormiga. Omamoodi „turboteraapia”, Pierre Janet’ ja Sigmund Freudi prohvetlike ennustuste täitumine – viimaks ometi! Esimestena olid just nemad näinud arvukates psühhiaatrilistes sümptomites traumaatilist alget ja arutlenud nende neuroloogilise jälje üle.

Freudile oleks see meeldinud. Kui unenäod on „otsetee alateadvusse”, siis mis oleks veel loomulikum kui leida võti traumaatiliste mälestuste ümbertöötlemiseks unenägude füsioloogiast?

Mai 1999 14

NÕID JA PLATSEEBO Takeo ei suuda laboris sügelust enam välja kannatada. Ta vaatab oma paremat käsivart, mis muutub üha punasemaks, ja küsib endalt, miks ta üldse oli nõus selles eksperimendis osalema.

Ta teab, et on roniva mürgipuu (Rhus radicans) suhtes allergiline. Milleks sellega veel kord kokku puutuda? Tund hiljem keeldub Takeo uskumast professor Ikomi sõnu: taimeekstrakti ei pandud mitte tema paremale käsivarrele – mis sellegipoolest üha rohkem paiste läheb –, vaid vasakule käsivarrele, millel mingeid sümptomeid ei ole: paremale käsivarrele pandi vaid vett.

Nagu 50 protsendil selle jaapanlaste eksperimendi katsealustest, nii reageerisid ka Takeol käed allergeeni ideele, aga mitte selle füüsilisele reaalsusele. Tänapäevane meditsiin, mis seda vaimu kontrolli keha üle endiselt ei mõista, nimetab seda platseeboefektiks. Platseebo on veest ja suhkrust tehtud tablett, milles ei ole ühtegi toimeainet. Platseeboefektiks nimetatakse kultuuriliste ja vaimsete tegurite kogumit, tänu millele patsient tunneb end paremini, kui arst on talle ravi määranud, olgu see ravi milline tahes. Arstid arvavad tänapäeval, et teavad platseeboefektist kõike. Ülikoolis on neile õpetatud, et ligikaudu 30% sel viisil „ravitud” patsientidest näitavad paranemise märke.

Aga paranemine olevat sel juhul põhiosas subjektiivne ja pealegi ajutine, sest haiguse tegelikku kulgu ravi ei mõjuta. Ometi on osa teadlasi seda efekti uurides püstitanud küsimuse, kas ei ole see kogu meditsiini põhialus. Hiljutise uurimuse järgi on mitme platseebo kasutamisel tõhusus 70% selliste haiguste ravis nagu maohaavandid, rinnaangiin ja herpes. Võrdluseks: antibiootikumide tõhusus kopsupõletikuga võitlemisel on hinnanguliselt 80%. Niinimetatud kuulsad tervenemised näitavad 15

platseebo tõhusust ka vähi tõrjumisel ja aidsihaigete immuunrakkude taastamises.

Aju allosas asuva hüpotaalamuse kaudu saavad meie mõtted juhtida põhihormoonide jaotumist ja kontrollida seda hajusat võrgustikku, mis innerveerib siseelundeid. Ühe kõige põnevama mehhanismi esitas professor Candace Pert. Ta näitas, et peptiidid – väikesed molekulid, mis edastavad sõnumeid aju neuronite vahel – mõjutavad ka peaaegu kõigi keharakkude toimimist, olgu siis tegu immuun-, seede- või veresoonerakkudega. Järelikult ei asu see, mida nimetatakse vaimuks, mitte üksnes ajus, vaid kogu kehas. Nende molekulaarsete sõnumikandjate lõputu edasi-tagasi liikumise kaudu moodustub vaim tohutu suure suhtlusvõrgustikuna, milles osalevad kõik organismi funktsioonid. Platseeboefekt oleks järelikult kõik see, mida me ei tea aju võimest keha ravida. Ilmselt just selles peitub šamaanide ja muude ravitsejate saladus: nende riitused, laulmised ja liigutused on otse suunatud aju kõige arhailisematele osadele – reptiilajule ja limbilisele ajule –, mis meie organismi tegevust reguleerivad ja saavad selle tervenemises osaleda.

Teaduslik meditsiin on selle teadmise kaotanud ja asendanud selle mehaaniliste printsiipide valdamisega, mis võimaldab haigust ravida ilma haigega kõnelemata. Ent neid keha ja vaimu sidemeid saate te ära kasutada ka ilma šamaani abita.

Leidke arst, kelle isiksus teile tuge pakub ja kes oskab teie loo ära kuulata. Paluge, et ta selgitaks teile sümptomeid ja tema pakutavat ravi. Seejärel paluge tal endale kirjeldada eri faase, mis peavad teid haiguse juurest heaolu juurde viima.

Juuli 1999

16

UUE ARSTITEADUSE OTSINGUL 20. sajandil avasid suured läbimurded meditsiinis keha inimsilmale – radioloogia, ultraheli, tuumamagnetresonantsi abil – ja võimaldasid antibiootikumidega ravida igivanu tervisehädasid, nagu näiteks bakteriaalseid põletikke. Neuroteaduste arenedes avastati antipsühhootikumid ja antidepressandid, mis osaliselt ravivad nn hullumeelsust. Kirurgia on arenenud nii kaugele, et võimaldab sarvkesta ravimist ja terve käe tagasiõmblemist, kuigi selliseid organeid nagu süda, kopsud ja maks ei suudeta täielikult asendada. Ometi hakkab hääbuma selle teadusharu revolutsiooni edasiviiv jõud – biomeditsiiniline mudel, mis püüab iga haiguse lähtepunkti taandada rakumehhanismidele. Lääne meditsiin, mille kõrkust õigustavad selle edusammud, ei ole tegelikult eneses enam kuigi kindel.

Käesoleva aastatuhande lõpus on lääne meditsiini peamiseks väljakutseks kroonilised haigused: ateroskleroos, suhkruhaigus, vähktõbi ja Alzheimeri tõbi. Biomeditsiinilise mudeli kõige tulisemad pooldajad on kogu oma lootuse pannud molekulaarbioloogiale, mis lubab valjuhäälselt nende haiguste väljajuurimist sel teel, et uuritakse, kuidas ekspresseeruvad geenid – DNA-ahelad, mis kontrollivad keha biokeemiat.

Küsimus olevat vaid ajas ja rahas. Samal ajal kogub päevpäevalt hoogu teine suund, teine arusaam inimkehast. See seab kahtluse alla kogu põhimõtte, mille kohaselt inimkeha ja haigused on taandatavad biokeemilistele ja molekulaarsetele reaktsioonidele.

Idee on lihtne. Selle järgi on krooniline haigus ilmselgelt midagi enamat kui mõne raku probleemne toimimine. Keha nähakse selle idee kohaselt reguleerivate funktsioonide kogumina, kusjuures need funktsioonid on üksteisest tihedas 17

sõltuvuses. Näiteks ei ole vähktõbi ainult kogum hoogsalt paljunevaid rakke. Vähi jaoks on vaja ka, et nõrgeneks immuunsüsteem, mille korrektset toimimist kontrollib aju, seega ka meie mõtlemine ja emotsioonid. Vähktõve alal on töö suurema kiirusega edasi liikunud sellest ajast, kui uurimuste käigus leiti, et haige elu pikkus sõltub suuresti tema sotsiaalsete suhete kvaliteedist ja tema oma hoiakust. Maailma suurima epidemioloogiakeskuse, USAs tegutseva Centre for Disease Control’i hiljutine aruanne näitab, et rohkem kui pool kroonilistest haigustest võib tuleneda lapsepõlves kogetud emotsionaalsetest traumadest.

Ehkki need ideed võivad meile tunduda revolutsioonilisena, näib, et juba antiikaja kuulsatele arstidele olid need ilmselged. Hippokrates rääkis pneuma’st, elujõust, mis juhtivat keha funktsioonide kooskõla. Hiina meditsiini looja Pien Chhio viitab omakorda nähtusele, mida tähistatakse sõnaga ch’i.

Mõlemad nägid selles jõus seda, mida tänapäeval kutsutakse energiaväljaks – väljaks, mis tekib organite vastastikusest toimimisest ja mis omakorda on neile vajalik, et koordineerida oma tegevust ja hoida keha täiesti tervena. Haiguses nähti selle välja tegevuse häiret. Ravi seisnes reguleeriva energia normaalse voo taastamises massaaži, ravimtaimede või nõelravi abil.

Sajandi vahetusega muutub üha selgemaks, et krooniliste haiguste küsimust ei saa lahendada ilma täiesti uue teooriata põhimõtete kohta, mis harmoniseerivad keha funktsioone.

Just selles peitub väljakutse tavapärase lääne meditsiini jaoks.

Kui meditsiin, mida nimetatakse paralleelseks või ka alternatiivseks, suudab end siduda teadusliku traditsiooniga, mis on meile olnud nii kasulik, võiksid need uued suunad anda kuju meditsiinimudelile, mis domineeriks kolmanda aastatuhande arstiteaduses.

Detsember 1999

18