katrina

I POHJANMAAL

Katrina oli vanim kolmest õest, taluomaniku tütar PõhjaSoomest Pohjanmaa maakonnast. Kolmest õest oli ta kõige ilusam, kõige rõõmsam ja kõige uhkem. Tema noor hästisirgunud keha oli tugev ning töö läks tema käes kui mäng: oli see siis palkide raiumine metsas, kündmine ja äestamine põllul või ketramine ja kudumine kodus. Oli tore näha, kui Katrina talvisel pealelõunal palgikoormaga koju jõudis päikese vajudes lummemattunud lagendiku taha. Ta istus rahulikult ja sirgelt koormal, hoides ohje kindlais, säravalt siniste kodukootud labakutega kätes. Korralikult kängitsetud jalad lõid uhkeldades takti tema rõõmsale laulule. Paks kodu­ kootud seelik ja jakk pakkusid head kaitset pakase vastu ja ta ümarad põsed pearätiku all olid soojad ja punased nagu pihlakamarjad. Sinised silmad särasid elurõõmust.

Ei leidunud kihelkonnas ühtegi naitumisealist meest, kes ei oleks katsunud õnne Katrina juures. Milline töökaaslane, abikaasa ja ema võinuks temast saada! Kuid Katrina oli noor ja rõõmus ning veel polnud armastus püüdnud tema südant. Ühel kevadõhtul kohtas ta noort meremeest, kes oli tulnud rannast koos mõne seltsilisega. Võõrad meremehed lõbutsesid õhtuti koos kohaliku noorusega, ning Katrina oli kohanudki oma saatust.

5

Valgel kevadööl jalutasid Katrina ja noor meremees teed mööda üle lagendiku. Heinamaade kohal rippus läbipaistev lummutav loor ja rukkirääk häälitses tee ääres rohus. Noor meremees, kelle nimi oli Johan, sammus vetruval mere­ mehe­kõnnakul Katrina kõrval. Mehe sinised silmad särasid kelmi­kalt heleda sasistunud juuksetuka alt. Ta kõneles vahetpidamata oma vabal kombel ja võluvas võõras murrakus. „Kas sa pole kunagi kuskil käinud?“ küsis ta. „Sa võiks ometi sõita maailma vaatama – tulla ka Ahvenamaa saartele.

See on midagi muud kui üksluine lagendik siin ülal. Kas sa ei ole sellest tüdinenud?“ „Ei,“ vastas Katrina ebalevalt. „Ma ei saaks küll püsida eluaeg samas paigas. Pean veidi maailma nägema – seiklushimu, saad aru. Ainult sellepärast sõidan merel. Ära arva, et meil ei ole maad Ahvenamaal.

Oi-jah, suured, uhked talud. Minul endal on suur ilus talu, valgeks värvitud häärberiga, millel on palkon ja kaks korrust.

Meie majad sarnanevad aedlinna majadega. Ei, mul ei oleks vaja merel sõita, kui ma ise ei tahaks veidi liikuda, see on kõik.“ „Kuid kes harib maad?“ „Seda teevad sulased. Seal ei olegi tarvis harimist. Kõik kasvab iseenesest nagu rohi. Vaata, meil on teine ilmastik, mitte sugugi selline nagu siin. Teil on siin vist neetud külm talv ja palju lund?“ „Juhtub küll, et lumi meie majad kinni tuiskab, kuid ma ei leia, et meil oleks nii väga külm.“ „Tuiskate kinni! Kas teie ära ei külmu? Ahvenamaal on teisiti, harva sajab meil lund. Ja sellepärast kasvab seal kõik.“ „Siin kasvab rukis ja kartul ka väga hästi.“ „Rukis ja kartul! Mis on rukis ja kartul? Ha-ha-haa! Meil on nisu, ehtne kuldkollane nisu, ja juurvili ning puuvili, õunu …“ 6

„Õunu?“ „Muidugi, niipalju kui tahad.“ „Kas Ahvenamaal tõesti kasvab õunu?“ Katrina ei vabanenud enam mõttest õuntele. „Muidugi on meil seal õunu. Mul on enesel suur puuvilja­­ aed. Igal hommikul võid minna ja noppida kastemärjast rohust – niipalju kui aga tahad: punaseid, kollaseid, rohelisi ja siniseid õunu.“ „Siniseid õunu,“ kogeles Katrina üllatunult, kuid ta meeled olid nüüd sellises seisukorras, et ta võis uskuda mida tahes. „Jah, jah, siniseid õunu. Kõik sordid, kõik värvid,“ kiitles mees, kes oli sattunud kirjeldamisega hoogu ega lasknud end peatada.

Väsimatu rahutus oli haaranud Katrina. Paik, kus ta oli veetnud muretult kakskümmend kolm aastat, tundus talle väljakannatamatult igav ja vaene. Lagendiku üksluisus tegi teda haigeks. Laiad, lainetavad rukkipõllud ja tumerohelised lopsakad kartuliväljad ei suutnud enam rõõmustada ta silmi.

Ta unistas kuldseist nisupõldudest ja lõhnavaist puuviljadest – eeskätt õuntest, mis kasvasid seal kaugel lõunas, paradiislikel Ahvenamaa saartel. Ta hakkas vihkama oma kodukoha pikaldasi, sõnakehvi mehi ja vaatas tülgastusega omaenese ja oma sõbrataride riideid. Kunagi varem polnud ta tähele pannud, kui kohmakas ja maitsetu oli nende kodukootud rõivastus.

Ahvenamaal oli see teisiti. Mehed seal olid palju reisinud, olid elavad ja käitusid nagu härrased, ja naised kandsid kergeid, meeldivaid vabrikuriidest rõivaid. Seal ei olnud nii külm, et nad pidanuks rõivastuma varesehirmutisteks pakase pärast.

Ootamatult ei olnud vanemail midagi Katrina ja Johani abiellumise vastu. Isa oli kuulnud kõneldavat rikastest Ahvenamaa elanikest, ja küllap see oli õige, et seal lõunas kasvas üht kui teist, mis ei kasvanud ega valminud nii kaugel 7

põhjas. Ema teadis jutustada tuttavast, kes oli abiellunud Ahvenamaalt pärit oleva meremehega ja saanud peeneks prouaks. Kui too proua hiljem külastanud oma kodukohta, olnud ta peen rõivastus kirjeldamatu. Ta olevat reisinud palju oma mehega, sest mees saanud kapteniks, ja oli näinud nii Pariisi kui ka Londonit.

Katrina õed ei varjanud, et nad veidi kadestasid oma vanima õe õnne. Kõik kolm naist valmistusid Katrinale väärilist veimevakka muretsema, kuid Katrina ei tahtnudki sellele mõtelda. Johan kinnitas, et nad seda ei vaja. Ahvenamaal tarvita­tavat teistsugust pesu ja rõivaid. Ning polnudki nüüd enam aega kedrata ega kududa: laev, millel Katrina tulevane mees teenis, pidi paari päeva pärast sõitma lõuna poole, ja Katrina pidi sõitma kaasa. Katrina ema oli pahane, et ta ei saanud oma esimesele lapsele valmistada veimevakka, ja isa käis ringi löödud näoga. Mida küll naabrid mõtlevad, kui ta vanim tütar laupäeva õhtul läheb pastori juurde ja laseb end laulatada ilma vähimagi pidutsemiseta, halvemalt kui mõni popsnikuplika, kes on sunnitud abielluma. Kuid Katrina kuulas nüüd vaid Johani arvamust.

II SEAL, KUS ÕUNAD KASVAVAD

Reis lõuna poole möödus soodsa pärituulega ja väikesel laeval kulus sõiduks vähem kui nädal. Laeva kapten ja meeskond leidsid olevat väga ebatavalise ja meeltlahutava omada noori­kut reisikaaslasena. Nad andsid Johanile omaette kajuti ja tegid kõik nii pidulikuks ja meeldivaks kui võimalik.

Johan oli ka kohe valmis seletama Katrinale, et ta on midagi rohkem kui teised „vanamehed“ laeval. Ja tema noor, vaimus­ tatud naine, kes polnud kunagi varem merel olnud, uskus iga sõna.

Kuid varsti oli idüllil lõpp. Johan oli pärit keskmise suurusega saarelt, mis asetses ida pool Ahvenamaa mandrist, nagu kohalikud elanikud nimetavad seda suuremat saart, mille ümber grupeerub mitu tuhat pisikest saart ja kalju­saarekest.

See saar, Torsö, moodustab kujult neljaharulise taeva­tähe, mille igal harul ehk neemel asetseb üks küla. Neljas külas kokku elas umbes viissada inimest. Tähekuju keskpaigas asetsesid kirik ja kool. Ühel varasel kesksuvehommikul pandi purjelaev ankrusse saare läänepoolse neeme juures väikeses lahes ja ajal, kui laeva hakati varustama toiduainetega, lubati Johan maale saatma oma naist tema uude kodusse. Koos kapteni ja mõne laevamehega sõudis noorpaar maale, kus nad sidusid väikese paadi jämeda palksilla külge, mis ulatus vette mägiselt 9

rannalt. Johan ja Katrina jäid kahekesi ja hakkasid astuma üles saarele.

Alguses viis tee kitsale maaribale vee ja hallide ümarate mägede vahel, kuid siis pöördus see täitsa ootamatult otse saare keskele, ja võõra üllatusena avanes hoopis teistsugune vaade kui see, mida oli ennustanud ebasõbralik rand. Mäed, mis olid paremal pool teed, alanesid ja kidurate väikeste pedajate asemel, mis olid paistnud merele, kasvasid siin kõrged sirged männid ja vanad habetunud kuused; oli ilus, sügav okaspuumets. Vasakul pool teed hiilis vesi rahulikule rohuga kaetud rannale, kus luga oli ajanud juuri üsna maa läheduses, sügavamas vees aga liikus paks kõrkjamets suvetuules. Seal oli sildu ja paate ning halle õlgkatusega maju. Selle väikese ilusa lahe tagant tõusis teine, veel sügavam okaspuumets nagu sünge müür. Mäenõlvakul, mille taga­seinaks tume mets, seisis pisike punane maja valgete aknaraamidega. Kaks metsa sirutusid saare sisemusse, kuigi org nende vahel laienes ikka rohkem ja rohkem ning andis ruumi põldudele ja heina­maadele. Küla paistis uduselt kaugel orus. Küla taga peegeldusid suvetaeva sinas tuuleveskite välja­sirutatud tiibade tumedad kontuurid.

See oli Lääneküla ja neid kahte metsa, mis sirutusid nagu kaks armastavat kätt „täheharu“ mõlemale küljele ning kaitsesid küla karmide meretuulte eest, nimetati Põhja- ja Lõunasaareks.

Katrina oli uskumatult uudishimulik ja suures ärevuses, et näha kõike uut. Ükski põõsas ega kivi tee ääres ei jäänud tähele panemata tema uurivale pilgule. Ta oli vaikne, ja esimest korda ei pannud ta tähele Johani lõputut sõnade­ valingut. Kuna mees ei saanud naisega juttu alustada, hakkas ta laulma meremehelaulu. Muretult nagu ikka kiigutas ta ennast laulu taktis ja hõljutas käes edasi-tagasi Katrina väikest riidekompsu.

10

Nüüd hakkas küla selgemalt paistma, surudes end tee mõlemale poolele. See on hea kroonumaantee, mõtles Katrina, kuid ta on väga kitsas. „Jah, siin ongi nüüd Lääneküla,“ hüüdis Johan äkki ja jätkas siis jälle laulmist.

Katrina nägi mõnd vanamoelist punaseks värvitud talumaja, mis asetsesid madalamais kohtades ja olid pooleldi varjunud puude ja põõsaste taha. Siit ja sealt künkakese otsast paistis moodsaid heledaks värvitud ehitisi. Katrina süda seisis paigal. Missugune maja saab temale koduks? Seal vasakul teeäärel seisis ilus kahekordne palkonitega maja, kuid see polnud valge, vaid kollaseks värvitud. Ja Johan viis teda edasi, nii et see ei olnud tema kodu. Seal seisis uhke helehall maja, ümbritsetud suurest viljapuuaiast. Võib-olla oli see tema kodu?

Johan osutas sellele ilusale majale, ja Katrina põskedesse tõusis puna, kuid mees ütles: „Seal elab kapten Nordkvist, selle saare kuningas. Temal on kõige suurem koht, tal on kauplus ja hulga laevu. See on alles mees, ta on mitmekordne miljonär. Ta on ka purjelaeva „Frida“ omanik. Kurat võtku, ta on kõige suurem laevaomanik Soomes.“ Johan ajas uhkesti rinna ette, kuid Katrina mõtted rända­ sid teisele majale lõunapoolsel teeäärel. Nüüd näitas Johan sellele majale ja seletas hoobeldes: „Seal elab kapten Svensson, teine suurtaluomanik ja kõige ihnsam mees kihelkonnas.“ „Ah nii,“ ütles Katrina.

Tagapool, imeilusal künkal, tume põhjamets tagaseinaks, seisis suursuguselt heleroheline maja. „See,“ mõtles Katrina, „ma loodan, et see on minu kodu. See on nii hele, peaaegu valge ja sellel on ka palkonid.“ Katrina ei julgenud otsekoheselt küsida, vaid ütles ainult: „Vaata, Johan, seal on üks ilus maja.“ 11

„Jah,“ vastas mees, „see on üks peenike maja. Seal elab kapten Engman. Tal ei ole maad, kuid tal on palju raha. Ta on, võtku mind kurat, kõige veidram vana laevaomanik maakeral.“ „Ah nii,“ ütles Katrina. „Kes elab selles ilusas siniste väravatega talus? See sarnaneb taludega minu kodukohas.“ „Seal elab Kalle Seffer,“ vastas Johan. Lisas siis toonil, nagu kõneleks ta mõnest sangariteost: „Sefferid on kõige muste­mad ja ebaausamad inimesed tervel saarel. Nii palju täisid, nagu on selles majas, ei mahuks sinu isa tallu.“ „Oh jumal,“ hüüdis Katrina, „millal jõuame oma nurmedele?“ „Oma nurmedele?“ „Meie oleme juba enamiku nurmi selja taha jätnud. Ja miks on nad ära lahutatud nii paljude aedadega?“ „Nii nad peavadki olema. Vaata, igal talupojal on oma põhja-, lõuna-, ida- ja läänenurm või -niit. Meil on metsa niipalju kui tahad, meie võime aedu ehitada.“ „Ah nii,“ ütles Katrina jällegi. Ta tundis, nagu oleks maa tema ümber koomale tõmbunud, kitsamaks ja keerulisemaks muutunud. Üsna tee ääres seisis väike punane maja valgete nurka­ dega. Pisike rohuaiake ümbritses maja, ja Katrina arvas nägevat juurviljapeenraid maja teisel küljel. Majaesisel õitsesid päeva- ja saialilled suures värvikülluses. Õitsevad pelar­goonid paistsid väikestest akendest, kus õhulised eesriided lendlesid tuule käes. Punaseks ja valgeks värvitud aia ääres seisid viis suurt, lopsakat puud ja nende oksad ulatusid üle aia maanteele.

Katrina seisatas ja vaatas keeletult. „Õunapuud,“ sosistas ta lõpuks. „Jah, muidugi,“ ütles Johan. „See siin on „Proua“ maja, nagu ütleme. Siin elab vana pastorilesk. Võid uskuda, et tal on head õunad. Vaata, seal istub proua ise ja õpetab Elvira 12

Eriku­ tütart lugema. Jah, üks osa talupidajatest on suured mehed. Erkase tüdrukupirts käib siin ning õpib lugema, kirjutama ja heegeldama nagu mõni kaptenitütar.“ „Kus on siis Erkase talu?“ „See on seal eemal, see punane maja Nordkvisti talu kõrval. Eriksson pole suurem asi talupidaja, kuid tema eit on kõige ilusam naine Ahvenamaal.“ „Ah nii,“ vastas Katrina uuesti. Ta hakkas tundma väsimust, põnevus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Millal Johan ometi ütleb: „Seal elame meie.“ Nad jõudsid vabale platsile külas ja Johan seletas, et see olevat turg, kuhu kogu küla koguneb pühapäeviti. „Tõesti või?“ küsis Katrina. „Seda jah. Ja siin paremal see punane talumaja on Blomi oma. Noor Viktor Blom on kõige kõverajalgsem mees kihelkonnas ning ta kogeleb kah. Seal eemal on külapood, see on Nordkvisti oma.“ Maantee tegi käänaku lõuna poole. Tee, mis neid viis läbi küla, oli kitsas ja kivine. See tõusis kogu aeg ja maapind muutus kuivaks ja kehvaks; siin-seal tõstsid pisikesed mäekünkad päid. Majad kaljulavade vahel olid väikesed ja tähtsusetud. „Kes siin elavad?“ küsis Katrina. „Siin elavad popsnikud-torparid.“ Ikka kaugemale ja kaugemale viis Johan Katrina. Nüüd oli maa üleni mägine ja madalad majakesed olid vaesed.

Kõrge­matel kaljudel asetsesid küla tuuleveskid. Harakas itsitas pilka­valt ühel veskitiival. Katrina süda muutus raskeks, kuid ta ootas veel üht suurt valget maja palkonite ja viljapuu­ aiaga kerkivat enese ees nagu ime läbi. Äkki seisatas mees ühe majakese ees.

13

„Siin me nüüd olemegi,“ hüüdis ta oma kõige uhkemal ja rõõmsamal ilmel ja sirutas käed välja.

Katrina vaatas ja vaatas. Ta ees oli madal onnike, värvimata ja vooderdamata, kallakil ja viltuste nurkadega ning tuule lõhutud laastukatusega. Onn seisis lamedal kaljulaval ning seal ei puutunud silma mingit rohelist peale mõnede nõgeste, mis olid siginenud pühkmetehunnikus madala trepi ümber, tõstes pead isegi mädanenud trepilaudade vahelt.

Mäel vedeles aiaroikaid, mis näitas, et kord oli maja olnud ümbritsetud aiaga. Polnud näha ei lauta ega puukuuri, ainult käimla, niisama hall ja viltune nagu suuremgi onn, seisis seal ja selle uks rippus vilda­kalt ühelainsal hingel.

Katrina pilgud rändasid tagasi maja juurde. Majal oli kaks pisikest akent vanapoolse rohelise klaasiga. Üks ruut oli katki ja auk oli täis topitud räbalatega. Ukse alumisse külge olid rotid närinud suure augu.

Noor naine seisis keeletult, nagu välgust tabatud, kuid lõpuks tuli ta nagu meelemärkusele ja pöördus mehe poole.

Katrina mõõtis meest külmade pilkudega ja, näidates majale, ütles pilkavalt: „Ah, see ongi sinu suur valge palkonitega maja,“ ja pilguga kaljulavale ja nõgestele, lisas ta: „Ja sinu talu ja sinu õunapuud.“ Kuid mees ei lasknud ennast häirida. Suures imestuses tõstis ta kulmud: „Minu suur valge maja?“ Siis selgis ta nägu: „Ah-soo, ha-ha-haa! Ega sa ometi kunagi uskunud, mis ma lobisesin.“ Katrinal oli hammustav vastus keelel, kuid siis kuuldus nende selja tagant kõva, kõlav naer ja mees ning naine pöördusid ehmunult ringi. Keegi mees tuli mägist teerada mööda. „Sa, Johan, olevat proua koju toonud,“ hüüdis tulija kõva häälega ja laskis uuesti kuuldavale lärmaka naeru.

14

„See on kapten Nordkvist,“ sosistas Johan kähku, ajas siis enese sirgu ja manas näole siira ilme.

Kapten Nordkvist, kuningas saarel, mõtles Katrina.

Tema, kes omab suurt ilusat maja. Katrina vaatles meest tähele­ panelikult. Ta oli pikk mees, väga tugeva keha­ ehitusega ja hoidis kõrgilt rinda ettepoole. Kõik tema näojooned olid kindlad ja karmid. Laup oli kõrge, nina pikk ja kongus, silmad suured, selged ja väljatungivad, suu lai.

Ta oli ilus mees, kuid selgesti esiletungiv jõhkrus ja uhkus rikkusid ta välimust. Ta andis Johanile kätt ja naeris armuliselt. „Kuis käsi käib?“ „Raksub ja läheb, ütles Roslageni elanik, kui ta istus madalikul. Ja kuidas elab kapten?“ küsis Johan. „Oh, raksub,“ vastas see. „Mis imelik keel see küll on?“ mõtles Katrina ja tundis ennast üpris segasena.

Kapten sihtis oma läbitungivad silmad Katrinale, mõõtes teda pealaest jalatallani. Mehel puudus peenetundelisus, ta naeris uuesti familiaarselt ja ütles Johanile irooniaga: „Eriti ilusa naise oled sa saanud.“ Johan astus sammu ettepoole. Ta paistis väike, küürus ja kõhn kapteni koguka kuju kõrval, kuid ta pilk oli kartmatu ja hääl enesekindel. „Jah, vaata, minu Katrina, see on alles naine, see …“ alustas ta ja jätkas siis sõnadevalinguga, mis kunagi ei tahtnud lõppeda. Katrinale oli see kõik tuttav, kuid nüüd ei olnud Johani kõneoskuse objektiks mitte Ahvenamaa, vaid Pohjanmaa, Katrina ise, tema õed, vanemad ja nende kodu.

Johani kõneldes kasvas ja kasvas tema isa talu, kuni see haaras enda alla pool kihelkonda. Kariloomade arv oli juba muutunud kolmekordseks ja hobuste arv neljakordseks.

15

Nordkvist kuulas kirjeldamatult lõbusa ilme ja põlgliku naeratusega huulil. Katrina teadis, et ta ei uskunud ühtki sõna Johani jutust. Mõne minutiga hävisid kõik naise uhked lootused, helged unistused ja armastus ning lugupidamine mehe vastu. Alasti julm tõde seisis tema ees. Selle ümberkukkuva onni ja palja kaljulava pärast oli ta jätnud maha oma kodu.

Ja tema mees oli selgroota hoopleja, kelle üle kõik naersid ja keda keegi ei uskunud. Mitte keegi muu kui ainult tema oma lapselikus rumaluses oli lasknud ennast tüssata.

Lõpuks omandas kapteni nägu tõsise ilme. „Kuule, Johan, vaata, et saad õigeks ajaks laevale. Varus­ tada polnud suurt vaja, ainult veidi liha ja leiba.“ „Seda küll, kapten, seda küll, ma olen õigel ajal kohal,“ kinnitas Johan alandlikult.

Nordkvist pöördus Katrina poole ja ütles käskivalt: „Sa tuled homme meile ja aitad meil naeripõldu kitkuda. Ja siis jääd meile ka heinaajaks.“ Vastust ootamata pööras ta ümber ja läks.

Katrina vaatas kohkunult talle järele. Mis see siis tähendas? Kas pidi ta minema töötama välja, võõrastele põldudele? Ja sellisel kombel, ilma temalt küsimata, ainult käsu peale.

Johan võttis taskust võtme ja tegi tabaluku laguneval uksel lahti. „Tule nüüd, Katri, ma pean kohe minema, muidu hakkab laevajuht kiruma.“ Johan ruttas sisse ja Katrina järgnes temale läbi pimeda eestoa. „Kuhu sa pead minema?“ küsis naine. „Laevale, laevale. Ega sa ometi arva, et meremehel on aega kauaks maale jääda. Ei, seda pole!“ Ta viskas Katrina rõiva­kompsu maha ja ruttas ukse poole.

16

Katrina hüüdis kohkunult: „Ega sa ometi mõtle kohe minema hakata. Mis siis mina peale hakkan, ma olen siin võõras.“ „Oh, Katri, küll sina hakkama saad. Mine heinaajaks Nordkvisti poole. Ma tulen sügisel tagasi, loodan, et jõuluks.“ Äkki lõi ta käsivarred naise ümber. „Ah, Katri, ma jääksin ju meeleldi koju, kas või ühekski päevaks, kuid laev ei oota; laevajuht on vististi juba vihast kollane ja roheline. Jumalaga, nägemiseni sügisel!“ Johan läks, ja Katrina nägi teda tormavat kitsast teerada mööda nagu kartlikku koolipoissi. Ja enne kui Katrina jõudis mõteldagi, oli ta kadunud.

Katrina hakkas nüüd lähemalt uurima seda kohta, mis edaspidi pidi saama tema koduks. Maja üks ots oli jaotatud kaheks pimedaks nurgaks: eestoaks ja sahvriks; muide, ta koosnes vaid ühest toast, ja see ei olnud kuigi suur. Akendel puudusid kardinad ja aknalauad olid koitanud. Pleekinud tapeedid olid kulunud ja suitsunud; madal lagi oli nõest peaaegu must. Pisike lahtine pliit oli must nii seest- kui väljast­ poolt. Raudpada seisis kolmjalal tuleasemel, mis oli täis tuhka, ja konksu otsas rippus kannatada saanud kohvikatel. Katrina vaatas patta. Paja põhjas leidus veidi kuivanud putru, mitu kuud vana, ja pudrus oli puulusikas. Kohvikatlas loksus must haisev kohvipaks.

Ukse juures nurgas seisis määrdunud kapp, mille ühe nurga all oli puuduva jala asemel kivi. Mõned tolmused ja katkiste servadega nõud seisid kapis riiulitel, sealsamas vedeles ka kuivanud ja hallitanud leivatükke. Üks rott kadus kapi taha.

Vilets laud, uskumatult räpane, seisis akna all. Kõrvalnurgas leidus magamisase, lahtine puusohva, mille kaas oli üles tõstetud seina vastu. Ja ase oma ebameeldiva sisuga oli nii, nagu Johan oli selle mitme kuu eest jätnud. Aknapoolse seina ääres 17

seisid kaks tooli ja nurgas vana kummut praguse peegliga.

Kummuti ja pliidi vahel oli seina külge ehitatud kast puude hoidmiseks.

Katrina istus toolile ja vaatas viletsat, ebalahket tuba.

Tema õlgadel lasus nagu hiigelkoorem, ta jalad olid rasked nagu tina ja kibe, imelik maitse tungis talle suhu. Võttes kokku kõik oma jõu, suutis ta viimaks ennast liigutada ja üles tõusta.

Ta hakkas tuba koristama. Kuid ta liigutused olid rasked ja pikaldased nagu vanal naisel. Ta leidis vana puuvanni ja läks sellega vett otsima. Nende maja juures polnud kaevu ja ta läks samasuguse viletsa naaberonni juurest seda otsima. Kuid ka seal polnud vett. Viimaks leidis ta kaevu, mis asus tee ääres, tükk maad majast eemal. Seal täitis ta oma anuma veega.

Katrina võttis voodiriided ja laotas need mäele päikese kätte. Ta kandis välja kõik majapidamisriistad ja pani nad trepi ette maha. Puukastist leidis ta veidi risu, sellega tegi ta tule üles ja soojendas vett. Nii pesi ta kõik asjad puhtaks ja pani nad mäenõlvakule kuivama. Käterätikut ta ei leidnud kuskilt. Siis küüris ta terve maja seestpoolt puhtaks ja kandis asjad sisse ning seadis voodi korda. Kui kõik oli valmis, istus ta maha, käed süles, ja vaatas ringi. Veidi heledam oli siin nüüd, aga kui vaene! Ta vaatas aknast välja, päike seisis madalal läänes küla kohal. Ta mõtles, mis aeg võiks juba olla. Seinal rippus vana kell, mis pärast keeramist hakkas kõvasti tiksudes käima, kuid ta pidi teadma aega, et seda õigeks seada. Ta sidus rätiku pähe ja läks lähima maja juurde, mis oli veelgi madalam ja väiksem kui tema oma, kuid oli paremini korras hoitud, oli isegi pisut värvi palkidel.

Ta läks mööda pisikesest vaeselt riides poisist, kes mängis veeloigus puukoorest paadikesega. Katrina peatus ja küsis poisikese nime. „Robet.“ 18

„Ah nii, Robert. Kuidas elad?“ „Raksub ja läheb, ütles Roslageni elanik,“ vastas poisike ja Katrina naeris, sest nüüd ta teadis kindlasti, et on Ahvenamaal. Kuid ta naer sarnanes rohkem nuuksumisega.

Toas mängisid viis-kuus last, paljajalu ja näljaste pilkudega. Katrina pöördus suurima tütarlapse poole, kes põlvedel kiigutas pisikest sülelast. „Minu kell on seisma jäänud, kas ma võin teada saada, mis aeg on; olen siit naabermajast.“ „Jah, kell on seinal, kuid ta käib küll pool tundi ette,“ vastas tüdruk ja silmitses Katrinat uudishimulikult. „Tänan väga,“ vastas Katrina ja tegi kohe minekut.

Kui Katrina seisis seljaga ukse poole ja seadis kella, kuulis ta peenikest mehehäält selja tagant. Seal seisis lühike paks mees, ümara roosa näo ja pisikeste vesiste silmadega. Oma paksude näppudega hoidis ta kallihinnalise kepi käepidet. „Ah nii, siin on siis uus külaelanik; tere tulemast Lääne­ külla!“ piiksus ta. „Tänan,“ vastas Katrina lühidalt.

Mees jätkas sama hädise häälega: „Ma tohin vahest ennast tutvustada. Ma olen kapten Svensson. Sa tuled nüüd heinaajaks minu poole. Meie hakkame homme niitma.“ „Kuid, kuid keegi teine – kapten Nordkvist käis juba siin,“ kogeles Katrina kohkunult.

Mehe hääl muutus üllatavalt: „Vaat, kus kurat. Tulin liiga hilja.“ Ta mõtles veidi: „Siis tuled minu poole vilja­peksmise ajaks, pea meeles.“ Toetudes oma kepile, lonkas ta välja.

Noor naine vaatas läbi akna talle järele. „Tule minu poole viljapeksmise ajaks,“ sosistas ta. Kas tal enesel polnud enam mingit õigust oma elu üle otsustada? Ta istus tundide kaupa toolil pisikese akna all ja murdis pead. Päike kadus ja ehapuna 19

kahvatus. Taevas tumenes. Katrina tundis ennast nõrga ja näljasena, kuid sellel polnud nüüd mingit tähtsust. Mis pidi ta nüüd peale hakkama? Tagasi minema oma isa juurde? Ei, iialgi ei pöördu ta tagasi kadunud tütrena ega lase neil näha oma alandust! Tal oli vaid üks valik: minna Nordkvisti poole naeri­põldu kitkuma ja heina tegema ning Svenssoni poole vilja peksma. Ta pidi müüma oma tööjõudu, et saada leiba, millest elada, see oli tema tulevik.

Vaikselt, nagu kustusid värvid taevas pärast päikese­ loojakut, hajus Katrina muretu nooruserõõm, et mitte kunagi enam ärgata ellu. Katrina riietus pikkamisi lahti ja heitis puhkama Johani kõvasse sängi.