Issuu

SH A NK A R V E DA N TA M J A BIL L ME SL E R

KASULIKUD

LUULUD MIK S A JU E ND P E TA B JA P E T TA L A S E B

1. Soe õhk Ütlen alati „väga rõõmustav“ inimestele, kellega tutvumine mind põrmugi ei rõõmusta. Aga kui tahad elada, pead sääraste asjadega leppima.* J. D. Salinger, „Kuristik rukkis“

orge Trevino on professionaalne valetaja. Kui kuuleme sõna „valetaja“, siis kujutleme tavaliselt pahatahtlikku skeemitajat, kes sosistab varjudes valesid, pettusi ja pooltõdesid nagu Jago, tegelane Shakespeare’i teosest „Othello“. Trevino pole üldse selline. Ta on sõbralik ja heatahtlik, üks meeldivamaid inimesi, keda sa eales kohtad. Temast immitseb emotsionaalset intelligentsust. See on suuresti kaasasündinud – ta on alati rahvamees olnud. Osa neist oskustest on aga lihvitud 30 aasta jooksul teendindussektoris töötades. Trevino, kes on pärit Mehhiko piirilinnast Matamorosest, alustas juhutöödega Texases Houstoni Ritz Carltoni hotelli * Siin on kasutatud Valda Raua tõlget. Salinger, J. D. „Kuristik rukkis“. Tallinn: Hea Lugu, 2013.

töötajate puhkeruumist. Aastate jooksul töötas ta end juhtivatele ametikohtadele, kaasa arvatud Californias Laguna Beachi Ritz Carltoni külalisteenuste direktori ametisse. Lõpuks asus ta tööle Kimptoni butiikhotellide ketti ja viimaks Hyatti, kus temast sai brändijuhtimise vastutav asepresident. Ta veedab palju aega vastavatud hotellides uusi töötajaid koolitades. Sageli tähendab see tulevastele töötajatele väikeste asjade tegemise õpetamist, et kindlustada kliendi heaolu. Trevino ütleb: „Mõnikord võib see olla lihtne „Kuidas läheb?“ koridoris.“ Tuleb peegeldada soojust, siirust ja lahkust, olla inimeste suhtes abivalmis ja sõbralik, isegi siis, kui su oma tunded kisuvad sind teise suunda. Trevino ütleb selle kohta „inimeste asi“ – see on võime panna kliente end tundma, et nendest hoolitakse olenemata olukorrast ja sellest, kuidas klienditeenindaja end tegelikult tunneb. Teisisõnu on see pettus. Võib-olla on kelneril einestajaga tõepoolest eriline suhe. Vahest arvab stjuuard tõesti, et sa oled eriline, aga isegi kõige sõbralikum ja parem suhtleja ei suuda alati hoida siira sõbralikkuse taset, mida teenindava sektori inimestelt kogu aeg oodatakse. Trevino ütleb: „See on lõputu. Ma ei usu, et suurem osa inimestest suudab mõista, kui keeruline on kaheksa, kümme või kaksteist tundi päevas olla naeratus suul.“ Trevino ütleb, et selleks, et puhkesektoris oma tööd hästi teha, peavad töötajad samasugust soojust peegeldama kõigile, isegi kõige kapriissemale ja vihasemale kliendile. See pole üldse lihtne. Ta ütleb: „Külaliste ootused on tohutud ja nad ründavad.“ Väikesed trikid, nagu vaenulikule kliendile istekoha leidmine, võivad abiks olla. (Ta selgitab: „Seismine on rusikavõitlejale omane poos.“) Kõige olulisem on alati olla viisakas ja kiirata empaatiat, isegi

siis kui „tahaksid teda lihtsalt näkku lüüa ja „Võta end kokku!“ öelda.“ Ükskord, kui Trevino asendas 1992. aasta vabariiklaste kokku saamisel Houstoni Ritz Carltoni juhatajat, tuli mees, keda ta kirjeldas kui „väga suurt ja vihast teksaslast“, haaras tal kraest ning püüdis teda üle hotelli vastuvõtulaua tirida. (Trevino on 170 cm pikk). Ta ütleb: „Annad talle lihtsalt isikliku autojuhi ning lubad talle šampanjat ja apelsinimahla tuua.“ Tagasi vaadates naerab Trevino selle intsidendi üle, kuid üks teine kogemus paneb teda pisaraid tagasi hoidma. Isegi seda meenutades muutub ta „nii vihaseks ja nii solvunuks“. See juhtus siis, kui ta oli San Francisco Ritz Carltoni külalisteenuste direktor. Üks inglise paarike oli end hotelli registreerimas ja neile lubatud tuba ei olnud vaba. Trevino organiseeris neile öö Fairmonti hotellis, mis on üks linna parimaid. Ta ütleb: „Oli üsna varajane hommik, panin nad autosse, mis oli väikebussi tüüpi. Istusin juhi kõrval ja ütlesin: „Majutame teid ühte linna parimatest hotellidest.“ Järsku tundsin oma kaelal sülge. Mäletan, et haarasin salvräti järele ja puhastasin oma kukla ära. Aga terve selle aja vabandasin ma nende ees ja ütlesin neile, kui kahju mul oli. Hoolitsesin selle eest, et nad saaksid järgmisel päeval minu hotelli naastes pooleteisetunnise paarismassaaži.“ Psühholoogid ja sotsioloogid on ammu tunnistanud, kui keeruline on sellistes olukordades loomulikke emotsioone alla suruda. Nad tunnistavad, et McDonald’si töötaja, kes võtab vastu sinu autost esitatud tellimuse, stjuardess, kes tegeleb rahvarohkes lennukis ärritunud reisijatega, ja aupaklik ettekandja, kes toob sulle basseini äärde vihmavarjujooke, teevad kõik tööd, aga mitte lihtsalt tööd, vaid emotsionaalset tööd.

Enamik meist mõtleb, et viisakas klienditeenindus on hea asi. (Ongi.) Mida me ei näe, on see, kuidas taoline klienditeenindus hõlmab lugematul arvul pettusi teenindajate poolt ja enesepettust tarbijate poolt. Ja klienditeenindus on kõigest professionaalne versioon sellest, mida meilt kõigilt oodatakse. Meid on õpetatud üksteisega viisakalt rääkima ja vestlust ilustavaid väljendeid kasutama, et pehmendada inimsuhtluses esinevaid hõõrdumisi. Lasteaias öeldakse lastele: „Kui sul pole midagi head öelda, siis ära ütle midagi“, mis on järjekordne viis öelda Sarah’le, et ta hoiaks oma arvamuse Jeffist enda teada ja laseks tal olla edasi endast heal arvamusel. Paariteraapias soovitavad psühholoogid nääklevatel paaridel vestlustes kasutada aeglast alustamist, mis tähendab, et kui arvad, et su partner on jobu, siis peaksid ütlema: „Ma tahan, et sa teaksid, kui väga ma armastan ja hindan kõike, mida sa teed, Trevor, aga on hetki, mil sinu käitumine mulle haiget teeb.“ Paljudel juhtudel on harmoonia saavutatav tänu sellele, et osalejad pehmendavad omavahelised erimeelsused huumori, meelituste ja lahkuse meeldiva udu abil. Nagu lõõritas rokkbänd Fleetwood Mac: „Tell me lies, tell me sweet little lies“ („Räägi mulle valesid, räägi mulle väikeseid magusaid valesid“). Mäletan, et lugesin lapsena viisakas olemise olulisusest. Raamat selgitas, et kui sa arvad, et niisama sooja õhku pole mõtet suust välja ajada, siis mõtle turvapadjale autos, mis läheb õhku täis, kui auto kuhugi otsa sõidab! Õhk hoiab sind tervena! On selge, et klienditeeninduse professionaalsed viisakused ja inimsuhtluse soe õhk on kõigest väikesed valed, kuid need triviaalsed pettuse ja enesepettuse teod sisaldavad endas samasuguseid psühholoogilisi elemente, mis esinevad tõsisemates pettuse vormides. Nende põhjalik uurimine aitab meil mõista, kuidas nende

jõudude vaheline tants meie mõtlemist ja käitumist mõjutab. Trevino hotellide külalistel palutakse uskuda väljamõeldist – et nad on väärtuslikud, hinnatud ja armastatud just sellistena, nagu nad on. Olenemata sellest, kui vastikud ja ebameeldivad nad olla võivad, olenemata sellest, kui ebaviisakalt nende lapsed käituvad, Trevino hotellide külastajad eeldavad naeratavat teenindust. Trevino kliendid ei eelda mitte lihtsalt armastava tähelepanu fantaasiat, vaid sellist, mille järgi ei osta nad seda suhtumist raha eest. Teenindussektoris pingutavad paljud selle nimel, et peita oma kliendisuhete tehingupõhist olemust. Kui külastasin mõned aastad tagasi Disney Worldi, siis ulatas infolauas istuv Miki-Hiire kõrvu kandev müüja mu perele käepaelad. Neid nimetati võlupaelteks („MagicBands“). Kui soovisid midagi osta, siis pidid lihtsalt võluri kombel käega viipama. Käepaelad olid minu krediitkaardiga elektrooniliselt seotud. Oma reklaammaterjalis ei selgita Disney, et käepaelad on viis, kuidas vaikselt raha perekondadelt mitme miljardi dollari väärtusega korporatsioonile üle kanda. See ütleb pelgalt: „Võlupaelad lisavad su puhkusele maagia puudutuse.“ Restoranid, eriti need uhkemad, ütlevad sulle harva, kui palju su eine maksab. Pärast söömise lõpetamist ei tule ettekandja ütlema: „Hea küll, see teeb kaheksakümmend seitse dollarit ja viiskümmend senti.“ Arve esitatakse diskreetselt nahksete kaante vahele peidetuna. Sõidujagamisteenused, nagu Uber ja Lyft, lähevad selliste pettustega sammu kaugemale – saad kutsuda takso, sõita sihtkohta ja väljuda, ilma et haaraksid kordagi oma rahakoti järele või vestleksid raha teemal. Isiklikes olukordades selgitab tõe pehmendamiseks vajalik emotsionaalne töö, miks pikalt abielus olnud paarid ütlevad, et abielu on töö. Mõnikord on suhted sõprade ja töökaaslaste vahel

paremad kui abielupaaridel, sest sõbrad ja töökaaslased näevad tavaliselt vaeva, et vältida üksteise pahandamist või ärritumise põhjuste välja näitamist. (Veidral kombel on sõprade tülide puhul kaalul rohkem kui abielupaaride tülide puhul: üksainus tüli sõprade vahel võib tähendada sõpruse lõppu.) Inimesed, kes soovivad sõprussuhteid hoida, nõustuvad lahkesti teise inimese vaatenurgaga, pilluvad komplimente ja on aeglased kritiseerima. Kõik eelnimetatud tegevused hõlmavad pettuse ja enesepettuse kokkumängu. Kui mõtleme valedele, siis kipume mõtlema suurtele valedele, sageli nendele, mida on öelnud väga tähtsad isikud. Ameerika ajaloo viimase poolsajandi möödumist võib märkida selliste pettuste nimistuga: Lyndon B. Johnson ja Tongkingi laht; Richard Nixon ja Watergate; Bill Clintoni „Mul-ei-olnud-selle-naisega-seksuaalsuhteid“ teleavaldus; Colin Powelli kõne Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile, milles väitis, et Ameerika Ühendriikidel olid ümberlükkamatud tõendid Iraagi massihävitusrelvadest; Donald Trumpi süüdistused president Barack Obama sünnikoha kohta. Palju levinumad on aga valed ja pettused, millest me mõtleme kui sotsiaalsetest viisakustest. Meie igapäevased vestlused on neid täis. 1975. aastal ilmunud artiklis pealkirjaga „Everybody Has to Lie“ („Kõik peavad valetama“) loetles Harvey Sacks, vestlus analüüsi looja, üles müriaadi pettusi, mis leiduvad tavapärastes, igapäevastes olukordades, alustades elementaarsetest tervitustest, mis on tavaliselt mõni versioon küsimusest „Kuidas sul läheb?“, kus küsijat vastus tavaliselt ei huvita ja vastajalt ausust ei oodata. Me ütleme: „Kena päeva“, kui meil pole sooja ega külma. Me ütleme: „See oli meeldiv õhtusöök“, isegi kui toit oli kohutav. „Mul on nii hea meel, et te tulla saite“ tähendab mõnikord: „Jumal

tänatud, et see lõputuna näiv õhtu viimaks läbi sai!“. Need valed on sotsiaalse etiketi kirjutamata reeglite poolt määratud. Lapsed, kes sotsiaalsetes olukordades hästi ei valeta, saavad hiljem oma vanematelt pragada. Sacks leidis, et paljudes situatsioonides on valetamine levinum kui tõe rääkimine. Kujuta korraks ette maailma, milles pole niisuguseid igapäevaseid petteid. Vasakpoolne veerg kujutab sinu esmaspäevi sotsiaalsete viisakustega. Parempoolne veerg kujutab neid aga ilma „sooja õhu turvapadjata“. MIDA SA ÜTLED (SOOJA ÕHU „TURVAPADI“)

MIDA SA MÕTLED (EHK TÕDE)

Tere hommikust, kallis!

Kus mu kohv on?

(Naabrile) Kena päev täna!

Jeerum, olen jälle ta nime unustanud.

(Liftis) Kas vajutaksite, palun, number kuut?

KUUS, kurat võtaks!

Kolleeg: Kuidas su nädalavahetus möödus? Sina: Suurepäraselt.

Mõttetu lobisemise jaoks on mul rohkem kohvi vaja.

Kolleeg: Nägin naljakat unenägu. Sina: Kas tõesti? Mida sa nägid?

Issand, ega ometi jälle!

Suur aitäh, et läbi tulid.

Sa töötad ikka veel siin?

(Lõunapausi ajal kohvikus) Palun, ühine meiega.

Mine ära.

Mul on selle aruande pärast väga kahju.

Kui sa teaksid, mida sa tahad, ja suudaksid oma soove väljendada, siis poleks ma pidanud seda kolm korda tegema.

(Töökaaslastele) Ilusat õhtut teile!

Ma ei jõua ära oodata hetke, mil ma ei pea seda kohta enam kunagi nägema.

(Oma lapsele) Tundub, et see kontrolltöö oli väga keeruline, kullake.

Kui oleksid kontrolltööks õppinud, siis ei oleks sa hindeks kolme saanud.

Head ööd, kallis!

(Pahur, ennast haletsev vaikus)

Sketšisõus „Key & Peele“ esitasid näitlejad Keegan-Michael Key ja Jordan Peele korduvalt teemat, kus üks neist mängis seda president Obamat, keda enamik meist televisioonis nägi – reserveeritud, viisakat ja peenekombelist –, samas kui teine imiteeris Obamat ilma tema üliinimliku vihafiltrita, alter ego’na nimega Luther. Minu jaoks oli 2015. aasta Valge Maja korrespondentide õhtusöögi eredaim hetk sketš, millega sai hakkama päris president Obama koos Keegan-Michael Keyga, kus Key andis hääle Obama oletatavatele välja ütlemata mõtetele. OBAMA: Meie

kiiresti muutuvas maailmas on olulised traditsioonid nagu Valge Maja korrespondentide õhtusöök. LUTHER: Ei noh, päriselt ka! Mis õhtusöök see on? Ja miks ma sellest osa võtma pean? OBAMA: Sest vaatamata meie erinevustele loodame me kõik meediale, et see heidaks valgust päeva olulisematele sündmustele. LUTHER: Ja võime kindlad olla, et Fox News hirmutab vanu valgeid inimesi mingi jampsiga! Nii demokraadid kui ka vabariiklased kritiseerisid president Donald Trumpi selle eest, et tal puudus filter. Kui ta mõtles, et üle piiri tulevad mehhiklased on vägistajad, siis ta nii ka ütles. Muidugi eksisteerib seesuguse käitumise kirjeldamiseks teinegi termin – otsekohesus. Trumpiga rääkides teadsid alati, mida ta mõtles, sest oma säutsudes, solvangutes ja ülespuhutud väidetes väljendus ta alati kristallselgelt. Ameeriklased unistasid pikka aega „ehtsa“ presidendi saamisest, aga kogu Trumpi ametiaja vältel unistasid enamik demokraate ja suur osa vabariiklasi Trumpi aju

ja suu vahele filtri paigaldamisest. Nad tahtsid, et Trump vaikiks neil teemadel, mida tema ise ilmselgelt tõeks pidas. Paljud traditsioonilised poliitikud on sedalaadi pettustes osavad. Nad muudavad oma vaateid vastavalt sihtrühma vajadustele. Katsed näitavad, et sama kehtib meie kõigi kohta. Kui esitad inimestele erinevaid fakte ja palud neil neid teistega jagada, siis valivad nad välja sellised sõnumid, mis sobituvad kõige tõenäolisemalt publiku olemasolevate uskumustega. Sotsiaalpsühholoog E. Tory Higgins leidis, et pettuse ja enesepettuse vahel käiva tantsuga – kus esinejad püüavad publikule meeldida ja publik hindab esinejaid, kelle vaated ühtivad nende omadega – kaasneb eriline nüanss. Pärast jagatavate sõnumite hoolikat valimist usuvad esinejad ka ise, et edastatud informatsioon on tõepoolest see, millesse nad usuvad. Higgins nimetab seda publiku häälestamiseks. Teisisõnu ei ole asi pelgalt selles, et poliitikud räägivad meile, mida me kuulda tahame. Rääkides meile, mida me kuulda tahame, hakkavad poliitikud ka ise arvama, et on nendesse asjadesse alati uskunud. On teoretiseeritud, et tendents omaenda valesid uskuda – ja seeläbi efektiivsemalt valetada – on inimeste enesepettuse evolutsiooniline alge. (Organismil, kes suudab paremini petta, on konkurentide ees eelis.) Psühholoogilised jõud, mis „sünkroniseerivad“ poliitiku ja tema publiku, on kõige tugevamad siis, kui nende kahe vahel on tugev side. On see kõik irratsionaalne? Muidugi. Kas see kõik tundub meie sotsiaalsete ja emotsionaalsete eesmärkide valguses mõistlik? Absoluutselt. Arenesime evolutsiooni käigus sotsiaalseks liigiks, mistõttu ei tohiks olla üllatav, et oleme loodud oma vaateid kohandama nii, et need sobiksid meid ümbritsevate inimestega ja aitaksid meil nendega paremini läbi saada.

„ Kas uliku d lu u lu d “ vi i b meid paelu valt ha ri vale ri ngkäigu le läb i i n i m m õis tu s e. N ew Yor k Jo ur nal of B o ok s Teame, et väärkujutlustel ja enesepettusel võib olla katastroofiline mõju meile endale, meid ümbritsevatele inimestele ja lausa kogu planeedile. Aga kui enesepetmine on nii halb, siis miks on see niivõrd levinud? Selles raamatus selgitavad autorid Shankar Vedantam ja Bill Mesler, et neil luuludel on evolutsiooniline põhjus ning paradoksaalsel moel võib enesele valetamine elukvaliteeti hoopis tõsta. Elu vaatamine läbi roosade prillide parandab inimsuhteid, karjääri ja soodustab ellujäämistki. Optimistliku ellusuhtumisega haiged elavad kauem kui need, kellel oma tervislikust seisundist realistlikum arusaam, ja kõige õnnelikumad on paarid, kes oma kaaslasest liialdatult heal arvamusel on. „Kasulikud luulud“ on täis nii liigutavaid isiklikke lugusid kui ka psühholoogia, neuroloogia ja filosoofia õppetunde. Teos paneb elu uuest vaatepunktist nägema ning annab põneva ülevaate sellest, mida inimeseks olemine tegelikult tähendab.

Aga pea meeles: kui enesepettus on otstarbekas, siis jääb see püsima, vaatamata kõigile menukitele, mis seda kritiseerivad. Elu, nagu ka evolutsioon ja looduslik valik, ei huvitu lõppude lõpuks sellest, mis on tõene. Elu huvitub sellest, mis toimib. Shankar Vedantam ja Bill Mesler

ISBN 978-9916-14-032-1