Kaev lugemiseks

Catherine Chanter KAEV

Catherine Chanter

KAEV Inglise keelest tĂľlkinud Piret Lemetti

Eesti Raamat Tallinn

Tõlgitud väljaandest: Catherine Chanter The Well Canongate Books Ltd

Kaane kujundanud Tiina Sildre Toimetanud Piibe Kohava

Copyright © Catherine Chanter, 2015 © Tõlge eesti keelde. Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2017 ISBN 978-9949-596-10-2 www.eestiraamat.ee www.facebook.com/Eesti-Raamat Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Simonile, Christopherile, Jeremyle ja Jessicale

On kaunis taevas, tasandik, kuid kaunimat tean veel: on ilusad kui igavik meid ümbritsevad veed.

Puud, pilved, õhu uhuvad nüüd säravpuhtaks veed, kui seda veel kord näha saaks, kui viibiksin seal veel.

- A. E. Housman A Shropshire Lad

K

aev on mu endale tagasi võitnud. Täna veedan ma esimese öö koduarestis. Esimese kui paljudest? Söandasin vaevalt loota, et mul lubatakse naasta, aga kui nad siis eelmisel õhtul osakonda tulid, klammerdusin kogu hingest oma unerahutablettide ja osa­konnas valitseva korra pakutava turvatunde külge, soovides sinna jääda.

Julge­olek. Riiklik julgeolek. Turvaline majutuspaik. Ebaturvaline kindlustunne. Mind võivad nad ju luku ja riivi taga hoida, aga kummitusi ei suuda tõrjuda ka kogu maailma turvameetmed; minu kodu on ka nende oma.

Olen kolm kuud pealesunnitud jõudeolekut veetnud õudusunenägudega vahelduvates unelmates: kujutledes, kuidas mind vangla­ furgoonist majja konvoeeritakse; kuidas ma sõrmedega läbi meile pulmadeks kingitud poolkuukujulise laua pinnale kogunenud tolmukihi tõmban; võtan kätte foto, mis on meist kolmest tehtud päeval, mil me seda paika esimest korda nägime, ja millel ma naerdes lasen niiskel mullal läbi sõrmede pudiseda. Mõtlesin, et võiksin magamistoa aknad valla lükata, kuulata hiireviu jonnakaid häälitsusi, pöörata ainitise pilgu pragunenud mäekülgedele ja endalt küsida, kuidas kõik küll selleni jõudis. Mõtlesin, kuidas ma keeran kraani lahti ja vaatan, kuidas veejuga kaob hõbedase nirena äravooluavasse. Mõtlesin asjadele, mida teadsin end mitte tegevat: palvetamine, kirjutamine, taimede kasvatamine.

Seda stsenaariumi ma siiski ei järgi. Viimaks osutub võitjaks miski, mis on oluliselt askeldusterohkem ja pragmaatilisem. Ehk on asi närvides. Tajun alates hetkest, mil me väravast välja sõidame, et mu suu on kuiv, ja ma nakitsen küünenahkade kallal, nagu mul oli kombeks lapsena. Väljas toimuvat ma mõistagi ei näe; klaasid on tumedaks toonitud. Küsin endalt, kas istme alla on mu hallinevate juuste ja aukuvajunud silmade üle tõmbamiseks valmis pandud kott; selline, nagu kasutatakse vägistajate ja pedofiilide puhul ning mis muudab nad näo puudumise tõttu rohkem, mitte vähem hirmutavaks, jättes ootavate ajakirjanike jaoks nähtavale üksnes last kägistanud käed või mööda kõrvaltänavat pagenud jalad.

Kas need peopesad kuuluvad pühakule või patusele? Aina kratsin ja kratsin oma käsi, lootes, et need ärkavad ja vastavad mu küsimusele.

9

Isegi otsus mind tagasi saata on tehtud sub judice, nagu nad selle kohta ise ütlevad. See väljend meeldib mulle. Läbivaatamisel. Kui ooteseisundit piisavalt pikalt venitada, käib seadus oma rada ja kõik jäävad rahule. „Kui me oleme valmis kiirmenetlusega nõustuma, pakuvad nad kokkulepet. Meil pole vaja teha muud, kui loobuda su soovist valitsus illegaalse ülevõtmise eest kohtusse kaevata, ja sel juhul annavad nad sulle võimaluse kanda karistust koduaresti tingimustes. Asi tehtud.”

Nii ütles mu advokaat. Küsisin, mida riik sellest saab, ja tema rääkis üleasustatud vanglatest ja halvast reklaamist, põuast ja teaduslikest uuringutest. Katkestasin teda ja tahtsin teada, mida mina sellest saan.

Vastus kõlas tohutult lihtsana. „Sina saad minna koju, Kaevule,” vastas mees. *** Vangla naistetiivast alanud teekonna esimene osa kulgeb aeglaselt ja sireenide saatel. Bensiininormide kehtestamine on lahendanud pealinna liiklusprobleemid, kuid ilmselt ei ole keegi sellest valgusfooridele teada andnud. Seejärel sõidu tempo muutub, selles hakkab andma tooni põhja poole suunduvale kiirteele omane armutult tuim, ettepoole suunatud rütm. Ma tunnen seda marsruuti läbi ja lõhki ning kui sirge kulgemise asemele tulevad üle mägede ja alla orgudesse viivad pöörded ja järsud kallutused, aeglustub mu hingamine ning ma tunnen, kuidas sülg hakkab taas mu liivapaberiks muutunud keelt niisutama. Viisteist minutit aeglast ronimist, mis viib mööda Little Lennisfordi kirikust; kakskümmend viis minutit enne humala­põldudele püstitatud postide vahelisele tasasele ja sirgele lõigule jõudmist (viimane võimalus möödasõidu tegemiseks, nagu me ikka ütlesime); nelikümmend minutit ja siis järsk parempööre ­Martini talust mööda, käikude ragisedes järskudest kurvidest läbi, sagedad käiguvahetused, sageli läbi mäenõlvale laskunud pilve­massiivi, maailma tipu suunas. Ja siis viimaks hoogne pööre alla vasakule, veerand miili pikkusele tarastamata servadega konarlikule teele, mis viib minu põldude vahelt läbi Kaevule. „Peaaegu kohal.”

Valvuri sõnad on täiesti tarbetud.

Furgoon sõidab löökauke arvestades liiga kiiresti. Üllatavalt kombel ei ole nad nende osas midagi ette võtnud, aga kui mõtlema hakata, 10

siis ei jõudnud ka meie ise selleni kunagi. Kivisse aukude kulutamine nõuab veelt üksjagu jõudu ja Kaev suhtus oma loikudesse nagu aumärkidesse. Me hakkame peatuma. Võre tõmmatakse eest ära. „Me vaatame kõik üle ja oleme paari minuti pärast tagasi. On teiega kõik korras?”

Neist on kena mulle seda küsimust esitada, kuigi ma ei tea päris täpselt, millist vastust minult oodatakse. Seda, et minu jaoks ei ole vanglafurgoonis mu enda kurikuulsasse paradiisi naasmine mingi probleem? „Mul pole häda midagi. Tänan.”

Istun liikumatult. Mingi osa minust ei suuda endiselt otsust uskuda. Vanadest filmidest innustust saanud veidrad mõtted sikutavad mu raudades jalgade alt kummimatti ja ma näen vaimu­ silmas, kuidas mind sunnitakse furgoonist väljuma, viiakse mu vana armsa tammepuu juurde ja seal maha lastakse; ma vajun kägarasse möödunud­aastaste kuivanud tammetõrude ja lambasõnniku peale.

Sõdurid ronivad nüüd autost välja ja löövad enda järel uksed kinni. „See on ju täiesti uskumatu, kas pole?” Birminghami aktsendiga naine. „Täpselt nagu nad rääkisid, nagu kodulehel kirjas oli.” „Mis nimelt?” Autojuht. Tema sõiduaegse muusikavaliku põhjal oli selge, et tal pole asjadest aimugi. „See siin. Nagu oleks ajas kolm aastat tagasi läinud. Rohetavad põllud. Millal sa viimati sellist muru nägid?”

Niisiis on mu põllud endiselt haljad.

Uued hääled. Tervitussõnad. Teatava ametlikkusega. Siis kuulen rääkimas nooremat mehehäält. „Te peaksite kohalikega rääkima. Nende sõnul vastab ajalehtedes kirjutatu tõele. Kui tema siin oli, siis sadas; tema vahi alla võtmise järel sajud lakkasid.” „Kus see siis juhtus?” küsib autojuht. „Seal eemal, metsas.” „Mina olen nende leeris, kes peavad seda vana kõdu nõiaks, mitte lunastajaks.” „Noh, igatahes on ta üsna seksikas vana nõid.”

Ilmselt liiguvad nad maja suunas, kuna ülejäänud jutuajamine minu kõrvu ei jõua. Teadmine väljas ootavast avarusest lämmatab miskit mu sisemuses ja ma tunnen iiveldust. Mitte praegu, mõtlen.

Ma ei taha rohkem neid nägemusi, neid uppumisi. Mu laup tõmbub 11

higiseks; üritan selle pühkimiseks kätt tõsta, unustades seejuures käeraudade raskuse. Mindki tõmmatakse vee alla. Ma pole hull. Langetan minestuse vältimiseks pea põlvede vahele ja furgooni pimedus muutub tasapisi taas ühtlaseks, rasked veemassid taanduvad ning ma olen taas mina ise, kui kruusal krabisevad sammud muutuvad valjemaks ja furgooni tagumised uksed avanevad. „Viimaks ometi kodus!” ütleb naine. „Ronige välja!”

Päikesevalguse lahvatust ei järgne, pigem on tegemist aprilli algusele iseloomuliku pärastlõunase pleekinud sinisega, mis sulab kokku furgooni ilmetu sisemusega, meenutades värvide veega segunemist paletil, tulemuseks hall kompromiss. Üritan teatavate raskustega välja saada, ise furgooni madala katuse all kummargil, raudus käed veidras palvetajaasendis enda ette välja sirutatud. „Teate, mis,” ütleb Birminghami naine, „istuge õige siia ääre peale ja ma võtan need ära. Kodu, kallis kodu! Loodetavasti on keegi ikka nõud ära pesnud. See on ainus asi, millest mina õhtuti koju jõudes unistan.” Ta sisestab mu liigeste külge ühendatud klaviatuuride kaudu erinevaid koode.

Nüüd on ka autojuht meie juurde tulnud. „Vean kihla, et sina juba oma liiliavalgeid käekesi valamus määrima ei hakka.” „Tead, mida ma sulle ütlen. Nõudepesumasina kasutamine tähendas tänu veekulule hullult suuri väljaminekuid. Aga nagu öeldakse, pole halba ilma heata; nõude pesemist võib praegusel ajal peaaegu vannis käimiseks lugeda.” Ta toimetab midagi võrdlemisi koleda jalavõru kallal. „See jääb, seda me nimetame koduvalveseadmeks.”

Ma istun furgooni serva peal nagu laps; mu jalad ei ulatu päris maha ja kui ma olen viimaks vaba, puudutan kordamööda mõlema käe rannet, ajan end siis ebakindlalt jalgele ja teen mõned sammud valvuritest eemale. Otse mu ees kerkib kindla ja stabiilsena maja kivist esikülg; see on minu jaoks justkui vaaderpass. Pöördun ja seisan seejärel silmitsi mu pilgu ees tõusvate ja langevate põldudega, mida energiajoontena ümbritsevad nende piirjooni rõhutavad hekid; metsad vajuvad sametiste voltidena orgudesse. Kellegi käsi haarab mu küünarnukist. Raputan selle maha, kuid järgnen sellele vaatamata esiukse poole astuvale valvurile. Olen ütlemas, et me ei kasuta esiust.

Me kasutame tagaust, kunagi oli aeg, mil me viskasime oma porised saapad seal jalast kiviplaatidega kaetud põrandale; asetasime õngeridvad varna riputatud vihmamantlite kohale nagikonksudele. Meie.

12

Mina ja Mark. Mina ja mu eksabikaasa. Esimene uks. Tagumine uks.

Jõgi. Eksabikaasa. Sõnad. „Meie kaugemale ei tule,” tähendab autojuht. „Meie töö on tehtud. Eks teie uued sõbrad tutvustavad ennast ise, kui kõik allkirjad on antud,” ütleb mees ning viipab kolme relvastatud ja vormi­ riietust kandva mehe poole, kes on ilmunud maja ja viljapuuaia vahelise tara juurde ning osutavad seal seljaga meie poole seistes Walesi suunas. Ilmselt oli asjaolu, et valitsuse sõdurid viibisid juba siin ja valvasid öösiti oma põllukultuure, üks koduarestiga nõustumise põhjustest. „Ilmselt on hea jälle kodus olla,” tähendab valvur ja ma noogutan, sest näen kõvasti vaeva, et käituda niisama inimlikult, nagu tema seda teeb. Naine ootab enne pisut tasasema häälega jätkamist, kuni ta kaaslane on sõdurite suunas minema lonkinud. „Ma pole kunagi varem nii kaunist paika näinud. Küllap olete väga eriline naine, et asjad on teiega niimoodi läinud.”

Pomisen vastuseks midagi stiilis „võib-olla tõesti” või „ma ei tea”.

Lakkasin juba ammu usaldamast inimesi, kes näivad mind kummardavat. „Mul on käeraudade ja furgooni ja kõige muu pärast väga kahju,” ütleb naine. „Kõige selle pärast. Midagi sellist poleks tohtinud juhtuda. Ma loodan, et nüüd, mil te tagasi olete, saate olla õnnelik ja …” „Ja?” „Ja ma loodan, et siin hakkab jälle vihma sadama, ma tõepoolest loodan seda, ja …” „Ja?” „Ja et te palvetate endiselt, palvetate ka minu eest.”

Ta üritab mu kätt pihku võtta. Ma näen, et ta nutab. Pisarate ja palvete tasakaal on Kaevul paigast ära olnud; nüüdsest peale on siin õigustatult oodata nuttu rohkem kui palveid. Tõmban käe ära ja hetkeks tunnistab ta omaenda tühje pihkusid, siis pöördub järsult eemale ja astub pikkade sammudega tagasi auto poole. Ta ronib autosse, virutab ukse pauguga kinni, kummardub rooli suunas ja vajutab pikalt signaali. Tara juures seisev autojuht sisestab midagi oma telefoni ja annab sõduritele innutult au. Hetke enne autosse ronimist mees kummardab, nagu oleks ta midagi maha pillanud, ja korjab üles pihutäie mulda, mida asub uurima nagu aednik. Ta tõstab pilgu, näeb, kuidas sõdurid teda jälgivad ja viskab mulla heki sisse, 13

naerab valjult, pühib seejärel käed khakivärvi pükstesse puhtaks, istub autosse ja käivitab mootori. Tammepuu poole tagurdav furgoon piiksub ja mees hõikab aknast: „Ärge muretsege, poisid! Me palvetame teie eest, rindemehed!”

Valvur istub juhi kõrval ja vahib otse enda ette, teele, mis ta siit ära viib. Juht keerab muusika valjemaks ja läinud nad ongi ning siis on järel üksnes vaikus, kolm sõdurit ja mina. Nad taovad oma raskete saabastega tara, üks neist süütab sigareti ja mulle meenub järsku kunagi nähtud Venemaal teise maailmasõja ajal tehtud foto: noorte meeste siluetid viljatu maastiku taustal, pilgud nagu lunastust oodates silmapiiri poole pööratud. Meid ootavad erinevad lahingud. Seisan, poolenisti majas ja poolenisti väljas, jalad väsimusest tudisemas. „Kas ma lähen sisse?” hõikan ja kahetsen sealsamas oma nõrkust. „Ma tahtsin küsida, kas meil on vaja veel mingeid ametlikke toiminguid sooritada?”

Kõik kolm pöörduvad minu poole, nagu oleks tõsiasi, et ma oskan rääkida, neid pisut üllatanud. Lühemat neist näib järsku tabavat agarus­hoog, mida tuleb vahel ette värskelt väikest viisi võimu juurde pääsenud inimeste puhul. Ta marsib minu suunas; teised kaks hoiavad pisut tahapoole. „Me peame teiega kodukorra ja terve rea erinevaid nõudeid üle vaatama. Niisiis teen ettepaneku kokku saada … ee …” Mehe hääl on kramplik. „Köögilaua juures?” pakun omalt poolt. „Jah, see oleks sobilik – tunni aja pärast.” „Võimalik, et te peate koputama ja end mulle meelde tuletama.” „Me ei pea koputama,” vastab mees. Ülejäänud kahest kõhnem mees üritab kella kuue paiku napsi võtmise kohta nalja visata. Ma ei kuule päris täpselt, mida ta ütleb, kuid üritan sellegipoolest naeratada. Pour encourager les autres*.

Mida ma siis nüüd teen? Üritan oma vanu harjumusi meenutada.

Sunnin end nagu pelglik mõrsja üle läve astuma, seejärel viskan kingad jalast ja lähen kööki. Sellest on kila-kola äraviimise ja koristamise järel alles kunagise ruumi napimalt sisustatud variant. Keeran kontrolli mõttes külmaveekraani ja lasen siis kannu vett täis. Vee keemaminekut oodates võtan oma lemmikkruusi ja libistan sõrmega * Teiste julgustamiseks. Pr k. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

14

üle peene mustri, mis kujutab portselanjões ujuvat ning kõrva ümber väänduvat harjust, forelli ja haugi, pühkides sõrmeotsaga kruusi­ servale kogunenud tolmu. Astun instinktiivselt normaalselt töötava külmkapi juurde. Tuulevaikuse üle pole viimastel aastatel olnud põhjust kurta. Meie jaoks tähendab see töötavat tuuleturbiini ja pumpa ning kui pump töötab, saame Kaevust vett. Vett, kuid mitte piima.

Ma jälestan pulbrilist piimaasendajat, sellel on linna maik, kuid põud on meid sundinud nii või teisiti erinevate aseainetega leppima: pole vihma, pole rohtu; pole rohtu, pole lehmi; pole lehmi, pole piima.

Me pidime unistuse Kolmandal Aastal endale lehma võtma, aga ei jõudnudki nii kaugele.

Suurem osa ema Hubbardi kapi sisust on läinud, kuid leian köögi tööpinnalt pooliku paki teekotikestega ja kasutan ühte neist. Vean tühja köögilaua taga istudes sõrmega mööda puusüüd. Milline vaikus.

Ma judistan ennast; Rayburni pliit ei köe. Mõtlen, et maja soojaks saamisest oleks pisut abi, kuid tikud on oma kohalt puhvetkapi ülemises vasakus sahtlis minekut teinud ja mul ei ole aimugi, kust neid võiks otsida. Longin allaandnuna elutuppa, kus kardinad on ette tõmmatud; mu käsi kõhkleb akna juures, kuid kardinaserva paotamise järel tungib sisse päevavalguse kiir ja ma jätan praegu kardinad ette.

Trepi juurde astudes asetan jala alumisele astmele, kuid teen siis vea ja vaatan üles. See mägi on hetkel vallutamiseks liiga kõrge.

Diivan tundub rõske. Laual vedeleb eilne ajaleht ja palja ülakehaga modelli nägu katab kohvikruusist jäänud rõngas. „Põuaaja riietus!”

Järgmisel leheküljel oleval fotol kujutatud kaame ja aukus põskedega naine meenutab mulle Angie’t, kuigi vaevalt mu tütar mulle sellise võrdluse eest tänulik oleks. Lehitsedes tunnen end nagu ooteruumis istuv inimene, kes kahetseb, et ootava hoobi leevendamiseks sõpra kaasa ei kutsunud.

Keegi hüüab mu nime, kuid mul läheb reageerimisega pisut aega.

Ma ei suuda mõne hetke jooksul meenutada, kus ma parasjagu viibin ja kes on need mehed, kes end harkisjalu köögivalamu vastu toetuvad ning köögis igale poole laiali valguvad, sellal kui mina kuuleka ja jäigana istun ning oma lahjunud reite vastas köögitooli kalki puitu tunnen. Kas need mehed on siin seoses uurimisega? Ei, see oli ammu ja tookord oli siin politsei, mitte need ülemõõdulised poiss-sõdurid.

Sõrmusteta käsi, mille rannet ümbritseb khakivärvi mansett, asetab mu ette lauale pruuni toimiku, avab seejärel sülearvuti ja taob sinna 15

sisse parooli. Hääl teatab, et kohtumise eesmärk on meenutada mulle mu õiguslikku staatust, selle põhjust ja olemust ning minu sellega kaasnevaid õiguseid.

Ruth Ardingly on kohustatud erakorralise põua seaduse 3. pea­tükis sätestatud tingimustel ja korras alluma koduarestile kui isik, kelle vabaduste piiramine ja kinnipidamine tuleneb asjaolust, et nimetatud isikut süüdistatakse või kahtlustatakse (i) loodusvarade või nende kasutamisega seotud teenuste, ennekõike joogi-, niisutus-, tootmis­ protsessides kasutatava või äriliseks otstarbeks kasutatava veega, mille osas ei ole kohaldatud erakorralise põua seaduse 4. peatükist tulenevaid erisusi, varustamise teenuste osutamise takistamist või nende varudega manipuleerimist või kelle puhul on alust kahtlustada nimetatud tegude toimepanemise kavatsust.

Minu meelest on see võrdlemisi naljakas, eriti arvestades asjaolu, et ma olen Tema Majesteedi kuningriigis pealtnäha ainuke isik, kel on veele piiramatu juurdepääs ja kellel seega puudub igasugune vajadus seda enda tarbeks kõrvale juhtida. Tundub, et kohtunikul ja vande­ meestel puudub igasugune huumorimeel. Oluliselt vähem teeb mulle nalja asjaolu, et kinnipidamine on „tähtajatu, kuid kuulub perioodilisele läbivaatamisele õigusliku pädevusega isikute poolt” ja minu küsimused selle kohta, mida see tegelikult peaks tähendama, jäävad sisuliselt vastuseta.

Ruth Ardinglyt süüdistatakse erakorralise põua seaduse alusel kiirmenetlusest tulenevatel tingimustel ja korras ühtlasi järgmiste tegude toimepanemises: (i) Ruth Ardingly süütas tõsiste kehavigastuste või surma põhjustamise eesmärgiga rea tulekahjusid; (ii) Ruth Ardingly ei täitnud vajaliku hoolsusega oma järelevalve­ kohustust alaealise osas ning põhjustas sellega surma.

Katan käed kõrvadega kinni. Ma keeldun seda kuulamast. Ma ei luba seda endale öelda.

Väike mehike jätkab monotoonsel häälel lugemist.

16

Erakorralise põua seadusest tulenevate tsiviilõiguslike sätete kohaselt kinnitatakse käesolevaga, et Kaevu nimeline kinnistu jääb Ruth Ardingly peamiseks elukohaks, kuid Ruth Ardingly annab ühtlasi rekvireerimismäärusest 70/651 tulenevas korras nõusoleku nimetatud kinnistu ajutiseks kasutamiseks teadus- ja arendus­tööde läbiviimiseks, muuhulgas, kuid mitte üksnes: mulla­proovide võtmiseks; põllukultuuride külvamiseks, istutamiseks, hooldamiseks ja koristamiseks; põhjavee puurimiseks ja proovide võtmiseks, kuid mitte veevõtuks veekasutusseaduses (koos asjaomaste muudatuste ja täiendustega) sätestatud tingimustel ja korras; sadevetest proovide võtmiseks ja nende analüüsimiseks (kuid mitte nende laiali­ juhtimiseks).

Vaatamata minu faustliku lepingu väikeses kirjas märgitud tekstile ei kuulu Kaev neile – see on minu väike võit. See kuulub endiselt mulle; vaatamata okastraadile ja helikopteritele ja pruuni riietatud meestele. Kaev on endiselt minu oma. Poolenisti minu oma. Ma ei tea, mis on saanud Marki osast. „Selline on teie õiguslik staatus. On teil küsimusi?” tahab mees teada.

Vajun pisut kössi ja kehitan õlgu. Ta annab jutujärje üle kogukale anonüümsele mehele, kelle ülesanne on ilmselt koduarestiga seotud „pisiasjadega” tegelemine. Mees loeb ebakindlalt, tal on raske kõigi nende nõuete rägastikus mingit loogikat näha. Tundub, nagu kuulaksin ma võõrkeelset ettekannet, kuid laias laastus on pilt mulle selge. Nemad on minu valvurid. See siin on minu kodu. Sõnad pudenevad paberilt maha ja valguvad toas suvaliselt laiali, libisevad valamu alla, kerkivad laperdades mööda külma korstnalõõri ülespoole, üritavad herilastena moosipurgist välja ronida. Kevadel Heligan Gardensis tehtud ja köögiakna kõrvale riputatud foto on viltu vajunud ning jätab mulje, nagu hakkaks järv üle kallaste voolama ja niriseks iga hetk mööda koorekarva seinu alla, köögiviljakorvi, mis on hetkel tühi, kui mõned üksikud pruunid ja rabedad sibulakooreebemed välja arvata.

Liikumiskeeld Leib Elektroonika 17

Õigused Nõudmised Füüsiline tegevus See on justkui meeldejätmismäng; mu ette laotatakse rohkesti erinevaid esemeid, millel puuduvad igasugused omavahelised seosed, ja loetakse nende nimed ette, ootuses, et kandiku laualt eemaldamise järel olen ma nad kõik meelde jätnud. „Pole vaja hakata kohe täna õhtul selle kõigega oma pead vaevama.” See on esimene kord pärast istet võtmist, kui kõhn prillidega mees oma suu lahti teeb. Ühtlasi on ta ainus, kes on mulle silma vaadanud. „Ei hakkagi,” vastan mina. „Sel juhul head ööd,” ütleb tema, kuna ilmselt on magamamineku­ aeg kätte jõudnud. „Head ööd,” vastan mina.

Ma vaatan neile ainiti järele. „Vabandust, kus te ütlesitegi end magavat?”

Väikest kasvu mees peatub uksel. „Ei öelnudki,” on vastus ja ta lahkub koos hr Anonüümsega.

Kõhnem lühinägelik mees viivitab mõne hetke. „Me oleme küünis,” ütleb ta siis. „Mitte kuigi kaugel.” Ta on kõigest poisike. Ma hakkangi teda Poisiks nimetama.

Oma aega ja raha küüni renoveerimisse mattes ei teadnud me mõistagi, et ehitame kasarmut mu enda vangivalvuritele. Nad pole sugugi esimesed, kes on üritanud sisse kolida ja mind kontrollima hakata; nad käivad Marki jälgedes ja tema jäljed viisid väravast välja ja aina edasi, kuni hommikuni, ning pärast seda pole ma teda enam näinud. Vähe usutav, et valvurid mu niisama kiiresti unustavad.

Millega need minu valvurid oma päeva sisustavad? Mida nad söövad? Mida söön mina? Nüüd, mil nende korraldused on tahaplaanile vajunud, kerkivad nende asemel päevakorrale küsimused: tuhanded küsimused tekkide ja interneti ja toidu ja telefonide ja laste ja tomati­ taimede ja lammaste ja pesemise ja raamatute ja heinaniitmise ja oh jumal, absoluutselt kõige kohta. Ma olen jälle väike laps. Tahan neile järele joosta ja nende jalgade külge klammerduda ning küsida, miks, millal, kuidas, kes. Ma olen omaenda majas, ent mul pole aimugi, mismoodi ma elama hakkan.

18

Aeg magama minna. Tundub, et pean end ülemisele korrusele minekuks sundima. Mu sõrmed mäletavad lülitite asukohta, kuid ma eelistan pimedust. Leian voodi ja libistan end kerest pisut kangena linade ja päevateki vahele, mis ei lõhna küll vangla, aga ka mitte kodu järele. Kuigi väljas on külm, jätan luugid avatuks, et näha kuud Montfordi metsa kohal. Laman ja küsin Kaevult, mida arvab tema just mööda saanud päevast, ja teeme sellest omad kokkuvõtted. Mina loen unest hoidumiseks kaotsi läinud lambaid, sest uni on hakanud minust hoiduma. Koostan mõttes kirju inimestele, keda ei ole enam siin, sest neid pole enam kuulmas. Nad ei ole enam kuuldekauguses.

See väike nali meeldib mulle. Ma luban endale aeg-ajalt mõnd sellist nalja. Näiteks Mark. Ütlen ta nime väga valjusti, et ta puudumist endale kinnitada. Ära tee mu marki täis. Küll on mark. Ja vaatamata vaikusele, vaatamata tõsiasjale, et vaid sein eraldab mind surnud lapse toas valitsevast põhjatust tühjusest, annab õnn teadmisest, et ma olen tagasi, mulle obaduse ribidesse.

Küsin endalt, kas vihma hakkab sadama.

Ä

rkan, tundes end oma läppunud riietes kangena. Võiksin siin niimoodi lamada kogu päeva, kogu nädala, kogu aasta ja karvakesed mu nahal kasvaksid läbi mu kampsuni villa nagu metsa pillatud rohelisest kampsunist läbi tungivad luuderohu köitraod. Päike aina teeks oma tiire, liikudes voodi kohal rippuva laadaplatsipildi juurest kummutini, sealt edasi siniseks värvitud raamidega peeglini ja jälle tagasi, aga mina oleksin endiselt siin, mõtteis ja kõhnuv, kuni ühel päeval jõuan viimaks vastuseni, ainult selleks ajaks poleks minust enam midagi järele jäänud, üksnes jälg, pikka kasvu naise kest, mis oleks niisama rabe, sirge ja tühi nagu sissesõiduteed suviti palistavate metsporgandite õõnsad varred … *** Teie otsing andis 83 vastet.

Klõps. „Väike tükike paradiisi Severni kallastel …”

Klõps. „Ihkate kõigest eemale pääseda? Otsingud on lõppenud: siin on kolme magamistoa, kahe elutoa …”

Klõps. „Otsite projekti? Tehke sellest küünist oma loss ja teist saab isand …”

Just nii see kõik alguse saigi. Mark ja mina Londonis, sülearvuti küürselgsed orjad, kes omavahel hiire pärast naaklevad, uskudes, et vaid virtuaalse sekundi kaugusel asuvad telliskivid ja mört ja maalapp võiksid muuta olematuks nägelemised ja lahkhelid, mis olid kahekümne kahe aastase abielu järel järjest kindlamalt meie lipukirjaks kujunenud. „Mingi sobiva koha leidmine ei saa ju nii raske olla,” ütlesid mu kolleegid koolist. „Arvestades hinda, mida te selle eest saate …” arvasid meie naabrid.

Londonist välja kolimine, end põllumajandusest elatamine, selles seisneski unistus. See oli alati olnud Marki unistus, kuid mina 20

olin pidanud selle peale hüpoteegi võtma ja kuigi ta seda kunagi otse välja ei öelnud, nõudis ta nüüd võlga minu käest sisse. Ta oli nii pikalt aina maksnud ja nüüd pankrotti läinud, sellal kui mina olin investeerinud inimestesse ja töösse ja eluviisidesse ning soetanud varusid ja mõte nüüd kõik maha müüa tundus pehmelt öeldes hirmuäratav.

Seistes kikivarvul vettehüppelaua servas nagu laps, soovisin hüpata ja samas kartsin hüppamist; tundsin soovi klammerduda käsipuu külge ja minna tagasi alla ning sellele vaatamata kattis ka all ootavat külma betoonmaailma hirmu libe kiht. Sukelduda uude, värske veega tiiki, elu maailmas täis teistsugust energiat, mida vihkamine polnud saastanud, viimaks hingamiseks pinnale tõusmine – olin, nagu ka Mark, nii armunud mõttesse kõigest sellest eemale pääseda ja maal elu otsast peale alustada. Kuid libastumise korral ootas meid pikk kukkumine kaugel eemal kõigest harjumuspärasest, kust võiks paista päästeköie ots. Marki meelest oli tegemist õige asjaga, mida tuli teha õigel ajal. Mina ei olnud oma seisukohta kuigi sõnaosav kaitsma ja mul oli veidralt raske oma muresid tema innu taustal sõnastada, meeleheitest rääkimata. Mehe peamine väide mõjus igati veenvalt: talle olid töövaidluskomisjonis osaks saanud õiglane kohtumõistmine ja õigeksmõistev otsus, kuid linna jäämise korral polnud tal lootust eelarvamusteta tulevikule. Temal oli asju, mida selja taha jätta; minul oli asju, mille pärast jääda. Ja kelle süü see siis tegelikult on, mõtlesin ma kõige hullema madalseisu hetkel, kuigi teadsin, et see ei vasta tõele ega ole ka mõistlik.

Mark kasutas oma seisukoha toetamiseks teisigi argumente: viimasel ajal polnud küll kuigivõrd vihma sadanud, aga eks korrigeerinud ju sedalaadi tsüklid end ise? Rahas polnud küsimust; meie äärelinnas asuva paarismajaosa müügist saadav summa katnuks lääne pool asuva maatükiga maja hinna ja osa jäänuks ülegi; lisaks tema kohalikust omavalitsusest alusetu vallandamise eest saadud hüvitis ja minu isalt päritud summa, mis laseks meil mõnda aega muretult ära elada; säästud olid meil olemas. Angie oli osutunud teismeliseks, kelle ülal­pidamine osutus äärmiselt odavaks: tema probleem oli üks neist, mida polnud võimalik rahaga lahendada ja sotsiaalhoolekanne ehk Tema Majesteedi alaealiste õigusrikkujate komisjon oli tema eest hoolitsemisega meist oluliselt rohkem tegelenud. Oma tütrepoega hellitasime muidugi hullupööra, kuigi praegu tekitab selle sõna 21

kahetähendus­likkusele mõtlemine minus kahetsust. Nii või teisiti, teoorias oleksime läbimõeldud majandamise korral saanud probleemideta ära elada paar aastat, seni, kuni on selge, kas me tuleme sellise eluga toime. Selline elu tähendas näiliselt väikemaaomandi haldamist.

Päriselt oli tegemist hoopis meie suhtega.

Me poleks peaaegu hakanud süvenema põhjalikumasse infosse Kaevu kohta. Kuulutuses ei olnud videolinki ja kõik, mis polnud internetis kohe kättesaadav, näis tähendavat liigseid sekeldusi. Meie tahtsime oma paradiisi näha kohe, ilma eelneva kokkuleppeta. „See peab olema väärt kohapeal käimist,” arvas Mark. „Ainult juhul, kui seal oleks veel paar-kolm kohta, mida samal päeval vaadata,” vastasin mina.

Oligi, aga üks oli ostja leidnud kaks päeva varem ja teise müügist loobuti, niisiis jäi alles üksnes Kaev. Me küll vaidlesime, kuid läksime seda siiski vaatama. Lucien oli meiega kaasas. Poiss oli kaks või kolm nädalat meie juures elanud, sellal kui Angie üritas järjekordselt oma elu järje peale saada. Ta oli toona umbes nelja-aastane. „Poisil on teie­suguste vanavanematega vedanud.” Just nii ütlesid meie sõbrad iga kord, kui me ta enda juurde võtsime. Ei usu, et nad seda ka praegu ütleksid.

Oli ebaharilikult palav sügispäev, mis meenutas päikese viimast raevukat vastuhakku pärast järjekordset üheplaanilist ja kuiva suve, millele oli järgnemas järjekordne üheplaaniline ja kuiv talv – kuiv sünoptikute toonaste statistiliste andmete kohaselt. Erinevad, varem vaid kagus kohaldatud piirangud olid juba aprillikuus kehtestatud kogu ülejäänud riigis ja igati arvestatavate ajalehtede juhtkirjad käsitlesid veemõõtjate kasutamise kohustuslikuks muutmist, sellal kui kõmulehed pühendusid vaheldumisi viimsepäevateemadele ja lähivõtetele kõrvetava kuumuse tõttu napilt riietatud kuulsustest.

Tollal ei teadnud veel keegi, mida sademete vähenemist kajastavate graafikute langustrendid endaga lõpuks kaasa toovad.

Kaart mõjus magnetiliselt. Kaev peitis end ühel neist lehekülgedest, mida ääristavad maanteevõrku tähistavad punased ja kollased jooned ning kõik ülejäänu on vaid valged laigud, kuhu on pliiatsijoontena märgitud külavaheteed: kitsad teed, mis looklevad ümber ammu surnud maaisandate eravalduste; teekesed, mis viivad suure ringiga vanade kivisildade juurde, järgivad kunagisi kaubateid, viivad 22

ühe turu juurest teise juurde. Mark eelistas navigeerimisseadet, kuid sihtkohale lähenedes vedas masin teda alt. „Kus kurat me oleme? Kaart on sinu käes.” „Ära karju mu peale. Siin karulaanes tiirutamine ja mingi pommiaugu otsimine oli sinu mõte!”

Vaikus.

Mina. „Vabandust, ma ei mõelnud seda nii.” Pöörasin kaardi teisi­ pidi ja uurisin seda silmi vidutades. „Ma arvan, et me peame tagasi sõitma.”

Mark üritas ühe värava juures, mida kahest servast ümbritsesid kraavid, autot ümber pöörata. Sellal, kui mina temaga kohtusin, ei olnud ta sugugi tige inimene – teised kirjeldasid teda sihi­kindlana –, kuid mehe vallandamiseni viinud süüdistused olid oma töö teinud ja ta kannatlikkus jättis juba siis üksjagu soovida. Venisime uuesti mäest üles ja märkasime siis jalgrada, mida tähistas pampu kandva ja keppi käes hoidva mehe kujutisega silt, sihtkohta ei olnud nimetatud.

Pöörasime rajale ja Mark peatas auto, võttis käed roolilt ja tõstis need õhku nagu preester. Majakest ennast polnud näha, kuid asi polnud selles; pigem muutis hingetuks meid ringikujulise sinise randina ümbritsev maailm. Kauguses, põhja ja lääne pool, kerkisid üksteise varjust aina uued mäed, mis kuskil taamal, nägemiskaugusest väljas­pool, vajusid Atlandi ookeani. Lähimad mäeahelikud oru teises servas olid kaetud metsaga ja selles raskes sügiseses valguses mõjusid okaspuud söejoonistena, mille piirjooni hägustas metsani ulatuvate värskelt koristatud põldude tolmune kuld. Merevaigukarva maa idas oli peamiselt kuumusest kõrbenud karjamaa, sajanditepikkuse talu­ pidamise käigus osadeks jagatud ja hekkidega piiratud, ning meie selja taha jäid Cragi mornid rusukalded. „Kas me jõudsime kohale, vanaema R?” „Jah, Lucien, me jõudsime kohale.”

Teerada meie ees meenutas meie allkirja ootavat punktiirjoont.

Seal see ongi, ütlesime teineteisele, kui olime kõigepealt märganud küüni ja seejärel Victoria-aegse kivimaja kõrgustesse tõusvaid erksaid punastest tellistest korstnaid, ning ühtäkki olime nagu puhkusele sõitvad lapsed, kes tagumisel istmel järsku merd märgates nääklemast lakkavad. Seal see ongi! Vaata! Me jõudsime kohale! Leping oli allkirjastatud hetkel, mil me autost väljusime, kuigi me ei teadnud veel, millega tegemist.

23

Kinnisvaramaakler ootas meid oma erkpunase nelikveoga auto najale toetudes ja suitsetades. „Tegelikult ei tohiks ma seda teha,” ütles mees sigaretti oma ­purjetajakingade talla all kustutades, „eriti praegust tuleohtu arvestades.”

Surusime kätt. Mulle tundus, et mees jäi natuke liiga pikalt Marki vahtima ja tõmbas siis oma käe natuke liiga kiiresti ära. Tundsin, kuidas mu süda hakkas taas kiiremini lööma; Marki kohtuistungi ajal Londonis oli ette tulnud hetki, mil ma tõsimeeli kartsin seda, mida inimesed võinuks teha. Ajakirjandus oli kajastanud tema omaga sarnaseid teistes linnades aset leidnud juhtumeid, kus üldsus oli õiglase kohtumõistmise põhimõtted unustanud ja asjad enda kätte võtnud.

Vaatasin üle õla, sissesõidutee poole. Ehk meil ei olegi enam kuskile pageda, mõtlesin.

Aga kinnisvaramaakleri tähelepanu oli nüüd keskendunud oma autole ja ebameeldiv hetk ununes. „Teil läheb midagi sellist tarvis,” naljatas ta ülepingutatud lärmakusega, silitas auto mootorikatet ja vabandas selle väljanägemise pärast, mis oli tingitud autopesulate sulgemisest ja voolikute kasutamise keelust.

Tõmbasin sügavalt hinge, et oma häält kontrollida, ja üritasin temaga kaasa mängida. „Ilmselt oleks meil mõistlikum eesel soetada.

Mitu protsenti need bensiinihinnad sel aastal juba tõusnud ongi?” küsisin. „Sada kakskümmend!” Mehe hääl kõlas nii, nagu oleks ta viktoriini võitnud.

Mark võttis jutuks meeste teemad, pedaalikäigu ja käigukasti; ma nägin, et ta ootas kannatamatult võimalust ringi vaadata, aga ta oskas hästi inimesi end vabalt tundma panna ja tema sarm hajutas iga­ sugused kahtlused, mis kinnisvaramaakleril võisid olla. Just samamoodi käitus ta minuga meie esimesel kohtumisel, peole järgnenud hommikul, viimase aasta viimasel semestril, kui eksamid olid läbi saanud ning kuskil ületatud krediidilimiitide ja deposiidi tagasisaamiseks möödapääsmatu külmikukoristuse taga terendas tulevik. Ma magasin tugitoolis, kellegi teise mantel paljaid õlgu katmas, ja kui ma ärkasin, pakkus keegi pikka kasvu, tõmmu ja pisut välismaalast meenutav härrasmees mulle kohvi. Ta tuli tagasi ega lahkunud minu juurest enam kunagi. Me veetsime koos selle öö, veetsime koos ülejäänud semestri ning muutsime oma plaane ja veetsime koos ka suve. Neli 24

kuud hiljem olin ma viiendat kuud rase ja me läksime registreerima.

Me olime noored ja saime väga kiiresti vanaks.

Ukse paugatus tõi mind hetke tagasi. Kinnisvaramaakler tõi oma autost maja andmed, häirides seejuures üksildast valget liblikat, kes oli end väravas kasvava hilise õitsemisega budleia õitele sisse seadnud.

Tänavu on aastaaegadega kõik kuidagi viltu, mõtlesin, ja küsisin siis endalt, suutmata minevikumõtetest lahti lasta, kuhu aeg on ometi kadunud – siin me nüüd oleme, keskealised inimesed, kes kolivad maale. Asetasin mingist veidrast instinktist ajendatuna käe kõhule.

Meenutasin Marki sõnu „Lapsed meeldivad mulle”, kui olin talle oma rasedusest rääkinud. Šokolaadiraasukeste ja palava naha järele lõhnav Lucien ronis tagumiselt istmelt välja. Endiselt pisut unisena hoidis ta mu käest kinni ja osutas suure tammepuu tüve mööda üles roniva halli orava poole. Meie silmad saatsid mööda oksi liikuvat looma, kuni too kadus kuldsete servadega lehtede vahele; valgus langes värelevat veepinda meenutades kuivanud maapinnale meie jalge ees. Kuskil eemal sõitis kas politsei- või kiirabiauto peateed mööda Middletoni suunas. „Teemüra ei ole alati kuulda,” ütles innuga unistust müüa üritav kinnisvaramaakler. „See sõltub tuule suunast.” „Aga see peab olema läänetuul,” jõudsin mina päikese ja Walesi mäeahelike asukohta arvestades järeldusele. „Läänetuul? Tõenäoliselt küll,” nõustus mees. „Sealtpoolt puhuvad tõepoolest valitsevad tuuled. Aga ma olen valmis kihla vedama, et öösel valitseb siin täielik vaikus.”

Huikavad öökullid, mõtlesin mina, ja haukuvad rebased.

Küsisin, kui kaugel elab lähim naaber. Oi, vastas mees, miilide kaugusel ja nägemiskauguses pole ühtki maja; kuid tõtt-öelda tunnetasin ma juba selle paiga ja ülejäänud maailma vahelist distantsi ning küsisin endalt, kas me tuleme sellega toime. Ehk jätsin ma talle mulje põgenemispaika otsivast inimesest. Õde Amelia jõudis palju aega hiljem, kui me kohtusime, samale järeldusele.

Esiukse siseküljel rippus raske sametkardin, mida maakler lavatöölisena meie jaoks paotas. Ringivaatamine ei nõudnud kaua aega.

Alumisel korrusel olid tagumine koridor, köök ja 1960ndatest aastatest alates muutmatult seisnud Rayburn, Marki kabinet – või siis tuba, millest ta oma kabineti tegi – ja väike elutuba koos ahjuga, mille me pidime korstnapõlengu järel välja vahetama. Sealt läksime 25

ülemisele korrusele, ummistasime väikese magamis- ja tibatillukese vannitoa ning sisenesime seejärel siia, suurde imelist vaadet, lausa vaadete alkeemiat pakkuvasse magamistuppa. Hea väljaõppega maakler jättis meid omavaele ja Mark võttis mu käe pihku, tõmbas mu endale lähemale ja suudles mind aeglaselt põsele ning ma tajusin teda sügavalt sisse hingamas, nagu tunneks ta esimest korda väga pika aja jooksul hapniku maiku. „Siin on ka Angie ja Lucieni jaoks peaaegu piisavalt ruumi,” ütlesin Markile, kui me teineteisest eemale astusime. Me mõlemad tundsime oma tütart piisavalt hästi, et teada – meie kodu peab alati nende mõlema mahutamiseks piisavalt suur olema, ja mitte üksnes füüsilises mõttes. „See meeldib mulle,” ütles Mark. Ma olin ta hääles viimati sellist indu kuulnud töövaidluse-eelsetel aegadel. „Koht, kus otsast peale alustada,” tähendas mees.

Maja meeldis ka Lucienile, kes mööda kriiksuvat trepi üles ja alla jooksis, köögis kapiuksi avas ja kaminasse kiikas. Ärkliaknast paistev päike valgustas mõrasid trepikäsipuudes, plekke vaibal, niiskuselaike laes, kuid koht ise näis olevat piisavalt vastupidav, et võtta vastu kõik, mis meil sellele anda oli. „Olete valmis väljas ringi vaatama?”

Järgnesime maaklerile „kivist kõrvalhoonesse, kus on olemas elekter ja vesi; hetkel leiab see kasutust garaaži/küünina. Võimalik arendus­projekt.”. Kui vanaproual ka oli auto olnud, siis polnud ta seda ilmselgelt kunagi hoones hoidnud, sest see oli täis pilla-palla vedelevaid treppredeleid ja labidaid, katkiseid lamamistoole ja käepidemeta söeämbreid. Nõustusime, et selle ümberehitamine väljaüüritavaks suvemajakeseks ei tohiks probleem olla; samuti ei tohiks probleem olla selle ümberehitamine ajutiseks peavarjuks eraldi elavatele pereliikmetele.

Küüni ühe seina äärde olid korralikku riita laotud hiljuti lõhutud puud. „Kui kaua vanaproua siin elas?” küsis Mark.

Sellele küsimusele ei osanud maakler vastata, aga ta teadis nii palju, et naise abikaasa surma järel oli suur osa maast antud rendile naaber­ talunikule ning too oli ühtlasi abiks küttepuude ja muu taolisega. „Siinkandis hoiavad inimesed kokku, aga ma olen kindel, et häda korral on Taylorid alati valmis teile appi tulema.”

26

Huvitav, millised võiksid olla kokkuhoidmise sünonüümid, mõtlesin endamisi. Omaette hoidvad, võõraste suhtes vaenulikud? Millisest hetkest alates saab kokkuhoidmisest vaenulikkus? Maakler selgitas, et rendileping kehtib järgmise aasta 31. märtsini. „Kolmkümmend aakrit põllu- ja metsamaad. Igati sobilik suurus,” tähendas Mark, nagu oleks paradiisi õige suurus kuidagi määratletud. Arvestades kaost, mille see on endaga kaasa toonud, tundub kolmkümmend aakrit väiksena. Käisime viljapuuaias, korjasime mõned ussitanud õunad ja pirnid, uudistasime vanade linnu­ peletusvõrkude räbalaid, mis ümbritsesid võrasid minema visatud juuksevõrkudena ja mille viltu vajunud toestikud meenutasid vanamoelisi kübaranõelu. Köögiviljaaias oli näha märke hiljuti tehtud tööst. „Vaata seda, Mark.” Lucieni väikesed käed klammerdusid ümber pontsaka kabatšoki, mis oli ilmselgelt saanud terve suve aega paisuda, olles ise täielikus teadmatuses oma istutaja surmast. Vili tuli jõulise tõmbe järel taime küljest lahti ja poiss kukkus istuli. „Kas me võime selle koju viia? Kas me võime selle ära süüa?” „See pole meie oma, Lucien,” vastasin mina. „Arvestades, kui vähe on sadanud, on see igati arvestatava suurusega,” tähendas Mark. „Kes seda ikka pahaks paneks? Sikuta seda korralikult ja emme saab seda sinu eest tassida,” soovitas maakler.

Tegemist oli tavalise veaga, mille Lucien kohe ära parandas. „See on minu vanaema. Minu emme on praegu ära.” „Noh, su vanaema igatahes ei näe piisavalt vana välja, et vanaema olla,” moosis kinnisvaramaakler.

Lucien põrnitses teda pahaselt. „No igatahes ta on vanaema,” kinnitas poiss. „Kõik muudkui räägivad kogu aeg sama juttu,” ütles ta, kui astusime käest kinni hoides Marki juurde, kes imetleva pilguga nautis metsamassiive, meenutades seejuures galeriis viibiv kunstiarmastajat, ja vaimusilmas koristas risu, harvendas papleid, istutas mõttes tormi murtud ja pimedasse klassi laiali pillatud pliiatseid meenutavate männipuude asemele kastanipuid. Ütlesime kinnisvaramaaklerile, et kui sobib, sööksime tammepuu all istudes ära oma kaasavõetud võileivad. Lubasime helistada ja ta esines oma tavapärase ettekandega kiirmüügist ja seoses tulevikuväljavaadete puudumisega kokku kuivavast kinnisvaraturust.

27

Mark hüüdis küsimuse talle järele; ta oli unustanud selle kohta varem pärida. „Kuidas siin veega lood on?” „Siin on oma veevarustus olemas. Koht pole veevärgiga ühendatud ja selleks puudub ka vajadus. Kaev on suutnud seda talu paar­ sada aastat veega varustada. Ei usu, et selles osas ka nüüd midagi muutuks.”

Juhtisin tähelepanu asjaolule, et arvestades sademete vähesust viimasel ajal võib ka siin kaev viimaks tühjaks saada. „Kahtlemata,” nõustus mees, „oleks teil vaja antud küsimuses asjatundja poole pöörduda. Aga ega seda kohta ilmaasjata Kaevuks nimetata.” Ta rääkis meile põhjavee tasemest. Just see siinse maa nii heaks tegigi. Te vaid vaadake seda. Tema meelest pakkus oma kaevu olemas­ olu veevõrguga ühendamisega võrreldes olulisi eeliseid, arvestades veenappust ja kondensaattorusid ja veenorme, millega kõik inimesed olid olnud sunnitud viimaste suvede jooksul leppima. „Nii või teisiti,” ütles mees ja viipas lääne suunas, kus tuul pilvi rebis, „suurem osa ilmaennustajatest arvab, et põud jõuab peagi lõpule.

Nende meelest kujuneb eelolev talv rekordiliselt sademeterohkeks.”

Uskusime teda, kuna tahtsime seda teha.

Pärast tema kadumist rippus tolm veel kaua aega õhus. Võtsin autost koti võileibade ja bensiinijaamast ostetud krõpsudega. Istusime kaltsuvaibale, Lucien ristijalu ja sirge seljaga, sellal kui Mark, nagu ikka, oma peaaegu viimased kakskümmend aastat kirjutuslaua all elama pidanud pikkadele koibadele sobivat asendit otsis. Ulatasime veepudelit käest kätte, võtsime sellest mõistlikke lonkse, kuulasime lammaste määgimist ja musträstaste hoiatushüüdeid ning purskasime siis mõlemad korraga spontaanselt naerma. „Ma ei suuda seda uskuda.” Mark hõõrus silmi ja vaatas siis uuesti ringi, nagu kardaks, et kõik järsku suitsupilve maha jättes hajub. „Kuidas siis on?” küsis mees. „Sina enne.” „Ei, sina.” „Vanaema R, ütle sina enne.” „Ma ei tea,” tunnistasin. „See kõik on täiesti erakordne. Te vaid vaadake seda. Siin on olemas kõik, mida me oleme otsinud.” „Kõik,” kordas Mark. „Tõeline maa, mis voolab piima ja mett.”* * Vihje Piiblile; 2. Moosese raamat, 3:8.

28

„Jah, siin on ilus,” jätkasin mina. „Ja maa on just selline, nagu me tahame. Ja vaade on täiesti erakordne. Ainult …” „Ja siin üleval ei tunne meid keegi. Ei tunne mind. Ei mingit jõllitamist supermarketites ega bussis itsitavaid lapsi. Uus lehekülg, Ruth.” „Tõenäoliselt peab see paika …” nõustusin mina. „Arvad, et see on liiga hea, et olla tõsi?” päris Mark. „Jah. Ei. Ma ei tea.” See koht võttis hingetuks. Selle ilu pani mu pea ringi käima, kuid mul oli vaja mõtlemiseaga. Tõusin püsti, astusin vaibast eemale ja vaatasin üle põllule viiva puust värava. Tõenäoliselt poleks maale pageda soovija kuskilt paremat korda leidnud. „Kui,” alustasin lauset. „Kui mida?” küsis Mark.

Tema lootus soojendas mu selga; ma ei pidanud end isegi talle otsa vaatamiseks ringi keerama. Pidasin mõttes arvet kõige selle üle, mida me siia kolides kaotada võiksime, ja tehtesse mahtusid vaid asjad, mida oleks võimalik alles jätta või asendada – töökohad, suhted ja mõistagi oleksid minu sõlmitud sõprused piisavalt tugevad, et sellist vahemaad üle elada. Seejärel arvasin kokku kaotused, mis käiksid kaasas Londonisse jäämisega. Mark. Ja Kaev – ma kaotaksin selle erakordse ja imelise koha, selle Kaevu. „See tundub tohutu vastutusena.” Vaatasin oma mahalaotatud vaiba servas istuva ja pulgakesega kruusas roomavaid sipelgaid torkiva tütrepoja poole. „Lucien, mida sina arvad?” „Minu meelest on see maailma parim koht,” vastas poiss.

Me tegime oma pakkumise esmaspäeva hommikul; see oli müügi­ hinnast mõnevõrra madalam, kuna teatud osa meist ei suutnud harjuda mõttega unistuse realiseerumisest. „Pakkumine võeti vastu,” ütles kinnisvaramaakler ja ma istusin meie maja eesuksel – käes mobiil­telefon, hingates sisse linnakuumusesse lõksu jäänud autode heitgaase, kuuldes pea kohal tiirutava ja Heathrow’ poole suunduva lennuki mürinat, vaadates, kuidas vastasmaja vanamees, sinine kilekott käes, oma taksikoera hunnikut kõnniteelt koristab – ja minust voogas üle naeruväärne kaotustunne. Mis tehtud, see tehtud. Selleks ajaks, kui Mark koju jõudis, olin end tema pärast kokku võtnud ja me tõstsime tuleviku terviseks klaase nagu vastabiellunud. Mängisime oma vanu lemmiklugusid, Mark esitas köögis issitantsu ja me jõime end täiesti tobedalt purju. Maja võeti kinnisvaraportaalist maha ja 29

me laadisime omakorda üles tol päeval taimeriga tehtud pildi, mida meie kaaskannatajatest äärelinnaelanikud kadedate hüüete kooriga vastu võtsid. „Loodetavasti korraldate lahkumispeo, kuna päris kindlasti ei tule te sealt enam kunagi tagasi,” kommenteeris keegi.

Kinnitasime foto oma Londoni köögis meeldetuletusena rösteri kõrvale. See kolis koos meiega, sai endale raami ja leidis koha elutoas seisval poolkuukujulisel laual. *** Hiilin alumisele korrusele ja lähenen sellele nagu armulaualine, tõstan pildi valguse kätte. Alguses oli Kaev.