kastanimunamees

TEISIPÄEV, 31. OKTOOBER 1989 1 Kollased ja punased lehed heljuvad läbi päikesevalguse alla märjale asfaldile, mis lõikub läbi metsa otsekui tume ja klaasja veega jõgi. Kui valge politseiauto mööda vuhiseb, keerlevad need enne kämpudena teeserva tardumist põgusalt õhus. Marius Larsen kergitab jalga gaasipedaalilt ja võtab kurvi sisenedes hoo maha, andes endale mõttes korralduse kohalikule volikogule teada anda, et siia tuleks saata tänavapühkimismasin. Kui need lehed liiga kauaks vedelema jäävad, muutub teekate libedaks ja see võib tähendada kaotatud elusid. Marius on seda ennegi korduvalt kogenud. Mees on politseis töötanud nelikümmend üks aastat, viimased seitseteist jaoskonna vanima inspektorina, ja igal sügisel tuleb seda asja veidi tagant torkida. Aga mitte täna – täna tuleb tal jutuajamisele keskenduda.

Marius krutib närviliselt autoraadiot, kuid ei suuda otsitavat leida. Ainult uudised Gorbatšovi ja Reagani kohta koos spekuKASTANIMUNAMEES

7

latsioonidega Berliini müüri langemise võimalikkusest. Väidetakse, et see on möödapääsmatu. Pole võimatu, et algamas on uus ajastu.

Mees on juba mõnda aega teadnud, et sellest jutuajamisest ei saa üle ega ümber, kuid pole sellegipoolest suutnud julgust kokku võtta. Nüüd on ajani, mil ta naine eeldab teda pensionile jäävat, veel vaid nädal ja käes aeg tõtt rääkida. Tunnistada, et ta ei tule ilma oma tööta toime. Et ta on tegelenud asjade praktilise poolega ja otsustamist edasi lükanud. Et ta pole veel valmis diivaninurgas istumise ja „Õnneratta“ vaatamisega leppima, aias lehti riisuma või lapselastega Musta Notsut mängima.

Jutuajamist oma peas läbi mängides tundub kõik mehe jaoks lihtsana, kuid Marius teab vägagi hästi, et naine saab pahaseks.

Talle tundub, et teda on alt veetud. Naine tõuseb laua tagant ja asub köögis pliiti küürima, selg mehe poole, ja ütleb, et ta saab aru. Aga tegelikult ei saa. Ja kui siis politseiraadio kaudu kümme minutit tagasi väljakutse saabus, vastas mees jaoskonnale, et tegeleb asjaga ise, lükates ees ootavat jutuajamist sel moel veel veidi edasi. Tavaliselt oleks ta pahane olnud, et peab üksnes selleks, et käskida pererahval oma loomadel paremini silma peal hoida, sõitma maha nii pika tee, läbi põldude ja metsa Ørumi tallu välja.

Lehmad või sead on juba mitu korda tarast läbi murdnud ja naabrite põldudel hulkumas käinud, kuni Marius ise või mõni ta meestest on käskinud Ørumil asjad ära klaarida. Aga täna ta selle üle ei pahanda. Otse loomulikult käskis ta kõigepealt helistada nii Ørumi majja kui ka praamiterminali, kus peremees poole kohaga töötab, aga kui kummaski kohas keegi ei vastanud, keeras mees peateelt maha ja võttis suuna farmile.

Marius leiab vana Taani muusikat mängiva jaama. Vana Ford Escorti täidab „The Bright Red Rubber Dinghy“ ja Marius keerab muusika valjemaks. Ta naudib nii sügist kui sõitu. Metsad, igihaljaste puude rohelusega segunevad kollased, punased ja pruunid

8

SØREN SVEISTRUP

lehed. Kohe algava jahihooaja ootus. Mees kerib akna alla, läbi puulatvade kiikav päiksevalgus muudab teepinna laiguliseks ja hetkeks unustab Marius oma vanuse.

Talus valitseb vaikus. Marius väljub ja paugutab uksega ning seejuures rabab meest korraga mõte, et tema viimasest siin käimisest on palju aega möödas. Suur taluõu näeb kuidagi räämas välja.

Talliakendes on augud, krohv majaseintelt ribadena maha koorunud ja kinnistut ümbritsevad kõrged kastanipuud on umbrohtu täis kasvanud muruplatsi keskel seisva kiige vaat et alla neelanud.

Kruusaga kaetud hoovi katavad lehed ja maha kukkunud kastanid, mis mehe jalgade all lõhkevad, kui ta esiukse juurde astub ja koputab.

Kui Marius on kolm korda koputanud ja Ørumi nime hüüdnud, jõuab talle pärale, et keegi ei tule avama. Ühtki elumärki nägemata võtab ta kirjaploki, kirjutab valmis kirjakese ja torkab selle kirjakasti pilust sisse; samal ajal laperdavad mõned varesed üle õue ja kaovad lauda ette pargitud Fergusoni traktori taha.

Marius on täiesti mõttetult nii pika maa maha sõitnud ja nüüd peab ta Ørumi leidmiseks veel praamiterminali minema. Aga mees ei vaeva sellega pead kuigi pikalt: tagasiteel auto juurde turgatab talle pähe üks mõte. Selliseid asju Mariusega naljalt ei juhtu, niisiis on see puhas vedamine, et mees otse koju tagasi kiirustamise asemel hoopis siia sõitis. Ta pakub naisele omamoodi kompensatsiooniks nädalast reisi Berliini. Nad võivad seal nädalakese veeta – või noh, vähemalt nädalavahetuse – niipea, kui mees natuke puhkust võtta maldab. Nad saavad sinna ise sõita, olla tunnistajaks sellele, kuidas sünnib ajalugu, see uus ajastu, vitsutada klimpe ja hapukapsast nagu kunagi Harzenis, sel liiga kaugesse minevikku jäänud koos lastega ette võetud reisil. Mees näeb alles auto juurde tagasi jõudes, miks varesed traktori taha kogunevad. Nad keksivad millegi kahkja ja liikumatu ümber ning Marius saab alles lähemale jõudes aru, et see on siga.

KASTANIMUNAMEES

9

Selle silmad on surnud, kuid keha vappub ja judiseb, otsekui püüdes eemale peletada vareseid, kes looma kuklas olevat kuulihaava ümbrust nokivad.

Marius läheb tagasi maja juurde ja avab välisukse. Koridor on hämar ning mees märkab niiskuse, hallituse ja veel millegi lõhna, mida ta ära ei tunne. „Ørum, politsei tuli.“ Vastust ei tule, kuid mees kuuleb, et kuskil jookseb vesi, ja astub edasi kööki. Tüdruk on teismeline. Kuusteist, ehk seitseteist aastat vana. Tema keha istub endiselt toolil ja see, mis ta purustatud näost alles on, ulbib ta pudrukausis. Teisel pool lauda lamab linoleumil veel üks elutu keha. Seegi on teismeline, veidi vanem, rinnus haigutamas kuulihaav ja kukal ebamugava nurga all vastu pliiti kõveras. Marius tõmbub kangeks. Ta on mõistagi enne surnuid näinud, kuid ei midagi sellist, ning ta seisab hetkeks halvatult ja tõmbab seejärel vööl rippuvast kabuurist teenistusrelva. „Ørum?“ Marius liigub Ørumi nime hüüdes majas edasi, seekord relva tõstetuna hoides. Ikka ei mingit vastust. Ta leiab vannitoast veel ühe laiba ja peab seekord käe suu ette suruma, et mitte oksendama hakata. Vesi jookseb kraanist vanni, mis on juba ammuilma ääreni täis saanud. See voolab verega segunenult üle vanniserva plaatidega kaetud põrandale ja edasi trappi. Alasti naine, küllap teismeliste ema, vedeleb põrandal kägaras. Üks käsi ja jalg on kehast eraldatud. Hilisemast lahkamisaruandest selgub, et teda on korduvalt kirvega löödud. Alguses siis, kui ta vannis lamas ja seejärel mööda põrandat minema roomamise katsel. Ühtlasi saab selgeks, et ta üritas end käte ja jalgadega kaitsta ja seetõttu on need puruks löödud. Naise nägu pole äratuntav, kuna kolba lömastamiseks on kasutatud kirvest.

10

SØREN SVEISTRUP

Marius oleks nähtust paigale tardunud, kui ta poleks silmanurgast kerget liikumist märganud. Mehe silm eristab nurka visatud dušikardina all mingit kogu. Marius kergitab ettevaatlikult kardinaserva. See on poiss. Sassis juuksed, umbes kümme või üksteist aastat vana. Ta lamab elutuna verelombis, kuid kardina nurk katab endiselt poisi suud ning see väreleb kergelt ja katkendlikult.

Marius kummardub kärmelt keha kohale ja eemaldab kardina, võtab lõdva käsivarre pihku ja püüab pulssi leida. Poisi käed ja jalad on kaetud kriimudega, ta kannab verist T-särki ja aluspesu ning kirves on ta pea kõrvale visatud. Pulsi leidmise järel viskub Marius püsti.

Elutoas haarab ta palavikuliselt pihku täis tuhatoosi kõrval seisva telefoni toru, tuhatoosi samal ajal põrandale paisates, kuid jaoskonnaga ühenduse saamise hetkeks on ta mõtted piisavalt klaarid, et end arusaadavalt väljendada. Kiirabi. Politseinikud.

Silmapilk. Ørumist pole jälgegi. Hakake liigutama. Kohe! Kui mees on toru hargile pannud, tahab ta esimese hooga poisi juurde tagasi kiirustada, kuid siis meenub talle äkki, et majas peab olema veel üks laps: poisil on kaksikõde.

Marius suundub taas koridori ja siis trepist üles teisele korrusele. Köögist ja avatud keldriuksest möödudes peatub ta poolelt sammult. Mees kuulis mingi heli. Kas sammu või kraapsatust, kuid nüüd valitseb vaikus. Marius võtab taas püstoli välja. Ust pärani lükates nihkub mees aegamööda trepist alla, kuni ta jalg leiab betoonpõranda. Ta silmad vajavad pimedusega harjumiseks veidi aega ning seejärel näeb ta koridori otsas poikvel keldriust. Mehe keha kõhkleb, öeldes talle, et ta ei tohiks edasi liikuda, peaks kiirabi ja oma töökaaslased ära ootama, aga Marius mõtleb tüdrukule. Uksele lähenedes näeb mees, et see on lahti murtud. Riiv ja selle vastus vedelevad põrandal ning Marius siseneb ruumi, kus lae all asuvad määrdunud aknad annavad vaid hämarat valgust.

Sellest hoolimata näeb ta nurgas seisva laua all kössitavat kogu.

KASTANIMUNAMEES

11

Marius langetab lähemale kiirustades relva, kummardub ja piilub laua alla. „Kõik on korras. See on nüüd möödas.“ Ta silmad ei seleta tüdruku nägu, vaid üksnes seda, et too väriseb ja kössitab mehe poole vaatamata nurgas. „Minu nimi on Marius. Ma olen politseist ja ma tulin sulle appi.“ Tüdruk jääb arglikult oma kohale, otsekui ta isegi ei kuuleks meest, ning korraga hakkab Marius ruumi enda ümber hoomama.

Ringi vaadates taipab ta, milleks seda kasutatud on. Ta tunneb tülgastust. Seejärel märkab ta läbi ukseava kõrvalasuvas ruumis seisvaid kipakaid puust riiuleid. Nende nägemine paneb ta tüdrukut unustama ja ta astub üle läve. Marius ei näe, kui palju neid seal on, kuid igatahes rohkem, kui tema pilguga kokku lugeda suudab.

Kastanimunadest inimkujukesed, nii mees- kui naissoost. Loomad samuti, suured ja väikesed, mõned lapsikud, mõned kuidagi kurjakuulutavad. Paljud on pooleli jäänud ja moonutatud. Marius vahib kujukesi, nende rohkust ja vaheldusrikkust, ning väikesed nukud riiulil täidavad teda rahutusega, kui poiss ta selja taga uksest sisse astub.

Marius mõistab sekundi murdosa jooksul, et peab kriminalistidelt kindlasti küsima, kas keldri uks on lahti murtud väljastpoolt sissepoole või vastupidi. Ta taipab sellesama sekundi murdosa jooksul, et siit on ilmselt pagema pääsenud midagi koletislikku, sulust välja murdnud elaja taolist, aga kui ta poisi poole pöördub, ujuvad ta mõtted laiali otsekui pisikesed hämmingus pilved taevalael. Siis tabab kirves mehe lõuga ja kõik muutub mustaks.

12

SØREN SVEISTRUP

ESMASPÄEV, 5. OKTOOBER, OLEVIK 2 Hääl täidab kogu pimedust. See sosistab vaikselt ja pilkab teda – see aitab tal tõusta, kui ta kukub, ja pillutab teda tuules ringi.

Laura Kjær ei näe enam midagi, ta ei kuule lehtede sahinat puudes ega tunne külma muru jalgade all. Alles on jäänud vaid hääl, mis hoopide langemise vahele midagi pomiseb. Naine mõtleb, et kui ta vastu panemast lakkab, võib hääl vaikida, kuid seda ei juhtu.

See aina kostab ja hoobid jätkuvad, kuni ta viimaks enam liigutada ei suuda. Ta tunneb liiga hilja sae teravaid hambaid oma randme vastas ning kuuleb enne teadvuse kaotamist saetera mehhaanilist undamist ja omaenda luude lõikamise häält.

Hiljem pole tal aimugi, kui kaua ta on teadvuseta olnud. Teda ümbritseb endiselt pimedus. Hääl on samuti sealsamas ja tundub, nagu oleks see ta naasmist oodanud.

KASTANIMUNAMEES

13

„Kas sinuga on kõik korras, Laura?“ Selle toon on pehme ja lembiv ning kostab naise kõrvale liiga lähedalt. Aga hääl ei oota vastust. See eemaldab hetkeks naise suule surutud asja ning Laura kuuleb end palumas ja anumas. Ta ei saa millestki aru. Ta on valmis kõike tegema. Miks tema – mida ta ometi teinud on? Hääl ütleb, et naine teab seda väga hästi. See kummardub taas hästi lähedale ja sosistab talle kõrva ja Laura mõistab, et hääl on just seda hetke oodanud. Ta peab sõnade kuulmiseks keskenduma. Ta saab hääle öeldust aru, kuid ei suuda seda uskuda. See valu on kõigist ta teiste vigastuste tekitatust suurem.

Asi ei saa selles olla. Ei tohi selles olla. Naine tõrjub sõnu endast eemale, otsekui oleksid need osa teda pimeduses ümbritsevast hullumeelsusest. Ta tahaks tõusta ja edasi võidelda, kuid ta keha annab alla ja naine nuuksub hüsteeriliselt. Ta on seda teadnud juba mõnda aega, aga mõistab miskipärast nüüd, alles nüüd, mil hääl seda talle sosistab, et see on tõsi. Ta sooviks kõigest kõrist karjuda, aga soolikad on juba poolenisti ta kõrri kerkinud ja kui ta tunneb malakat oma põske riivamas, viskub ta kogu jõudu kokku võttes ettepoole ja vangub veel sügavamale pimedusse.

14

SØREN SVEISTRUP

TEISIPÄEV, 6. OKTOOBER, OLEVIK 3 Väljas hakkab valgeks minema, aga kui Naia Thulin käe allapoole sirutab ja mehe enda sisse juhib, on too alles unest tasapisi virgumas. Naine tunneb meest endas ning hakkab edasi ja tagasi liikuma. Ta haarab mehe õlgadest ja tolle käed ärkavad, kuid aegamööda ja kobamisi. „Hei, oota …“ Mees on endiselt unine, kuid Naia ei oota. Ta on seda tahtnud hetkest, mil silmad avas, ja liigub nüüd tungivamalt, nihkub tahapoole suurema intensiivsusega, ühe käega seinalt tuge otsides. Naine teab, et mees on ebamugavas asendis, ta pea kolksub vastu päitsilauda, ja sedagi, et päitsilaud taob omakorda seina, kuid see ei lähe talle korda. Naine jätkab, tajudes, kuidas mees alistub, ning surub orgasmi hetkel küüned talle rinda ning tunnetab mehe valu ja naudingut, kui nad mõlemad hetkeks kangestuvad.

KASTANIMUNAMEES

15

Hetk hiljem lamab naine hingetuna, kuulatades prügiautot majataguses sisehoovis. Seejärel veeretab ta end eemale ja lipsab voodist välja enne, kui mehe käed on ta selja silitamise lõpetanud. „On parem, kui sa hakkad minema enne, kui ta ärkab.“ „Miks? Talle meeldib, kui ma siin olen.“ „Lase käia. Üles.“ „Ainult sel juhul, kui teie mõlemad minu juurde kolite.“ Naine viskab mehe särgi talle pähe ja kaob vannituppa, sellal kui mees naeratades tagasi patjadele vajub.

4 On oktoobri esimene teisipäev. Sügis tuli hilja, kuid täna meenutab taevas linna kohal tumehallidest pilvedest tumedat lage ja vihma ladistab sadada, kui Naia Thulin oma autost välja ja läbi linnaliikluse sööstab. Ta kuuleb telefoni helisemas, kuid ei pista kätt seda otsides mantlitaskusse. Ta käsi on tütre seljal, et tütart läbi tipptunni ummikutesse jäävate üksikute avade kiirustada. Hommik on olnud tihe. Le’d huvitas peamiselt League of Legendsi nimelisest arvutimängust rääkimine; ta on alles liiga väike, et sellest üldse midagi teada, kuid ometi teab ta sellest kõike ja nimetab professionaalset Korea mängijat Park Sudi oma suureks kangelaseks. „Kui te peaksite parki minema, siis selleks on sul kummikud. Ja pea meeles, et vanaisa tuleb sulle järele, aga sa pead ise üle tänava minema. Vaatad vasakule, paremale, siis ...“ „Siis uuesti vasakule ja ma pean kindlasti jope selga panema, et kõik helkurpaela näeksid.“ „Seisa paigal, et ma saaksin su saapapaelad kinni siduda.“ Nad on kooli ette jõudnud ja seisavad jalgrattahoidla katuse all ning Thulin kummardab, sellal kui Le, jalad porilombis, püüab paigal seista. „Millal me Sebastiani juurde kolime?“

16

SØREN SVEISTRUP

„Ma pole öelnud, et me Sebastiani juurde kolime.“ „Miks ta hommikul meie juures ei ole, kui õhtul on?“ „Täiskasvanutel on hommikuti tegemist ja Sebastian peab tööle kiirustama.“ „Ramazan sai endale väikevenna ja nüüd on tema sugupuus viisteist pilti ja minul ainult kolm.“ Thulin heidab napi pilgu tütre poole ja kirub väikeseid armsaid sugupuudega plakateid, mida õpetaja sügislehtedega kaunistas ning klassiruumi seinale välja pani, et vanematel ja lastel oleks võimalik peatuda ja neid uurida. Teisalt on ta alati tänulik, kui Le vanaisa automaatselt perekonnaliikmeks loeb, kuigi tegelikult ei ole tegu tüdruku vanaisaga. „Asi pole selles. Ja sinu sugupuus on viis pilti, kui viirpapagoid ja hamstrit ka arvestada.“ „Teistel ei ole sugupuus loomi.“ „Ei, teistel lastel ei ole niimoodi vedanud.“ Le ei vasta ja Thulin ajab end sirgu. „Ma tean, et meid pole eriti palju, aga meil on kõik kenasti ja see ongi oluline. Eks?“ „Aga kas ma saaksin siis veel ühe viirpapagoi?“ Thulin silmitseb tüdrukut, küsides endalt mõttes, kuidas see jutuajamine nii kaugele jõudis ja kas ta tütar pole mitte nutikam, kui ta arvanud oli. „Me arutame seda mõni teine kord. Lihtsalt kannata natuke.“ Naise telefon on taas helisema hakanud ja ta teab, et seekord peab ta vastama. „Ma jõuan viieteistkümne minuti pärast kohale.“ „Kiiret pole,“ ütleb hääl liini teises otsas ja naine tunneb ära ühe Nylanderi sekretäridest. „Nylander ei jõua täna hommikul sinuga kokkusaamisele, niisiis toimub see hoopis järgmisel teisipäeval.

Aga mina pidin sulle ütlema, et sa täna selle uue kuti endaga kaasa võtaksid ja vaataksid, et too oma siinoleku ajal midagi õpiks.“ KASTANIMUNAMEES

17

„Ema, ma lähen koos Ramazaniga!“ Thulin vaatab, kuidas ta tütar Ramazani-nimelise poisi juurde sibab. Ta sobitub kuidagi loomulikult kokku ülejäänud süürlastest perekonnaga, naine ja mees, mehe kätel vastsündinu, ja nende kaks last. Thulinil on tunne, otsekui oleks tegemist naisteajakirja mudelperekonda kirjeldavast artiklist välja astunud seltskonnaga. „Aga see on juba teine kord, kui Nylander kokkusaamise ära jätab, ja selleks ei kulu ju üle viie minuti. Kus ta praegu on?“ „Ma kardan, et teel eelarvekoosolekule. Ja ta tahtis teada, millest sa rääkida tahad.“ Hetkeks kaalub Thulin võimalust vastata, et see puudutab tema üheksat isikuvastaste kuritegude üksuses ehk mõrvarühmas viibitud kuud, mida võib põnevuse poole pealt võrrelda käiguga politseimuuseumisse. Ülesanded on tüütud, osakonna tehniline standard sama igav kui Commodore 64-l1 ja naine ei jõua ära oodata võimalust edasi liikumiseks. „Ei millestki olulisest. Tänan.“ Naine lõpetab kõne ja lehvitab koolimajja jooksvale tütrele. Ta tunneb, kuidas vihm hakkab mantlist läbi imbuma, ja taipab tee poole suundudes korraga, et ei suuda teisipäevase kokkusaamiseni oodata. Thulin põikleb läbi liikluse, kuid autoni jõudes ja selle ust avades tekib tal korraga tunne, et teda jälgitakse. Ta silmab läbi lõputu sõidu- ja veoautode rodu teisel pool ristmikku kellegi kuju kontuure – aga selleks ajaks, kui rodu on mööda saanud, on kuju kadunud. Thulin istub sellest tundest vabaneda püüdes autosse.

5 Kahe mehe sammud kajavad politseijaoskonna avarates koridorides vastu, kui nad vastassuunas liikuvast uurijate rühmast 1

18

1982. aasta arvuti. Siin ja edaspidi tõlkija märkused SØREN SVEISTRUP

mööduvad. Nylander, isikuvastaste kuritegude osakonna juhata, ei salli sedalaadi jutuajamisi, kuid teab, et mingit muud võimalust talle päeva jooksul ei avane, niisiis neelab mees oma uhkuse alla ning peab asekomissariga sammu, kuulates, kuidas üks nüri lause teisele järgneb. „Nylander, me kõik peame püksirihma pingutama. See puudutab kõiki meie osakondi.“ „Mulle anti mõista, et ma saan politseinikke juurde ...“ „See on ajastamise küsimus. Hetkel näeb justiitsministeerium prioriteedina teisi osakondi. Nemad tahavad, et NC3 saaks parimaks küberkuritegevusevastaseks üksuseks Euroopas, niisiis kõigil teistel võetakse ressursse vähemaks.“ „See ju ei tähenda, et minu osakond peaks kannatama. Meil on viimasel ajal tarvis läinud kaks korda rohkem inimjõudusid ...“ „Ma pole veel loobunud, aga sa tead isegi, et su elu tehti just pisut kergemaks.“ „Keegi ei ole mu elu kergemaks teinud. Üksainus uurija, kes jääb mõneks päevaks siia, kuna Europol talle jalaga tagumikku andis, ei tule nüüd küll arvesse.“ „Oleneb olukorrast, küllap jääb ta pisut kauemaks. Aga sulle teadmiseks, tegelikult võiks ministeerium su töötajate arvu vähendada, niisiis oleks praegu kõige mõistlikum halva mängu juures head nägu teha. Selge?“ Asekomissar peatub hetkeks, et oma sõnadele suurema kaalu andmiseks Nylanderi poole pöörduda, ja Nylander tahaks vastata, et põrgutki see selge on. Tal on inimesi juurde tarvis, täpselt nagu talle lubati, aga nüüd minnakse temast nende NC3, kui kasutada peent lühendit, millega Riiklikku Küberkuritegevuse Vastase Võitluse Keskust nimetatakse, ninatarkade pärast lihtsalt mööda.

Ja seda kõike kroonib jõhker bürokraatlik kõrvakiil: tema peab hakkama majandama mingi Haagis kellegi ära pahandanud allakäinud uurijaga.

KASTANIMUNAMEES

19

„On sul hetk aega?“ Korraga on kuskilt välja ilmunud Thulin ja asekomissar kasutab võimalust, et koosolekuruumi ukse vahelt sisse lipsata ja see enda järel kinni tõmmata. Nylander jääb enne tuldud teed tagasi pöördumist talle hetkeks järele vahtima. „Ei ole ja sinul ka mitte. Mine korrapidaja juurde ja viska sellele Husumi asjale pilk peale. Ma tahan, et sa võtaksid selle Europoli tüübi ja hakkaksid sellega tegelema.“ „Aga asi on ...“ „Mul ei ole praegu selle jutuajamise jaoks aega. Ma pole su võimete suhtes pime, aga sa oled selle osakonna noorim uurija ja ma ei taha, et sa hakkaksid sihtima rühmajuhi kohta või midagi muud, mille pärast sa nii kangesti minuga kohtuda oled tahtnud.“ „Ma ei taha rühmajuhiks saada. Mul on NC3 jaoks soovitust tarvis.“ Nylander jääb järsult seisma. „NC3. Küberkuritegevuse osakond ...“ „Jah, ma tean, mis osakonnaga tegemist. Miks?“ „Sest minu meelest on töö, mida NC3 teeb, huvitavam.“ „Võrreldes millega?“ „Võrreldes mitte millegagi. Ma lihtsalt tahaksin ...“ „Sa oled sisuliselt alles algaja. NC3 ei võta suvalisi kandideerijaid vastu, niisiis pole mõtet üritadagi.“ „Nad tegid mulle lausa ettepaneku kandideerimiseks.“ Nylander üritab oma üllatust varjata, kuid saab sellegipoolest aru, et naine räägib tõtt. Ta silmitseb enda ees seisvat kleenukest naist. Kui vana ta ongi? Kakskümmend üheksa, kolmekümmend, midagi sinna kanti? Veider nähtus, välimuselt ei midagi erilist.

Mees mäletab selgelt, kuidas ta naist alahindas – kuni teda paremini tundma õppis. Ta oli personali hinnates oma uurijad A- ja B-rühmaks jaganud ja Thulin oli oma noorusele vaatamata üks esimestest nimedest, kelle ta A-rühma paigutas, koos selliste kogenud uurijatega nagu osakonna alustaladeks olevad Jansen ja Ricks.

20

SØREN SVEISTRUP

Ja tegelikul kaalus Nylander naist rühmajuhi kohale. Nylander küll pole naisuurijatest erilises vaimustuses ja Thulini üldine külmus käib talle närvidele, kuid samas on naine äärmiselt intelligentne ja on juhtumeid lahendanud kiirusega, mis jätab kogenud uurijatest mulje, otsekui seisaksid nood lihtsalt paigal. Thulin leiab arvatavasti, et selle osakonna tehnika tase on võrreldav kiviaja omaga ja kuna mees teab isegi, kui väga tal on Thulini-suguseid taibusid tarvis, on ta temaga selles osas ühel meelel. Osakond peab ajaga kaasas käima. Just seetõttu ongi ta nende väheste jutuajamiste käigus naisele mõista andnud, et tolle kõrvatagused on alles märjad: Nylander tahab kindel olla, et Thulin putku ei pista. „Kes seda tegi?“ „Ülemus, mis ta nimi nüüd oligi. Isak Wenger.“ Nylander tunneb, kuidas ta nägu morniks tõmbub. „Mulle on siin meeldinud, aga ma tahaksin hiljemalt nädala lõpuks neile avalduse ära saata.“ „Ma mõtlen järele.“ „Näiteks reedeks?“ Nylander on juba minema kõndinud. Mees tajub hetkeks naise pilku kuklal ja teab, et too on reedel oma soovituse pärast jälle kohal.

Ah siis nii kaugele on asjad läinud. Tema osakonnast on saanud eliidi, ministeeriumi uue lemmiklapse NC3 kasvulava. Kui ta mõne minuti pärast eelarvekoosolekule läheb, tuletatakse seda tõsiasja talle numbrite ja suurte tähtede keeles meelde. Jõulude ajal saab kolm aastat täis päevast, mil Nylander võttis vastu mõrvaosakonna juhi koha, aga nüüdseks on kätte jõudnud tupik ja kui miski ei muutu, ei tundu see edutamine enam karjäärivõimalusena, nagu kunagi tundunud oli.

6 Kojamehed pressivad tuuleklaasile lahmavat vett kõrvale. Kui tuli fooris roheliseks muutub, lipsab politseiauto autodereast välja, KASTANIMUNAMEES

21

eemale bussi külgi katvatest uusi rindu, Botoxit ja rasvaimu pakkuvatest reklaamidest, ning suundub äärelinna poole. Raadio mängib. Loba ajavate ja uusimat seksist, tagumikust ja ihast rääkivat poplugu mängivate saatejuhtide jutu katkestavad lühidalt uudised ning diktor annab teada, et täna on oktoobri esimene teisipäev: parlamendi avaistungi päev. Oodatult on esikohal lugu sotsiaalminister Rosa Hartungist, kes nüüd oma ametipostile naasis, peaaegu aasta pärast ta tütart puudutanud traagilist lugu, mille lõpplahendust kogu rahvas hinge kinni pidades ootas. Aga enne, kui diktor looga lõpuni jõuab, keerab Thulini kõrval istuv võõras heli maha. „Ega sul kääre või midagi sellist ole?“ „Ei, mul ei ole kääre.“ Thulin pöörab pilgu korraks liikluselt eemale, enda kõrval istuvale mehele, kes uue mobiiltelefoni pakendi lahtisaamisega vaeva näeb. Kui naine jaoskonna vastas asuvasse parkimismajja jõudis, seisis mees suitsetades üsna auto lähedal. Pikka kasvu, sirge kehahoiakuga, kuid ometi kuidagi lääbakas. Korratud vihmast läbi ligunenud juuksed, kulunud ja ligedad Nike jalatsid, õhukesed kottis püksid ja lühike must tepitud jakk, mis nägi samuti niimoodi välja, otsekui oleks seda vees leotatud. Mehe riietus ei sobi ilmastikuga mitte üks raas. Küllap ta saabus just Haagist, mõtleb Thulin. Väike ja päevinäinud spordikott mehe kõrval kinnitab seda muljet. Thulin teab, et mees saabus jaoskonda vähem kui neljakümne kaheksa tunni eest, kuna ta kuulis sööklast hommikukohvi toomas käies, kuidas kolleegid omavahel keelt peksid. Haagis Europoli peakorteris töötanud „kontaktisik“ oli korraga ametist vabastatud ja mingi apsaka eest karistuseks Kopenhaagenisse küüditatud. See sundis naise kolleege paari sapist märkust pillama.

Taani politsei ja Europoli vahelised suhted olid olnud pingelised alates hetkest, mil taanlased keeldusid mõne aasta tagusel referendumil loobumast ühest Euroopa Liidult saadud erimeetmest.

22

SØREN SVEISTRUP

Kui Thulin parkimismajas ootava mehe otsa komistas, oli viimane sügavas mõttes, ja kui naine end tutvustas, vastas mees üksnes käepigistusega ja sõnaga „Hess“. Niisiis mitte eriti jutukas.

Harilikult polnud seda ka naine, kuid jutuajamine Nylanderiga oli läinud plaanipäraselt. Naine oli kindel, et tema aeg selles osakonnas on otsakorral, niisiis ei saa santi seisu sattunud kolleegi suhtes teatud sõbralikkuse ülesnäitamine kuidagi kahjuks tulla.

Kui nad olid autosse istunud, ladus naine ette kõik, mida ta ülesande kohta teadis, kuid mees üksnes noogutas, minimaalset huvi üles näidates. Thulini oletuse kohaselt võis mees olla kolmekümne seitsme kuni neljakümne ühe aastane ja meenutas oma kergelt narmendava tänavapoisivälimusega mingit näitlejat, kuid Thulin ei suutnud meelde tuletada, keda. Mehel on sõrmes sõrmus, võimalik, et abielusõrmus, kuid instinkt ütleb naisele, et see mees on ammuilma lahutatud – või siis lahutamas. Temaga kohtumist võis võrrelda palli tagumisega vastu betoonmüüri, kuid see pole suutnud naise head tuju väärata ning ta huvi politsei riikidevahelise koostöö vastu on ehe. „Kauaks sind siis siia saadeti?“ „Arvatavasti mõneks päevaks. Nad katsuvad asju klaariks saada.“ „Kas sulle meeldib Europolis?“ „Jah, pole vigagi. Ilm on palju parem.“ „Kas ma olen õigesti kuulnud, et teie küberkuritegevuse osakond on hakanud palkama häkkereid, kellele nad on ise jälile saanud?“ „Pole aimugi, see ei ole minu osakond. Kas sobib, kui ma pärast sündmuskoha ülevaatust korraks ära käin?“ „Ära käid?“ „Ainult tunnikeseks. Ma pean oma korteri võtmed ära tooma.“ „Muidugi.“ „Tänan.“ KASTANIMUNAMEES

23