kassisilm

Margaret Atwood Kassisilm

I Raudkops

1 Aeg ei ole joon, vaid mõõde, nagu ruumimõõtmed. Kui saab kõverdada ruumi, saab kõverdada ka aega, ja kui oleks piisavalt teadmisi ja saaks liikuda kiiremini kui valgus, võiks rännata ajas tagasi ja eksisteerida kahes kohas korraga.

Seda rääkis mulle mu vend Stephen, kui ta oli mõtiskle­ miseks selga pannud katkise kastanpruuni sviitri ja veetis tükk aega pea peal seistes, nii et veri valguks ajju ja toidaks seda. Ma ei saanud aru, mida ta mõtles, aga võib-olla ta ei seletanud kül­ lalt hästi. Ta ei hoolinud juba tollal sõnade erilisest täpsusest.

Aga mina hakkasin siis mõtlema, et ajal ongi kuju, mida võib näha, nagu rida üksteise peale laotud läbipaistvaid pilte.

Mõnikord tuleb pinnale üks pilt, mõnikord teine, mõnikord ei tule midagi.

Miski ei kao.

11

„ … ajal ongi kuju, mida võib näha, nagu rida üksteise peale laotud läbipaistvaid pilte. Mõnikord tuleb pinnale üks pilt, mõnikord teine, mõnikord ei tule midagi.

Miski ei kao.“

2 „Stephen ütleb, et aeg ei ole joon,“ ütlen mina. Cordelia pööri­ tab silmi, nagu ma juba arvasingi. „Ja siis?“ ütleb ta. Vastus meeldib meile mõlemale. See paneb aja olemuse paika, ja samuti Stepheni, kes kutsub meid „teis­ mekateks“, justkui ta ise ei oleks.

Cordelia ja mina sõidame parajasti trammiga kesklinna, nagu me talvel laupäeviti teeme. Trammivagun on ära­hingatud õhust ja villahaisust sumune. Cordelia istub hooletult, nügib mind vahetevahel küünarnukiga ning vahib mõttelagedalt teisi inimesi oma hallikasroheliste silmadega, mis on läbipaistma­ tud ja helgivad nagu metall. Tema võib sundida igaühe pilku ära pöörama, ja mina olen peaaegu niisama kange. Me oleme võitmatud, me sädeleme, me oleme kolmeteistkümneaastased.

Meil on seljas pikad villased seotava vööga palitud, kraed üles tõstetud, et näha välja nagu filmitähed, jalas tagasikeera­ tud säärega kummikud, mille sees on meeste töösokid. Tasku­ tesse on meil topitud pearätikud, mida emad sunnivad meid pähe panema, meie aga võtame rätikud ära, niipea kui me neil silma alt väljas oleme. Me põlastame peakatteid. Meie suud on väljakutsuvad, rasvakriidi-punased, läikivad nagu küüned. Me arvame, et oleme sõbrad.

Trammis on alati vanu daame, või meie meelest on nad vanad. Neid on igasuguseid. Mõned on soliidselt riides, seljas hästiistuvad Harrise tviidmantlid, sinna juurde käivad sobi­ vad kindad ja kenad, stiilsed kübarad, millel väikesed erksad 13

suled rõõmsalt ühe külje peal. Teised on vaesemad ja näivad välismaalastena, neil on tumedad sallid ümber pea ja õlgade mähitud. Mõned on matsakad ja prunnakad, suud iseteadvalt kokku pigistatud, terve rida ostukotte käevangus; neid me seostame väljamüükide ja odavate keldripoodidega. Corde­ lia oskab hoobilt odavat riiet eristada. „Gabardiin,“ ütleb ta. „Odav värk.“ Siis on niisugused, kes ei ole veel alla andnud, kes ikka veel üritavad näida veetlevad. Neid ei ole palju, kuid nad torkavad silma. Nad kannavad erkpunaseid või lillasid riideid, rippu­ vaid kõrvarõngaid ja kübaraid, mis näevad välja nagu lava­ rekvisiidid. Nende kombineed paistavad seelikuääre alt, need on ebatavalist paljulubavat värvi. Iga muu värv peale valge on paljulubav. Juuksed on nad lasknud värvida õlgblondiks või beebisiniseks, või mis nende paberkahvatu naha kõrval veelgi ehmatavam, vana kasuka värvi tuhmmustaks. Nende suud on huulepulgaga liiga suureks maalitud, põsepuna laiguline, silmad piiratud väriseva musta joonega. Niisugused kipuvad sageli iseendaga rääkima. Üks ütleb „lammas, lammas“, korra­ tes seda ikka ja jälle nagu laulu, teine torgib vihmavarjuga meie jalgu ja ütleb „puhta alasti“.

Niisugused meeldivad meile kõige rohkem. Neis on teatud lõbusust, leidlikkust, neil on ükspuha, mida inimesed mõtle­ vad. Nad on vabanenud, kuigi millest nad on vabanenud, ei ole meile selge. Me mõtleme, et nende veidrad riided, sõnad, mida nad korrutavad, on nende teadlik valik ja et kui aeg tuleb, on ka meil vabadus valida.

14

„Just niisuguseks ma saan,“ ütleb Cordelia. „Ainult et minul on väike pekingi paleekoer ja ma kihutan lapsi oma murult minema. Mul on siis kõvera otsaga karjasekepp.“ „Minul on koduiguaan,“ ütlen mina, „ja ma kannan ainult karmiinpunast.“ See on mulle uus sõna.

Nüüd mõtlen, mis siis, kui nad lihtsalt ei näinud, mismoodi nad välja paistsid? Võib-olla nii lihtne see oligi: häda oli näge­ mises? Mul endalgi on nüüd sama häda: lähen peeglile liiga ligidale ja ma olen udukogu, liiga kaugele tagasi, ja ma ei näe detaile. Kes teab, missuguseid nägusid ma endale pähe maa­ lin, missugust moodsat kunsti ma enda peal harrastan? Isegi kui ma olen tabanud paraja kauguse, ma varieerun. Ma olen muutuv; mõni päev näen ma välja nagu kurnatud kolmeküm­ neviiene, teinekord nagu reibas viiekümnene. Nii palju oleneb valgusest ja sellest, kui pingsalt silmi kissitada.

Ma söön roosades restoranides, mis on nahale paremad.

Kollased muudavad su kollaseks. Tegelikult mõtlen ma sellele liigagi palju. Edevus hakkab muutuma nuhtluseks; ma saan aru, miks naised sellest viimaks loobuvad. Aga mina ei ole sel­ leks veel valmis.

Viimasel ajal olen tabanud end sellelt, et ümisen valjusti või kõnnin tänaval, suu paokil ja natuke süljene. Ainult natuke, aga see võib olla viimane piir, pragu seinas, mis hiljem avaneb – kuhu küll? Missugused väljavaated hiilgavateks veidrusteks – või hullumeelsuseks?

15

Pole kedagi, kellele ma sellest räägiksin, välja arvatud Cor­ delia. Aga milline Cordelia? See, kelle ma olen välja mõel­ nud, see, kellel on tagasikäänatud säärega kummikud ja üles­ tõstetud krae, või too varasem, või hilisem? Keegi ei ole kunagi ainult üksainuke.

Kui ma peaksin Cordeliat jälle kohtama, mida ma talle endast räägiksin? Tõde, või midagi, mis laseb mul paremana paista?

Arvatavasti viimast. Mul on selleks ikka veel vajadus.

Ma ei ole teda kaua näinud. Ma ei lootnudki teda näha.

Aga nüüd, kui ma olen siin tagasi, saan ma vaevalt käia mööda tänavaid, ilma et ma teda vilksamisi ei näeks, pööramas ümber nurga, astumas sisse mõnest uksest. On ütlematagi selge, et need fragmendid – õlg, beež kaamelivill, üks põsk, sääremari – kuuluvad naistele, kes tervikuna nähtuna ei ole Cordelia.

Mul pole aimugi, missugune ta nüüd võiks välja näha. On ta paks, on tal rippuvad rinnad, suunurkades hallid karvake­ sed? Vaevalt küll – ta kitkuks need ära. Kas ta kannab mood­ sate raamidega prille, kas on lasknud silmalauge tõsta, kas ta triibutab või toonib juukseid? Kõik on võimalik: me mõle­ mad oleme jõudnud niisugusesse piirvanusesse, puhvertsooni, kus võib veel uskuda, et säärased nipid aitavad, kui sa eredat päikese­valgust väldid.

Ma mõtlen, kuidas Cordelia uurib kasvavaid kotte silmade all, nahka, mis on lõtvunud ja krimpsus nagu küünarnukki­ del. Ta ohkab, patsutab nahasse kreemi, mis on õiget sorti.

Cordelia peaks teadma, missugune on õige. Ta takseerib 16

oma käsi, mis on natuke kuivetunud ja kõverdunud, nagu minulgi. Liigesed on muutunud sõlmiliseks, suu närtsinuks; lõua all hakkavad kaelasooned nähtavaks muutuma – metroo tumedatel klaasidel. Keegi teine ei pane neid asju veel tähele, kui teraselt ei vaata; aga Cordelial ja minul on komme tera­ selt vaadata.

Ta pillab vannilina, mis on roheline, pehme mereroheline ja sobib tema silmadega, vaatab üle õla, näeb peeglis rasva­ volte piha kohal, linnulokutitena rippuvaid kannikaid, ja ringi keerates, koltunud karvatutti. Ma kujutlen teda dressis, seegi on mereroheline, mingis võimlas rassimas, mehemoodi higis­ tamas. Ma tean, mida ta selle kohta ütleks, kõige selle kohta.

Kuidas me itsitasime, vastikusest ja vaimustusest, kui leidsime vaha, mida ta vanemad õed jalasäärte peal kasutasid – see oli väikeses topsis kõvaks tardunud, karvad seest turritamas. Keha iseärasused olid talle alati huvi pakkunud.

Ma mõtlen, kuidas ma temaga ootamatult kokku põrkan.

Võib-olla istumas kõnniteeserval, seljas kulunud palitu ja peas kootud müts nagu kohvikannusoojendaja, kaks plastkotti kogu ta maise varaga seal kõrval, pomisemas enda ette. Cordelia! Kas sa ei tunne mind ära? ütlen ma. Tunneb küll, aga teeb näo, nagu ei tunneks. Ta tõuseb püsti ja kooberdab paisteta­ nud jalgadel minema, vanad sokid paistmas katkistest kummi­ kutest; korraks vaatab ta üle õla tagasi.

Saan sellest mingi rahulduse, hullematest asjadest veel roh­ kem. Ma jälgin aknast – või rõdult, nii näen ma paremini – kuidas keegi mees all tänaval Cordeliat taga ajab, ta kätte saab, 17

talle rusikaga ribidesse lööb, ma ei taha mõelda, et näkku; ta maha paiskab. Aga ma ei suuda kaugemale minna.

Parem on ümber lülituda hapnikutelgile. Cordelia on teadvuseta. Mind on kutsutud – liiga hilja – tema haigevoodi juurde. Vaasis närbuvad vängelt lõhnavad lilled, torud lähevad ta käsivartesse ja ninna, kuulda on surmaeelseid hingetõmbeid.

Ma hoian ta kätt. Ta nägu on pundunud, kaame, nagu pool­ toores biskviit, suletud silmade all on kollakad ringid. Ta sil­ malaud ei värele, aga sõrmed tõmblevad nõrgalt, või kujutan ma seda ette? Ma istun seal ja arutan, kas tõmmata torud ta käsivartest, pistik seinast? Ajutegevus puudub, ütlevad tohtrid.

Kas ma nutan? Ja kes pidanuks mind kutsuma?

Veel parem: raudkops. Ma ei ole eladeski raudkopsu näi­ nud, kuid ajalehtedes olid pildid lastest raudkopsu sees, ammu aega tagasi, kui inimesed jäid veel poliomüeliiti. Need pildid – silindrist raudkops, hiiglasuur metallvorst, kus pea paistab ühest otsast, alati tüdrukupea, juuksed padja peal laiali, silmad suured nagu öösel – lummasid mind rohkem kui lood las­ test, kes läksid õhukesele jääle ja kukkusid läbi ja uppusid, või lastest, kes mängisid raudteerööbastel ja rongid lõikasid neil käed-jalad otsast. Polio võis saada teadmata kust või kuidas, ja lõpetada raudkopsus, teadmata miks. Millestki, mida sa sisse hingasid või sõid, või said külge mustast rahast, mida teised inimesed olid katsunud. Iial ei võinud teada.

Raudkopsu kasutati meie hirmutamiseks ja põhjuseks, miks me ei võinud teha seda, mida tahtsime. Mitte mingit ava­ likku ujulat, mitte mingit rahvahulgas olemist suvel. Tahad sa 18

ülejäänud elu raudkopsu sees veeta? öeldi meile. Tobe küsimus; kuigi minu jaoks oli niisugusel elul, liikumatul ja haletsus­ väärsel, mingi salajane veetlus.

Niisiis, Cordelia raudkopsus, tema kopse tuulutatakse, nagu mängitakse akordioni. Tema ümber käib mehaaniline vihin. Ta on täie teadvuse juures, aga ei saa liigutada ega rääkida. Ma tulen tuppa, liigun, räägin. Meie pilgud kohtuvad.

Cordelia peab kusagil elama. Ta võib olla minust miili kau­ gusel, ta võib olla otse järgmises tänavas. Aga viimaks ei ole mul aimugi, mida ma teeksin, kui ma temaga kogemata kokku satuksin, metroos näiteks, ta istub minu vastas, või siis ootab platvormil, lugedes reklaame. Me seisaksime kõrvuti, vaadates üht suurt punast suud, mis on avanenud šokolaaditahvlit ham­ mustama, ja mina pöörduksin tema poole ning ütleksin: Cordelia. See olen mina, Elaine. Kas ta keeraks pead, laseks kuulda­ vale teatraalse karjatuse? Kas ta ignoreeriks mind?

Või ignoreeriksin mina teda, kui mulle see võimalus antaks?

Või astuksin sõnatult tema juurde ja heidaksin käed tema ümber? Või võtaksin tal õlgadest kinni ja aina raputaksin?

Näib, et ma olen kõndinud tundide kaupa, mäest alla kesk­ linna, kus tramme enam ei liigu. On õhtu, üks neid akvarelseid halle õhtuid, nagu läbipaistev tolm, millesse linn sügisel langeb.

Ilm vähemalt on veel tuttav.

Nüüd olen ma jõudnud kohta, kus me tavaliselt trammist maha tulime, astudes kõnnitee ääres jaanuari lörtsivalli sisse, 19

lõikava tuule kätte, mis puhus järvelt lamedakatuseliste loha­ kil majade vahel, mis meile tähendasid ülimat linlikkust. Aga see linnaosa ei ole enam madal, lohakile jäetud, vaesusest hoo­ limata peenutsev. Neoontorude kaldkiri ehib restaureeritud tellis­fassaade, igalt poolt vaatab vastu klantsitud jõukus, varan­ dus, palju raha. Otse ees on tohutud lapikud tornid, üleni klaasist, valgustatud, nagu määratu suured külmast valgusest hauakivid. Külmunud vara.

Aga ega ma eriti neid torne vaatagi, ka mitte inimesi, kes minust mööduvad oma moodsates ürpides, impordis, käsitsi töödeldud nahas, samsis, milles iganes. Ma vahin hoopis kõnni­teele, nagu jäljeajaja.

Ma tunnen, kuidas kurgus pitsitama hakkab, valuviirg käib läbi lõuapärade. Ma olen jälle hakanud sõrmi närima. Veri on väljas, seda maitset ma mäletan. See maitseb nagu apelsini­ lutsukomm, pennine näts, punane lagrits, näritud juuksed, määrdunud jää.

„Väikesed tüdrukud on kenad ja väikesed ainult täiskasvanutele. Üksteisele ei ole nad kenad.

Nad on elusuurused.“ Maalikunstnik Elaine Risley naaseb pärast neljakümneaastast eemalolekut kodulinna Torontosse.

Teda kummitavad mälestused lapsepõlves läbielatud julmusest ja reetmisest. Minevikuvarjudest põimitud troonil istub Cordelia – kunagine parim sõbranna ja suurim kiusaja. „Kassisilm“ on romaan, kus lapsed mängivad oskuslikult õelaid mänge, jättes seeläbi üksteisesse igikestvad hingehaavad.

kirjastus.postimees.ee