Kaksteist keisrit

Ko osta n u d A n t hon y A . Ba r r et t

kaksteist keisrit

T천lkinud Kristjan Tedre

Originaali tiitel: LIVES OF THE CAESARS Edited by Anthony A. Barrett Blackwell Publishing

Toimetanud Egle Mane Kaane kujundanud Julius Sommer Küljendanud Erje Hakman Müntide kujutised: Numismatische Bilddatenbank Eichstätt.

© 2008 by Blackwell Publishing Ltd All Rights Reserved. Authorised translation from the English language ­e dition ­published by Blackwell Publishing Limited. Responsibility for the accuracy of the translation rests solely with Argo Publishers and is not the responsibility of Blackwell Publishing Limited. No part of this book may be reproduced in any form without the written permission of the original copyright holder, Blackwell Publishing Limited.

© Tõlge eesti keelde Kristjan Tedre ja kirjastus Argo, 2011 ISBN 978-9949-466-23-8 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

SISUKORD

Autoritest 7 Tänuavaldused 10 Lühendid 11 Kronoloogia 12 Sugupuud 14 Kaardid 16 Sissejuhatus 19 I Augustus – Werner Eck 26 II Tiberius – Greg Rowe 64 III Caligula – Anthony A. Barrett 91 IV Claudius – Donna W. Hurley 118 V Nero – Miriam T. Griffin 146 VI Vespasianus – Barbara Levick 175 VII Hadrianus – Mary T. Boatwright 204 VIII Marcus Aurelius – Anthony R. Birley 236 IX Septimius Severus – David Potter 264 X Diocletianus – Simon Corcoran 290 XI Constantinus – Noel Lenski 323 XII Justinianus – James Allan Evans 351 Rooma terminite sõnastik 380 Indeks 389

5

AUTORITEST

Anthony A. Barrett on Vancouveris asuva Briti Columbia Ülikooli emeriitprofessor ja Distinguished University Professor, Kanada Kuningliku Ühingu liige. Ta on kirjutanud hulgaliselt antiikmaailma-teemalisi teoseid ning Caligula, Agrippina Noorema ja Livia elulood. Viimati andis ta kaasautorina koos John Yardleyga välja Tacituse „Annaalid”, mis ilmus raamatusarjas Oxford World’s Classics. Pärast pensionile jäämist tegeleb ta Cambridge’i Ülikooli Sidney Sussexi Kolledžis ­anglosaksi, muinasskandinaavia ja keldi ajalooga.

Anthony R. Birley töötas antiikajaloo professorina Manchesteri ­ likoolis aastatel 1974–1990 ja Düsseldorfi Ülikoolis aastatel 1990– Ü 2002. Tema avaldatud teoste hulka kuuluvad keisrite Hadrianuse, Marcus Aureliuse ja Septimius Severuse elulood. Ta on Vindolanda Sihtasutuse hoolekandenõukogu esimees.

Mary T. Boatwright on Duke’i Ülikooli klassikateaduskonna ­antiikajaloo professor. Ta on kirjutanud arvukalt Rooma-teemalisi töid, sealhulgas „Hadrian and the City of Rome” (Princeton 1987) ja ­„Hadrian and the Cities of the Roman Empire” (Princeton 2000). ­Koostöös Daniel Gargola ja Richard J. A. Talbertiga on ta avaldanud 7

K a k st e i st k e i s r i t

raamatud „The Romans: From Village to Empire” (Oxford 2004) ja „A Brief History of the Romans” (Oxford 2005).

Simon Corcoran on Londoni Ülikooli Kolledži ajalooteaduskonna vanemteadur. Praegu tegeleb ta Rooma õiguse ja selle mõjuga hilisantiikajal ning varasel keskajal, osaledes Volterra Rooma õiguse ­projektis. Tema raamat „The Empire of the Tetrarchs: Imperial ­Pronouncements and Government AD 284–324” (Oxford 1996) võitis IV Premio romanistico internazionale Gérard Boulvert’i hõbemedali (1998).

Werner Eck on Kölni Ülikooli antiikajaloo professor ning üks maailma juhtivaid Rooma impeeriumi asjatundjaid. Muu hulgas on ta kirju­ tanud teosed „Die Verwaltung des Römischen Reiches in der Hohen Kaiserzeit” (Basel 1995, 1998), „Das Senatus consultum de Cn. Pisone patre” (koos A. Caballose ja F. Fernándezega; München 1996), „Tra ­epigrafia, prosopografia e archeologia: scritti scelti, rielaborati ed ­aggiornati” (Rooma 1996), „Köln in römischer Zeit” (Köln 2004) ja „The Age of Augustus” (2. tr, Oxford 2007).

James Allan Evans on endine Vancouveri Briti Columbia Ülikooli klassikaprofessor ning Kanada Kuningliku Ühingu liige. Ta on aval­ danud arvukalt raamatuid hellenistliku perioodi majandusajaloost, Herodotosest ja Pärsia sõdadest ning proto-Bütsantsi perioodist. Tema seni viimased teosed on „The Beginnings of History: Herodotus and the Persian Wars” (Campbellsville, Ontario 2006) ja „Daily Life in the ­Hellenistic Age: From Alexander to Cleopatra” (2008); ilmumas on „The Power Game in Byzantium: Antonina and the Empress Theodora” (London).

Miriam Griffin on Oxfordi Somerville’i Kolledži auliige, ta on õppejõuna töötanud 35 aastat. Griffin on avaldanud raamatud „Seneca: A Philosopher in Politics” (Oxford 1992), „Nero, the End of a Dynasty” (London ja New Haven 1984) ja koos E. M. Atkinsiga „Cicero: On Duties” (Cambridge 1991). Koos Jonathan Barnesiga on ta kirjutanud 8

Au t ori t e st

„Philosophia Togata” I ja II (Oxford 1898 ja 1997). Praegu on ta pühendunud Seneca teose „De Beneficiis” uurimisele.

Donna W. Hurley on töötanud õppejõuna Columbia, Princetoni ja Rutgersi ülikoolides. Ta on kirjutanud hulga artikleid Rooma ajaloost ja kaks kommentaari Suetoniusele: „An Historical and Historiographical Commentary of Suetonius’ Life of C. Caligula” (Atlanta 1993) ja ­„Suetonius: Divus Claudius” (Cambridge 2001).

Noel Lenski on Boulderis Colorado Ülikooli klassikaliste ainete ­abiprofessor, kes keskendub hilisantiigile. Ta on kirjutanud raamatu „Failure of Empire: Valens and the Roman State in the Fourth Century AD” (Berkeley 2002) ja koostanud kogumiku „The Cambridge ­Companion to the Age of Constantine” (Cambridge 2005).

Barbara Levick on Oxfordi St. Hilda Kolledži auliige. Ta loeb kursust Literae Humaniores ning on kirjutanud raamatud „Claudius” (London ja New Haven 1990), „Vespasian” (London ja New York 1999) ja ­„Tiberius the Politician” (2. tr, London ja New York 2000), ning koos Richard Hawleyga koostanud teose „Women in Antiquity: New ­Assessments” (London 1995). Hiljuti ilmus tema sulest „Augustus: Image and Substance” (2010).

David Potter on Michigani Ülikooli klassikateaduskonna kreeka ja ladina keele professor. Tema viimased raamatud on „The Roman Empire at Bay” (London 2004), „A Companion to the Roman Empire” (toimetaja, Oxford 2006) ja „Emperors of Rome” (London 2007).

Greg Rowe on Kanada Victoria Ülikooli klassikateaduskonna abi­ professor. Ta on kirjutanud teose „Princes and Political Cultures: The New Tiberian Senatorial Decrees” (Ann Arbor 2002).

9

TÄNUAVALDUSED

Selle raamatu koostamisele aitas kaasa suure hulga inimeste vastu­ tulelikkus ja abi. Niisuguse koostöös valminud väljaande puhul oleks vahest kohatu esile tõsta üksikisikuid, sest iga kaasautori panus sõltus tema kolleegide, sõprade ja pereliikmete toetusest, kuid Blackwelli ­k irjastuse heatujuliste, kannatlike ja alati abivalmis töötajate panust ei tohiks mainimata jätta.

10

LÜHENDID

Nii antiiktekstidele kui ka tänapäeval ilmunud koguteostele ja aja­ kirjadele viidates kasutatakse standardseid lühendeid. Kogu raamatus kasutatakse järgmisi tänapäeva allikate lühendeid: McCrum, Woodhead 1961: McCrum, M., Woodhead, A. G. 1961. Select Documents of the Principates of the Flavian Emperors, including the Year of Revolution AD 68–96. Cambridge.

Oliver 1989: Oliver, J. H. 1989. Greek Constitutions of Early Roman Emperors from Inscriptions and Papyri. Philadelphia.

Sherk 1988: Sherk, R. K. 1988. The Roman Empire: Augustus to Hadrian.

Cambridge.

Smallwood 1966: Smallwood, E. M. 1966. Documents Illustrating the Reigns of Nerva, Trajan and Hadrian. Cambridge.

Smallwood 1967: Smallwood, E. M. 1967. Documents ­Illustrating the Principates of Gaius, ­Claudius and Nero. Cambridge.

Syme 1958: Syme, R. 1958. Tacitus. Oxford.

11

KRONOLOOGIA

Allpool esitatud nimekiri näitab Rooma keisrite järgnevust ­Augustusest Severuste dünastiani ning kärbetega kuni Justinianuseni. Selle raamatu peatükkides käsitletud keisrite nimed on rasvases kirjas.

Pärast Severuste dünastia viimase liikme surma aastal 235 muutub pilt äärmiselt keerukaks, mistõttu pole hilisemate keisrite täielikku ­loetelu siin ära toodud.

27 eKr–14 pKr Augustus 14–37 Tiberius 37–41 Caligula 41–54 Claudius 54–68 Nero 68–69 Galba 69 Otho 69 Vitellius 69–79 Vespasianus 79–81 Titus 81–96 Domitianus 96–98 Nerva 98–117 Traianus 117–138 Hadrianus 138–161 Antoninus Pius 161–180 Marcus Aurelius 161–169 Lucius Verus (kaaskeiser) 177–192 Commodus 193 Pertinax 12

Kronol o o g ia

193 Didius Julianus 193–211 Septimius Severus 211–217 Caracalla 211 Geta (kaaskeiser) 217–218 Macrinus 218–222 Elagabalus 222–235 Alexander Severus […]

284–305 Diocletianus […]

306–337 Constantinus […]

527–565 Justinianus

13

SUGUPUUD

Juliused-Claudiused

Julius Caesar

Julia = Atius Balbus Atia = Gaius Octavius

Octavia = Marcus Antonius

Tiberius Claudius Nero = Livia = AUGUSTUS = Scribonia

Antonia = Drusus (2) Livilla

TIBERIUS = Julia = Marcus Agrippa

(1) Germanicus = Agrippina

Gaius

CALIGULA Livilla

Lucius Julia Agrippa Postumus

Drusilla

Nero

Messalina = (3) CLAUDIUS = Agrippina = Domitius Ahenobarbus Britannicus

NERO

14

Drusus

Su g u p u u d Traianus ja Hadrianus [Ulpius] [Aelius] = [Ulpia]

Marcus Ulpius Traianus

Gaius Salonius = Ulpia Marciana Matidius Patruinus

TRAIANUS = Pompeia Plotina

Domitia = Publius Aelius Paulina I Hadrianus Afer Lucius Vibius Sabinus = Matidia I = Libo Rupilius Frugi Domitia Paulina II HADRIANUS = Vibia Sabina Rupilia Faustina = Marcus Annius Verus Annius Verus MARCUS AURELIUS

Marcus Aurelius Marcus Annius Verus = Rupilia Faustina

Annia Galeria = ANTONINUS PIUS Faustina I

Marcus Annius = Domitia Lucilla II Verus

Faustina II = MARCUS AURELIUS

15

Annia Cornificia Faustina

KAARDID Germaani meri GERMAANIA Kalkriese Haltern Oberaden Oppidum Ubiorum suga mbr heruskid id id ub Waldgirmes Mogontiacum markomannid Marktbreit se l Mo Do GALLIA on a COMATA u Re

in

El

be

n

Loire

ai

e

Neckar

in

M

Se

Atlandi ookean

REETIA

Arausio• GALLIA NARBONENSIS

a st

RI

ro

A

Emerita

U RU

Eb

Massilia Barcino

IS

Carnuntum NORICUM GALLIA PANNOONIA TRANSPADANA VENETIA ET HISTRIA Dra va S I L a va LIGUURIA L (D ÜÜ o AL bic M R IA Ru AA Forum Iulii TS UMBRIA Aa IA dr i ) am eri KORSIKA Rooma SAMNIUM KAMPAANIA

ET

ka nta r id a br uu id HI SPA NI AT Duero AR RA CO LUSITAANIA NE Tejo NS

Lugdunum

Tarraco

SARDIINIA BAETICA Gades

Vahemeri

Tingis Cirta

MAURETAANIA

SITSIILIA AF

getuulid

1 Mantua 2 Mutina 3 Bononia 4 Perusia 5 Velitrae 6 Circei 7 Beneventum

8 Nola 9 Misenum 10 Tarentum 11 Brundisium 12 Naulochos 13 Mylae

RI CA

PR OC

ON

SU

LA

RI

S

500 km garamandid

Rooma impeerium Augustuse ajal

16

Ka a rdi d

z Tis

a

Kaukasuse mäed IBEERIA

Doonau MÖÖSIA TRAAKIA MAKEDOONIA Apollonia

Philippi

albaanid

Must meri

Byzantion

BI T

Ü

I ÜN

A ja

?Artagira

Pontos PAFLAGOONIA

ARMEENIA

Ankyra GALAATIA

Tig Alexandria Troas ris Kerkyra Tauruse mäed ASIA Karrhai Nicopolis Kyme KILIIKIA Aktion partlased A I Samos A Mileetos PAMFÜÜLIA H Eu H Ateena f ra A Antiookia LÜÜKIA t Limyra RHODOS

SÜÜRIA Berytos

KÜPROS JUUDAMAA

Vahemeri Aleksandria Egiptus Niilus

Kyme

17

Jordan

KREETA

18

Massilia

Ravenna Ariminum Ancona Spoleto

avaarid

Singidunum

gepiidid Sirmium

langobardid

Mediolanum Aquileia

d id

un

bu rg

Tomis

slaavlased

bulgaarid

Must meri Sinope

LAZICA Petra

IBEERIA

Impeerium Justinianuse ajal

Rooma

Philae

Konstantinoopol Theodosiopolis ARMEENIA Beneventum Dyrrhachium Thessalonike Ankyra Neapolis Brundisium Dara Nisibis Caralis Carthago Nova Tarsos Hippo Efesos Messana Regius Kartaago Korykos Antiookia Korinthos Ateena Mileetos b er b Sürakuusa erid Constantina Berytos Theveste Hadrumetum Damaskus Vahemeri Tyros Caesarea Jeruusalemm Tripolis Gaza Aleksandria la h m Pelusium i id id ghassaniidid

Rooma impeeriumi piir

600 km

Tingis

Corduba

LÄÄNEGOOTIDE KUNINGRIIK

FRANGI KUNINGRIIK

•

SISSEJUHATUS Anthony A. Barrett

Tundub, et vähemalt Edward Gibboni päevist peale on Rooma keisririik alati kehastanud impeeriumi arengulugu kõige puhtamal kujul.

Teised suured impeeriumid võivad tõusta või langeda, ent kõik nad ­järgivad mingil moel kindlaksmääratud kurssi, mille too arhetüüpne mudel neile ette andis. Kui kurjaennustajad kuulutavad, et meie tsivi­ lisatsioon vangub kokkuvarisemise äärel, viitavad nad tihtipeale, et just roomlased õpetasid meile sellise saatuse möödapääsmatust. Ja kui meid kütkes­tavad peaaegu kõik tolle imetlusväärse institutsiooni aspektid, haarab kõige kindlamini tähelepanu selle keskpunktis seisnud isikute – keisrite – jada. Viimase aastakümne jooksul on suure lainena ilmunud nende elulugusid küll populaarteaduslikul, küll akadeemilisemal kujul, ning see suundumus on püsinud vaatamata mõne antiigiuurija jõulisele vastupanule, kelles biograafiline ajalookäsitlus sügavat ­kahtlust tekitab.

Omaaegne Oxfordi Ülikooli ajaloolane Sir Ronald Syme väitis, et ­ü ksikute keisrite rõhutamine moonutab ajaloolist analüüsi ja et kui ­süsteem oli kord tööle saadud, polnud enam eriti tähtis, kes konkreetselt oli keiser, eriti teiseks sajandiks pKr. Fergus Millar, kes hiljem ­juhatas Oxfordis sama teaduskonda kui Syme, näeb keisris samuti 19

K a k st e i st k e i s r i t

t­egelast, kelle määratleb peaasjalikult institutsioon, ega omista eri imperaatorite isikupärale suuremat tähtsust. Kumbki vaatepunkt peab küllaltki hästi paika, kuid ometi võib üpris veenvalt väita, et teatud situatsioonides suudavad üksikisikud ajaloo käiku kui mitte määrata, siis oluliselt mõjutada, ning et keiserlikus Roomas võis selliseid olukordi ette tulla. Õigupoolest võiks küsida, kas ajaloolane saab üldse leida potentsiaalselt suuremat rahuldust pakkuvat teemat kui Rooma keisrite elulood. Päris kindlasti pakuvad nad meile rohkem kui mõni muu teema õppetunde inimeste ja võimu suhetest ning mõnikord ­headest, sagedamini aga kurjadest eesmärkidest, milleks kontrolli­ matut võimu saab ära kasutada.

Selle kõige tähtsamatest (või paaril juhul kõige tuntumatest) keisritest kirjutatud esseekogu pealkiri toob kahtlemata meelde Suetoniuse „Keisrite elulood”, mis kirjutati teisel sajandil pKr, ning asjaolus, et ka meie käsitleme kahteteistkümmet elulugu, võib teatud määral näha austusavaldust Suetoniuse klassikalisele teosele. Ka oleks õiglane öelda, et meie raamat on mõeldud samasugusele mittespetsialistidest ­lugejaskonnale. Kuid kaugemale see paralleel ei küündi. Kui me tunnistame, et Suetonius otsis tõde, siis peaksime samas rõhutama, et nii tema kui ka teiste tema ajastu autorite arusaam tõest oli paindlikum kui see, mida aktsepteeritakse tänapäeva ajalookirjanduses. Nii võis muistne ajaloolane kaasaegsete hukkamõistu pelgamata kirjutada üles kõne, mida kunagi ei peetud, või omistada kellelegi muretult motiive, mis põhinesid pelgalt oletustel. Selle kogumiku kaheteistkümne essee ­autorid allutavad olemasolevad tõendid tavapäraselt rangele kontrollile ning on professionaalselt pühendunud objektiivse ajaloolise tõe ­ideaalile, niivõrd kui see on inimlikult saavutatav. Kõik autorid on ­avaldanud oma valdkonnas hulgaliselt töid ning igaüht võib pidada kindla perioodi silmapaistvaks asjatundjaks. Pole liialdus väita, et ­enamik neist on uurimiseks valitud keisrite teemal rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistid.

Iga peatükk on omaette tervik, ehkki esimeses üheteistkümnes püüdsime me ainest omavahel seostada nii, et raamatut saaks lugeda järjest enam-vähem sidusa jutustusena. Viimane keiser, Justinianus, valitses palju hiljem kui teised ja seisab omal moel eraldi. Samas on 20

Si sse j u hat u s

tema kaasamine ilmselt vajalik pakkumaks ühenduslüli Rooma ­impeeriumi ja Bütsantsi impeeriumi vahel, mis esimesele järgnes või milleks too ümber kujunes, nagu samuti väita võib. Kuigi kõik esseed järgivad üldist struktuuri ja nende tehnilised aspektid (nagu tsitaadid ja terminoloogia) on küllaltki järjepidevad, pole me püüdnud saavutada ranget ühetaolisust. Seega pole ka lähenemine ühesugune. Need peatükid tutvustavad lugejale Rooma keisririigi muutumist ajas ning esitavad ühtlasi erinevaid viise, kuidas tänapäeva uurijad teemale ­lähenevad. Seetõttu, kuigi iga peatükk peegeldab kõnealuse keisri ­eripära, heiastab see samas temast kirjutava uurija isikuomast meto­ doloogiat (ja vahest ka pisut autori isiksust). Niisiis, vaatamata lootusele, et lugejat ei oota ilmselged vasturääkivused, tuleks tal valmistuda kohtama erinevaid järeldusi. Heaks näiteks oleks Caligula valitsusaja lõppu ja Claudiuse oma algust tähistava perioodi tõlgendamine, millest ilmneb, et antiikautorite segaseid kirjapanekuid võib usaldusväärselt lahti seletada rohkem kui ühel moel. Üheks Rooma impeeriumi kõige iseloomulikumaks eripäraks võiks pidada seda, kuidas too institutsioon ühendas endas revolutsioonilisust ja konservatiivsust. Roomlased polnud mingid uuendajad; põhimõte, mida nad kõige kindlamalt järgisid, oli mos maiorum, „esivanemate kombed”. Seega, kui Rooma vabariik esimese sajandi lõpul eKr au­ahnete sõjapealikute ja sisekonfliktide mõjul kokku varises, ei tulnud selle asemele mingit radikaalset süsteemi. Vabariigi põhiseadust hoopis täiustati ja modifitseeriti niisugusel moel, et see jäi väliselt vabariigiks, ehkki reaalsuses oli tegemist monarhiaga. Nõnda anti ette suund ­järgnevateks sajanditeks. Väärib märkimist, et kuigi Justinianuse ajaks oli süsteem teinud mitmes mõttes läbi hulga muutusi, säilitasid ta teised aspektid ikka veel Augustuse suurt ajaloolist panust keisririigi ­kujunemise päevilt. Siinkohal tasuks ära tuua Augustuse riigikorra lühikokkuvõtte, mis pakuks edasistele esseedele taustamaterjali.

Rooma peamine otsuseid langetav ja seadusandlik kogu oli senat, kuhu kuulus ligikaudu 600 endist magistraati (Rooma ajal tähendas see sõna lihtsalt ametnikku), kas siis kvestorit või kõrgemate ametite ­esindajat. Võib väita, et esialgu polnud senat rangelt võttes seadus­ andlik, sest kitsamas mõttes ei saanud ta Augustuse ajal ega ka ilmselt 21