oopium

Mina tahan, et sina usuksid. […]

Usuksid asjadesse, millesse sina uskuda ei või.

Van Helsing Bram Stoker „Dracula”

7

8

1. PEATÜKK Ma olen suures segaduses.

Ma kahtlen, ma kardan, mu pea on täis imelikke mõtteid, mida ma iseendalegi tunnistada ei tihka.

Jonathan Harker 8. juuni 1899 Hea preili Nellie Bly! Ma ei tea, kuidas oleks kõige õigem Teie poole pöörduda. Kas kutsuda Teid preili Blyks, kasutades Teie varjunime? Proua Seamaniks? Proua Elizabeth Cochrane Seamaniks? Proua Blyks?

Aga hea küll, ma ei tüüta Teid lõputult selle nimeteemaga.

Ma kirjutan Teile, et öelda, kui väga mulle meeldivad Teie artiklid, ehkki ma pole neid viimasel ajal kuigi sageli näinud. Eriti meeldis mulle Teie kirjatöö elevantidest. Neil võis vist küll üpris vänge lõhn olla.

9

Palun vastake mulle ja öelge, kui hullusti nad lõhnasid. Te ei maininud seda oma artiklis, kuid ma sooviksin teada. Lenoxi raamatukogust ma seda teavet ei leia.

Teie ustav lugeja preili Tillie Pembroke 

Parem karta kui kärvata.

See lause sumistas Tillie peas ringi nagu tüütu kärbes. Ta turt­ satas tüdinult ja sähmas käega loori, mis tema põske kõditas. Kõik töötas täna talle vastu.

Karta, kärvata. Karta, kärvata. „Tillie! Tee ruttu, me hakkame varsti minema!” hüüdis Dorothy Harriman talli eest. Ta oli juba hobuse seljas, kübar ja loor lait­ matult paigal, üks kastanpruun juuksekihar kuklale langemas.

Tema eebenmust mära säras päikesepaistes nagu tõeline kaunitar.

Dorothy tegi alati kõike laitmatult, näägutas isegi oma sõbra kallal täpipealt parasjagu.

Mulla ja vihmaniiske roheluse puhas lõhn viipas Tilliele kut­ suvalt. Siin Long Islandil oli taevas hoonetest ja kirikutornidest rikkumata. Juunipäeva rõskus tõusis uduna maapinna kohale. Jahi­ leminekuks kogunevate ratsanike ümber võlvusid suured tammed ja vahtrad.

Muidugi oli see Tillie, kes viimasena hobuse selga sai. Ja tema ratsakostüüm ei istunud hästi, sest ta oli enda oma eelmisel päeval lõhki rebinud ja kandis nüüd oma ema vana. See raske villane kan­ gas lämmatas teda. Toatüdruk oli tema antiloobinahast lemmik­ kindad kuskile ära kaotanud, ja musliinist kaelarätiku külge kin­ 10

nitatud kuldne rinnanõel oli viimati hobuse seljast kukkudes pisut kõveraks läinud.

Kõigest paari jala kaugusel hoolitses üks tallikass oma väikeste poegade eest. Tillie viivitlevat pilku märgates võttis ta ühe kassipoja kohe lõugade vahele ja viis kuskile mujale, et teda segamatult ime­ tada. Kuidas see võimalik on, et kass hammastega oma poegadele liiga ei tee? Kuidas see võimalik on, et piima tuleb vaid siis, kui poegadel seda vaja on, ega voola emakassi kõhust lakkamatult nagu täis kastekannust?

Tillie peletas need küsimused eemale. Ta oli nüüd kaheksateist.

Enam ei võinud ta endale lubada sellist luksust nagu lapsepõlves, kui ta oli alatasa nina raamatus istunud ja lõputult küsimusi esitanud aednikule, kokale, oma õele, kõikidele teenijannadele, et päästa valla kõiki neid hauduvaid mõtteid, mis alalõpmata tema peas podisesid.

Ei tea, kas Nellie Bly, see kuulus ajakirjanik, vastab mulle, mõtles ta.

See küsimus elevantide lõhna kohta ei andnud talle ikka veel asu.

Võib-olla lõhnavad nad samamoodi nagu hobused. „Preili Mathilda. Palun keskenduge rohkem oma hobusele kui tallikassile.” „Jah, Roderick,” vastas Tillie ohates.

Tallipoiss oli sama vana kui tema isa praegu oleks olnud, kui ta veel elaks. Rodericki hambad olid tubakaplekkidest pruunid ning ta lõhnas pidevalt vana heina ja hobusehigi järele. See mõjus rahus­ tavalt.

Tillie hakkas Queenie selga ronima. See oli omajagu tige täis­ verd hobune, kes kuulus tema õele. Tillie poleks muidu eluilmaski seda hobust valinud, aga tema ema ise enam ratsutamas ei käinud ja lubas siin Long Islandil vaid kahte hobust pidada. Tillie hobune puhkas oma latris muljuda saanud kabjaga, mis võis, kuid ei pruu­ kinud olla Tillie süü.

11

„Te peaksite ratsutamise lõpetama, preili Mathilda,” jätkas Roderick. „Te olete sel hooajal juba korra kukkunud ja käite vaid haruharva siin harjutamas.” „Sest Lucy võtab alati minu parima kepi ja tal on parim hobune ja parim õpetaja,” pomises Tillie nina alla.

Roderick kuulis teda sellegipoolest. „Aga ma õpetasin teid mõlemaid!” protesteeris ta.

Tillie punastas. „Jah, aga ometi on tema minust nii palju osa­ vam.” „Ta kuulab mind, preili Mathilda. Ega unusta end tunniks ajaks sipelgapesa uurima.”

Sellest piisas. Tillie närveeris juba niigi ratsutamise pärast, kuigi polnud veel hobuse selgagi roninud. Aga täna ta peab seda tegema.

Sest Dorothy on siin, ja Tillie kõrvu oli jõudnud üks kuulujutt.

Keegi olla kuulnud Dorothyt ütlemas: „Isegi kivirahn oskaks pare­ mini ratsutada kui Tillie Pembroke.”

Oh, kui Lucy ometi siin oleks. Temast kolm aastat vanem Lucy oleks otsekui sündinud ratsakuube kandma, nagu teisedki ratsuta­ jad; Tillie oli kõigest selle kehv vari.

Just Lucy kaitses teda perekonna pahameele eest, kui Tillie aegajalt võõraste silme all piinlikke olukordi tekitas, nagu näiteks siis, kui ta küsis Courtlandide ülemteenrilt, kuidas nende uus, Prant­ susmaalt tellitud tualett töötab. Kolm kuud tagasi, Lucy kihluspeol, oli Tillie oksendanud proua Astori ees, sest teda oli hakanud huvi­ tama, kas suurtes kogustes söödud kook imab šampanja käsnana endasse. Lucy ütles kõikidele, et see oli kondiitri süü – halb retsept, milles oli liiga palju veinis leotatud kirsse. Kõik rahunesid maha (välja arvatud kondiiter, kellele Lucy otsis uue töökoha ilma toda vahejuhtumit mainimata). Oma seltskondliku debüteerimise peol, mis toimus eelmisel aastal, kadus Tillie raamatukokku, et selgitada 12

välja sõna „ludiit” etümoloogiat, mida oli oma vanaonu kasutamas kuulnud, jäi juhuslikult märgatud lendkoera pilti silmitsema ja unustas end seejärel kogu täiega L-tähe juurde. See polnud esimene kord, kui ta Websteri rahvusvahelist sõnaraamatut uurides ajataju kaotas. Lucy oli piinlikku olukorda mahendanud, öeldes, et tema õde on äärmiselt tagasihoidlik ja vajas aega, et kõikide tähelepanust toibuda.

Lucy oma suurte pruunide silmade, täiuslike helekuldsete, lahtiste kiharatena pea peale kuhjatud juuste ja luigekaelaga oli pesuehtne Gibsoni tüdruk. Ja tal oli ka täiuslik peigmees. James Cutter, kelle pärilikkusliin ulatus 17. sajandi Madalmaadesse, nagu ka Pembroke’ide oma. Linnas, kus uusrikkad Rockefellerid ja Van­ derbiltid, kelle jõukus pärines sellistest häbiväärsetest allikatest nagu raudtee, rajasid vulgaarseid uhkeldavaid häärbereid, pidi Lucy Pembroke’i ja James Cutteri abielu olema mälestusväärne sünd­ mus – võib-olla üks viimaseid omasuguseid. Sellest pidi saama uue aastasaja uhkeim pulm New Yorgis, nagu kõikjal sahistati.

James ise oli ka jahile tulnud, aga ta polnud kunagi oma tuleva­ sele naiseõele suuremat tähelepanu pööranud. Lucy ei saanud rat­ sutada, sest ta oli alles äsja tüüfusest paranenud. Ta oli viimasel ajal hakanud külastama lapsi orbudekodus, mis jäi nende Manhattanil asuvast häärberist vaid mõne avenüü kaugusele. Armas Lucy soovis alati aidata neid, keda saatus polnud sedavõrd soosinud kui teda ennast.

Tillie kavatses anda talle hiljem põhjaliku ülevaate nende ime­ hästi läinud ratsutamisest. Sellest, kuidas ta kordki end millestki muust eksitada ei lasknud.

Roderick aitas tal end sadulasse vinnata. Tillie haakis parema põlve ümber ülemise sadulakaare, surus teise põlve alumise sadu­ lakaare alla ja sobitas vasaku jalalaba ainsasse jaluserihma. Talli­ 13

poiss pinguldas sadula- ja tasakaaluvöid, viimast, et sadul ei vajuks ­koormatumale vasakule küljele, ja ulatas Tilliele paremasse kätte kepi. „Võileib on karbis, ja teeplasku ka.”

Tillie tegi nahast karbi pandla lahti, võttis sealt linasesse kan­ gasse mähitud, juustuviilude ja lehtsalatiga võileiva ja kugistas poole sellest alla. „Aga see on jahi ajaks, preili!” „Oi, vabandust. Mul läheb alati kõht tühjaks, kui ma närvis olen,” ütles Tillie ja pühkis taskurätiga peenelt suud. Ta pani üle­ jäänud võileiva karpi tagasi.

Kuigi toidust oli abi, võdises tema süda siiski nagu külm kana­ tarrend. Täna seisis ees mitu julgust nõudvat hüpet. Roderick andis talle Queeniet tallist välja juhatades nõu. „Olge põhjapoolses koplis ettevaatlik, seal on jäneseurge. Ärge unustage, et daam säilitab kaine mõistuse, kui rebane nähtavale ilmub. Püsige koerte läheduses. Ja jumala eest, kui te pole täiesti kindel, et mõne hüppega hakkama saate … ärge. Hüpake. Parem karta kui kärvata.”

Karta, kärvata.

Tillie hingas nii sügavalt sisse, kui korsett lubas, ehk siis napi tassijagu õhku. „Ma olen valmis.”

Niipea, kui ta sai need sõnad lausutud, hakkas Queenie kii­ resti traavima, et eespool olevale kaheteistkümnele ratsanikule järele jõuda. Murukamarast tõusis tänu eelmisel päeval sadanud paduvihmale sooja niisket õhku, mis tundus Tillie rinnus tihkena, kui ta hingas. Talli ümbritsevad tammed ja vahtrad näisid nende seltskonna ümber küünistena kokku tõmbuvat. Dorothy, kes oli ratsutanud ühe härrasmehe kõrval, sundis oma hobust aeglasemale sammule ja koos peatasid nad seltskonna tagumised liikmed. Tei­ 14

sed ratsanikud särasid roheluse taustal oma tulipunastes ratsakuu­ bedes nagu moonid. Tillie kaenlaalused tõmbusid juba niiskeks ja tema püksid kleepusid reite külge nagu märg paber. „Nad lähevad siit põhja poole jäävale väljale,” ütles Dorothy. „Jah.” Mida vähem Tillie rääkis, seda väiksem oli tõenäosus, et ta ütleb midagi kohatut. „Me ei jõua sinu õe pulmi ära oodata. Ainult kuu aega veel! Kas sa oled juba tema pulmakleiti näinud? Kas ta tellis selle Pariisist, nagu Eleanor Van der Wiel?” Dorothy oli ohtlikult lähedal vana­ tüdruku staatusele. Pulmade mainimise peale läksid tema silmad ahnelt pärani. Ta meeldis Tilliele, hoolimata tema kaubatranspor­ diga raha teeniva isa kahtlasest mainest. Dorothy suhtus Tilliesse ja Lucysse ühevõrra sõbralikult, kuigi enamik inimesi käitus nii, nagu nad lihtsalt ei märkakski Tilliet. „Ma … ma ei tea.” Tillie püüdis oma seelikut kohendada, et see sülle ei kuhjuks. „See on siidist. Ja pitsiline.” Ta teadis kõike Stelleri meriõhva väljasuremisest 1768. aastal. Pitsidest ei teadnud ta midagi. „Loomulikult, aga millisest siidist? Ja pitsist?” „Ee … me jääme teistest maha,” ütles Tillie. Ta lõi vasaku saa­ paga Queenie külge ja surus kepi vastu paremat. Queenie võttis utsitusest tuld ja hakkas galoppi jooksma. „Ei! Oota. Oota! Queenie, rahulikumalt!” klähvatas Tillie, kui ta möödus kärmelt kahest, siis kolmest, siis juba viiest ratsanikust.

Nood olid hanereas liikudes hakanud kiirust maha võtma, et järg­ misele väljale viivast madalast kiviaiast üle hüpata. Tillie sikutas tugevamini ohje ja haaras need kindlamalt pihku, tema kindad kip­ pusid käest ära libisema. Ta pillas kepi maha. Queenie, kes tundis nüüd survet vaid sadula vasakult küljelt, pööras järsult vastassuunda ja kihutas kiviaia ette, kogu ratsaseltskonnast mööda.

15

„Jää seisma!” hüüdis Tillie. James hõikas selja tagant, et ta hoogu maha võtaks, ja teised ratsanikud häälitsesid jahmunult. Aga Quee­ nie kappas aina kiiremini.

Nende ees seisis vana, hooldamata kiviaed. Ringi pööramiseks polnud enam aega. Hobune hüppas üles, aga Tilliele ei tulnud meelde, et ta peaks Queeniel omapead minna laskma, vaid hoi­ dis tugevalt ohjadest kinni. Segadusse sattunud Queenie tegi liiga madala hüppe. Tema esijalgade kabjad maandusid põldmuraka­­ puhmaste all peidus olevasse lohku maapinnas. Ja Tillie paiskus õhku.

See oli terav, ebaloomulik tunne. Tillie tajus, kuidas tema keha hobuse omast eemaldub, tundis, kuidas maa oli ta hetkeks oma iga­ vesti nõudlikust haardest valla päästnud.

Tillie lendas – ja tundis kabuhirmu.

Esimesena tabas maad tema vasak õlg. Kostis praksatus ja ta tundis hõõguvtulist valu, mis võttis silmanägemise. Siis tabas tema oimukoht mütsatusega ühte suurt mahakukkunud puuoksa, nii et lõualuud valusalt kokku kolksatasid.

Tillie ootas, et maailm peatuks ega tiirleks tema silme ees vär­ vide ja valu tulirattana, aga asjatult. Tema pikk asümmeetriline seelik oli Queenie sadula külge kinni jäänud ja hobune lohistas teda nagu kaltsunukku oma hea viieteist jala jagu edasi. Ta kuulis kiledaid hüüatusi – „Heldene taevas!”, „Preili Mathilda!”, „Haara ohjadest, James!” –, kuni seelik lõpuks valla pääses. Tillie silme ees oli üks hobusejalgade virvarr, kui Queenie minema kappas, küllap nördinuna, ning küllap tagasi oma tallipoisi ja latri juurde. Maailm oli õnneks paigale jäänud ega kolkinud Tilliet enam nagu poksi­ kotti.

Tema kõrvus kumises, see ei meenutanud kellukesi, vaid pigem vanade tänavalampide gaasilaternate sisinat. Valu sähvis kogu tema 16

kehas – peas, randmetes, seljas. Aga valu rangluus tegi kõikidele teistele pika puuga ära. Tilliel polnud siiani aimugi olnud, et luud võivad lausa kisendada.

Ta kuulis nagu läbi udu läheduses kellegi saabaste all lehti krudi­ semas, hobused avaldasid aga pruusates ja tuhistades oma arvamust. „Tillie! Kulla Tillie! Kas sa saad rääkida?” See oli Dorothy. Tema hääl kõlas kohkunult.

Tillie tundis oma näol kinnastatud kätt. Ta avas ühe silma ning nägi Dorothy seelikuvalli, kätt ja hulka nägusid, mis teda ärevalt silmitsesid. James kergitas teda õrnalt ning teda abistasid Alistair Sutton ja tolle vähem nägus vend, see, kes oli Tillie arvates kalkuni moodi. „Kas sa saad käsi ja jalgu liigutada?” küsis James. Ta kõlas üpris pahuralt.

Valu oli pärast esialgset haritippu taas piinarikkaks muutunud.

Tillie tegi katset ja karjatas. „Ma ei saa vasakut kätt liigutada,” ütles ta õhku ahmides.

Kõlas mehine ärrituspuhin. „Rahulikult. Me viime su koju,” ütles James. Tema tugevatel põsesarnadel läikis higi, mis tähendas, et Tillie olukord peab olema hullem, kui ta ise oleks arvanudki.

Cutteritel ei olnud tavaks seltskonnas higistada. „Su õde saab minu peale maruvihaseks, et ma sinu eest hoolt ei kandnud, Mathilda.”

Tillie, oleks Tillie tahtnud öelda. Kutsu mind Tillieks. Ent tal ei jätkunud isegi tavalises olukorras julgust nõuda, et teda selle talle rohkem meeldiva nimega kutsutaks.

Keegi puudutas tema vigastatud õlga ja murdunud rangluu kil­ lud hõõrdusid üksteise vastu. Tillie karjatas valust. „Too oopiumitinktuuri,” kamandas Dorothy ühte tallipoissi.

Härrasmeestest ratsanikud kandsid Tilliet ja naised ratsutasid nende ees. Kui nad ometi tema korsetti lõdvemaks laseksid, et ta 17

korralikult hingata saaks. Tillie minestas korduvalt, tulles teadvu­ sele vaid siis, kui keegi müksas piisavalt tugevalt tema õla vastu, et valu ta uuesti piinlema ärataks.

Ta pandi oma tõlda istuma. Dorothy ja tema alaline seltsidaam Hazel Dreyer olid tema kõrval. Keegi tõstis Tillie suu juurde vei­ niklaasi. „Oopiumitinktuur,” ütles Roderick vastuseks Dorothy pilgule. „Nii palju, et tagasisõit talutavaks muuta.” Tillie, kes tundis kor­ raga janu, jõi klaasi tühjaks. Jook oli kibe ja ajas teda läkastama.

Aga nad olid sõitnud vaid veerand miili, kui ta tundis valu õlas veidi leevenevat ja tema mõtted varjutas uimane pilv. Dorothy ja Hazel asjatasid tema kohal, kuni ta vajus joobnud tukastusse, mida hämustasid peapööritushood. Ühel hetkel kuulis ta läbi une – või oli ta ärkvel? – Dorothyt ärritunult välja hingamas ja sosistamas: „Ta on täielik katastroof.

See hoiab ta nüüd küll vähemalt kuu aega kõikidest sündmustest eemal.”

Tillie pomises: „Katastroof.” Ei tea, mis selle sõna etümoologia on, mõtles ta. Kas see on kuidagi Astori suguvõsaga seotud? Ehk on olemas ka selline asi nagu Vantroofenbilt. „Rocke… Rockefel­ leroof,” pomises ta. „Rohkem oopiumi,” vastas Dorothy ja jootis talle plaskust ars­ timiga vürtsitatud veini. Tilliele meenusid Lucy sõnad, et ta peaks end otse väljendama. Oli peaaegu sajandivahetus. Daamid võisid vahel ka ise enda eest kosta. Oli naisarste, naisajakirjanikke. Isegi nende ühiskonnas oli naiste käsutuses tohutult võimu. Mõelgem kas või proua Astorile. „Ma tahan midagi ööölda,” ütles Tillie, pilgutas uniselt silmi ja püüdis end istukile ajada. Keha liigutamine oli nii valus, et pani ta nägu krimpsutama. „Midagi tähs … tähdsss … tähtsat.”

18

„Mida nimelt, kulla Tillie?” Dorothy naaldus lähemale, küllap lootes kuulda mõnd taktitut kõlakat või kurtmist Tillie liigagi täiusliku õe kohta, keda näis ees ootavat täiuslik abielu, pühadus, kõik parimad salongid veel aastakümneteks. „Ma oleksin … pidanud pigem kartma,” oigas Tillie, oksendas seejärel varem söödud võileivapooliku Dorothyle sülle ja kaotas teadvuse. 

Tillie ärkas valu peale.

Tema vasak käsivars oli rinna vastu seotud. Kohevad tekid ei lasknud tal end liigutada ja nende all oli talumatult palav. Tema suu oli kuivem kui röstsaia koorik ja selles oli nii kohutav maitse, nagu oleks see mõni Canal Streeti haisev roiskveetoru. Ta kuulis läheduses madala naishääle pominat. Lucy oli tema kõrval nagu alati. Nii leetrite kui tuulerõugete, palavike kui gripi ajal – Lucy oli tema kõrval olnud. Ta luges Tilliele sõnaraamatut ette, et ta rahulikult paigal püsiks. Tema ema ja toatüdruk ei vaevunud isegi kellahelinale vastama, kui ta neid haigevoodist kutsus. Tillie tahtis alati oma õde. „Lucy,” pobises ta. „Kas te soovite midagi, preili Tillie?”

See ei olnud Lucy hääl. Need ei olnud Lucy sõnad. Tillie avas suure vaevaga ühe silma. Tema laud olid mingi liimja ollusega kokku kleepunud. Kuigi ta nägi ähmaselt, eristas ta siiski oma voodi kõrval üht punapäist kuju. „See olen mina, preili Tillie. Teie Ada.” Tema toatüdruk. Tore, aga siiski mitte õde. Ada kohendas voo­ diriideid, tema väikese nöbinina alla kerkis sõbralik naeratus.

19

„Kus Lucy on?” „Ärge oma õe pärast muretsege. Kuidas valu on? Kas te tõu­ seksite istuma ja sööksite veidi putru? Või röstsaia? Mul on teile ka veiselihapuljongit, kui soovite. Arst ütleb, et te peate midagi sööma.” Ada läks nelja sambaga voodi jalutsi ees oleva laua juurde.

Sellel oli mitu pruuni pudelit ja kristallklaasi, kausike, veekann ja väike pesukauss – need vanamoelised, mida nad enam ei kasutanud, nüüd, kui neil oli korralik pesutuba – ning kuhi pehmeid valgeid rätikuid. Seal oli ka väike kandik, millel oli röstsaia, tass puljongiga ja kausike kreemjat putru. Ada hakkas askeldama, ta pani veeklaasi lusikatäie suhkrut ja segas sinna mingi pruuni vedeliku tilkasid.

Tema tanu oli puhas ja kroogitud, põll korralikult triigitud, ja ta naeratas Tilliele lahkelt. Aga ravimit hoidev käsi värises. Pruun vedelik võbeles pipeti otsas ja üks tilk langes klaasi alla laotatud rätikule, valgudes laiali nagu porine vesi puhtal alusseelikul. „Kus Lucy on?” kordas Tillie oma küsimust. „Jooge see ära, siis ma kutsun teie ema. Aga enne peate veel koos minuga vannituppa tulema, et end pesta ja korda sättida.” „Aga Lucy …” „Tema ütleb teile, kus Lucy on,” ütles Ada. Kuna valu oli enam kui ängistav, jäi Tillie nõusse. Ta jõi mik­ stuuri ära, see oli kibe ja suhkur ei suutnud oopiumi maitset varjata.

Siis viis Ada ta kõrvaltuppa, kus Tillie kergendas põit, ning lasi tal oma tursunud lauge ja kaamet nägu pesta. Alles siis kui Tillie oli uuesti voodis, pool ampsu röstsaia kõhus, kutsus Ada tema ema.

Selleks ajaks, kui ema kohale jõudis, hakkas Tillie rohust uima­ seks jääma. Victoria Pembroke astus tuppa, vakatas ja ohkas. Ta näis pettunud, et Tillie on ärkvel. Ema hallinevaid juukseid kattis peenest Pariisi pitsist tanu ning tema silmad lokkide all olid läbi­ tungivad ja lasuursinised. Tillie isa silmad olid olnud sügavpruunid, 20

mis võis viidata sellele, et ta oligi Hiina päritolu, nagu Tillie oli kuulnud. Tillie arvas, et nüüd, kui isa enam üle kümne aasta polnud, ei saa ta kunagi teada, kas see kuulujutt ka tõele vastab – ema vahe­ tas järsult teemat alati, kui Tillie selle kohta küsis. Vanaemalt Tillie sel teemal aru pärida ei tahtnud – pigem oleks ta olnud valmis lõvilt paluma, et too gasellikorjuse järamise lõpetaks. „Sa oled ärkvel.” Ema naeratas ja kummardus, et Tilliet põsele suudelda ja võtta pihku tema parem käsi, mis ei olnud sidemes.

Tillie tõmbas oma sõrmed ära. Tema emal ei olnud kunagi tavaks tundeid välja näidata. Ta ei emmanud ega suudelnud ega pigistanud käsi, olgu need kinnastatud või mitte. See muutus tava­ pärases käitumises ajas Tillie ärevusse. „Mis on juhtunud, ema?” küsis ta. Rohi oli tema pea uimaseks muutnud. „Ja kus Lucy on?”

Ema pani taskurätiku suu ette ja pööras pea ära, suutmata oma teisele tütrele otsa vaadata. „Lucy … Lucy on kadunud.”

21

On aasta 1899 New Yorgis. Noore rikka pärijanna Tillie Pembroke’i õde leitakse surnuna, verest tühjaks jooksnud ja kaelal vampiirihammustust meenutavad torkehaavad. Äsja on trükivalgust näinud Bram Stokeri romaan „Dracula“ ja Tillie kujutlusvõime jõuab võimatule järeldusele: mõrvar on vampiir. Aga see pole ometi võimalik – või siiski on?

Teadushimuline raamatusõber Tillie ei peatu enne, kui on õe surma süüdlase välja selgitanud. Kahjuks pole tõde ainus asi, mille järele neiu januneb. Hiljutise vigastuse leevenduseks on ta hakanud tarbima aina enam oopiumitinktuuri ... ja mõni lähikondlane kannab rõõmuga hoolt, et see tal otsa ei lõppeks.

Fakte austav Tillie ei suuda end kuidagi veenda, et vampiirid on päriselt olemas. Kuid kui sarnasel moel sureb järjest uusi inimesi ja tema pead täidab oopiumium, on tal aina raskem olla kindel, mis on tõde – ja keda lähedastest üldse saab usaldada.

Kirjanik ja arst Lydia Kang viib lugejad kullatud ajastu New Yorki, kus tehnoloogia on arenemas, kombestik muutumas ja kasutusel pea uskumatud ravimeetodid. Õudusloo elementidega „Oopium ja absint“ on tänapäevalgi tähtsaid teemasid puudutav haarav põnevik.

22