eesti tuuleveskite lugu

KAIDO HAAGEN

E E ST I TU ULEVE S K I T E LU G U The Story of Estonian Windmills

Aa mõisa tuuleveski

Eesti tuuleveskite lugu Fotograaf Kaido Haageni visuaalne rännak viib eestimaiste tuulikute juurde – autor vaatab neid hääbuvaid agraarseid maamärke läbi oma kaamerasilma. Selles raamatus on jäädvustatud 390 tuuleveskit.

Kaido Haagen on pidanud elukutselise fotograafi ametit üle kolmekümne aasta. Suure osa tema tööst moodustavad arhitektuurifotod, ent vabal ajal meeldib talle kaameraga käia ka vähem glamuursetes kohtades.

Raamatul on neli erinevat kaant, millel kujutatud hollandi tuulikute varemeid pildistas autor mandala võtmes. Mandala – sanskriti keeles ring – on universumit kujutav spirituaalne ja rituaalne sümbol. Mandala nimetust kasutatakse ka kosmost metafüüsiliselt ja sümboolselt kujutavate diagrammide, kaartide ja geomeetriliste mustrite puhul.

Mandala on maailma sümboolne projektsioon, mis on üle kantud geomeetrilisse mudelisse. Ka Eesti tuuleveskite geomeetriline harmoonia on omamoodi maaelu maailma sümbol.

7

Neitsi istub mäe pääl, neli põlle ees Marju Kõivupuu

Meie isa, meie isa tegi meile veski.

Nõnda head, kui tema tegi, ei tee mitte keski.

Tuulesellid, tuulesellid pingutavad huuli.

Veski püüab, veski püüab nelja kaare tuuli.

Ellen Niit

8

Oskus tervilja kasvatada ja seda jahvatada ulatub teadupoolest tagasi eelajaloolisse aega. Ajalooliselt vanim veski on lihtne käsikivi, sellele järgnes vesiveski kasutuselevõtt ning veel hiljem õpiti kasutama tuuleveskit.

Veskile on omistatud maagilist võimet ning muistsetes Skandinaavia saagades on tuntud kujutelmad kosmilisest imeveskist, mis jahvatab eimillestki kõike, mida omanik vaid soovib: raha, soola, kulda ja õnne. Ka Eesti rahvapärimuses leidub muistendeid, kus vägimees püüab ehitada omale veskit:

Kalevipoja veski

Kord toonud Kalevipoeg üle Peipse järve ühe koorma laudu ja hakanud siis Rõuge kihelkonda Pärlijõe pääle enesele veskit ehitama. Paari nädala perast olnud Kalevipojal juba veski valmis ja jahvatanud siis 10 vakka rukkit ära, mida ta enesele leivaks küpsetanud reisi pääle minna. [---] Sänna vallas Pärlijõe peal on praegugi veel palju kiva seal kolme jõeharu kohal, kus Kalevipoja veski oli olnud.

E 43464/8 (132) < Rõuge

Sõna „veski“ ongi eesti keeles lühenenud liitsõnast „vesikivi“ (võrdle sõnaga „käsikivi“ – veski, mida (nais)inimene oma käte jõuga ümber ajas).

Eesti keelemurretes on käibel olnud ka sõnad veske ja veskivi ning Saaremaal vesik – nagu tuulik. Seni teadaolevalt olevat esimene vesiveski rajatud Jägala jõele 1241. aastal, aga pole võimatu, et vesiveskeid kasutati siinmail juba varemgi.

Eestis on ka kaks toredat kohanime Alatskivi ja Peatskivi. Nimelt asunud Alatskivi jõel kolm veskit – alumine, pealmine ja keskmine. Kohalikus Kodavere murrakus, nagu mitmel pool Ida- ja Kagu-Eestis, tähendaski „kivi“ lihtsalt veskit, nii et siis Alatskivi on alumine veski (kivi) ja Peatskivi pealmine veski (kivi). Praeguseks on ammu argikeelest kadunud väljend „kivil käima“, mis tähendas veskilkäimist. Ehk nagu vanasti öeldi: kikka aigu kivile, enne valget sepile – teisisõnu, kui ei taha kohapeal pikalt oma korda oodata, tuleb veskile ja sepa juurde minekut asutada varakult.

9

Algselt oli sõna„veski“ seotud ainult teravilja jahvatamisega. Ajapikku laienes sõna eri tööde tarbeks ehitatud hoonetele-seadmetele, mis algselt töötasid vee jõul, hiljem juba auru või elektriga: paberiveski, saeveski, villaveski, õliveski. Mäletate, kui Kristjan Lible lubas Amme jõe panna vastupidi voolama, et tal siis hea vaadata, kui villaveski seisma jääb. Nõnda, et veskeid võib liigitada nii jõuallika (vesi, tuul, aur) kui ka selle järgi, mida nad jahvatavad: jahuveski, soola- või pipraveski. Tatra-, jahu- või kohviveski ülekantud tähenduses käib inimeste kohta, kelle suu ei seisa paigal, kes on tuntud üleküla latatarad: um üts tatraveski, ei tuu suumulk saisa; see laterdab-lädiseb justkui jahuveski; jahvatab ku kohviveski; lõuad vatutavad peas ku tatraveske tiivad; selle jutt jookseb nagu vesiveskil/tuuleveskil; suu jauh ku veske pääh jne.

Olgu siinkohal öeldud, et ega neid tõelisi tatraveskeid, mis tatratangu jahvatasid, meil Eesti palju leida polnud, sest tatart kasvatatigi Eestis vähe, peamiselt Lõuna-Eestis. Ja olgu öeldud, et tatar pole mitte teravili, tema vili on pähkel. Tsiteerin ajalehte Virumaa Teataja aastast 1944 (17. juuni):

Kui juba Nõost jutt on, siis olgu nimetatud üks tema omapärasus. See on kindlasti trump, sest tatraveskit pole ühelgi külal ega linnal peale Nõo ja veel ühel keskusel kusagil päris Lõuna-Eestis. Ütlus „plagiseb kui tatraveski” on nii üldtuntud, et kuidagi ei suutnud uudishimu taltsutada ja seadsin sammud selle kuulsa veski poole. Eemalt näha on see viisakas kahekordne elumaja. Lähemale jõudes kuulsin väikest kolinat, palju vähemat kui tavalises veskis. Ei mingit plaginat ega plärinat, võibolla ennem mingit tiksumist. Nii et vaterdavate eitede iseloomustamiseks peab küll leidma mingi uue võrdluse, tatraveskiga kõrvutamine tähendaks nende ülistamist. Tatraveski omanik, vanusepoolne härra, on meistrimees. Ta on veski ise ehitanud, seda aega mööda täiendanud ja peale tatratangude võib ta jahvatada ka päris tavalist jahu.

Ainult et kolu väiksuse tõttu võtab jahvatamine hirmus palju aega.

Veski ehitamisel oli väga tähtis veskikivide valik – need ei tohtinud olla liiga kõvad ega liiga pehmed. Alumine kivi pidi olema kõvem, pealmine pehmem. Sellele osutab otseses tähenduses ka üldtuntud vanasõna „ei kaks kõva kivi head jahu jahvata“, mida tänapäeval kasutame pigem halbade omavaheliste suhete kirjeldamise tähenduses: kaks kange karakteriga inimest omavahel hästi läbi ei saa. Mõni inimene võib teisele olla nagu veskikivi kaelas – teeb igat sorti takistusi ja põhjustab probleeme.

10

Veskikive otsisid ja valisid välja kogukonnas tuntud mehed, kellel oli vastav kogemus. Veskikivid raiuti välja maakividest ning mees, kes oskas veskikive raiuda, sai hästi makstud. Paari veskikivide eest anti niipalju vilja, et sellega võis perega lahedalt talve üle elada. Kui veskikivid kulusid nii ära, et sooni polnud mõtet enam teravaks raiuda, said neist taluaitade nurgakivid või ukse-esised kivid, uuemal ajal aeda lauad või seati nad lihtsalt kuhugi kodukaunistuseks. Vanadele taluaitadele teadupoolest vundamenti alla ei tehtud ning aidas hoitavale kraamile oli hea, kui tuul käis aida põranda alt läbi. Veskimehed oskvad ka nalja visata ning kui neilt küsida, kuidas uued kivid veskisse saab, vastatakse: ühe võtan ühe, teise teise kaenla alla ja lähen trepist üles. Muhu mölder Jüri Ling kirjeldab tuuliku kivide vahetust nõnda: kui kivid vahetusse läksid, siis võeti veskil ühe külje pealt voodrilauad ära. Kivi kinnitati köiega tiibade võlli külge. Võlli aeti tiibadest ringi, kuni kivi oli üles tõstetud (Ling 2004).

Hall härg, neli sarve, sööb valget toitu?

Esimesed andmed tuulikute ehk tuuleveskite kohta pärinevad vesiveskitega võrreldes mõnevõrra hiljemast ajast, 14. sajandi algusest, ning neid leidub rohkesti Lääne-Eestis ja saartel, kus looduslikud olud ehk siis jõgede-ojade kasinus või nende sootuks puudumine ei võimaldanud vesiveskeid rajada.

Nüüdseks on tuuleveskid ehk tuulikud (murdeti ka tuulingud) kindlasti ühed Eesti romantilisemad maastikuelemendid ning tänapäeva inimesele seostuvad pukktuulikud esmajoones Saaremaa ja sealsete omaaegsete kadakaste karjamaadega. Tuulikuid leiab Eesti külaelu kujutavatelt maastikumaalidelt ning omamaistelt tootepakenditelt või -siltidelt, olgu selleks siis näiteks juust või õlu, samuti võib pisikese tuuliku kaasa osta mõnest suveniiripoekesest. Pukktuulikutest on saanud arhitektuuri- ja/või kultuuripärand ja nii mõnigi neist on leidnud uue elu ja „töökoha“ vabaõhumuuseumis, kus nad turistide rõõmuks ka aeg-ajalt tööle pannakse.

11

22

IDA-VIRU MAAKOND

Narva-Jõesuu

Saka

KOHTLAJÄRVE

Aa Kiviõli

Püssi

Toila

Järve Kukruse

SILLAMÄE

Edise

Kohtla-Nõmme

Päite Tõrvajõe

NARVA

JÕHVI

Maidla Kiikla Pagari

Kurtna

Varesmetsa

Tudulinna

IDA-VI R U M A AKO ND 23

I DA-VIR U M A A KO N D

tuuleveski

24

Kukruse mõisa tuuleveski

IDA-VI R U M A AKO ND

Tudulinna tuuleveski

25

I DA-VIR U M A A KO N D

Jõhvi tuuleveski Edise külas

26

IDA-VI R U M A AKO ND

Jõhvi tuuleveski Edise külas

27

„Sepapajas ning veskikojas aeti kõige magusamad jutud ning sepapaja paku otsas ja veskikojas koti otsas kuuleb kõik.“ KAIDO HAAGEN viib raamatus „Eesti tuuleveskite lugu“ visuaalsele rännakule Eestimaa 390 tuuleveski juurde. Jäädvustatud toonases hetkes, võib pilt olla juba hoopis teine: endine räämas veski on saanud uue kuue või vastupidi, uhke ehitis on kokku kukkunud või maamunalt sootuks kadunud.

Tegelikult on igal tuuleveskil rääkida oma lugu ja igaüks neist vääriks omaette raamatut.

MARJU KÕIVUPUU tutvustab raamatu saatesõnas veskil käimisega seotud rahvapärimust ja veskitüüpe. Veski oli omal ajal kokkusaamiskoht, kus vahetati uudiseid, jutustati tõsi- ja naljalugusid ning mõnigi kord noored omavahel tuttavaks said. Näiteks papa Jannsen, kelle isa oli Vana-Vändra mölder, nimetas veskituba oma „suurkooliks“, kus omandas jahvatamisjärge ootavate inimeste käest rahvaliku keelepruugi, kõnekäänud ja kujundlikud ütlused, mida hiljem ajakirjanikuametis ära kasutas.

The Story of Estonian Windmills Photographer and author Kaido Haagen takes us on a visual journey, presenting images of 390 Estonian windmills, while folklorist Marju Kõivupuu shares the history of windmills and their related folk traditions through words.

kirjastus.postimees.ee