Katki

K AT K I

KATKI

TEA LALL

„Katki” saavutas Tänapäeva 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

Võistluse korraldamist toetas Eesti Kultuurkapital.

Toimetanud Krista Weidebaum Kujundanud Angelika Schneider © Tea Lall ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-740-7 Trükitud OÜ Greif trükikojas

Ja kitsas on v채rav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.

Matt, 7; 14

1.

„ S E E S I I S O N G I M I N U Ü K S I L D A N E PA I K , ” M Õ T L E S R A G N E J A L Ü K K A S

köögiukse ettevaatlikult lahti. Uks kääksatas kaeblikult ning kukkus seejärel valju prantsatusega hingedelt maha, lüües vana maja köögi tummist tolmu täis.

Ragne jättis ukse sinnapaika ja astus arglikult edasi.

Majas lõhnas kergelt kopituse järele. Kardinateta, määrdunud aknast vaatas päike läbi maja ääristavate põlispuuvõrade kööki, tekitades tuules liikuvatest okstest köögiseinale hüplevaid varje. Ukse kukkumisest õhku lennanud tolmupilv veikles kuldsena päikesekiirtes. Aeg oli siin seisma jäänud.

Laual olid mõned väsinud tassid ja taldrik, alumiiniumist kahvel ja lusikas. Samuti tühi leivakott, millest maja hõivanud närilised olid viimsegi raasu juba ammu nahka pistnud.

Naine astus ettevaatlikult edasi. Uks köögi ja toa vahel oli pärani, kuid tuba oli hämar, sest aknad olid tekkidega kaetud. Tuba oli suur, kolme aknaga. Ajast-arust mööbel – diivan, tugitoolid, väike laud ja puhvetkapp – olid paigutatud toa ühte otsa ning tohutu suur, valgeks lubjatud ahi ehtis selle teist otsa. Ahju kõrval oli raamaturiiul paljude 7

raamatutega, selle kõrvalt omakorda viis uks veel ühte tuppa. See uks oli kinni ning Ragne ei kiirustanud seda avama, vaid astus tagasi päikselisse kööki, kus kuldne tolm endiselt õhus tantsis.

Talle meenus, et oli lubanud Maritile helistada, kui on kohale jõudnud. Ta valis Mariti numbri. „Halloo,” kostis telefonist antud konteksti sobimatult reibas hääl, „kas oled kohal?” „Jah,” vastas Ragne napisõnaliselt. „Noh, kuidas tundub? Kas kummitab juba?” naeris Marit. „Tundub, et kummitused ja hiired lasksid jalga, kui kuulsid mind tulevat,” vastas Ragne. „Aga teeme siis nii,” muutus Marit asjalikuks, „et sa vaata kõik hoolega üle, ja kui sulle sobib, siis saame homme seal kokku ja kirjutame üürilepingule alla. Elutoa ahi ja köögipliit peaksid omaniku sõnul olema töökorras. Teise toa ahi ei tööta, seda ei tasu proovidagi. Kaevuga on jama. Seda pole pikka aega kasutatud ja mina seda vett juua ei soovita, enne kui kaev pole ära puhastatud. Kui mina sinna kaane alla piilusin, volksas terve trobikond konnasid vetesügavusse peitu, jube! Elekter on väljas, homme näitan, kust selle sisse saab. Ja veel … üks asi …,” muutus Marit äkki kõhklevaks, „nimelt on selle majaga üks lugu …, aga see ei ole telefonijutt. See võib sind ehmatada, aga niipalju, kui ma sind tunnen, usun, et see ei ole sulle takistuseks … Nii et kohtume homme. Kas kell neli sobib?” „Sobib väga hästi! Kena päeva sulle!” „Sullegi!”

8

Ragne pistis telefoni taskusse. Kell oli kaks ja ta pidi tagasi sõitma, et Jettele kunstiringi lõppedes vastu jõuda. Kahjuks ei jõudnud ta õues maja ümber tiiru teha, aga sellest pole midagi, homme tuleb ta varem, et põhjalikumalt ringi vaadata, enne kui Marit oma lepinguga jõuab. Selleks ajaks peab ta olema otsustanud, mis ta edasi teeb.

Ta keeras majaukse lukku ja istus autosse, mis vaevu kõrge rohu seest paistis.

Käänulisel tagasiteel maantee poole sõitis Ragne aeglaselt ja vaatas tähelepanelikult ümbrust. Kruusateed polnud ammu hööveldatud ja aukudes põrudes ägas auto haiget saanud kontide üle.

Sinka-vinka kulgeva tee äärde jäi üsna mitu maja, kuid peaaegu pooled neist olid suremas või juba surnud, kahel katusedki sisse langenud, nõgesed ja takjad räästani. Vaid maantee poolt esimene maja paistis elujõus olevat, sest korstnast tõusis pilvitusse sügistaevasse kitsas suitsunire. Õuemuru oli kenasti niidetud, akende all õitsesid sügislilled. Kui Ragne majast mööda sõitis, märkas ta kaevu juures meest askeldamas, ning peatas auto.

Enne kui ta välja jõudis astuda, oli mees juba väravas teda ootamas. Ta oli pikka kasvu, umbes seitsmekümneaastane või pisut vanem. Temast õhkus umbusku, kui ta võõrast silmitses, kuid kohe kui Ragne oli tervituseks hõiganud, muutus ta sõbralikuks. Vana mehe kortsulistes näojoontes paljastus ammust noorusaegset ilu, kui ta tulijale naeratas. „Vabandust, et tülitan, aga plaanin siia maja üürida ja mõtlesin, et …” Ragne jäi vait, sest hakkas kahetsema, et 9

oli võõrast kõnetanud. Ta tundis ebamugavust ja kohmetust.

Kuid mees, ilmselt seda tajudes, haaras ise sõnajärje. „Kas Pärtli maja?” küsis ta. „Ee … jah, oli vist küll selline nimi sellel kohal,” vastas Ragne kõhklevalt. „Jaah, kuidas saan kasulik olla?” küsis mees. „Ma tahtsin pigem selle küla kohta uurida …” ei leidnud Ragne kohe õigeid sõnu. Kuid jälle jõudis mees temast ette ja seletas: „Küla on tühi, olen ainus, kes siin veel kuidagimoodi vastu peab. Pärtlil ka elu kees, kui vanaproua veel elas. Suveti olid tal lapsed siin, lapselapsed. Aga pärast tema … ee … surma müüsid lapsed maja maha ja see on tühjana seisnud juba kaks talve, sest uued omanikud panid selle üsna kiiresti pärast ostmist jälle müüki. Olid ühed noored kunstnikud, kusagilt Raplamaalt, kahe väikese lapsega. Aga ei jäänud, näe, siia. Ei tea, mis neil juhtus, aga ma pole neid ammu näinud. Naine käis lastega suvel korra, üritas majaümbrust niita, aga jõud ei käinud üle, rohi oli liiga pikk. Kadus jälle järgmisel päeval. Tavaliselt käis ikka teretamas ja head aega ütlemas, aga seekord oli vist nii kiire äraminekuga, et ei jäänud seismagi. Kolm maja siit külast on veel müügis, aga kes neid ostab! Siin pole midagi teha. Meie naisega oleme vanad, terve elu siin elanud, ei hakka meie enam kuhugi minema.

Eks see Pärtli maja ole ka juba lagunema hakanud, inimesehingeta maja ei pea kuigi kaua vastu. Möödunud talvel oli lumi katusel nii paks, et hakkasin kartma, et kukub sisse.

Käisin iga päev vaatamas. Aga jäi imekombel püsti. Kui sa maja ostad, pead selle eest ikka hoolitsema, ei saa nii, et 10

mitte midagi ei tee. Pärtlil oli kunagi väga ilus aed, suur õunaaed maja taga ja majaesine puha lilli täis. Mis sest nüüd järel on? Ainult takjad, võsa pressib õunaaeda. Aga noh, mis sest enam. See oleks küll tore, kui siia keegi tuleks, siis oleks meil ka olemine rõõmsam, muidu on vägisi tunne, et istud siin tühjas külas ja ootad surma, sest mida muud minusugusel enam oodata on,” lõpetas vanamees nurkralt. „Ma ei tea veel kindlalt, pole otsustanud, kas võtan maja üürile. Ja kui võtangi, siis ma ei tule siia päriselt elama, mul on plaan siin aeg-ajalt käia …,” püüdis Ragne selgitada. „Oh, siis pole sellest suuremat tolku!” oli mees otsekohene. „Kas sina hakkad katuselt lund maha ajama ja seda aeda niitma, kui sa vaid vahel siin käid?” „Ma ei tea …,” pomises Ragne ja kibeles lahkuma. Talle ei meeldinud, et võõras inimene, kellega ta vaevalt kaks minutit rääkinud on, hakkab teda noomima. „Nojah,” ohkas mees, taibates, et läks pisut üle piiri, „mis mina siin seletan, eks igaüks teab ise. Kas oled pereinimene või üksik?” uuris ta siis. „Ee … pereinimene,” vastas naine. „Noh, siis pole asi hull, mees saab ikka töödega hakkama!” rõõmustas papi. „Jah, küllap saaks …,” pomises Ragne ja astus auto poole. „Kõike head teile ja aitäh!” „Võta heaks! Ja kui otsustad Pärtlile tulla või siis mitte, eks astu läbi ja anna meile ka teada!” „Jajah, ma teen seda,” lubas naine.

Ta istus autosse ja sõitis linna poole.

11