KATARIINA SUUR. NAISE PORTREE

Robert K . M a s si e

KATARIINA SUUR Naise portree

Tõlkinud Piret Ruustal

Originaali tiitel: CATHERINE THE GREAT Portrait of a Woman Robert K. Massie Random House New York

Toimetanud Riste Uuesoo Kujundanud Marge Pent Küljendanud Erje Hakman

Esikaanel: Venemaa keisrinna Katariina II portree. Alexander Roslini järgi. Serpuhhovi Kunstimuuseum/Giraudon/Bridgeman Art Library.

Copyright © 2011 by Robert K. Massie Tõlge eesti keelde © Piret Ruustal ja kirjastus Argo, 2012 This translation published by arrangement with Random House, an imprint of The Random House Publishing Group, a division of Random House, Inc.

ISBN 978-9949-466-74-0 Trükitud trükikojas Print Best

Deborah’le.

Ja Bob Loomisele.

Kakskümmend neli aastat, neli raamatut.

Aitäh.

Ehk parim viis teda kirjeldada on öelda, et ta on naine ja samas keisrinna.

Buckinghamshire’i krahv, Briti saadik Venemaal 1762–1765

SISUKORD Saksa printsess Sophie lapsepõlv 13 Kutse Venemaale 26 Friedrich II ja reis Venemaale 33 Keisrinna Jelizaveta 43 Kuidas Peter Ulrichist Vene suurvürst tehti 56 Kohtumine Jelizaveta ja Peetriga 66 Kopsupõletik 70 Vaheltlõigatud kirjad 76 Usuvahetus ja kihlus 82 Palverännak Kiievisse ja transvestiitide ballid 87 Rõuged 94 Laulatus 103 Johanna läheb koju 113 Piinav abielu Žukova afäär 119 Piiluaugud 125 Valvekoer 132 „Ta polnud ju kuningas” 138 Magamistoas 142 Maja kukub kokku 147 Suvised lõbud 151 Vallandamised õukonnast 156 Moskva ja maa 160

7

Tšoglokov saab endale vaenlase ja Peeter elab üle vandenõu Saun enne lihavõtteid ja kutsari piits Austrid ja näitleja Lugemine, tantsimine ja reetmine

165 169 174 178

Võrgutamine, emadus ja vastasseis Saltõkov 185 Pärija sünd 198 Kättemaks 207 Inglise saadik 211 Diplomaatiline maavärin 217 Poniatowski 221 Surnud rott, eemalviibiv armuke ja riskantne ettepanek 255 Katariina heidab Brockdorffile kinda ja korraldab peo 233 Apraksini taganemine 240 Katariina tütar 245 Bestuževi langus 249 Õnnemäng 254 Konfrontatsioon 260 Ménage à quatre 265 „Aeg on käes!”

Panin, Orlov ja Jelizaveta surm 273 Peeter III põgus valitsus 287 „Dura!” 300 „Me ei saa isegi aru, mida me tegime” 315

8

Venemaa keisrinna Kroonimine 331 Valitsus ja kirik 342 Pärisorjus 355 „Madame Orlova ei saa eales olla Venemaa keisrinna” 367 Ivan VI surm 376 Katariina ja valgustus 385 Nakaz 400 „Kõik riigi vabad seisused” 409 „Kuningas, kelle me tegime” 421 Poola esimene jagamine ja esimene sõda Türgiga 431 Arstid, rõuged ja katk 444 „Peeter Kolmanda” tagasitulek 454 „Markii de Pugatšovi” viimased päevad 466 Potjomkin ja favoritism Vassiltšikov 477 Katariina ja Potjomkin: kirg 482 Potjomkini tõus 497 Katariina ja Potjomkin: lahkuminek 502 Uued suhted 510 Favoriidid 517 „Mu nimi on Katariina Teine” Katariina, Paul ja Natalja Paul, Maria ja troonijärglus Potjomkin: ehitaja ja diplomaat Reis Krimmi ja „Potjomkini külad” Teine sõda Türgiga ja Potjomkini surm Kunst, arhitektuur ja Vaskratsanik „Nad on võimelised oma kuninga laternaposti otsa pooma!”

9

533 543 555 563 578 595 611

Katariina Suur

Teisitimþtlejad Venemaal, Poola viimane jagamine 627 Loojang 641 Katariina Suure surm 651 Tänuavaldused 657 Illustratsioonid 659 Viited 661 Valitud bibliograafia 682 Isikunimede register 686

10

Esimene osa

SAKSA PRINTSESS

1. pe at ü k k

SOPHIE LAPSEPÕLV

Anhalt-Zerbsti vürst Christian August ei tõusnud mitte millegi poolest esile nonde sadade silmatorkamatute, kehval järjel aadlimeeste seast, keda 18. sajandi poliitiliselt killustatud Saksamaa otsast otsani täis oli.

Ei olnud tal ette näidata kõrgeid voorusi ega šokeerivaid pahesid; ­see-eest kehastas vürst Christian kohalikule väikeaadlile omaseid ­vankumatuid väärtusi: ranget korraarmastust, distsipliini, ausust, ­kasinust ja vagadust ühes kõigutamatu huvipuudusega kuulujuttude, intriigide, ilukirjanduse ja üleüldse muu maailma asjade vastu.

1690. aastal sündinud Christian August tegi karjääri elukutselise ­sõjamehena Preisi kuninga Friedrich Wilhelmi armees. Ta teenistus sõjakäikudel Rootsi, Prantsusmaa ja Austria vastu oli pisiasjadeski ­äärmuseni kohusetruu, ent ta saavutused sõjaväljal jäid tühiseks ning karjääriredelil edenemist ei kiirendanud ega takistanud ükski vahe­ juhtum. Kui saabus rahu, andis kuningas, kes olla kord oma lojaalse ohvitseri kohta öelnud „too idioot Zerbst”, tema kamandada jalaväe­ rügemendi hiljaaegu Rootsi käest võidetud Stettini sadamalinnas ­Läänemere-äärses Pommeris. Seal andis ikka veel poissmehest vürst Christian 1727. aastal lõpuks järele perekonna palvetele ning võttis endale südameasjaks pärija sigitada. Oma parimas sinises mundris, puusal läikiv tseremoniaalmõõk, viis ta altari ette viieteistkümneaastase Holstein-Gottorpi printsessi Johanna Elisabethi, keda ta peaaegu ei tundnudki. Christiani perekond, kes oli abielu korraldanud, oli õnnest oimetu: vähe sellest, et nüüd oli Anhalt-Zerbstide vereliin ­k indlustatud, Johanna perekond asus neist ka hoopis kõrgemal ­seisusepulgal.

13

Katariina Suur

See abieluliit osutus kehvakeseks. Kõigepealt tekitas probleeme eavahe: verinoore tüdruku paaripanek keskeas mehega seostub hari­ likult motiivide ja ootuste segapuntraga. Kui heast perekonnast, ent võrdlemisi rahatu Johanna teismeikka jõudis ja vanemad tütrega nõu pidamata sundisid ta naituma endast pea kolm korda vanema mehega, ei jäänud tütarlapsel muud üle kui nõustuda. Abielu jaoks veelgi ­kurjakuulutavamalt olid vastsete abikaasade iseloomud ja temperamendid diametraalselt vastandlikud. Christian August oli lihtsakoeline, ausameelne, igav, seltsimatu ja kokkuhoidlik; Johanna Elisabeth oli keerulise loomuga, elav, lõbujanuline ja pillaja. Teda peeti ilusaks ning oma kaarjate kulmude, heledate lokkis juuste, sarmi ja innuka meeldidatahtmisega kütkestas ta inimesi suurema vaevata. Seltskonnas tundis ta pidevalt vajadust tähelepanu püüda, ent vanemaks saades ­k ippus sellega üle pingutama. Ajapikku hakkasid ilmnema teisedki varjuküljed. Ohjeldamatu ülemeelik sädistamine andis aimu tütarlapse pealiskaudsusest; kui ta oma tahtmist ei saanud, asendus sarmikus ärritusega ning ümberkaudseid tabas ootamatu raevupuhang. Nii­ sugust käitumist võib seletada tõsiasjaga (mis oli Johannale algusest peale päevselge), et abiellumine Christianiga oli olnud kohutav – ja nüüdseks pöördumatu – viga.

Sellele sai noor naine esmakordselt kinnitust hetkel, mil nägi ­Stettini maja, kuhu abikaasa ta tõi. Johanna oli veetnud oma lapsepõlve eba­ tavaliselt elegantses ümbruses. Et ta oli üks kaheteistkümnest lapsest peres, mis kuulus hertsogitiitliga Holsteinide kõrvalharusse, oli tüdruku Lübecki luterlikust piiskopist isa usaldanud tema kasvatamise ristiemale, Braunschweigi hertsoginnale. Siin, Põhja-Saksamaa kõige luksuslikumas ja suursugusemas õukonnas, oli Johanna harjunud eluga, mille lahutamatuks osaks olid imeilusad rõivad, erakordselt peen seltskond, ballid, ooperietendused, kontserdid, ilutulestik, jahilkäigud ja lakkamatu keelepeks.

Ta vastne abikaasa Christian August, karjääriohvitser, kes pidi läbi ajama selle piskuga, mida armee talle maksis, ei suutnud oma naisele samaväärset elu kindlustada. Parim, mida ta pakkuda sai, oli tagasihoidlik hallist kivist maja ilmlõpmata tuulte ja vihmade räsida olevas väikelinnas. Müüride vahele pigistatud Stettini kindluslinn kõleda 14

S ophie laps epõlv

põhjamaise mere kaldal, kus pealegi valitses karm sõjaväeline õhkkond, polnud koht, kus võinuks harrastada lustlikku ja pillavat eluviisi või õilmitseda seltskondlik esprii. Garnisoni ohvitseride abikaasad elasid igavat elu; linna naiste elu oli veelgi igavam. Ja siis taheti, et alles äsja Braunschweigi õukonna toreduse ja meelelahutuste juurest saabunud elavaloomuline noor naisterahvas elaks ära imetillukesest sissetulekust ja veel koos puritaanliku abikaasaga. Abikaasaga, kes oli üdini pühendunud sõjamehekarjäärile; kes oli äärmuseni kokkuhoidlik; kes küll oskas anda korraldusi, kuid mitte elegantselt vestelda; kes ootas innukalt, et ta naine täidaks edukalt ülesande, mille tarvis ta ju oligi võetud: sünnitaks pärija. Ses suhtes andis Johanna, tõsi küll, oma parima – ta oli kohusetundlik abielunaine, ehkki õnnetu. Ent sügaval sisimas ­igatses ta vabadust: vabadust igavast abikaasast, vabadust suhtelisest vaesusest, vabadust Stettini kitsast, provintslikust maailmast. Samamoodi oli ta kindel, et on ära teeninud midagi hoopis paremat. Ning siis, poolteist aastat pärast laulatust, sünnitas ta lapse.

Kuueteistkümneselt oli Johanna emaduseks täielikult ette valmis­ tamata. Raseduse oli ta üritanud üle elada end unistustesse mähkides: ta lapsed saavad omamoodi jätkuks tema enda elule ning sillutavad talle tee, mida mööda ta võib viimaks ometi kihutada omaenda ambitsioone teoks tegema. Neis unistustes oli noor naine surmkindel, et laps, keda ta kannab – ta esmasündinu –, on poeg, oma isa pärija, kuid mis veelgi tähtsam, nägus ja erakordsete annetega poiss, kelle hiilgavat ­karjääri ta suunama hakkab, et sellest hiljem ka osa saada.

Johanna laps tuli ilmale 1729. aasta 2. mai* öösel kell pool kolm jahedas, hallis Läänemere koiduvalguses. Kuid oh häda, vastsündinu oli tüdruk. Johanna ja hoopis leplikum Christian August andsid ­lapsukesele nimeks Sophie Auguste Friederike. Algusest peale ei ­suutnud Johanna endas leida ega väljendada mingisuguseidki ema­ tundeid. Ta ei imetanud ega hellitanud pisitütart; ta ei veetnud ­sekunditki lapse hälli juures valvates või teda süles hoides; selle asemel andis ta beebi otsekohe üle teenijatele ja ammedele. * Vana kalendri järgi 21. aprillil. Sõltuvalt tegevuskohast annab autor käesolevas raamatus kuupäevad kas vana või uue kalendri järgi. – Tõlkija märkus.

15

Katariina Suur

Ehk võiks seda seletada asjaoluga, et sünnitamine oleks Johannale peaaegu elu maksnud; teismeline ema jäi Sophie sünni järel nurga­ voodisse üheksateistkümneks nädalaks. Teiseks oli Johanna veel väga noor ja ta enda uljad unistused polnud kaugeltki täitunud. Ent tegelik põhjus peitus lapse soos: ta oli tüdruk, mitte poiss. Muidugi on irooniline, ehkki Johanna seda tollal teada ei võinud, et just selle tütre sünd oli tema elu kõrghetk ja suurim saavutus. Olnuks Johanna esma­sündinu too hardalt oodatud poeg, saanuks temast (juhul, kui ta täiseani ­elanuks) pärast isa surma Anhalt-Zerbsti vürst. Siis läinuks ka ­Venemaa ajalugu hoopis teist rada ja toda väikest nišši maailma ajaloos, mille Johanna Elisabeth oli endale välja teeninud, poleks kunagi eksisteerinudki.

Poolteist aastat pärast esimese lapse sündi tõi Johanna ilmale selle poja, keda ta nii väga oodanud oli. Ta kiindumus teise järeltulijasse, Wilhelm Christianisse, ainult tugevnes, kui ta mõistis, et poisiga on midagi väga viltu. Lapsest, kes ilmselgelt kannatas rahhiidi all, sai emale kinnisidee; Johanna silitas ja hellitas poega ega lasknud teda ­hetkekski silmist, kuhjates ta üle kogu kiindumusega, millest ta oma tütre oli ilma jätnud. Sophie, kes oli juba taibanud, millise pettumuse tema sünd emale valmistas, oli nüüd päevast päeva tunnistajaks ­armastusele, millega Johanna ta väikest venda ümbritses. Poiss külvati üle hellade suudluste, sosistatud õrnuste, pehmete paitustega – ning Sophie vaatas pealt. Loomulikult on tavaline, et ema veedab krooni­ liselt haige või puudega lapsega rohkem aega ja samuti on tavaline, et pere teised lapsed seda ebaproportsionaalset tähelepanu pahaks panevad. Ent Johanna tõrjuv suhtumine tütresse sai alguse enne Wilhelmi sündi ning jätkus pärast seda üha süveneval kujul, lüües Sophiele püsiva haava. Enamik lapsi, kes sel põhjusel eemale tõugatakse või unarusse jäetakse, reageerib enam-vähem samamoodi nagu Sophie: edasise ­haigetsaamise vältimiseks mattis ta oma emotsioonid sügavale hinge­ soppi; temale ei antud midagi ja temalt ka ei oodatud midagi. Väike Wilhelm, kes võttis ema armastust kui elu loomulikku osa, polnud ­milleski süüdi; sellegipoolest vihkas Sophie teda. Nelikümmend aastat hiljem kirjutatud „Memuaarides” hingitses põlgus ikka veel:

16

S ophie laps epõlv

Mulle on räägitud, et mind ei võetud just rõõmuga vastu. /.../ Mu isa arvas, et ma olen ingel; mu ema ei pööranud mulle suuremat ­tähelepanu. Poolteist aastat hiljem sünnitas ta [Johanna] poja, ­kellest sai tema iidol. Mind lihtsalt taluti ja tihtipeale tõreldi minuga sellise ägeduse ning vihaga, mida ma polnud sugugi ära teeninud. Ma tundsin seda ka siis, kui ma ei saanud päris täpselt aru, miks.

Seejärel ei mainita Wilhelm Christianit õe „Memuaarides” enne, kui ta surma puhul kaheteistkümne aasta vanuselt aastal 1742. Sealkohal on põgus kirjeldus tundetult kliiniline: Ta elas ainult kaksteist aastat ja suri tähnilisse palavikku [sarlakitesse]. Alles pärast surma saadi teada selle haiguse põhjus, mis oli teda alati karkudega käima sundinud ja mille vastu talle oli asjatult ravimeid antud ja mille üle konsulteeritud Saksamaa kuulsaimate arstidega. Nood soovitasid ta saata Badenisse ja Karlsbadi tervis­ vetele, kuid iga kord tuli ta koju sama lombakana kui enne minekut ja ta jalg jäi tema pikemaks kasvades proportsionaalselt ikka ­väiksemaks. Pärast surma lõigati ta keha lahti ning leiti, et ta puusaluu on paigast ära ja ilmselt oli see nii juba sünnist saati. /.../ Mu ema oli tema surma tõttu lohutamatu ja kogu perekond pidi kohal ­viibima ning aitama tal leinast üle saada.

Selline kibedus viitab Sophie sügavale halvakspanule ema vastu. Kahju, mida Johanna väikesele tütrele tekitas ema varjamatu eelistuste demonstratsioon, vajutas Sophie iseloomule tugeva pitseri. Tõrjutus lapsena aitab seletada, miks ta naisena pidevalt otsis seda, millest oli omal ajal ilma jäänud. Isegi keisrinna Katariinana oma isevalitsusliku võimu tipul olles soovis ta, et teda mitte ainult ei imetletaks ta erakordse mõistuse pärast ning ei kuuletutaks talle kui keisrinnale, vaid ihkas leida seda elementaarset soojust, mida ema jagas ta vennale, ent mitte kunagi temale.

Kaheksateistkümnendal sajandil püüdsid ka suurte vürstisugu­võsade vähemad kõrvalharud elada seisusele kohaselt. Aadlivõsukestele palgati 17

Katariina Suur

ammed, kasvatajannad, guvernandid ning muusika-, tantsu-, ratsutamis- ja usuõpetuse õpetajad, kes tuupisid neile pähe Euroopa õukondade protokolli, kombeid ja usutavasid. Peamine oli etikett; ­pisikesed õppurid harjutasid kummardusi ja reveransse sadu kordi, kuni täiuslikkus muutus automaatseks. Keeletunnid olid esmatähtsad. Väikesed vürstipojad ja -tütred pidid suutma kõnelda ja kirjutada prantsuse keeles, Euroopa intellektuaalide keeles; aristokraatsetes Saksa peredes peeti saksa keelt vulgaarseks.

Sel ajal sai Sophie elus otsustavaks tema guvernandi Elisabeth (Babet) Cardeli mõju. Babet’le, hugenotist prantslannale, kes leidis ­protestantliku Saksamaa olevat turvalisema ja meeldivama kui katoliikliku Prantsusmaa, usaldati Sophie hariduse eest hea seismine. Babet mõistis kiiresti, et ta õpilase sagedane sõjakus oli põhjustatud üksil­ dusest ja janust julgustuse ning soojuse järele. Seda Babet talle ­pakkuski.

Samuti kinkis ta Sophiele igipüsiva armastuse prantsuse keele vastu koos kõigi selle võimalustega loogika, mõttepeensuste, teravmeelsuse ja väljendusrikkuse vallas nii kirjasõnas kui ka suulises vestluses. Õppetunnid algasid La Fontaine’i valmidega; seejärel liiguti edasi Corneille’, Racine’i ja Molière’i juurde. Hiljem arvas Sophie, et liiga palju ta haridusest oli tuginenud puhtakujulisele meeldejätmisele: „Juba varakult märgati, et mul on hea mälu; seepärast piinati mind lakkamatult kõige päheõppimisega. Mul on ikka veel alles saksakeelne piibel, kus kõik salmiread, mida ma pidin pähe tuupima, on punase tindiga alla ­joonitud.”

Babet’ lähenemine õpetamisele oli leebe võrreldes pastor Wagneri taktikaga. Too oli pedantne armeekaplan, kelle Sophie sügavalt luterlik isa oli valinud oma tütrele juhatust andma religioonis, geograafias ja ajaloos. Wagneri rangetel meetoditel – päheõppimine ja pidev kordamine – polnud suuremat edu õpilase juures, keda Babet oli kirjeldanud esprit gauche’ina* ja kes alatasa küsis piinlikke küsimusi: miks olid antiikaja suurmehed, nagu Marcus Aurelius, igavesti äraneetud, kuna nad ei teadnud Kristuse lunastusest ega võinud seetõttu päästetud saada? Wagner kostis, et selline oli Jumala tahe. Milline nägi uni­versum välja enne Loomist? Wagner vastas, et seal valitses kaos. Seepeale palus * Esprit gauche – kohmakas hing (pr k). – Tõlkija märkus.

18